Intervjuud ja artiklid 8. saate peategelastega |
 |
Eesti jõgedele tulevad kliimamuutused pigem kasuks
Geograafiatudeng lükkas käima äiksevaatlejate võrgu
Atlandi mõju toob pehmemad talved
 |
Tartu Ülikooli klimatoloog Jaak Jaagus on kliimamuutuste põhjusi vaagides jõudnud järeldusele, et Eestis viimase aja pehmemate talvede taga on Atlandi ookeanilt tuleva õhuvoolu tugevnemine. „Atlandi mõju on selle soojenemise perioodil järjest suurenenud, sellega kaasnevad pehmemad talved. Idamõju, mis on seotud külma talvega, see on nõrgemaks jäänud,” räägib Jaagus.
Tänapäeva üheks ülemaailmseks probleemiks peetakse kliima soojenemist. Kuivõrd võiks see paljuräägitud kliima soojenemine ka Eestit puudutada?
Eelkõige seostatakse kliima soojenemist süsihappegaasi kontsentratsiooni kiire kasvuga viimastel aastakümnetel. Arvatakse, et see on inimtegevusest tingitud, fossiilsete kütuste põletamisest ja osaliselt ka metsade hävitamisest. Seda teemat on hakatud üha põhjalikumalt uurima. Ja üldiselt näitavad kliima mudelarvutused, et kliima peaks jätkuvalt soojenema. Mitmel pool maakeral võib see tuua negatiivseid tagajärgi. Tõsiste tagajärgedega võib olla näiteks lõunapoolsetel aladel võimalik kliima kuivenemine.
Siin meie põhjapoolsetel aladel sel väga negatiivseid tagajärgi pole, pigem isegi vastupidi.
Põhja-Euroopas ja Eestis on tõepoolest pikemas ajaperspektiivis aasta keskmine temperatuur tõusnud, umbes 100 aasta jooksul 1 kraad soojemaks. See iseenesest ei ole küll palju, aga kui keskmine sel moel tõuseb, on ta ikkagi oluline. Ja sealjuures on eelkõige talved, talved ja talvele järgnevad kevaded konkreetselt Eesti alal soojemaks läinud. Kui me nüüd keskmisi andmeid vaatame, siis ka lume paksus on Eestis vähemaks jäänud ja lumikatte kestvus samuti. Aga võibolla veel olulisem muutus on olnud see, et kevadine aeg- märts, aprill, on soojemaks läinud. Kevade soojenemine on väga selgelt näha olnud viimase viiekümne aasta jooksul.
Kas praeguste tendentside põhjal saab ka ennustada, milline meie kliima tulevikus, näiteks 100 aasta pärast, võiks olla?
Tegelikult ainult minevikuandmeid analüüsides seda ei ole võimalik öelda, sest trendid ei jätku lõpmatult. Selleks, et kliimamuutusi kümneid aastaid ette prognoosida, kasutatakse globaalse tsirkulatsiooni mudeleid. Need mudelid siis kasutavad kogu maakeral mõõdetud seniseid ilmastikuandmeid, andmeid aluspinna kohta ja ka andmeid atmosfääri muutuste kohta.
Neid mudeleid on koostatud maailma juhtivates kliimauurimiskeskustes- Inglismaal, Saksamaal, USAs, Austraalias. Need mudelid nõuavad tohutu suurt arvutivõimsust ja väga palju aega, et neid välja rehkendada. Väga üldistatult võib öelda, et need mudelrehkendused näitavad seda, et kui CO2-e ja teiste kasvuhoonegaaside kontsentratsioon kasvab, siis ka maakera keskmine temperatuur tõuseb jätkuvalt. Suuremat soojenemist näitavad need mudelid suurtele geograafilistele laiustele, Arktika piirkonda ja ka meie alale. Samas tuleb arvestada, et mudelid on ikkagi ka tegelikkuse mingisugused lihtsustused, mis võtavad arvesse mingisuguseid asju, aga palju olulisi mehhanisme vähemalt täna veel ei suuda arvesse võtta.
Kas saab ka öelda, millise piirkonna ilmastikuga Eesti ilmad võiks hakata sarnanema, juhul kui siin mingid muutused kliimas toimuvad? Võib-olla tuleb neil kliimamuutusi silmas pidades kartuli ja porgandi asemel tulevikus näiteks banaane kasvatama hakata?
Kui soojemaks läheb, ei hakka kliimamuutused toimuma mitte põhja-lõuna suunal, vaid ida-lääne suunal. Kui soojemaks läheb, ei hakka meie kliimatingimused sarnanema Valgevenele ega külmenedes Kesk-Soomele, muutused toimuvad teljel merelisem-kontinentaalsem kliima. Ehk kui on soojemad ajad, siis kliimamuutused lähevad merelisemaks ja sarnasemaks sellele, mis on läänepool- Taanis või Lõuna-Rootsis, kus on oluliselt pehmemad talved. Ja vastupidi: külmenemisel võiks meie kliimatingimused muutuda sarnaseks rohkem sellele, mis on idapool, kontinentaalsema kliimaga alal, kuskil Põhja-Venemaal. Sellel teljel on tegelikult toimunud ajaloos muutused ja nad võiksid toimuda ka edasi.
Aga päris kindlasti ma ei usu selliseid arvamisi, mis mõnel pool ka on välja öeldud, et meil läheb nii soojaks suvel, et saab hakata kasvatama apelsine. See on ikkagi põhimõtteliselt võimatu, et meile tuleksid lähistroopilised tingimused. Päikeseenergia hulk, mis meie maale tuleb, nii suur ei ole. Ja kui vaadata suvise temperatuuri aegrida, mis Eestis on mõõdetud, siis ta olulist trendi soojenemise suunas ei näita.
Kuidas on siinkandis lood kõikvõimalike loodusõnnetuste- tormide ja üleujutustega? On neist lihtsalt viimasel ajal lihtsalt rohkem juttu tehtud või on siin tormid ka sagedasemaiks läinud?
Kui Vilsandi, Kihnu ja Sõrve ilmajaama ehk lääneranniku andmeid vaadata, siis see aegrida näitab tõesti, et torme on hakanud sagedamini olema ja mitte niivõrd sügisesel ajal, kuivõrd just talvisel ajal- jaanuaris ja veebruaris. Sealt läänerannikult on andmestik 1950ndast aastast kuni käesoleva ajani välja.
Varasematel aastakümnetel, kui meil olid sellised püsivamad ja külmad talved, siis need tormid nii tavalised ei olnud. Tundub, et tormisus on küll selle soojenemise ajal sagedamaks läinud. Enamik meie ilmastikust on ära määratud õhuringluse poolt, atmosfääri õhuvoolude poolt, eriti just külmal poolaastal. Talvede soojemaks minek on seotud sellega, et tsüklonid ja õhuvool läänest, Atlandi ookeanilt, on tugevnenud. Ja vastavalt vähema osatähtsusega on olnud kõrgrõhkkonnad ja siis õhuvool põhja- või idapoolt, kust tavaliselt meile külmemat tuleb. Ja selle lääne mõjuga on otseselt seotud ka tormid.
Eelmine väga kõrge meretõus, mis Pärnus üleujutusi põhjustas, oli aastal 1967 ja nüüd siis 2005ndal, järgmist annab kindlasti vähem oodata, see on kindlasti varem. Nii et inimeste hulljulgust mere lähedale ehitada tuleb endiselt vaos hoida. Rannikule ehitamine on kindlasti seotud suurte riskidega. Need seadused, mis on kehtestatud ranna kaitseks, need on siiski põhjendatud ja neist kõrvalehiilimine on väga suure riskiga seotud. Eeldades, et need kliimatingimused soojenevad, muutuvad talved ebapüsivamaks ja talvel hakkab olema rohkem torme- seega on vähem seda perioodi, mil jääkate moodustub. Jääkate tegelikult summutab ja hoiab ära need üleujutused ning tormipurustused rannikul. Kui me eeldame seda, et jääd vähem saab olema, torme rohkem saab olema, siis minu hinnangul on tõenäoline see, et selliseid purustavaid rannikutorme ja nendega kaasnevat veetaseme tõusu hakkab sagedamini olema.
Kas on võimalik anda mingit seletust ka sellele, miks Eestis ilmad nii heitlikud on - vaheldumisi põuased ja sajused suved, pehmed ja väga karmid talved?
Eesti on lisaks oma füüsilisele asukohale ka ilmastiku, kliima suhtes piiriala. Ühest küljest ulatub siia üsna tugevalt ookeanimõju ja ookeanilt tulev õhumass, teisest küljest Ida-Euroopa lauskmaa kohal olev mandriline õhk, mis seostub hoopis teistsuguse ilmastikuga. Ja kolmandalt poolt jõuab mingil määral meie ilma kujundama ka arktiline õhk.
Nii et me paikneme alal, kus on erinevatest piirkondadest tulevate õhumasside kokkupuuteala. Sõltuvalt erineva õhumassi osatähtsusest, kumb niiöelda peale jääb või sagedamini esineb, sellest tulenevalt võivad meil väga erinevad ilmad olla. Siin võib olla kõrvuti pehme talv, kus püsivat lumikatet üldse ei teki, täitsa külma talvega, mil on püsiv lumikate kolm-neli kuud. Võib arvata, et neid äärmusi hakkab rohkemgi olema. Kui sajab, siis sajab eriti palju, ja kui tuleb põuda, siis tuleb ka tugevat põuda. Ja väga tõenäoline on, et nendele väga soojadele talvedele järgneb mingi tagasilöök. Tegelikult see ongi ju mingil määral toimunud.
Eesti jõgedele tulevad kliimamuutused pigem kasuks
 |
Arvo Järvet prognoosib, et sajakonna aasta pärast on tingimused näiteks jõgedele palju soodsamad kui praegu. „Kui talv jääb lühikeseks ja pehmeks, siis suurem osa talvistest sademetest ei tule enam lume, vaid vihmana. See ei tekita nii suurt suurvett enam kevadel ja järelikult uputuseoht kohe oluliselt väheneb,” räägib Järvet.
Hüdroloog Järveti hinnangul sajakonna aasta pärast veetasemete ja äravoolu osas mingeid katastroofilisi muutusi ette pole näha. „Tegime Eesti jõgede kohta mudelarvutused ja kõikidel juhtudel oli tulemus ühesugune: et väheneb kevadine suurveevoolu hulk ja väheneb veetase,” ütleb hüdroloog Järvet. Samas rõhutab ta, et aastate- ja kuudevahelised erinevused jäävad ikka ning äärmuslike ilmaolude kokkusattumisel võib ka saja aasta pärast üleujutusi olla.
Sügisene jõgede üleujutusoht jääb Järveti hinnangul enamvähem samaks mis praegu, ehkki Lääne-Eestis võib see suureneda. „Samas on sügisesi üleujutusi Eestis suhteliselt harva, keskmiselt kord 7-8 aasta jooksul. Ja sügiseste üleujutuste veetase on palju madalam kui kevadiste oma.” Ent kui siiani sai hüdroloog analüüsida seda, kuidas käituvad jõed kevadel, suvel, sügisel ja talvel, siis varsti ei pruugi sellised vaatlused enam võimalikud olla. Selged erinevused aastaaegade vahel muutuvad üha ähmasemaks.
„Väljakujunenud aastasisese nelja hüdroloogilise perioodi asemel, milleks on meil talv, kevad, suvi ja sügis, hakkab üha enam sajakonna aasta pärast domineerima see, et jääb enamvähem kaks hüdroloogilist perioodi, nii nagu Lääne-Euroopas,” prognoosib Järvet. „Sarnaselt Põhja-Saksamaa, Madalmaadega- see sademeterohke, sompus ilmaga ja pilves periood pikeneb. Ehk teisisõnu- meie hall sügis muutub pikemaks külma, karge, meeldiva talve arvelt. Seda jääb üha lühemaks.”
Selline olukord hakkab eelkõige toimima Järveti hinnangul Lääne-Eestis ja saartel: „Kuna Lääne-Eestis on kõige merelisem kliima ja pehmem talvekliima kui mujal, siis hakkab sealne ilmastik sarnanema Lääne-Euroopa põhjapoolse osaga.”
Geograafiatudeng lükkas käima äikesevaatlejate võrgu
 |
Paar aastat hiljem valmis poisil tööõpetuse ringis juba standardmõõtudega onn, mis on siiani vastu pidanud. Kõige rohkem paelub Sven-Erikut äike, mille kohta on valminud ka tema esimesed teaduslikud uurimistööd. Äike huvitab noormeest niivõrd, et ta on koguni käima lükanud üle-Eestilise äikesevaatlejate võrgustiku, milles osaleb 150 inimest.
Samasugune süsteem on Eestis varemgi töötanud. 1963. aastal alustanud ja üheksa aastat hiljem oma tegevuse lõpetanud äikesevaatlejate võrgu heaks andis oma panuse hulk inimesi, korraga vaatles äikesetormi 150-300 inimest.
Milleks on äikesevaatlejate võrgu taaskäivitamine vajalik?
Minu eesmärk on saada parem ülevaade, millises Eesti piirkonnas on äikest rohkem ja kus on suurem risk äiksega kaasnevateks ohtudeks. Praegu on Eestis äikesenähtuste kohta suhteliselt vähe informatsiooni. Tavalised meteoroloogiajaamad automatiseeriti – neid on Eestis ainult 21 praegu, 50-60kilomeetriste vahedega. Nii jäävad osad äiksed registreerimata. Tihedama asjahuviliste võrguga saab paremini meie äikseid registreerida ja uurida ja siis on võimalik kindlasti kaasa aidata ennustussüsteemide arendamisele.
Kuidas see vaatlusvõrk toimib, millised andmed teieni jõuavad?
Mulle on 150 inimest märku andnud, et nemad on huvitatud. Olen neile kõigile saatnud vaatlusjuhendid, kus on täpselt kirjas mida ja millal vaadelda ning kuidas üles märkida. Vaatlusperiood lõpebki nüüd 31. oktoobril, kus saan kätte kõik alates kevadest täidetud vaatluslehed.
Vaatlus ei eelda mingisuguseid meteoroloogia-alaseid teadmisi. Ja kuna äike on põhimõtteliselt ikkagi ohtlik nähtus, siis võib ka vaatlusi vabalt teostada toast. Äikesevaatleja lihtsalt paneb kirja, mis kell äike algas, mis kell lõppes ja kust suunast pilv liikus. Kellel on suurem huvi, saab osaleda ka detailsemates vaatlustes.
Kuivõrd äikeseohtlik piirkond Eesti üldse on? Milliseid suuremaid õnnetusi on äikse tõttu siin viimasel ajal aset leidnud?
Kui me räägime maailma mastaabis ja võrdleme ekvatoriaalse kliimaga, siis on Eestis vähe äikest. Aga võibolla oleme seetõttu ka vähem ette valmistatud äikesega kaasnevateks ohtudeks. Äikese esinemine tundub olevat tsükliline. Kuskil 90ndate keskel oli teda Eestis suhteliselt vähe. Alates 2000 aastast oli teda paar aastat rohkem ja viimased 2-3 aastat on jälle silmapaistvalt vähe. Kindlasti peaks uurima, kuivõrd see on seotud päikese 11 aasta aktiivsustsükliga. Tundub, et need äikese miinimumid langevad kokku päikeseaktiivsuse miinimumidega.
Viimastel aastatel on kindlasti kõige hullemad nähtused olnud keeristormid ehk tornaadod. 2000. aasta 15ndal juulil oli Rakvere tornaado, mis põhjustas ühe inimohvri. Samuti olid Eestis ulatuslikud äikesetormid Eestis 2001. aasta 16-20 juulil, seal oli ka kaks inimohvrit. Palju on siin olnud ka rahekahjustusi. 2000. aastal oli üks eriti suure rahega juhtum Tartumaal, kus lausa kuni 10 sentimeetritest raheteradest anti teada. Selle kohta ei pärine teave mitte tavalistest meteoroloogiajaamadest, vaid talunikelt.
Kas saab ka öelda, millistes Eestimaa paikades äike end sagedamini ilmutab?
Kui vaadata meteoroloogiajaamade andmeid või varem kogutud põhjalikumaid äikseandmeid, siis üks eelistatud koht on Kagu-Eesti. Teda on palju ka Haanja ja Otepää kõrgustiku kandis. Pandivere kõrgustik on üks äikserohke koht. Samas läänerannikul ja saartel esineb teda vähe. Merelähedasi piirkondi äike pigem väldib. Põhimõtteliselt sisemaa-kõrgustikel on teda kõige rohkem. Nii et äiksega on seotud ka kõikvõimalikud muud ohtlikud loodusnähtused- tormid või tornaadod. Äikesepilv on väga keeruline süsteem. Ta erineb täielikult teistest pilvedest sellepoolest, et tal on olemas oma tuultesüsteem, mida ta tõusvate ja laskuvate õhuvoolude tõttu tekitab enda ümber.
Tõusvate ja laskuvate õhuvoolude piiril tekivad maapinna lähedal väga tugevad tuuleiilid. Neid nimetatakse pagituulteks. Kindlasti on paljud inimesed kokku puutunud sellega, et osade äikesepilvede ees tuleb selline lühiajaline väga tugev tuuleiil. Ja pagide piirkonnas on need vastassuunalised õhuvoolud võimelised tekitama ka keeristorme. Kui on väga võimsad äikesepilved, siis neist langeb ka küllalt tihti suuremõõtmelist rahet. See rahe mitte ainult ei riku taimelehti, vaid kui on juba 5-6 sentimeetrised raheterad, siis jäävad eterniitkatustest järele ka sõelapõhjad.
Millest tekib äikesepilves välk?
Äikesepilved on tegelikult hoogsajupilved. Nende pilvede tipuosa ulatub niivõrd kõrgele, et seal on isegi suvisel poolaastal tugevad miinuskraadid. Kuskil 10-12 km kõrgusel on äikesepilve tipp, seal on umbes 56 kraadi külma, isegi palava suveilmaga. Arvestav mass äikesepilvedest on jääkristallid. Samas pilve alaosa algab kuskil 600-700 meetri kõrguselt ja seal on veepiisad. Veepiisad on laetud negatiivselt, jääkristallid positiivselt. Nende vahel siis kujunebki sädelahendus ehk välk. Äikesepilvedes esinev laengute jaotus viibki välkudeni.
Kuidas inimene end äiksega seotud ohtude eest kaitsta saab?
Kõige parem nõuanne on, et tuleks suvel ilmateadet jälgida. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogiainstituut annab hoiatusi, kui on näha, et Eesti atmosfääri kohal on olukord, mis võiks ohtlikke äikesetorme tekitada. Äike hakkab tavaliselt paistma paarkümmend minutit enne kui see pilv pea kohale tuleb. Kui asi ohtlikuks läheb, ei tasuks jääda lageda taeva alla ootama, vaid võiks ikka varjuda.
Intervjuude ja artikli autor: Mirjam Matiisen, 2006