Dr Martin Ehala Eesti ja üldkeeleteaduse instituut Tartu Ülikool Ülikooli 18 Tartu  50090 ehalam(at)ut.ee

Vaade oma elule Minu erialane areng algas Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal 1985. aastal. Astusin õppima huvist kirjanduse vastu, samas kui keskkooli kuiv õigekeelsusõpe oli minus keeleuurimise suhtes tugeva eelarvamuse tekitanud.  Selle eelarvamuse murdis professor Mati Hint oma loengutega juba esimesel kursusel. Siiski ei olnud ma kuni lõpetamiseni päris kindel, kas jätkata  õpinguid  keele või kirjanduse suunal. Otsuse tegin lõpuks metodoloogilistel kaalutlustel. Kirjandusuurimus võimaldas lennukat teoretiseerimist, kuid pakkus vähe kriteeriume, millega püstitatud konstruktsioone kontrollida. Selline vabadus tundus mulle veidi hirmutav ja et ennast kuidagi piirata, otsustasin keeleteaduse kasuks, kus reaalsed ja vaieldamatud empiirilised andmed ei lase teoreetilisel mõttel liiga pööraselt lendu minna. Mu huvid keskendus keele muutusele, mida seletasin iseorganiseeruva protsessina. 1991. aastal õnnestus mul äärmiselt karmis konkursis mingi ime läbi saada Trinity College’i stipendium Cambridge’i ülikooli lingvistika magistriõppesse. Nõukogude kinnisest ühiskonnast tulnuna oli läände sattumine väike kultuurišokk, kuid avastasin, et mu Eestist saadud kõrgharidus oli Cambridge’s õpingute jätkamiseks andnud vägagi eeskujuliku põhja. Kaitsesin magistrikraadi 1992. aastal ja jätkasin samas ka oma doktoriõpinguid prof April McMahoni juhendamisel. Väitekirja „Self-organisation and language change: The theory of linguistic bifurcations” kaitsesin 1996. aastal (oponentideks olid Prof Peter Matthews ja Nigel Vincent). Oleksin ehk soovinud Cambridge’s jätkata veel mõned aastad järeldoktorina, kuid ei osutunud valituks ja seetõttu naasin Eestisse ja hakkasin dotsendina tööle Tallinna Pedagoogilises Instituudis, mis peagi ümber nimetati Tallinna Pedagoogikaülikooliks. Et läänes hariduse omandanuid oli tollal Eestis väga vähe, siis avas see üsna palju võimalusi, millest  järeldoktor Cambridge’is ei oleks võinud unistadagi. 1996. aastal sain Tallinna Pedagoogikaülikooli filoloogiateaduskonna dekaaniks ja Eesti Teaduste Akadeemia juures värskelt loodud humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja Trames peatoimetajaks. Mõlemal ametikohal oodati uuendusi ja uuendusmeelsust ja ega sellest noorel ja vihasel mehel puudust ei olnud. Eesmärgiks oli edendada rahvusvahelisel tasemel teadustööd niihästi teaduskonnas kui ka ajakirjas. Osalt selle tegevuse eest mind esitati (ja võeti vastu) Euroopa Teaduste Akadeemia noortesektsiooni Euroopa Generatsiooni liikmeks, mis on kena tiitel, aga mille töös ma paraku üldse osalenud ei ole. Aktiivse teadusadministratiivse tegevusega paralleelselt hakkasin kirjutama eesti keele õpikuid üldhariduskoolile. Olin endale ülikoolipõlves lubanud, et kunagi kirjutan kooliõpiku, mis näitaks kui huvitav nähtus keel tegelikult on ja 90ndate teises pooles hakkasin seda lubadust realiseerima, kuid sattusin veidi hoogu. Et asi tasuvam oleks, lõin koguni oma kirjastuse „Künnimees”, mis tegutseb siiani ja mille kaudu olen avaldanud oma kõik õpikud, töövihikud ja metoodilised materjalid, mis ma ise või teistega kahasse kirjutanud olen, kokku nüüd oma paarkümmend nimetust. 1998. aastal valiti mind Tallinna Pedagoogikaülikooli emakeele didaktika professoriks, kus ma seadsin oma ülesandeks moodsa funktsionaalsel keelekasutusele orienteeritud eesti keele metoodika väljatöötamise ja edasi andmise noortele õpetajatele. 2003. aastal tõi see metoodikaalane tegevus kõigele muule heale ja huvitavale lisaks veel Eesti Vabariigi Presidendi hariduspreemia. 2000. aastal lõppes mu ametiaeg dekaanina, kuid ma jäin väga tihedalt seotuks Tallinna Pedagoogikaülikooli reformimisega kuni 2008. aastani – juhtisin ülikooli akadeemilist komisjoni, osalesin aktiivselt Tallinna Ülikooli loomisel ja olin veel mitme töörühma liige. Alates 2004. aastast ka eesti filoloogia osakonna juhataja. Kogu see periood alates 1996. aastast kuni 2008. aastani oli selle ülikooli kiire kasvu ja suurte ümberkorralduste aeg: üliõpilaste arv kasvas kahekordseks, olulise kaalu omandas tasuline kõrgharidus, õppekavad korraldati ümber Bologna põhimõtetest lähtuvalt. Nende protsessides aktiivne administratiivne osalemine andis elu- ja juhtimiskogemuse, mida ma hindan väga kõrgelt. Paraku on igal asjal ka oma hind. Iseenesestmõistetavalt ei suutnud ma aktiivse õpikute kirjutamise ja administreerimise ja ühiskondliku tegevuse kõrvalt tõsiselt arendada oma keelemuutuste teooriat. 1996. aastal kui ma oma doktoritöö kaitsesin olid selles esitatud ideed keeleteaduses üksjagu  tundmatud. 12 aastat hiljem on iseorganiseerumispõhimõtted diakroonilises keeleteaduses muutunud vägagi prominentseks. Tundes küll heameelt, et mu erialal jagatakse arusaama, mida ma rohkem kui kümme aastat tagasi ühena esimestest väljendasin, on mul siiski kahju, et minu tööd ei ole sellesse muutusesse rahvusvahelisel tasemel praktiliselt mingit mõju avaldanud (küllap oleks läinud teisiti, kui oleksin kaitsmise järel jätkanud Cambridge järeldoktorina). Muidugi ei ole võimalik aega tagasi pöörata ja teistmoodi teha ja ega ma seda ei tahakski, elu on olnud selleks liiga põnev. Samas on aastate jooksul kogunenud hulgaliselt teaduslikke ideid, mis vajavad realiseerimist. See ajendas mind tegema oma elus üsnagi järsu muutuse: lahkusin oma töölepingu lõppemise järel Tallinna Ülikooli professori kohalt ja asusin vanemteadurina tööle Tartu Ülikooli. Sisuliselt tähendab see, et ma saan nautida samasugust loomingulist vabadust kui järeldoktorina. Kui see plaan ei täitunud 12 aastat tagasi Cambridge’s, siis on mul võimalus see unistus nüüd teoks teha Tartus.