Intervjuud ja artiklid 7. saate peategelastega |
 |
Unehädade vastu aitab hammaskaareprotees
Apnoehaige on liiklusohtlik
Uneapnoe käes vaevelnud Priit sai abi
Unetuse vastu aitab korrapärane elustiil
Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku arst Tuuliki Hion võtab TÜ psühhiaatriakliinikus juba aastaid vastu patsiente, keda vaevavad kõikvõimalikud unetusnähud: olgu selleks siis näiteks unes kõndimine, liigvarajane ärkamine või uneaegsed hingamishäired. Hion nimetab unetuteks kõiki, kes pole oma unega rahul- sõltumata sellest, mitu tundi nad öö jooksul magavad. 
Viimasel paaril aastal on unehäiretest juba ka meedias päris palju juttu olnud. Kas ka teaduses on see valdkonnaks, mida alles hiljaaegu on hakatud uurima? Ja millele on hakatud uusi ravivõimalusi otsima?
Jah, näiteks kümme aastat tagasi olid Eestis üksikud entusiastid, kes unehäirete diagnoosimisega tegelesid. Kogu unemeditsiini areng mujal maailmas laborite tasemel algas kaheksakümnendate keskpaigast. Loomulikult – unetust on psühhiaatrid, neuroloogid, perearstid alati katsunud ravida, aga näiteks uneapnoest teati veel kümme aastat tagasi ikka väga vähe. Ka inimeste informeeritus on praegu tohutult suurenenud. Sellegipoolest pole see asi nii kaugel, kui me sooviksime – meie patsiendid ei saa veel kahjuks haigekassa poolt tasustatud ravi. Näiteks uneapnoe on märgatavalt suurte negatiivsete tagajärgedega - nii liikluse kui töövõime suhtes. Samamoodi põhjustab unetus, mis on samuti levinud häire, suure osa töövõimetusest ja sellega seotud häiretest. Nii et selline asjatundlik ja piisav abi õiges kohas õigele inimesele on hästi vajalik.
Unehäirete diagnoosimine ja ravi on praegu tohutu kiirusega arenev ala Eestis- järjest enam saavad ka inimesed teadlikuks sellest, et on olemas näiteks rahutute jalgade sündroom või perioodilised jäsemete liigutamised unes. Kui seda patsientide käest konkreetselt küsida, siis paljudel on need kaebused olemas. Aga ise seda enamasti veel ära ei tunta. Ka narkollepisiahaiged ei tea enamasti, et sellele haigusele saab abi otsida. Praegu on meie töö suunatud sinnapoole, et kõikide erialade arstid ja perearstid tunneksid unehäireid ära ja oskaksid edasi suunata neid, kes abi vajavad.
Nii et uneuuringud ja sellealane teadus on selline valdkond, mille tulemused otseselt peaks väga paljude inimeste elukvaliteeti tõstma.
Mina olen küll väga palju viimastel aastatel juurde õppinud ja oskan inimesi paremini aidata. Näiteks üha rohkem on inimesi, kelle puhul saab uinutid unetuse ravis kõrvale jätta. Sageli, kui inimesed muutuvad unetuks, hakkavad tegema asju, mis nende unetust süvendab ja muudab selle krooniliseks. Olen oma vastuvõttudel, loengutel ja ka ajakirjanduses püüdnud rääkida neist asjust, mida inimesed võiks teisiti teha kui nad unetuks muutuvad. See ei puuduta ainult ravimite väljakirjutamist, kindlasti mitte. Minu enda teadustöö teema käsitleb uneapnoe ja meeleoluhäirete seost. Uurin seda, kuivõrd uneaegsete hindamishäirete tõttu võib inimene muutuda depressiivseks. See uurimistöö tegelikult näitabki seda, kui oluline on seda unehäiret ravida.
Magamisega on ilmselt enamikel meist mingil eluhetkel probleeme olnud. Aga mis hetkest saab öelda, et inimene ongi unetu?
Kaebuste erinevus on siin tohutult suur. Näiteks te võite magada kaheksa tundi, aga teil võib olla mure, et ärkate kolm korda selle aja jooksul üles. See on üks võimalik probleem. Teist tüüpi unetud on need, kes magavad ainult paar-kolm tundi öö jooksul või arvavad, et ei maga üldse ja on tohutult väsinud. Unetu olete te siis kui teil on mure oma une pärast. Näiteks: ma saan vanemaks, hakkan rohkem ärkama, aga tahaksin magada nagu ma magasin siis kui ma olin 25. Vahel on siin vaja lihtsalt ka informeerimist, et leida, mis on selle asja juures tõeliselt kohutav ja vajab muutmist. Ja mis on need asjad, mis tegelikult on täiesti toimetuldavad.
Unetus iseenesest võib olla mitmete erinevate häirete üks sümptomitest, aga ma väidan, et ta võib olla ka täiesti omaette häire, mis on küll väga ärevushäire piiripeal. Unetuse psühhoteraapiaga käib ka teadus käsikäes – uuritakse, kuidas unetutel püsib see unetus, millised mehhanismid ja mõtteviisid seda põhjustavad, millised muutused toimuvat unetute kehas.
Kui palju läheb unetuse ravis vaja praegu uinuteid?
Mõne aasta tagused apteekidest pärit andmed ütlevad, et uinuteid tarvitab pidevalt umbes 1% elanikkonnast. Mujal maailmas on see protsent umbes sama. Minu töö eesmärk on ühest küljest see, et aidata annuseid langetada neil, kelle puhul see on võimalik, aga kes sellega ise toime ei tule. Katsume leida skeemid, kuidas seda teha. Muidugi nii palju kui võimalik, üritame ainult psühhoteraapia ja eneseabivõimalustega piirduda. Aga mõningatel juhtudel on ravimite kasutamine ka antud perioodil ainumõeldav.
Kas unetuse tekkimist saab ka kuidagi ära hoida? Või kui see juba tekkinud on, ilma arsti poole pöördumata end aidata?
Kui uni on hea, polegi mõtet talle liigset tähelepanu pöörata. Nii et hea unega inimesi need võtted eriti ei puuduta. Kui nüüd mingil põhjusel unetus tekib, siis esimese asjana on hea teada, et enamasti mingi reaktsioonina tekkinud unetus läheb üle. Kui ta aga kipub püsima, siis juhul, kui ta päevase toimetuleku häireid ei põhjusta, siis ilmselt ei ole ta väga tõsine. Lihtsalt vähem magamine või mittemagamine – ainuüksi sellepärast ei ole vaja ka muretseda.
Aga kui see unetus jääb pikemalt kestma, siis mida inimesed võiksid muuta, on võimalikult regulaarne ja lühike voodis oleku aeg selle juures. Kui ärkate hommikul vara, tuleb üles tõusta.
Seda kõike on raske teha, kui sa magad halvasti ja tunned ennast päeval halvasti. Siin võib olla vaja just toetust. Kasutame siin inimeste abimeestena unepäevikuid, et nad näeksid, kui regulaarne nende voodisoleku aeg on. Unetuse ravis on vaja teatud regulaarsust kogu elustiilis. Üldjoontes saan ma öelda, et see on teatud uneaja ja erinevate päevategevuste regulaarsuse küsimus.
Unehädade vastu aitab hammaskaareprotees
Viimasel aastal-paaril on hakanud uneapnoehaigetele leevendust pakkuma ka hambaarstid. Uneslämbujate hingamisteid saab öösiti avatuna hoida ka hammaskaareproteesidega. 
Malle Õunapuu on taolise proteesi abil juba kaheksa kuud rahulikult magada saanud. Tema jaoks oli öösiti kasutatav hammaskaareprotees alternatiiviks positiivse õhurõhu aparaadile, mille kasutamine tundus talle ebamugav.
„Kui see väike abiline sulgeb mul hambad, siis ma kohe tunnen, et mul nina kaudu hingamine läheb paremaks,” räägib oma kogemustest üks Eesti esimesi hammaskaareproteesi kasutajaid. „Mu pereliikmed väidavad, et ma enam ei norska enam, mis on näiteks reisidel või külas olles väga suur pluss.” Lisaks sellele tunneb Malle, et puhkab end nüüd ka paremini välja. „Enne seda olin hommikuti väga väsinud ja ilmtingimata oli vajadus päeval magada,” meenutab ta. „Kui see lahas või abivahendike mul öösel suus on, siis tundub järgmine päev ka pea selgem. Ja kui teinekord mingil põhjusel mul seda suus ei olnud, on mälu käepärasus lausa häiritud.”
TÜ Kliinikumi Hambaproteesikeskuse juhataja Olev Salumi sõnul on head und soodustav hammaskaareprotees Euroopas praegu tõusev trend, ehkki positiivse õhurõhu aparaati loetakse üldiselt apnoeravis efektiivsemaks. „Hammaskaareproteesi näidustus tulebki sellest, kui on mingid tõrked selle maski kandmisega,” selgitab Salum. „Igal juhul tuleks selle proteesiga käia ka järelkonsultatsioonil, sest mõningatel juhtudel võib see olukorda isegi halvendada.” Enamasti soovitatakse Salumi sõnul hammaskaareproteesi kasutada kergemate, mõõdukate hingamispeetuse ja apnoeilmingute korral. „Küll aga üha enam uuritakse selle kasutusvõimalusi ja minnakse samm-sammult ka raskemate vormide leevendamise juurde,” täpsustab ta. 
Aparaadi toimet nimetab Salum suhteliselt lihtsaks. „Sellega püütakse alalõuga ette tuua, seeläbi pingutuvad ka suupõhjalihased ja neelulihased- nende toonus säilib ka magades.
Hingamisteed neelu tagaosas ei vaju kokku ja seeläbi õhutee säilib magades avatuna,” selgitab Olev Salum aparaadi tööpõhimõtteid. „Tal on selliseid väiksed kummisikutid küljes, mis hoiavad lõuga kinni ja tõmbavad ettepoole.”
Hammaskaareproteesiga kohanemine võtab Salumi hinnangul aega umbes nädala. „Alguses peab olema kannatlik, sest enda hammastel on üsna ebamugav tunne,” räägib Salum.
Tartu Kõrvakliiniku professor Mart Kull on unehäirete, eriti aga norskamise raviga tegelenud juba üle kümne aasta. Tema juhitav Tartu Kõrvakliinik on unehäiretest spetsialiseerunud just hingamisega seonduvale. Et sealsesse unekeskusesse uuringutele minna, ei pea sugugi juba uneslämbuja olema. Uneapnoegi saab sageli alguse süütust norskamisest. 
„Me soovitame juba igal algajal norskajal tähelepanu pöörata, et sisuliselt on norskamine progresseeruv haigus. Mida varem me sellele saame abi anda, seda paremad on tulemused,” räägib TÜ Kõrvakliiniku juhataja Mart Kull. „Need, kes on juba tugevad norskajad ja lämbumistõvega, nendel on teada, et vererõhk läheb üles, tekivad teise tüüpi suhkruhaigused, kaal tõuseb, sellega liigeste koormus suureneb.”
Kas norskamist ja unelämbumistõbi saab operatsiooniga ravida, see sõltub mitmetest asjadest: patsiendi ninast, kurgust, näokolju ehitusest, vanusest ja kaalust. Mitte mingil juhul ei tohiks aga unevaevustega lihtsalt leppida, sest see võib hiljem valusalt kätte maksta. Professor Kulli sõnul tekivad meil ainult une sügavates faasides taastus-, kasvu- ja suguhormoonid. „Nii et pole õiget, täisväärtuslikku und- pole ka õiget elu,” lausub Mart Kull.
Enamus unehäiretega patsiente kutsutakse spetsiaalsete anduritega mõõtmiseks Kõrvakliinikusse magama. Unekeskuse voodis magatud öö jooksul edastavad patsiendi kehale kinnitatud andurid teavet une faaside, norskamise, südame töö, vere hapnikusisalduse ja veel palju muu kohta.
Aparaadiga voodisse
Magamist, und ja head enesetunnet soodustavat „positiivse õhurõhu aparaati” ei taha selle positiivsetest omadustest hoolimata paljud kohe voodikaaslaseks koju kaasa võtta. Ehkki just see aparaat soodustab ka kehakaalust allavõtmist, mis paljudel unetutel ainevahetushäirete tõttu probleemiks on. Arstide ülesanne on selgeks teha, kuivõrd aparaat konkreetsele unetule võiks hädade leevendamiseks sobida. „Kui inimene otsustab aparaati proovida, siis anname neile selle nädalaks ajaks koju proovida,” räägib TÜ Kõrvakliiniku Unekeskuse õde Tiina Torma.
„Sellel aparaadil on kolme aasta mälu: kõik need ööd, mil aparaati kasutatakse, jäävad sinna mällu: kellaajaliselt ja kuupäevaliselt, tutvustab Torma. „Kui patsient on mõnda aega kodus aparaati katsetanud, on meil näha, kui suur on maski leke olnud ja kui palju rõhku on läinud vaja konkreetsel ööl.”
 |
„Aga kui nad on avastanud, et uneaegsete hingamishäirete kasvõi osalisegi kõrvaldamise järgselt nende enesetunne oluliselt muutub, siis nad hindavad seda enesetunde skaalat umbes kaheksaga,” ütleb Marlit Veldi. Veldi lisab, et positiivse õhurõhu aparaadiga ei pea patsient sugugi eluaeg magama: kui ainevahetushäired on tänu aparaadi kasutamisele paranenud, tuleb tihti kõne alla ka unehäireid leevendav operatsioon.
Apnoehaige autoroolis
 |
„Eestis on uneapnoed kui haigust väga vähe diagnoositud, ja väga vähe ravitud. Kindlasti on veel väga palju ravimata apnoehaigeid meie seas,” lausub Sõõru. Viimasel paaril aastal on küll Erve Sõõru ja teised unetohtrid uneapnoe teemal kõvasti hädakella löönud ning rodu inimesi on seetõttu ka unekabinettidesse abi otsima saabunud. Teistest Euroopa maadest oleme veel kõvasti maas.
„Lääne-Euroopas ei leia me liiklusõnnetusi ja tööõnnetusi surma põhjustajatena esikümnest. Aga Ida-Euroopa maades on nad 6.–7. kohal. Ja liiklusõnnetused ja tööõnnetused võivad olla põhjustatud unehäirest,” ütleb Sõõru. Eriti paneb teda muretsema tõsiasi, et Eestis pole apnoehaigetele ravi eest haigekassapoolset kompensatsiooni ette nähtud.
Pintmann Unehoiukeskuse unearst Mae Pindmaa sõnul unehädade ja liiklusõnnetuste seost maalimas väga palju uuritud, eriti Skandinaavias. On tuldud järeldusele, et kuni viiendik või kuuendik kõikidest suurtest liiklusõnnetustest on tingitud väsinud juhi eksimusest,” räägib Pindmaa. „Ja võib öelda seda, et kui joobes juht veel reageerib, siis väsinud juht või juht, kes roolis magama jääb, ei reageeri üldse.” 
Kuna on kinnitust leidnud, et paljud suured liiklusõnnetused on toimunud väsinud juhtide tõttu, siis on Pindmaa sõnul näiteks Skandinaaviamaades kohustus uurida kõiki professionaalseid autojuhte, rongijuhte, piloote. „Ka meieni on jõudnud üks soome piloot, kes ütles, et minu kolleeg kaotas selletõttu töö, et tal oli uneapnoe,” tõdeb Pindmaa.
Uneapnoe käes vaevelnud Priit sai abi
Priit Kull, kes juhib Harjumaal masinaehitusettevõtet ABF Baltic Engineering, tundis paar aastat tagasi, et tervis hakkab „kolinal allamäge minema” nagu Priit ise väljendub. Lisaks tüüpilisele firmajuhielule, mis sisaldas palju tööd ja stressi ning vähe liikumist, tabas Priit end ükshetk äratundmiselt, et tema töövõime ja oskus igapäevast elu nautida on pea olematu. 
Päevad, mis eelnesid tema tugevate unehäirete diagnoosimisele, tunduvad takkajärgi päris hirmuäratavad. „Kergel kujul väljendus see unisuses ja väsimuses päeval. Aga raskematel juhtudel, mis minul olid täiesti olemas, ärkasin hommikuti tugeva peavaluga. Enne unekeskusesse jõudmist olin pidevalt väsinud ja kurnatud,” meenutab Priit Kull.
„Ma ei saa öelda, et ma üldse ei olnud töövõimeline. See on lihtsalt seotud suurema energiakuluga, suurema riskiga. Kui vedru üles keerata ja mingi stress on koguaeg peal, ega siis inimene funktsioneerib edasi, ainult selle funktsioneerimise hind on kõrgem,” meenutab Priit Kull aegu, mil tema unehäireid polnud veel ravima hakatud. „Niipea, kui tekkis mingi vabam moment, kus ei olnud vaja joosta, vajus silm kinni, olgu see siis arvuti taga või autoroolis,” lisab Priit. Ta möönab, et autoroolis tukastamine oli ohtlik nii talle kui teistele.
Võimetus magada viis unekeskusesse
Priit Kull ise ei taibanudki, et just unehäired teda öösiti kummitamas käivad ning käis oma peavalude ja unisushoogude tõttu enne päris mitmeid tohtreid läbi- kuniks siis lõpuks uneuuringutele jõudis. „Lõpuks oli olukord läinud ka päris ekstremaalseks. Ärkasin öösel koguaeg üles, silmad ja pea valutasid. Normaalsest magamisest polnud enam ammu juttugi.”
Tartu Kõrvakliiniku unekeskusest anti Priidule koju kaasa positiivse õhurõhu aparaat, mis tema öised uned ja keha hapnikusisalduse salvestas. „Õe kommentaar, kes hommikul maha võttis selle aparaadi, oli, et oi, küll teil on halvasti! Küll teil on alla normi!” meenutab Kull tagantjärele. „Läbisin seal kohapeal ka magamise uuringu, kus pandi rohkem traate külge ja võeti kaameraga midagi üles. See analüüs näitas tõesti, et ma nagu ei hinganudki öösel.” Tartu Kõrvakliiniku unekeskuses diagnoositi Priit Kullil kõige levinum uneaegne hingamishäire- uneapnoe. Õhuvool tema hingamisteedesse on neeluosa kokkulangemise tõttu magamise ajal takistatud.
Ööd aparaadiga
Kuna Priidu kehamassiindeks oli neeluoperatsiooni tegemiseks liialt kõrge, soovitasid arstid talle elukvaliteedi taastamiseks öösiti kaissu võtta positiivse õhurõhu aparaat. „Ega seal suurt kunsti ei ole – kui õhk läbi ei käi, siis lihtne insenerlik lähenemine asjale ongi, et kas me teeme torud jämedamaks või puhume sellestsamast torust kõvemini läbi. Tulemus on ikka sama: sama kogus õhku jõuab tarbijani,” räägib Priit. „Minu jaoks tähendab see seda, et gaasimask pähe ja stepsel seina! Ega ta mugav ei ole, aga alternatiiv on mis? Igapäevane peavalu! Ma eelistan aparaati igal juhul.”
Aparaadiga magamisest on ka Priidu päevane olek tüki reipam ja stressi vähem. „Mul on ikka tunduvalt parem olla võrreldes selle ajaga, mil ma seda aparaati ei kasutanud. Temast pidavat olema abi ka kehakaalu langetamisel. Eks pean kaalu langetamiseks end ka kõvasti liigutama, aga kindlasti aparaat aitab mind selles osas,” rõõmustab Priit.
Intervjuude ja artiklite autor: Mirjam Mattiisen, 2006