Intervjuud ja artiklid joogivee saate teemadel |
 |
Põhjavesi – meie kõige tähtsam maavara
Eestlased veemagnaatideks!
Fluor – parasjagu on hea!
Pöördosmoosiseade või uus kaev?
Põhjavesi - meie kõige tähtsam maavara
Selleks et üht tühermaad kusagil Maardu ja Ülgaste vahel huvitavaks paigaks pidada, tuleb nähtavasti olla geoloog. Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi asedirektori Erik Puura meelest aga meie joogivee probleemidest kõnelemiseks naljalt paremat paika välja ei mõtlegi. Sest kõik asjasse puutuv on silmaga näha ja käega katsuda. 
„Kunagise Maardu fosforiidikarjääri kirdeserval võib näha kahesuguseid kuhilaid või mägesid, mis minu meelest võiks võtta loodusmälestistena kaitse alla. Sest need iseloomustavad väga hästi fosforiidisõda ja seda minevikku ning muret, mis veel viisteist aastat tagasi oli väga aktuaalne,” kõneleb Puura, „ainult et siis algasid protestid läbipõlenud diktüoneemamägede vastu, kui aga peame silmas põhjavee puhtust, on ohuallikaks hoopis põlemata diktüoneema argilliit. See reageerib siiamaani õhu ja veega ja paratamatult mõjutab meie põhjavett.”
Kuidas diktüoneema argilliit meie joogivett mõjutab?
Salakaval kivim, nimega diktüoneema argilliit sisaldab endas sellist mineraali, nagu püriit. Ja tegemist on mineraaliga, mis õhu ja veega kokkupuutel hakkab kiiresti reageerima. Kui diktüoneema argilliit on sügaval maapõues, ei juhtu midagi, sest seal ei ole õhku. Kui seesama kivim on muuseumivitriinis, ei juhtu ka mitte midagi, sest seal vitriinis pole vett. Kui me aga tõstame kaevandamiste käigus diktüoneema argilliidi maapinnale, hakkavad väga kiiresti toimuma keemilised reaktsioonid, tekib hape ning kõik sellega kaasnevad protsessid.
Võtame näiteks kasvõi ühe konkreetse maa-ala jutuksolevas piirkonnas - Maardu karjäärides. Näiteks ca 10 km2 suuruse territooriumi, mis on kusagil üks neljatuhandik Eesti territooriumist. Peame arvestama, et kogu vesi, mis läbi selle pinna voolab, saab saastatuks sulfaatide – väävelhappe soolade poolt. Samuti vabanevad diktüoneemakilda oksüdeerumise käigus mitmesugused raskemetallid. Teatavasti sisaldab kilt suures kontsentratsioonis uraani, molübdeeni ja teisi raskemetalle. Me teame väga hästi seda sademete hulka, mis meil aasta jooksul maapinnale satub. Eestis on see kusagil 400-500 liitrit maapinna iga ruutmeetri kohta. Ei jäägi üle muud, kui välja arvutada, kui palju ja mida lõpuks meie põhjavette jõuab. Ja sellega saavad geoloogid väga hästi hakkama.
Need arvutused võivad anda vist päris ehmatamapanevaid tulemusi? Et lähme kohe poodi ja toome koju suurema koguse pudelivett?
Õnneks ei ole asi praegu veel hull, sest Eesti ala on õnnelikus seisus meie rahvuskivi – lubjakivi ehk paekivi olemasolu tõttu. Ja siiani on seesama lubjakivi saanud hakkama kõikide nende metallide neutraliseerimisega. Need on koondunud kokku paekivikamakate pinnale. Teine hea asi on see, et meie põhjavesi koosneb tegelikult mitmetest kihtidest ehk ladestutest. Need on omavahel eraldatud vettpidavate maapinnakihtidega. See on ka üks Eesti õnn, et nendes piirkondades, kus ülemised põhjavee kihid on kaevandamiste käigus ära rikutud, õnnestub meil ikkagi puhast vett kätte saada alumistest kihtidest. Nii et jah, kui vaatame, mis on samasuguse majandamispoliitika ning sarnaste tingimuste juures juhtunud näiteks Poolas või Rumeenias, kus selliseid kivimeid kaevandusaladel ei olnud, siis seal on keskkonnaprobleemid ikka suured ja kohutavad.
Kuidas nende kohutavate keskkonnaprobleemidega on võimalik hakkama saada?
Maailmast teame mitmeid juhtumeid ja katseid, nende tagajärgede likvideerimine on tõepoolest väga komplitseeritud ja väga keeruline. On mitmeid selliseid endiste fosforiidikaevanduste piirkondi, kus kaevandusjäätmed on kaetud haljastusega – ilus rohi kasvab, puud kasvavad, kõik oleks justkui korras. Aga pinnast lahti kaevates näeme, et seal sees toimuvad tugevad keemilised protsessid, toimub jällegi sellesama püriidi oksüdeerumine ning väljub happeline vesi. Nii et ei jää muud üle, kui ehitada kaevandusjäätmete töötlemise tehas, mis peab näiteks töötama järjepannu paarsada aastat. Mis see kõik maksma läheb? Lisaks veel see, et ka töötlemistehases tekivad jäägid. Nendega tuleb ka kuidagi hakkama saada.
Nii et igal juhul on mõistlik neist kolossaalsetest probleemidest hoiduda. Aga meil räägitakse taas fosforiidi kaevandamise vajalikkusest ja need juba olemasolevad diktüoneema argilliidi kuhilad Maardu karjäärides – kaua meie rahvuskivi vastu peab ja meie põhjavett kaitseb?
Esialgu tõepoolest aitab lubjakivi meil tekkivast happest jagu saada. Aga tuleviku suhtes – meie teadmised on need, mis suudavad meile pikemas perspektiivis hea ja jätkusuutliku elu tagada. Meie geoloogidel on olemas põhjavee mudelid, nii et arvuti ja matemaatiliste mudelite abil me saame hinnata, mis hakkab toimuma. Näiteks nende Maardu puistangute puhul oleme välja arvutanud erinevad stsenaariumid, mis võiks seal hakata toimuma järgmise 400 aasta jooksul. Ja me annamegi oma teadustöö üle järgmistele põlvedele, kes siis hakkavad tulevikus meie mudeleid kasutama. Eks nemad siis ka näevad, kas peavad paika need ohud, mida meie oleme tuvastanud, et kusagil 100 või 200 aasta pärast võib Maardu puistangutest hakata välja tulema happelist vett. Ja kui see oht peaks tegelikkuses realiseeruma, siis loodetavasti oskavad järeltulevad põlvkonnad ka õigesti käituda.
Ja sõnum on ilmselt see, et igasugused uued kavandamise ideed tuleks kõigepealt nende mudelite abil läbi arvutada. Et mitte uusi ohte juurde tekitada.
Täpselt nii. Tegelikult on teadlaste kompetents tänapäeval juba selline, et me oskame enne kaevandamist selgelt ennustada, mis juhtub ja mis mitte. Missugused ohud tekivad põhjaveele. Me teame täpselt, kuidas põhjavesi liigub, me teame, missugused reaktsioonid toimuvad ja me saame hinnata nende tulemuste mõju põhjavee kvaliteedile. Tahaks öelda veel seda – tihtipeale arutletakse selle üle, et mis on Eesti kõige tähtsam maavara. On inimesi, kes väidavad, et see on põlevkivi. Geoloogid väidavad aga, et see on meie puhas põhjavesi. Sest mida aeg edasi, seda rohkem ehitatakse tööstusettevõtteid, tehaseid, kaevandusi jne ning paratamatult kaasneb sellega reostuskoormuse kasv. Päris kindlasti tuleb maailmaajaloos kätte hetk, mil puhas õhk ja puhas joogivesi omandavad kolossaalse tähtsuse. Paljudes riikides on see juba praegu nii. Geoloogina ei pea ma oma ülesandeks ühegi majandusprojekti põhjalaskmist, aga siiski – kõike on vaja teha mõistusega, et kahjulikud mõjud oleksid kas välditud või siis vähendatud, sedavõrd kui see on võimalik.
Tartu Ülikooli hüdrogeokeemikutel on peenusteni selge keemiliste reaktsioonide ahel, mis Maardu fosforiidikarjääri puistangutest põhjavee reostuse tekkeni välja viib. Ent ka kilomeetrite pikkused reaktsioonivalemid pole veel kogu tõde. On vaja teada, kuidas põhjavesi maapinnas liigub. 
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi hüdrogeoloogi Andres Marandi arvates peaks põhjavee liikumise mõistmiseks esmalt lahti rääkima ühe lihtsama küsimuse: mis asi on üldse põhjavesi.
„Ühtpidi võime põhjaveeks lugeda kogu vee, mis on allpool maapinda. Teistpidi, hüdrogeoloogia praktilise poole pealt loetakse põhjaveeks seda vett, mis meile kaevudesse kätte tuleb või mida on võimalik maapinnast kätte saada. Eesti puhul võib üldiselt võtta niimoodi, et alates viiest kuni kümnest meetrist on kõik kivid ja poorid täitunud veega. Ehk – meil on vesi igal pool olemas,” kõneleb Marandi. Ta lisab täpsustuseks, et kujutlus, nagu paikneks põhjavesi maapinnas mingite selge ja puhta vee padjanditena, veekihtide või maa-aluste järvedena, sobib küll rohkem muinasjuttudesse, tegelikkusega on sel vähe pistmist.
See aga, kuidas pinnasest vett kätte saab, sõltub kõigepealt sellest, kas meil on tegemist veelademetega või veepidemetega. Selleks et aru saada, mis need lademed-pidemed endast kujutavad, toob teadlane lihtsa näite. Võtke kaks akvaariumi ning täitke üks neist poolenisti liivaga ja teine saviga. Kui nüüd mõlemasse akvaariumi vett kallata, siis on näha, et liiva sisse imbub vesi hästi. Savi peale jääb see pidama ja võib võtta aega mitu kuud, enne kui vesi savisse imendub. Vee kättesaamisega on sama lugu – liivaakvaariumist soriseb see kraani avamisel kähku välja, savi puhul aga hakkab ainult tilkuma. „Täpselt samamoodi liigub vesi ka maapõues. Veelademetest, ehk nendest kohtadest, kus kivid juhivad vett, saame vee hõlpsasti kätte. Veepidemetest, ehk neist paigust, kus kivid vett ei juhi – seal võib küll vett olla, aga seda kätte saada on väga raske,” selgitab teadlane.
Lubjakivi- või liivakivivesi?
Laias laastus võib Eesti põhjaveekihid jagada kaheks. Põhja- ja Kesk-Eestis on lubjakivi levikuala ning vee liikumine lubjakivis toimub mööda lubjakivilõhesid. „Kui vihma sajab ja vesi jõuab maapinnale, siis allapoole saab see liikuda ainult mööda vertikaalseid lõhesid, senikaua kuni tuleb vastu mõni horisontaalne lõhe, kus vesi läheb laiali ja otsib uusi vertikaalseid lõhesid, mida mööda allapoole liikuda,” kõneleb Marandi.
Alates Pärnu-Mustvee joonest ilmuvad meie geoloogilisse ehitusse liivakivid ning neis ei ole vee liikumine enam seotud lõhede ega lõhesüsteemidega, vaid toimub liivaosakeste vahelises pooriruumis. Vee voolamine liivakivis on seetõttu ühtlasem ning vett on ka kergem kätte saada.
Kivi maitsestab
Kivimites liikudes ja neid lahustades omandab vesi ka oma keemilise koostise, ehk mageda vihmaveena maha sadanud vesi muutub erinevaid mineraale sisaldavaks joogiveeks. Loomulikult toimuvad keemilised reaktsioonid maapinnas loodusseaduste järgi, arvestamata inimese soove siit või sealt võetud vett joogiveeks või muuks otstarbeks kasutada. Ning seepärast on mõistlik enne puurkaevu puurimist järele uurida, missugune on sealt saadava vee keemiline koostis. „Kui räägime Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti lubjakivide veest, siis neis vetes on valdav osa probleemidest seotud fluoriga. Lõuna-Eesti lubjakivivees teeb sageli muret ülearune raud. See muudab vee kollakaks ja rikub ära maitse ning kui sellise veega pesu pesta, on ka pesu rikutud,” kõneleb Andres Marandi. „Samas on raua väljapuhastamine veest palju kergem kui fluori ärastamine, nii et kui meil oleks puurkaevu jaoks võimalik valida kaht veekihti, ühes oleks liigne fluor ja teises liigne raud, siis oleks säästlikum valida rauarikas vesi.”
Sobiva veekihi valik ning küsimus, kui sügav puurkaev teha, on igal juhul aktuaalne ka fluoriprobleemiga Põhja- ja Kesk-Eestis. Marandi sõnul on kõige üldisem põhimõte see, et mida sügavama puurkaevu lubjakivisse teeme, seda rohkem ilmub sealt saadavasse vette fluori. Sellepärast, et pikemalt kivimites liikudes ja nendega reageerides lihtsalt jõuab rohkem fluori vette. Teiseks suurendavad fluori lahustuvust naatrium ja kloor ning lubjakivide alumistes kihtides on sageli neid mineraale rohkesti.
Veevarud on arvel
Veevarude uuringutele pööratakse tänapäeval järjest suuremat tähelepanu, sest puhas vesi on inimese olemasoluks kõige tarvilikum looduvara. „Eestiski on geoloogidel tegelikult väga hästi teada, millised põhjavee kihid ja millise vee kvaliteediga põhjavesi meil olemas on. On võimalik ka alati modelleerida, kui me täpselt ei tea, millise kvaliteediga põhjavesi meil kusagil võiks olla,” hindab Marandi geoloogide võimalusi nõustada näiteks ettevõtjaid, kes sooviksid käivitada näiteks tootmise, mis vajab rohkesti vett, või ka mõnd eraisikut, kes soovib enda vajadusteks puurkaevu puurida. „ Eestis on olemas ka nn puurkaevude andmebaas, mida on kogutud viimase 50-60 aasta vältel, kogu selles andmebaasis on suurusjärk kuskil 17-18 tuhat puurauku. Kui see üle Eesti laiali laotada, siis katab see üsna tihedalt Eesti ära, nii et tegelikkuses on üsna täpselt võimalik ette ennustada, millist vett on võimalik saada.”
Marandi sõnul tuleks meil veevarude seisukohalt muuta oma suhtumist siinsetesse hallidesse ja vihmastesse ilmadesse. Tänu meie halbadele ilmadele on meil sademeid rohkem kui maapinnalt ära aurub ja kogu mahasadanud vesi ei jõua ka jõgedega ära voolata, midagi imbub ka maapõue. Maapõu aga käitub kui reservuaar, vesi jääb sinna alles. Juba praegu on maailmas palju maid, kus vesi on muutunud defitsiidiks. „Pole kaugel see aeg, kus naftamagnaatide asemel hakkavad ringi lendama veemagnaadid. Kui suhtume oma põhjaveevarudesse säästlikult, võiksid mõned neist olla ka eest soost.”
<
Fluori tähtsusest hammastele on kuulnud igaüks. Mis selle fluoriga aga täpselt lahti, on paljude jaoks segane. Kas ja kes peaks kasutama fluoriga rikastatud hambapastasid, mida reklaamitakse kui hambaid tugevdavaid? Tegelikult on fluor on üks riukalik keemiline element – hästi on ainult siis, kui seda on parasjagu. 
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Astrid Saava sõnul teeb fluoriprobleemi eestlase jaoks eriti keerukaks veel see, et meie nn fluorikaart on väga kirju. Ühes ja samas asulas võib joogivee fluorisisaldus kõikuda sedavõrd, et tänava ühes otsas elavad inimesed peaksid hea tervise huvides fluori lisaks tarvitama, teised aga kraaniveest hammaste tervishoiu huvides sootuks loobuma, sest fluorihulk selles võib tervist rikkuda.
Hiljaaegu valmis TÜ tervishoiu instituudil laiaulatuslik joogivee fluoriuuring. Miks niisugune uuring üldse ette võeti ja kuidas te inimeste joogivett uurisite?
Stomatoloogide selts tellis meilt selle uuringu, nemad olid huvitatud selguse saamisest fluori osas, sest Eestis on joogivee fluorisisaldus puurkaevudes väga erinev ja eriti just hammaste tervishoiu huvides on väga täpselt teada, kui palju fluori kellegi joogivees just täpselt on. Fluoriga on selline lugu, et üheltpoolt on seda organismile vaja, teisalt – kui seda on liiga palju, on jälle halb. Ja kusagilt mujalt kui joogiveest me fluori ei saa.
Uuringus võtsime veeproove kõikidest nendest veevärkidest, kus on taga vähemalt 100 tarbijat. Kokku võtsime 700 proovi 144 asulast ja veel lisaks ka mõnedest linnaveevärkidest. Saime päris huvitavad tulemused üle Eesti, varem sellist laiaulatuslikku uuringut meil tehtud ei ole.
Mis neis tulemustes see kõige huvitavam oli?
Fluorisisaldus kõikus päris suurtes piirides. Kõige väiksemad sisaldused olid 0,1 mg/l ja kõige kõrgemad, mis kätte saime – 6,95 mg/l. Aga me teame, et kui fluori on joogivees alla 0,5 mg/l, siis on soodustatud hambakaariese teke ja organismile on vaja anda fluori lisaks. Kui aga fluori on üle 1,5 mg/l, tuleb ilmsiks tema toksiline toime.
Mida liigne fluor paha teeb?
Kahjustus ilmneb esmajoones hambafluoroosina. Sel juhul hakkavad hambad pealtpoolt lagunema. Alguses kaob ära hamba valge läige, tekivad tuhmid laigud. Need tulenevad aja jooksul, lähevad kollakaks, siis pruunikaks ja lõpuks hakkavad hambad lagunema. Aga lisaks sellele on veel toksilisi toimeid. Väga huvitavaid andmeid on saadud Hiinast – selgus, et joogivee kõrgem fluorisisaldus pidurdab laste intelligentsuse arengut. Kindlasti on liigse fluoriga seotud ka skeletifluoroos. Ja neid kahjulikke toimeid on veelgi.
Sõnum on seega selge: üle 1,5mg/l fluorisisaldusega vett ei tohiks tarbida?
Täiesti kindlasti mitte.
Aga miks on fluori ühe puurkaevu vees rohkem teise puurkaevu vee jälle vähem?
Me saame oma joogivee põhjavee erinevatest kihtidest. Olenevalt sellest, millise kihi vett kasutatakse, sõltub ka fluorisisaldus. Ühes ja samas asulas võivad puurkaevud ulatuda eri sügavusele ja sellest tuleb ka siis erinev fluorisisaldus. Näiteks Tormas saime sellise tulemuse, et ühest veevärgist said inimesed vett, kus fluori oli liiga vähe, naabertänava rahval tuli kraanist aga ülemäära fluoririkas vesi.
Kuidas inimene konkreetselt oma joogivee fluorisisalduse teada saab?
Kõik meie uuringu tulemused on avaldatud raamatus „Eesti joogivee fluoriuuring 2004”. Seal on kirjas kõik tulemused üksikute proovide kaupa. Need on grupeeritud maakondade ja valdade järgi ja sealt saab igaüks vajalikud andmed kätte. Raamatut võib küsida Eesti Stomatoloogide seltsist, nemad müüvad seda. Samuti võib raamatut küsida TÜ kirjastusest ja raamatukauplusest. Internetis kahjuks uuringu tulemused saadaval pole.
Teadmine on üks asi. Mida aga inimene tegema peab, kui ta saab teada, et tema joogivesi on säärane, mida tegelikult üldse ei tohikski tarvitada?
Kui fluori on vähe, on fluoriga rikastatud hambapastad omal kohal. Kas peaks veel ka preparaate lisaks tarbima, otsustab hambaarst. Kui aga fluorisisaldus on liiga kõrge, saame ka teadlikult riski vähendada nii, et tarvitame joogiks vähem kraanivett ja teeme kohvi, tee, morsid jm joogid pudeliveega. Ka suppi saame teha pudeliveega jne. Fluorisisaldus ei mängi mingit rolli selles vees, mida kasutame olmes – nõudepesuks, pesu pesemiseks jne.
Pudelivee ostmine läheb siiski küllalt kalliks ja paljudele peredele ei ole see jõukohane. Kes vastutab selle eest, et joogivesi vastaks tervisekaitse nõuetele?
Selle eest, et elanikud oleksid varustatud kvaliteetse joogiveega, vastutavad kohalikud omavalitsused. Eks selles osas on tegelikult päris palju juba ära tehtud, suuremates veevärkides on asi enamasti korras. Need fluoriprobleemid on praegu just väikeste veevärkide häda. Paljudes kohtades püütakse asja parandada, paigaldatakse fluori eemaldamise seadmeid jne. See asi on siiski suhteliselt keeruline, sest need seadmed on väga kallid. Aga kuni inimeste kraanidest voolab liigse fluori tõttu tarvitamiskõlbmatu vesi, tuleks kasvõi ajutisi abinõusid rakendada, näiteks tuua asulasse joogivett tsisterniga. Ja inimesed peavad seda kohalikelt omavalitsustelt nõudma.
Pöördosmoosiseade või uus kaev?
Fluori väljapuhastamiseks on tänapäeval olemas spetsiaalsed seadmed ja tehnoloogiad. Paraku on neil plusside kõrval ka omad miinused. Liigse fluoriga oldi paar aastat tagasi hädas ka Taebla alevikus, probleemi lahendamiseks oli valida kaks varianti. „Kas kaevata uus puurkaev või paigaldada pöördosmoosiseade,” nendib AS Taebla Kodu juhataja Taivo Kaus. 
Ja teie valik oli uus puurkaev?
Jah, sest kuigi seda seadet propageeriti kui väga lihtsat ja kergesti paigaldatavat ja seda ta tõesti ka on. Lihtsalt võetakse veetoru, ühendatakse külge, teine ots läheb kanalisatsiooni, kus siis need jäägid kõik välja lähevad ja kolmandast torust tuleb puhas vesi. Ongi kõik. Aga kokkuvõttes ei ole see asi nii lihtne midagi, sest seda seadet tuleb igapäevaselt käia pesemas. Ja suured veekogused kuluvad juba üksnes filtrite pesuks. Seade ise on väga kallis ja kui hooldusega seotud kulud veel juurde arvestada, läheb vee kuupmeeter ikka väga kalliks kokku.
Mis see kuupmeetri hind siis Taebla elanikule oleks tulnud?
Ütlen otse, et me ei kalkuleerinudki seda välja, sest oli kohe selge, et asi käib meil majanduslikult üle jõu. 650 000 oleks meie jaoks läinud maksma seade ise ja lisaks siis need hoolduskulud.
Tutvusite valiku tegemise käigus kindlasti ka pöördosmoosiseadmega lähemalt – missugune on sellega puhastatud vee kvaliteet?
Ta puhastab veest välja peaaegu kõik mineraalained, nii et välja voolab täiesti puhas vesi ehk peaaegu soolavaba vesi. Aga ütlen oma kogemusest, et ega ta joogiks väga hea ei ole. Niisugune natuke kibeda maitsega. Ja pealegi – inimene vajab oma elutegevuseks ka mineraale. Tavaliselt saamegi neid joogiveega, kui hakkame tarvitama mineraalivaba joogivett, tuleb mineraale eraldi juurde võtma hakata.
Mida te uue puurkaevu puurimisel silmas pidasite? Või kuidas uue koha välja valisite?
Kõrvaasulas olid veeproovid korras ja see asub meist kõigest 3 km kaugusel. Koostöös Keila geoloogidega läksime riski peale, et võtta vett järgmisest põhjavee horisondist. Kaev on 200 m sügav ja õnneks on veeproovid nüüd korras.
Palju uue kaevu puurimine maksma läks?
192 000 krooni, oluliselt odavam, kui pöördosmoosiseadmed siia panna. Saime nende rahadega hakkama, mis olid meil saadud Keskkonnainvesteeringute keskuselt. Taebla vallavalitsuselt tuli omaosaluse jagu ning ka meie vee-ettevõte osalus on seal sees. Eks riskimoment oli muidugi asjal juures. Esimese puurimisega vett kätte ei saanud, aga teisel puurimisel hakkas vesi tulema ja õnneks meile – puhas vesi.
Intervjuude ja artiklite autor: Anne Lill, 2006