Intervjuud ja artiklid 2. saate peategelastega |
 |
Kas HIV puudutab tõesti meid kõiki?
HIV maailmapilt nagu sigrimigriline rüiuvaip
Fakte HIV leviku kohta maailmas
Veel pooliteist aastat kannatust
HIV hävitab tähtsad rakud
Kas HIV puudutab tõesti meid kõiki?
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor Mart Ustav on vaieldamatult üks tuntumaid teadlasi. Koostöös Soome biotehnoloogiafirmaga FitBiotech töötab ta välja HI-viiruse vastast geenvaktsiini, mis võiks meie kõigi jaoks leevendada aastatel 2000-2001 lahvatanud aidsiepideemia tagajärgi. 
Ütlus, et aids puudutab meid kõiki, absoluutselt igat inimest, sõltumata tema eluviisist ja kommetest, on muutunud vaat et käibefraasiks. Milles see „puudutus” ikkagi tegelikkuses seisneb?
Mart Ustav: Kui HIV-nakkuse krooniline faas saab läbi ja immuunsüsteem on praktiliselt kokku varisemas, hakkavad inimesed haigestuma - mitmesugustesse ebatavalistesse nakkustesse, mis normaalse immuunsüsteemiga inimese jaoks ei kujuta mingisugust ohtu. Ja selge on see, et need inimesed vajavad ravi. Kui nüüd sellesse haigestumise faasi jõuab inimesi samasuguse kiirusega nagu nad omal ajal nakatusid ja meil tekib ootamatult 5-6 tuhat patsienti, kes vajavad meditsiinilist abi, on selge, et see muutub väga koormavaks Eesti tervishoiusüsteemile. Meie haiglad saavad olema koormatud nende patsientidega. Ja kui võtame, et iga patsiendi antiretroviiruse ravi maksab aastas umbes 100 000 krooni, üksnes tabletid, korrutage see number haigete arvuga – päris soliidne summa tuleb välja anda!
Nii et minu hinnang on selline, et praegu, kroonilises faasis, puudutab HIV meid võib-olla tõesti suhteliselt vähe. Me harjume selle olukorraga, aga ega me siis reaalsuse eest kusagile pääse! Aidsihaiged vajavad ravi, järelikult kellegi teise ravile pääsemise võimalused vähenevad, sest pole raha. Vähemalt minu arusaamist mööda peaks meie kõigi elukvaliteet selle tõttu langema, et suur osa meditsiinirahast hakkab minema HIV-nakatunute raviks ja nö käigushoidmiseks.
Kevadel rõõmustas meid teade, et HIV-i nakatumine on Eestis pisut vähenenud. Kuidas teile kui teadlasele asjade seis paistab, äkki taandub HIV ajaga ise ja olukord polegi nii hull?
Ma arvan, et olukord ON kehvakene. Pole ühtki objektiivset põhjust, mispärast peaks HIV Eestist kaduma. Eelkõige tuleb see HIV-nakkuse olemusest, sest viirus ei tee inimest kohe alguses väga haigeks. Aktiivses elueas inimese funktsioonid säilivad HIV-nakkuse korral küllaltki pikka aega. Samas viirus paljuneb ja kuivõrd inimesed suhtlevad üksteisega, siis nakkus ka levib. Ei ole mingit alust väita, et see probleem ise ära kaob. On teada, et Eestis on vähemalt 13 000 narkomaani, ja kui arvestame, et 75-80% narkomaanidest on nakatunud, siis järelikult peaks viirusekandjaid olema vähemalt 10 000. Minu rehkenduste järgi peaaegu 1% Eesti rahvastikust, iga sajas.
Täiesti uus nähtus meie jaoks on HIV-positiivsed lapsed. Sünnitusmajades, lastekodudes. Aga ka lasteaedades ja koolides – teiste laste hulgas. Mis neist saab?
Ma arvan, et nad ei saa täiskasvanuks. Isegi siis, kui neile pannakse peale antiretroviirus-teraapia, ei ole nende elu suurem asi. Viirusel on oluline paljuneda, järelikult igasugused geneetilised mutatsioonid, mis viiruses tekivad, mis soodustavad viiruse paljunemist sellise nö ravimi pressi all, need kinnistuvad ja tänu sellele tekivad mutantsed viirused, mis on ravimresistentsed. Ja järelikult oleks vaja uusi ravimeid ja uusi ravimeid ja uusi ravimeid.
Oma paarkümmend aastat oleme aeg-ajalt kuulnud uudiseid, et kohe-kohe valmib kusagil laboris aidsivastane vaktsiin, mis ometi viimaks peatab 20. sajandi katkuks nimetatud viiruse. Paraku on kõik need teated riburada ekslikeks osutunud. Miks teadus HIV-ga hakkama pole saanud?
Tõepoolest, HIV-vaktsiini hakati tegema kohe pärast seda, kui viirus avastati, kusagil 80ndatel. Mäletan, et olin siis Rootsis ja ajalehed ning ka teadusajakirjad kirjutasid, et läheb veel aasta või paar ja meil saab olema vaktsiin, mis meid kõiki päästab ja kaitseb. Ilmselt oli aga loodus targem kui inimesed, kes seda oma tolleaegsete piiratud teadmiste foonil väitsid. Tegelikkus on selline, et klassikalised vaktsiinid, kus võeti kas surmatud haigustekitaja – viirus või mõni viiruse koostisse kuuluv valk, mida siis kas puhastati viirusest välja või toodeti rekombinantseid tehnoloogiaid kasutades bakterite või pärmide abil – need kõik osutusid HIV-i puhul absoluutselt ebaefektiivseks. On tehtud väga ulatuslikke kliinilisi katsetusi, kui ma ei eksi, siis oli katsetuses koguni 30 tuhat inimest ja lõpuks selgus, et vaktsiini efekt oli 0,00.
Põhjus on eeskätt viiruse keerulises elutsüklis. HIV-i paljunemine raku sees toimub väga varjestatuna immuunsüsteemi eest. Lisaks see, et HI viirusel on ilmselt organismis selline pelgupaik, kus ta viibib täielikus vaikelus, st – ühtki viirusevalku ei toodeta ja ei ole mingit välist ilmingut selle kohta, et see rakk on viirusega nakatatud ning raku koostises on viiruse genoom. Järelikult ka immuunsüsteem ei saa seda viirust hävitada, sest ta lihtsalt ei näe seda.
Võibolla polegi üldse võimalik HI viirusest jagu saada? Jäävad ellu vähesed valitud, kellest viirus jagu ei saa, nagu keskajal katku puhul?
Jah, kogu vaktsiini arendustöö ongi tõesti jõudnud sinnamaani, et teadlased pole väga kindlad, kas üldse on mõeldav luua vaktsiin, mis kutsuks organismis esile steriliseeriva immuunsuse. Küll aga on selge see, et viiruse paljunemine organismis võiks olla immuunsüsteemi kontrolli all. Näiteid selliste nakkuste või inimese ja viiruse kooseksistentsi kohta võib tuua ridamisi. Võtke peegel kätte ja vaadake endale otsa! Ma võin teile enamvähem 99,9% kindlusega öelda, et te näete seal inimest, kes on nakkunud Herpes simplex viiruse 1.tüübiga. Te olete kindlasti nakkunud tsütomegaloviirusega, te olete kindlasti nakkunud Varicella-zosterviirusega, mis on tuulerõugeviirus. Me kõik oleme lapsepõlves tuulerõugeid põdenud. Ja need viirused „istuvad” meie organismis kuni elu lõpuni ning on immuunsüsteemi efektiivse kontrolli all. Kui see kontroll ära kaob, näiteks vanadel inimestel, tekib vöötohatis. Ja see on kole valus!
HIV-vaktsiiniga püüame ka õpetada immuunsüsteemi viirust kontrollima. Ja kui nüüd õnnestub vaktsiini abil õpetada immuunsüsteemi viirusnakatatud rakke ära tundma, viies viirustiitri organismis minimaalseks, on vaktsineerimine oma eesmärgi täitnud. Sest väheneb ühelt poolt viiruse kahjulik mõju patsiendi tervisele ja teiselt poolt väheneb viiruse leviku tõenäosus inimeselt inimesele.
Aga sellise vaktsiinini jõudmine, mis elimineeriks kogu viiruse inimese kehast, võiks olla juba arendustöö järgmise etapi ülesanne. Praegune kõige tähtsam siht on saavutada positiivne mõju inimese tervisele ja vähendada viiruse leviku tõenäosust.
Teie vaktsiini kliinilised katsetused on jõudnud edukalt teise faasi. Miks aga teete katsetusi Lõuna-Aafrikas, mitte Eestis?
No see on pikk lugu ja mina ei taha sotsiaalministeeriumiga seda tüli pikkida. Nemad vastasid meie kirjale, et Eestis ei ole patsiente, kelle peal seda vaktsiini oleks võimalik katsetada. Ja kuivõrd Eestis, vähemalt seda arvestades, mida sotsiaalminister meile kirjutas, polnud võimalik katsetusi läbi viia, tuli meil seda teha kusagil mujal. Aga miks just Lõuna-Aafrika Vabariigis, põhjus on lihtne. Seal on väga palju HIV-positiivseid. Teiseks, seal on rahvusvahelise aidsiinitsiatiivi poolt hästi varustatud ning koolitatud kliiniliste katsetuste läbiviimise kohad kliinikute juures – infrastruktuur, inimesed jm. Seal katsetavad oma vaktsiine ka ameeriklased, inglased, prantslased. Odav see loomulikult pole, aga …
Kes vaktsiini väljatöötamist rahastab?
Kogu finantseering toimub Soome riigi vastavate institutsioonide poolt. Sitra, Tekes ja Biofond koos väiksemate investoritega, nüüd lisanduvad ka pensionifondid. Eesti riigi raha pole meie vaktsiini sisse sentigi läinud. Kuigi Eesti riik teenib sellelt väga palju – kõik need maksud siin töötavate inimeste palkadelt – tulumaks, haigekassamaks - laekuvad pidulikult Eesti riigi vastavatele arvetele.
Millal Lõuna-Aafrika vabariigi katsetuste tulemused selguvad?
17-18 kuu pärast. Praegu on katses 60 vabatahtlikku, keda siis iga nädal või kahe nädala tagant süstitakse ja seejärel jälgitakse, mis juhtub viiruse tasemega. Kui meil õnnestub näidata, et vaktsiinil on positiivne mõju inimeste tervisele, saame minna juba järgmisse kliiniliste katsetuste faasi juba laiema patsientide võrguga. Edasi tulevad juba turustamisloa taotlused jne.
Vähemalt senised katsete tulemused annavad lootust – vaktsiinist saab asja?
Ega mina ei oska öelda seda, kas see vaktsiin töötab või mitte. Kui ma teaksin et ta töötab, siis ma ei katsetaks seda, siis ma kasutaks seda. Järelikult – katseid teemegi sellepärast, et me ei tea veel vastuseid. Meil on head näitajad, vähemasti loomkatsed viitavad sellele, et vaktsiin töötab. Lõplik tõde selgub aga ikkagi neist samadest inimkatsetest. Põhjus on väga lihtne – aids on ikkagi inimese haigus ja ükskõik kui lähedased omavahel on hiire, sea, ahvi ja inimese genoomid, ei ole hiir, siga ega ahv ikkagi inimene. Nii et ootame tulemused ära. Mingi tulemuse me saame igal juhul. Kas see aga kinnitab, et meie oletused ja katsetused, mis me plaanisime, olid õiged või mitte, see ei sõltu minu kõnepidamise- või veenmisoskusest. Loodus on väga objektiivne, ta lihtsalt ütleb välja nagu on. Ja pöörab selja. 
Nii et igal juhul tuleb nakatunutel efektiivseid vaktsiine veel vähemalt paar-kolm aastat oodata? Ja seni lihtsalt loota, et viirus tervist lootusetult läbi ei pureks.
Tegelikult on efektiivsed vahendid viiruse ohjeldamiseks juba praegu olemas - seesama hardteraapia kui selline. Meie häda on aga see, et rahapuudusel hakatakse seda andma liiga hilja, kui immunoloogilisi reaktsioone toetavate rakkude arv on langenud juba kusagile alla 250. Õigem oleks ka meil rakendada seda praktikat, mis on kasutusel arenenud maades, kus võimalikult kiiresti pärast nakatumist pannakse patsiendile hardteraapia peale. Sellega viiakse viiruse tiiter alla ja viirus levib inimeselt inimesele oluliselt aeglasemalt ja lõpptulemusena paneksime ikkagi piiri HIV levikule.
Miks siis meie otsustajad selle peale ei mõtle, et praegune kokkuhoid läheb hiljem topeltkalliks? Inimestele vee peale tõmbamisest rääkimata!
Seda peate poliitikute käest küsima! Mina pole suurem asi poliitik, katsun oma tööga hakkama saada. Aga need inimesed, kes selle eest palka saavad, peaminister ja kogu valitsuskabinet, needsamad 101 inimest, kes istuvad Riigikogus, nende käest tuleb küsida. Sulaselges eesti keeles ja kui see ei aita, siis tuleb vene keeles küsida! Kui see ka ei aita, siis küsime inglise keeles – miks selline olukord on ja mida on nende poolt selle muutmiseks ette võetud?
Pange tähele! Tulevad valimised, aga kas meditsiini olukord on muutunud arutelude teemaks? Ei ole! Aga kui on vaja anda pensionäridele 500 krooni? Palun! Kas on ikka vaja alandada tulumaksu, kui meil on sedavõrd suuri probleeme meditsiinis? Võib-olla kulutada see raha meditsiinisüsteemi parandamiseks ja nendesamade HIV-iga seotud probleemide kõrvaldamiseks. Sest kui paneme raha kokku, me suudame midagi ära teha. Aga kui igaüks saab 300, 400 või ka 1000 krooni aastas rohkem, saab paar päeva hästi süüa ja ongi kõik!
Kas te ei pelga, et teie geenvaktsiiniga võib samamoodi minna: ühel päeval on kastid tõhusa vaktsiiniga kusagil ravimifirma laos, aga meil takerdub selle kasutuselevõtt jälle mõne poolikult läbimõeldud otsuse taha?
Noh, lahendame selle probleemi ikka siis kui see tekib. Muidu sõnume veel asja ette ära! Võibolla see läheb linnutiivul ja probleeme ei tulegi. Sest tavaliste keemiliste ühenditega võrreldes on see vaktsiin kindlasti odavam kasutada. Kui tema efektiivsus on selline, mida praegu loomkatsed näitavad. On ikka vahe, kas sa kulutad 100 tuhat krooni aastas patsiendi kohta või 300 krooni. Võib-olla lihtsalt see majanduslik argument osutub sedavõrd veenvaks ja ega ma seda ka päris ei usu, et kõik need poliitikud ja otsustajad, olgu nad siis ministeeriumides või valitsuses, oleksid eesti rahva suhtes pahatahtlikud. Nad on ... lihtsalt lollid, muud midagi.
Aidsijuttu ei saa kuidagi lõpetada küsimata, miks siis loodus ikkagi tegi nii, et sellise kurja viiruse inimese kallale lasi?
Looduse põhiolemuseks on paljunemine ja kohanemine. Me oleme osa sellest ökoloogilisest süsteemist ja ilmselt olid need tingimused, mis inimese organismis tekkisid ja inimeste käitumuslikud harjumused sellised, mis võimaldasid HI viirusel endale inimeses sobiliku koha leida. Soodsad asjaolud langesid kokku, viirus tahtis paljuneda ja inimene oma harjumustega lõi talle selleks vajalikud tingimused.
Ja ma arvan et neid haigusi tuleb üha uusi. Just aasta tagasi väitsid Baltimore’i ülikooli teadlased, et nemad leidsid Aafrikas ahve küttivate hõimude inimeste verest T-raku leukeemia viiruse, mida varem keegi inimese verest pole leidnud. Järelikult see oli tulnud ahvilt üle ja leidnud elukoha inimese kehas. Kui viirus nüüd hakkab levima inimeselt inimesele, mine tea, kui kaugele asi jõuab. Ja inimesed reisivad ju tänapäeval rohkesti. Me nägime ja lugesime ju ka hiljuti, et härrased ministrid käisid antiloope laskmas Lõuna-Aafrikas. Kui nad peale selle veel ka kohalike elanikega suhtlesid, võisid nad ju ka millessegi nakatuda. Ärge unustage, viirus, mis praegu Eestis ringleb, on ka pärit Aafrikast. Kõige rohkem on seda just sealt leitud. Ja mujal Euroopas ei ole ju kusagil sellist epideemiat või pandeemiat tekkinud, nagu Eestis.
HIV maailmapilt nagu sigrimigriline rüiuvaip
Eestis lahvatas HIV-epideemia suhteliselt hilja. Ka siis veel, kui Ameerikas ja paljudes Euroopa maades viiruse leviku pärast hädakella löödi ning nakatunuid loeti kokku kümnetes miljonites, elas Eesti illusioonides, et meid see kõik ei puuduta.
Veel aastal 1993. manitses isegi üks Põhjamaade tuntumaid tervisedenduse spetsialiste eestlasi omi terviseprioriteete seades mitte laskma end mõjutada mujalt imporditud emotsioonidest ning mitte üleliia HI viiruse pärast muretsema. „Kui teil peakski HIV-i nakatunute arvukus aastaga näiteks kahekordistuma ja teil on 25 HIV-positiivse asemel 50 HIV-positiivset? Ja mis siis! Kui mitu inimelu aastas nõuavad teilt infarktid!” küsis ta. Ent saatuslikud kontaktideahelad, mida mööda HIV-epideemia mõned aastad hiljem Eestisse jõudis, juba toimisid ning hävitav viirus oli siiapoole teel.
A-, B- ja C-tüüp
HI-viiruse leviku maailmakaart TÜ doktorandi ja FitBiotech´i teaduri Maarja Adojaani töölaual näeb välja nagu sigrimigriline rüiuvaip. Laias laastus on praeguseks eristatud 20 erinevat tüüpi HI viirust. Kuna viirus on pärit Aafrikast, on just see osa kaardist kõige värvikirevam, mis tähendab, et siiani võib Kesk-Aafrika riikidest leida kõiki erinevaid HIV tüvesid. Aafrikast väljaspool moodustab HIV-tüvede levik selgemaid mustreid.
„Näiteks Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Austraalias on levinud subtüüp B viirused ja enamik seniseid ravimiuuringuid ja üldse teadusuuringuid ongi tehtud B-tüüpi viirustega. Venemaal on levinud A-tüüpi viirus ja sama viirustüüp on iseloomulik ka endistele liiduvabariikidele. Kõige levinum maailmas on aga C-tüüpi viirus ja seda sellepärast, see esineb Aasias ja Aafrikas, riikides kus on väga palju HIV-positiivseid,” esitab Maarja Adojaan lühiülevaate kunagi šimpansilt ning rohepärdikult inimesele üle tulnud ja just inimkehas ülisuure elujõu saavutanud viiruse rännakutest maailmas.
Variatsioonid
„Meil ringlev HI-viirus on üks mosaiikse genoomiga viirustest, milles on omavahel kombineerunud mitmesse erinevasse tüüpi kuuluvad viirused,” iseloomustab siinset immuunpuudulikkuse viirust Maarja Adojaan. Ta selgitab, et kuni 2000. aastani, mil meil oli nakatunuid vähe ning nakkus liikus valdavalt seksuaalsel teel, olid meie HIV-positiivsed nakatunud põhiliselt B-tüüpi viirusega, mis on iseloomulik Euroopale. Niipea aga, kui viirus hakkas levima narkomaanide hulgas muutus pilt kardinaalselt. „Kui süstitakse, siis võib inimene saada korraga kaks viirust ja ka mosaiikne viirus võib nii veel omakorda muutuda,” räägib Adojaan. „Eestis ongi nii juhtunud, oleme leidnud, et ligi neljandik siinsetest HIV-positiivsetest kannab sellist viirust, kus on kombineerunud Venemaalt pärit A-viirus ja Eestile iseloomulik mosaiikse genoomiga viirus. Kokku tekib täiesti uus viirustemosaiik, mis omakorda nakatab inimesi. Nii et mida rohkem on narkomaane, seda suurem viiruste varieeruvus tekib.”
Värvikirev Eesti
Nii et paraku paistab Eesti oma HIV-tüvede leviku poolest niigi kireval maailmakaardil silma veel erilise kirevusega. „Kahjuks peab ütlema küll, et Eesti on HIV uurijatele ideaalne paik,” vangutab Adojaan pead. „Juba see on täiesti erakordne, et meil on nii tohutult suur HIV-positiivsete protsent ühiskonnas. Ja lisaks sellele, et meil on tohutult palju viirust, on need viirused ka väga erilised.”
Kas aga on Eesti HIV-positiivsetel ühes oma erisuguse viirusega üldse lootust, et mõnest praegu väljatöötamisel olevatest vaktsiinidest ja ravimitest ka neile abi on loota? Olukorras, kus need on mõeldud ikkagi konkreetselt A, B või C- tüüpi viiruse jaoks, meil aga liiguvad paljude tüvede kombineerumisest tekkinud mosaiigid? Adojaani sõnul teadlastel praegu veel absoluutselt vastust pole, kas erinevad viirustüübid tingimata vajavad erinevat vaktsiini, aga Eesti näitel oleks muidugi mõistlik luua vaktsiin, mis tekitab immuunvastuse võimalikult paljudele viiruse tüüpidele.
Fakte HIV leviku kohta maailmas
1959
Kongos sureb mees tundmatusse haigusesse. Palju aastaid hiljem saab selgeks, et tegemist oli HIV-nakkusega.
1981
Los Angelese ja New Yorgi arstid märkasid oma homoseksuaalsetel patsientidel ägedat surmavat kopsupõletikku ja haruldast vähki. Sündroomi hakati nimetama homoseksuaalsete immuunsuspuudulikkuseks.
1982
Sama sündroom avastatakse lisaks gei-meestele ka naistel, heteroseksuaalsetel uimastikasutajatel, vereülekannete saajatel ning beebidel. Haigus nimetatakse ümber AIDS-iks (Acquired Immunodeficiency Syndrome, omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroom). 14 riiki avalikustasid, et neis on avastatud AIDS-i.
1983
33 riiki teatavad, et neis elab aidsihaigeid.
1984
USA tervishoiuministeerium ennustab, et AIDS-i vaktsiin saab valmis kahe aasta pärast.
1985
Näitleja Rock Hudsonist saab esimene avaliku elu tegelane, kes sureb aidsi. 13-aastane noormees Ryan White, kel on aids ning verehüübimisega seotud tõbi hemofiilia, visatakse koolist välja. Atlantas peetakse maailma esimene aidsikonverents.
1986
Maailma terviseorganisatsioon WHO loob globaalse aidsistrateegia.
1987
Walesi printsess Diana avab Ühendkuningriigis esimese aidsihaigla. WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsioon) ennustuste kohaselt on aidsihaigete arv kasvanud 150 tuhandeni.
1990
Sureb Ryan White, kes elas 19-aastaseks. WHO teatab 307 000 aidsijuhtumist, kuid ennustab, et tegelik haigete arv on juba umbes miljon.
1991
Los Angeles Lakersi korvpallistaar Earvin “Magic” Johnson teatab, et tal on HIV ning ta lahkub tippspordist, et hakata tõstma inimeste teadlikkust aidsi suhtes. Aidsi sureb rockitäht Freddie Mercury.
1992
Luuakse esimene tõhus AIDS-i teraapia.
1993
Aidsi surevad Vene balletitantsija Rudolf Nurejev ning USA tenniselegend Arthur Ashe.
1997
Selgub, et epideemia on suurem kui alguses arvata osati, ning eeldatavalt on 30 miljonit inimest maailmas, kel on HIV/AIDS ning iga päev lisandub 16 000 uut haiget.
1999
Alabama Ülikooli uurijad teatavad, et leidsid Lääne-Aafrikas šimpansiliigi, kes võib olla HIV allikaks
2000
Eestis saab alguse AIDS-i epideemia, mis algas Narvast ja Ida-Virumaalt ning hakkas levima üle riigi.
Allikas: AIDS´i ennetuskeskus
Veel pooliteist aastat kannatust
Pooleteise aasta pärast on selge, kas eesti ja soome teadlaste koostöös valmiva geenvaktsiini teise faasi kliinilised katsetused Lõuna-Aafrika Vabariigis on andnud oodatud tulemusi ning kas vaktsiin võib minna inimkatsetuste kolmandale ringile. Teadlaste jaoks ei tähenda need 18 kuud mõistagi käed rüpes ootamist, töö sellesama vaktsiini kallal läheb täie hooga edasi. 
„Loomulikult ei tähenda see, et tulemused selguvad ca pooleteise aasta pärast seda, et me siin kõik laboriuksed lukku keerame ja puhkusele läheme,“ kinnitab FitBiotech´i vanemteadur Rein Sikut. „Töötame juba nö järgmise põlvkonna vaktsiini kallal, mis tähendab seda, et meil on ideid, kuidas seda olemasolevat vaktsiini veelgi paremaks teha. Nii et teaduslik töö käib ja meil on variandid ka selleks puhuks, kui kliiniliste katsete tulemused aafriklastega pole ootuspärased. Nurka nutma me sellisel puhul ei jää, sest teame, mis ja miks läks viltu ja mida on tarvis teha teisiti.“
Katsed ahvide ja sigadega
Kuivõrd ravimikatsetustes käivad loomkatsed alati inimestega tehtavatest kliinilistest katsetustest sammu võrra ees, jätkavad Tartu teadlased geenivaktsiini arendustööd ka loomkatsetega. Katseid tehakse paralleelselt ahvide ja sigadega. „Häda on selles, et HIV-vaktsiini katsetuste tarvis ei ole olemas ühtki universaalset loomamudelit, mida teadlased saaksid kasutada ja sellepärast me peamegi kombineerima mitmeid katseloomi,“ selgitab Sikut. „ Sigadega tehtavate katsetuste seeriast tahame välja lugeda seda, milline võiks olla vaktsiini optimaalne doos. Sigade kehakaal on inimesele sarnane ja ka naha struktuur on küllalt sarnane. Vaktsiini manustamisel kasutame nimelt nahasisest süstimist. Aga probleem on selles, et sigu ei saa nakatada HIV-i ega ühegi sarnase viirusega, sest nad lihtsalt ei võta seda külge. Ning selleks, et nüüd uurida, kas meie vaktsiini poolt esile kutsutud immuunvastus omab tegelikkuses kaitsvat efekti, selleks me vaktsineerime kandidaatvaktsiiniga makaake. Nendega on jälle see häda, et neid saab küll eksperimentaalse viirusega nakatada, aga nende kehakaal on keskmiselt 5-6 kilo, mis tähendab, et nad on vähemalt kümme korda kergemad kui inimene ja vaktsiini doosi sobivust me nende peal selgitada ei saa.“
Lend Pariisi
Ahvide-sigade katsetusteseeria teeb Tartu teadlaste jaoks eriti keeruliseks see, et Tartus puuduvad ahvide pidamiseks vajalikud vivaariumid ning kui on käes aeg ahve süstida, tuleb teadlastel ette võtta lend Pariisi, seda koos hinnalise ja 20 kilo kaaluva aparatuuriga, mille abil vaktsiini manustatakse. Aparatuuri Pariisi maha jätta ei saa, sest vahepeal tuleb jätkata sigade süstimist Tartus maaülikooli zoomeedikumis. „Nii et kogu see vaktsiini väljatöötamine polegi ainult vaimutöö,“ naerab Sikut, meenutades seiklusi, mis teadlastel lennukisse kaasavõetava käsipagasi lubatavat kaalu neli korda ületava aparatuurikohvriga Tallinna ja Pariisi vahel rännates ette on tulnud.
Aga loomulikult pole raske aparaadikohver ja lennusõidud põhilised keerukused makaagikatsetuste juures. Loomad on pärit Mauritiuse saarel asuvatest kasvandustest, kõik loomade riigist riiki vedamised on aga reguleeritud väga rangete tollieeskirjadega. On juhtunud sedagi, et loomad ei jõua õigeks ajaks Pariisi ning katsetused lükkuvad edasi. Mis kokkuvõttes tähendab seda, et ka HIV-positiivsetel tuleb päästvat vaktsiini kauem oodata.
Kui aga sigade-ahvide katsed viimaks ootuspäraselt lõpevad, on kliiniliste katsete jätkamiseks olemas arusaam sobivatest vaktsiinidoosidest ning ka efektiivsest manustamisviisist. Võitluses nii kurikavala vastasega nagu HIV on tähtis iga väiksemgi detail. Selleks et vaktsiin paremini patsiendi kehasse siseneks, katsetavad teadlased süstekoha stimuleerimist spetsiaalsete elektriimpulssidega. „Probleem on selles, et DNA on selline hästi suur molekul, mis ei lähe raku sisse lihtsalt niisama,“ selgitab Sikut, „ teda on vaja natuke tagant tõugata. Ja meie praegused tulemused näitavad küll, et võrreldes tavalise süsti saanud makaakidega olid elektrilise süsti saanud makaakide immunoloogilised reaktsioonid koguni kordades suuremad.“
Järjepidev töö
Seega lisavad ka praegused loomkatsed Eesti-Soome koostöös valmivale geenvaktsiinile omajagu lootust. „Siiamaani on kahjuks tõepoolest kõik HIV-vaktsiinide katsetused lõppenud tõdemusega, et vaktsiin ei ole tõhus. Viimane katsetus USA-s ja Tais lõppes 2003.aastal. Tais võeti katsesse süstivad narkomaanid, Ameerikas kasutati teistsugust riskigruppi – meeshomoseksuaale ja selliseid naisi, kes olid viimaste aastate jooksul põdenud erinevaid suguhaigusi, aga mitte HIV-i. Kokku oli patsiente 9000 ja midagi polnud teha – asi kukkus läbi,“ räägib teadlane. Ta lisab aga, et päris tuulde visatuks teadlaste töö ka sel konkreetsel puhul ei osutunud, sest juba nii suure hulga katsealustega toimuva eksperimendi logistika on omaette number ja nüüd on järgnevate katsete tarvis vastavad kogemused olemas ja võtta. Ning nagu kolleeg Mart Ustavgi, rõhutab ka Rein Sikut, et see, kas HIV lõpuks õnnestub taltsutada, puudutab otseselt meid kõiki, mitte üksnes HI viirusega nakatunud inimesi. 
HIV-ga nakatunud inimeste immuunsüsteem nõrgeneb järk-järgult ja see tuleneb sellest, et viirus ründab organismis selliseid rakke, mida nimetatakse T-abistajarakkudeks. Nende rakkude ülesanne on käivitada organismis immunoloogilisi reaktsioone.
Terve inimese ühes kuupmillimeetris veres on ca 1000 T-abistajarakku. HIV nakkuse puhul hakkab nende arv järjest vähenema ja see vähenemine on keskeltläbi 100 rakku aastas. See tähendab, et aasta pärast HI viirusega nakatumist on inimese ühes kuupmillimeetris veres 900 T-abistajarakku, aasta hiljem juba 800 jne. „Kriitiline piir jõuab kätte seitsme aastaga,“ lausub Rein Sikut, „ see on see piir, kus inimese immuunsüsteem enam eriti tõhusalt ei tööta ja välja hakkavad lööma mitmesugused haigused, mis on tekitatud tõvetekitajate poolt, millega me ümbritsevas keskkonnas paratamatult igal sammul kokku puutume.“
Tervet inimest need haigused ei ohusta, sest korras immuunsüsteem saab patogeenidest jagu. Kui aga HIV on seitsme aastaga jätnud bakterite ja viirustega võitlema üksnes 200-300 T-abistajarakku, osutuvad inimesele ohtlikuks kõik nakkused keskkonnas ja ka inimese kehas endas.
Haigused puhkevad õide
„Üks selline haigus on tuberkuloos,“ nendib teadlane, „ statistika järgi kannab iga kolmas inimene maa peal endas tuberkuloosikepikesi ehk võime öelda: 2 miljardit inimest maakeral on nakatunud tuberkuloosiga. Enamikel juhtudel ei arene sellest nakkusest haigus, tuberkuloosibatsillid on inimese kopsudes ja immuunsüsteem suudab neid kontrollida. Kui aga HI-viirus nõrgestab immuunsuse, lööb tõbi välja.“
Sikut räägib, et teiste maade statistika näitabki seda, et HIV-i nakatumise sageduse tõusule järgneb tavaliselt seitsme aastase nihkega tuberkuloosijuhtude sagenemise tõus: „Kui me praegu saaksime aega näiteks 10 aastat edasi kerida ja oletame, et meil oleks aasta 2016 ja meil oleks kasutada meditsiiniline statistika aastatel 2006-2016, siis tõenäoliselt näeksime, et tuberkuloosijuhtude sagenemine saab meil alguse aastatel 2007, 2008 ja 2009. See on otseselt tingitud sellest, et aastatel 2000, 2001, 2002 toimus meil väga järsk HIV nakkuse levik. Nii et see seitse aastat HIV ja tuberkuloosi esinemissageduse tõusu vahel ei tulene mingisugustest müstilistest põhjustest, vaid sellest samast rakubioloogilisest mehhanismist inimese kehas – T-abistajarakkude vähenemisest HIV-viiruse toimel nakatanu veres.“
Tulemas uued tõved
Sikuti sõnul on loo kõige hullem külg veel see, et HIV-st nõrgestatud inimese keha ja HIV-positiivsete kogukond tervikuna on ideaalne katsepolügoon kõikvõimalikele tõvetekitajatele, kus võivad välja areneda ravimitele allumatud haigusvormid ning ka täiesti uued haigused. „Teadusajakirjades on selliseid seisukohti esitatud ja utoopiaks ei saa seda kuidagi lugeda,“ kõneleb Sikut. „ Näiteks mõned loomadelt pärit viirused võivad saavad HIV poolt räsitud immuunsüsteemiga patsiendi kehas harjutada inimeses elamist. Ning edasi oleme juba ohus me kõik, kes me selle inimesega trammis või tänaval kokku võime puutuda.
Ka tuberkuloosiga on sama lugu. Kui nakatume HIV-ga nakatunud inimese kehas arenenud ravimresistentse haigusvormiga, oleme samamoodi hädas nagu see HIV-positiivne: meie haiguse jaoks puudub ravi.“
Mis siis ikkagi teha, kuni päästvat viirust veel pole? Sikuti sõnul on ainuõige rakendada nakatunutel laialdaselt retroviirusevastast keemiaravi. Meil on ravisaajate hulk aga kahjuks väga väike. Teiste maade kogemused on näidanud seda, et kui rakendada tõhusaid raviskeeme võimalikult vara, väheneb ka tuberkuloosi jt haiguste esinemissagedus seitsme aastase tsükliga. Kui aga meil HIV-positiivsete raviks raha ei ole, tuleb meil tõenäoliselt valmistuda tuberkuloosipuhanguks ning muude nakkushaiguste leviku sagenemiseks nii viirusega nakatunute kui kõigi teiste seas.
Intervjuude ja artiklite autor: Anne Lill, 2006