Vene parteid Eestis

Sissejuhatus
 
Demokraatlike poliitiliste süsteemide üheks tunnusjooneks on kodanike õigus osaleda oma riigi igapäevaelu korraldamisel.  Üheks võimaluseks seda teha on moodustada parteisid, millesse tavaliselt kuuluvad sarnaste poliitiliste vaadetega inimesed, ning püüda läbi valimiste omandada positsioone seadusandlikus kogus oma ideede ja taotluste elluviimiseks.

Ka Eesti Vabariik on 1991. aastal taasiseseisvununa demokraatlik riik ning Eesti kodanikud võivad vabalt, maailmavaatest ja rahvuskuuluvusest olenemata, parteisid moodustada.  Siinset venekeelset elanikkonda esindavad peamiselt mitte-eestlastest liikmeskonnaga parteid ehk vene parteid.  Need huvid on erilised selle poolest, et nad peegeldavad peamiselt mitte-eestlaste probleeme.  Lisaks sellele püütakse esindada ja kaitsta ka seda osa Eesti elanikkonnast (mittekodanikke), kes poliitilist esindatust ei oma.

Eesti vene parteide üsna sarnasele tekkepõhjusele vaatamata mingist poliitilisest ühtsusest nende puhul rääkida ei saa.  Sagedased on liidritevahelised konfliktid ja poliitilised erimeelsused, mis eraldavad vene parteisid üksteisest rohkem, kui ühendab rahvuslik kuuluvus.  Võib jääda mõistetamatuks, mis põhjustab vene parteide killustatuse: pole neil ju põhimõttelisi erinevaid seisukohti näiteks majanduses, sotsiaalpoliitikas, vastuolusid maa- ja linnarahva vahel jne.  Pigem peaks neid Eesti Vabariigi taaskehtestamisel "ebasoovitavateks persoonideks" kuulutamine  ühendama.

On leitud, et vene kui etniliste parteide eksisteerimisel Eestis pole mõtet, kuna probleem ei olevat mitte rahvuslikus kuuluvuses, vaid poliitilistes õigustes.  Võib-olla on vene parteid Eesti Vabariigile kahjulikudki, kujutades ohtu meie riiklusele ja iseseisvusele?
Minu töö eesmärk on uurida Eesti vene erakondade tekkimise peamisi põhjuseid, kujunemist ja tegevust,   püüda määratleda nende roll vaadatuna venelaste integratsiooni kohalt eesti ühiskonda: kas nad aitavad tuua muulasi poliitikas osalemise läbi riigile lähemale või vastupidi, soodustavad poliitilist mobilisatsiooni koos võimalike autonoomiataotlustega?  Püüan välja selgitada, missuguse "ruumi" võtavad enda alla vene parteid Eesti poliitilisel maastikul, mida taotletakse ning millised on vene parteide eesmärgid.  Kuivõrd suudetakse oma sihtgrupi huve esindada, ning miks ei olda oma tegevuses ja eesmärkides ühtsed?

Diplomitöö esimeses peatükis vaatlen etnilisusel põhinevaid parteisid.  Teine peatükk annab ülevaate praeguste vene parteide kujunemisest.  Kolmandas kirjeldan vene erakondi lähemalt ning võrdlen nende programme, parteide omavahelisi konflikte ning osalemist valimistel.

 Töös kasutasin peamiste allikmaterjalidena Eestis ilmunud nii eesti- kui ka venekeelset ajakirjandust, vene parteide programme ja väljaandeid (infobülletääne), intervjuusid erakondade liidritega ja Tiina Raitviiru raamatut "Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989-1993) võrdlev uurimine".  Kõige rohkem leidsin materjali suurima ja ühtlasi kõige arenenuma vene partei, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei kohta.  Üldiselt olid parteide liidrid informatsiooni andmisel vastutulelikud, probleeme tekkis aga Vene Erakonna Eestis liidriga, kellega mul lubadustele vaatamata kohtuda ei õnnestunud ning lubatud materjale ei saatnud.

Mulle tundub, et venelaste poliitiline tegevus Eestis ei ole eestlaste jaoks enam kaugeltki nii aktuaalne, kui see oli 5-10 aastat tagasi, mil selles nähti otsest hädaohtu meie iseseisvuse saavutamisele-säilitamisele.  Informatsiooni nende tegevuse kohta leiab näiteks ajakirjanduses küllalt harva, on selle põhjuseks siis nende endi passiivsus või eestlaste vähene huvi.  Seetõttu loodan, et minu töö aitab selgitada Eesti vene parteide  taotlusi, tegevust, motiive, ja leida nende olemasolule põhjendusi.
 

1. Etnilised  parteid

Etniline partei on rahvuslikul, rassilisel, keelelisel vms põhimõttel koondunud ja mobiliseerunud grupp, mille liikmed omavad sarnaseid poliitilisi eesmärke ja kes tahavad osaleda ning ka võita valimistel.  Enamus selle toetajaskonnast kuulub partei liikmetega samasse rahvusesse.   Kui see partei ja tema toetajaskond asub riigi teatud vähemuse ülekaaluga regioonis, on tegemist etnoregionaalse parteiga. Ühte etnilist gruppi esindavate parteide arv sõltub grupi fragmenteeritusest, selle sisesest sotsiaalsest jagunemisest, võistlevatest liidritest.

Etnoregionaalne liikumine põhineb sageli ühistel traditsioonidel ja kultuuril, neid moodustatakse kõige sagedamini aladel, kus vähemusrahvuse kultuuritraditsioonid on enim institutsionaliseeritud.   Eesti vene parteide aktiivne tegevus toimub Tallinnas ja potensiaalne toetajaskond asub ka Kirde-Eestis, ent etnoregionaalseteks neid pidada ei saa, kuna esindatakse mitte-eestlasi, kellest enamus on vene rahvusest, üle kogu Eesti.  Samas on oma territooriumi omamine oluliseks ressursiks poliitiliste regionaalsete pretensioonide ja püüdlustega liikumise mobiliseerimiseks.   Rokkan ja Urwin räägivad oma raamatus Economy, Territory, Identity; Politics of West Europan Peripheries(1983) peamiselt etnoregionaalsetest liikumistest, mida iseloomustavad tunnused on samamoodi aluseks etniliste parteide tekke juures.

Horowitz loeb parteid etniliseks siis, kui etnilised probleemid on peamisteks parteipoliitikat suunavaks ja edasiviivaks jõuks.  Seejuures on etnilist parteid multietnilisest, so mitut rahvust hõlmavast, sageli raske eristada.  Oluline on partei määratlemisel lähtuda rohkem poliitilisest kontekstist kui sõnalisest tähendusest.  Sageli püüavad etnilised parteid oma poliitikat esitada mitte-etnilisena, esitades konflikti poliitilisena, nt seotult ideoloogia või majandushuvidega.  Ka püüavad etnilised parteid multietnilisuse fassaadi tekitada, kaasates teistest rahvustest liikmeid.  Põhjusteks on nt:
· taktikaline kaalutlus omada mitmerahvuselist parlamendidelegatsiooni;
· püüd säilitada partei legitiimsus, kui valitseva ideoloogia kohaselt ei saa parteid etniliste huvide põhjal moodustada;
· partei liidrite soov olla tuntumad kui ainult oma rahvusgrupi liidrid;
· soov näidata teiste etniliste parteide toetajatele vaenulikud kavatsuste puudumist;
· eesmärk hoida partei multietnilisi taotlusi ajaks, kui osutub vajalikuks ja võimalikuks etnilist baasi laiendada.
 Etnilise liikumise liidrid on pärit intelligentsi hulgast, nad on sageli nii geograafiliselt kui ka sotsiaalselt mobiilsed inimesed, suhteliselt sõltumatud, haritud ning kultuurihuvilised.  Sotsiaalse liikumise piiramisel võivad nad teatud tingimustel otsida väljapääsu natsionalismis.  Algsed liidrid on etnilise liikumise eesotsas selle tekkimisel ja varases staadiumis, ent laienedes kaotavad nad oma ülekaalu ning liikumine levib teistesse ühiskonnagruppidesse.
 
 1.1.  Etniliste parteide tekkimise peamised põhjused
 
 Etnilised parteid tekivad etniliste gruppide politiseerumisel.  Paljudes liberaaldemokraatlikes riikides on olemas märkimisväärsed vähemused, kes räägivad põhirahvusest erinevat keelt või on  teistsuguste traditsioonide ja kultuurilise taustaga ning hallatava territooriumi eripäraga seoses teatud spetsiifiliste majandushuvidega.  Selliste subkultuuride olemasolu aga ei ole veel küllaldane tingimus neid esindavate poliitiliste parteide tekkimiseks.  Coakley järgi on natsionalismi kõige paremini võimalik seletada just poliitiliste faktorite abil.   Paljudes riikides toovad etnilisusel põhinevate parteide moodustamise kaasa iseseisvumise saavutamise ajal või järel toimunud vabad valimised.
 
Rahvusluse tekkimise põhjusteks peetakse sageli moderniseerumist, millega kaasneb ühiskondlik mobiliseerumine, kultuuriline standardiseerumine ning kasvav osalus poliitikas.  Moderniseerumine põhjustab riigis ühiskondlike suhete paigast nihkumist mille tagajärjel riigisisesed suhted muutuvad ning tekivad pinged.   Allasurutud grupp või sotsiaalne klass tajub suhete ümberkujunemist ebaõiglasena ning püüab liikmete sotsiokultuurilisi, majanduslikke ja poliitilisi ressursse oma kontrolli alla haarates neid tegevuseks pöörata.   Tehtud ülekohut väljendatakse keskvalitsuse vastu mobiliseerudes, sageli soovitakse saavutada suuremat autonoomiat.  Oluline osa etnilistest parteidest võitleb selle territooriumi elanike huvide eest, kus keel ja identiteet teineteist vastastikku kindlustavad, so piirkonnas, kus räägitav keel erineb riigikeelest.  Siin sõltub mobilisatsioon piirkonna sõnaõigusest oma elu institutsionaalsel korraldamisel, selle suhtelisest majanduslikust seisundist ja geoökoloogilisest asendist.

 Etniliste parteide moodustamist saab keskvalitsus soodustada või takistada, vastavalt oma sallivusele kultuurilise ja poliitilise hajususe suhtes, mida peegeldavad administratsioon, seadusandlus, valimissüsteem.  Etnoregionaalsete parteide teket toetab mitmeparteilisust soodustav valimissüsteem. Sellest rohkem aga sõltub etnilise partei kasv selle sotsiaalsest baasist ja organisatsioonilisest infrastruktuurist.  Sobivate sotsiaalmajanduslike tingimuste korral toimub etnilises grupis ühistegevus vaid juhul, kui omatakse vastavat organisatsioonilist suutlikkust.

 Alati ei pruugi etniliste nähtuste esilekerkimine olla seotud moderniseerumise ja industrialiseerumisega.   Rahvuslike liikumiste teket põhjustavad sageli ühiskondlikud muutused, mis ohustavad teatud gruppide positsiooni ja nende marginaliseerumise väljavaade osutub tõenäoliseks ning ka suureulatusliku pöördumatu majandusliku murranguga kaasnev perifeerse ja keskuse kultuuri eristamine.
 
 1.2. Eesmärgid ja strateegiad
 
 Suurim on mitte-eestlaste kui vene parteide sihtgrupi osakaal Kirde-Eestis, mis on võrreldes kogu Eestiga mahajäänud regioon.  Horowitzi separatismi tüpoloogia järgi, kus ta eristab etnilisi gruppe ja piirkondi suhteliselt mahajäänuteks ja edasijõudnuteks, on vene kogukond tõenäoliselt kodakondsuseta seisundist tulenevaid piiranguid arvestades mahajäänud grupp, st madalama ühiskondliku staatusega, mahajäänud piirkonnas.  Sellist tüüpi etniline grupp taotleb antud skeemi järgi proportsionaalset esindatust avalikus teenistuses ning tulude jaotamises.  Kui püüdlused proportsionaalsusele lükatakse tagasi, kaldub see grupp suurtele kulutustele vaatamata eraldumisele varases staadiumis.

 Kui rahvuslik liikumine asub riigi äärealadel, võib ta püüda keskusega assimileeruda või selle mõjule vastu seista.  Siin on peamisteks kujundavateks teguriteks:
· perifeerse eliidi seisund, arvestades eliidi tüüpi, omavahelisi suhteid, suhteid keskusega ja alamate klassidega;
· keskvalitsuse eliidi soov ja võimelisus perifeerset kultuuri assimileerida;
· perifeersele poliitilisele eliidile kättesaadavad ressursid ning võimelisus ja soov neid kasutada.

 Ressursse saab liigitada järgmistesse valdkondadesse: demograafilised – rahvaarv ja territoriaalne kontsentratsioon; majanduslikud – perifeeria suutlikkus luua ja säilitada majanduslikku iseseisvust; ideoloogilised – etnilisuse sobivus mobiliseerivaks, võimu kuhjavaks protsessiks ja ühendavaks uskumuste süsteemiks; ning valijaskonda puudutavad – parteide suutlikkus täita esindatavate nõudmisi.

 Vaadates teiste riikide kogemusi võib etniliste parteide asutamisele järgneda "tungimine" üleriigilistesse parteidesse, katuseorganisatsiooni loomine, pöördumised võimuorganite poole ja üldine propaganda, mis on suunatud nii keskusele kui ka esindatavale grupile.  Siinkohal võivad erinevad, kuid omavahel seotud organisatsioonid kasutada samade eesmärkide saavutamisel mitut strateegiat üheaegselt.  Tegevuskava valikul arvestatakse strateegia suhtelist väärtust, ressursside kättesaadavust ning olukorra konteksti, sõltuvalt nii minevikust kui ka arvatavast keskuse reaktsioonist.

 Mobilisatsioon võib olla ka negatiivne, mis on pigem kaitse.  Passiivse mittekoopereerumise teed võib perifeerne liikumine minna eriti siis, kui etniline grupp on nii väike, et selle esindus "uppuks" parlamenti ära.  Kõige äärmuslikum strateegia on vägivalla (terrorismi) kasutamine, seda tehakse tõenäolisemalt taotletavale poliitikale küllaldase toetuse puudumise korral ning ka siis, kui teised teed eesmärkide saavutamiseks on suletud.

 Etnilise partei taotluste elluviimise õnnestumine või läbikukkumine sõltub paljuski informatsiooni ja vaadete levitamisest, mille eesmärgiks on nii masside värbamine kui ka keskvõimu eliidi veenmine.  Palvete ja nõudmistega valitsusasutuste poole pöördumine on propaganda esitusviisidest üks ettenägelikem ja otstarbekam läkituste konkreetsetele adressaatidele suunamise tõttu.

 Kuigi enamlevinud ajendid etnilise partei kestvuseks on materiaalsed, vajatakse ka ühiskondlikku ja ideoloogilist rahuldust.  Üks ajenditest on kultuur ise, mille kaudu taaskinnitakse olemasolu ja millega toodetakse oma liidreid.
 
 1. 3. Etniline partei parteisüsteemis
 
 Etniliste ja mitte-etniliste parteidega süsteem eeldab mitme polaarsuse dimensiooni olemasolu, nt etnilist, vasak-paremat ja ilmalik-religioosset.  Etniliste ja mitte-etniliste parteide vahel on teatavad erinevused.  Kui mitte-etniline partei püüab enne valimisi enda poolt hääletama veenda potensiaalseid ja samal ajal ka erapooletuid valijaid, siis etnilisel parteil on kindel toetajaskond etnilise grupi näol juba olemas, siin ei oma tähtsust mitte see, kuidas  vaid kas tema poolt hääletatakse.  Erinevus on neil ka toetajaskonna kaotuse osas.  Kui mitte-etnilist partei kaotab teda enne tugevalt toetanud grupi poolehoiu, muutub partei küll nõrgemaks, ent tal on võimalik täiendavat toetajaskonda koguda mõnelt teiselt grupilt. Etniline partei on aga oma toetajaskonnast ainuomaselt sõltuv, selle mitmekesistamiseks on tal vähe võimalusi, valijate toetuse kaotust on hüvitada raske.
 
Peale oma parteilise tegevuse võib etniline grupp püüda liituda ka mõne üleriigilise parteiga, lootuses tuua oma probleemid selle päevakorda.  Kuna aga nüüd ollakse vastava parteist suuresti sõltuvad, siis mida edukam on see üleriigiline partei, seda vähem grupp oma piirkonna toetust vajab.  See dilemma tekib ka siis, kui etniline partei soovib üleriigilise parteiga valimisliite või koalitsioone moodustada.  Siiski on vaid häälte võitmise eesmärgil, ilma organisatsioonilise ühinemiseta loodud liitude iga tavaliselt lühike.
 
 1.4.  Etniline partei või huvigrupp?
 
 Peaaegu kõigil etnilistel parteidel on kalduvus tegutseda partei ja mõne muu poliitilise agitatsiooni vormi vahelisel ähmasel alal.  See on peaaegu paratamatu nende taotluste olemuse tõttu, kuna sellistele gruppidele on iseloomulik eesmärkides koonduda ning jaguneda tegevuses  partei ja survegrupi vahel.  Kuigi etniliste parteide nagu mitte-etnilistegi eesmärk on võimu saavutamine, käituvad nad nendest mõneti erinevalt, olles pigem esindatava etnilise grupi organisatsiooniliseks väljundiks.   Kui partei luuakse riigi poliitika mõjutamiseks kas otsese võimuteostamise või valimistel osalemise kaudu, siis huvigruppide taotlused ei ole suunatud niivõrd kõrgemale poliitikategemise tasandile, kuivõrd teistele ühiskonnagruppidele.    Huvigrupile on iseloomulik võitlemine mingi kindla grupi huvide eest ja nende eristamine üldistest huvidest, partei aga omab laiemaid eesmärke ja püüab neid koondada, olles sunnitud grupihuvidele vähem tähelepanu pöörama konflikti lahendamise ja kokkuleppe leidmise nimel.  Etniliste parteide sees käib sageli sisemine võitlus, nende liidrid peavad alati arvestama ohuga oma partei liikme või mõne teise sama etnilist gruppi esindava organisatsiooni poolt toetajate ülelöömiseks.  Seetõttu püüab etniline partei huvigruppide tegevust oma kontrolli all hoida, samal ajal nende etniliste esindamise funktsioone üle võttes.  Poliitiliselt võimsates etnilistes huvigruppides oma toetajaskonna säilitamisele hädaohtu nähes tahavad nad nende tegevust oma kontrolli all hoida, võttes samal ajal üle nende etnilise esindamise funktsioonid.  See ongi põhjuseks, miks ka Eesti vene parteisid saab vaadelda pigem teatud huvide eest võitlevate survegruppide kui erakondadena, kes pretendeerivad venekeelse elanikkonna esindamisele.
 
Huvigruppe iseloomustab oma liikmete lojaalsuse monopoliseerimine, gruppidevaheliste lõhede suurendamine ja süvendamine.  Huvigrupiga sarnanemise tõttu on grupihuvide vahetalitamine raske, mistõttu on etnilised parteisüsteemid nii sageli konfliktialtid.  Konflikte põhjustab ka see, et grupi piirid on määratud nii sünnilt kui ka rahvuslike tunnustega.   Seetõttu on parteide liigitamine etniliste tunnuste järgi poliitilise süsteemi arengule tervikuna kahjulik.
 
 2. Vene poliitilised organisatsioonid Eestis
 
 Eesti pooleteist-miljonilisest elanikkonnast moodustavad natuke üle kolmandiku (35,4%) mitte-eestlased, neist suurema osa (80,4 %) venelased.  Siinsed vene erakonnad on oma potensiaalseks valijaskonnaks pidanud 80 000 Eesti kodanikust mitte-eestlast.
 Sageli jaotatakse mitte-eestlasi nende õiguslikust seisundist lähtudes kolmeks: Eesti kodanikeks (osa neist on õigusjärgsed, teine osa naturaliseerunud kodanikud, lisaks ka teatud hulk, kes on kodakondsuse saanud eriteenete eest), Venemaa kodanikeks ja kodakondsust mitteomavateks inimesteks.  Kuna parteidesse võivad kuuluda ning üldvalimistel osaleda vaid Eesti kodakondsust omavad inimesed, siis suur osa siinsetest mitte-eestlastest poliitikas aktiivselt osaleda ei saa.
 
 1987. a, kui Moskvas algas perestroikaliikumine, toimus Eestis järsk rahvusliku iseseisvusliikumise tõus.  Siinelavad venelased olid jahmunud ja segaduses ning tõlgendasid seda vene rahvuse vastu suunatud natsionalismi või koguni fašismina.  Eesti rahvastik jagunes üldjoontes kaheks: ühel pool olid iseseisvuse poolt  võitlejad, enamik neist eestlased; teisel pool NLKP ja nõukogude korra kaitsjad, enamik neist venelased.

 Siinsele venekeelsele elanikkonnale sai iseloomulikuks oma seisukohtade väljendamine streikide ja miitingutega, kus esineti kommunismi- ja impeeriumimeelsete kõnede ning loosungitega.  Venelaste poliitilised põhimõtted olid föderalistlikud, sooviti NSVL tervikluse säilimist ja Eesti jäämist selle koosseisu.  Pärast NSVL lagunemist eelistasid nad Eesti kuulumist Venemaa otsesesse mõjusfääri.  Impeeriumimeelsusega kaasnes separatism: Eesti venelased soovisid siia luua vene autonoomset üksust, et siis see  osa   Eesti   territooriumist  liita   Venemaa  külge.  Eestlaste      iseseisvuspüüdluste edasi arenedes muutusid Eesti venelased üha agressiivsemateks, enam ei piirdutud   vaid  streikide ja miitingutega.

 Enamus siinsetest tekkinud vene poliitilistest organisatsioonidest võitles 1987-1991 Eesti iseseisvumise vastu ja tema NSVL koosseisus ning võimalikult suures majanduslikus ja poliitilises alluvuses hoidmise eest, mistõttu oldi eesti organisatsioonidega sageli oma tegevuses konfliktsed ja erinevate vaadetega.  Impeeriumimeelsus ühelt ning Eesti iseseisvuse püüdlemine e. eestimeelsus teiselt poolt olid tegurid, mis eesti ja vene poliitilisi ühendusi lahus hoidsid.  Lahku jäid need ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. a augustis ja seda hoolimata sellest, et Eesti Vene impeeriumisse enam ei kuulunud ja eesti- ning impeeriumimeelsuse vastuolu vormiliselt lahenes.

 Eestlaste rahvusliku iseteadvuse tõusust ja muudest muutustest hirmunud venelaste seas kujunes populaarseks rahvaliikumiseks 1988. a KGB ja NLKP poolt ellu kutsutud ENSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine  (Interliikumine), mis ühendas Eesti iseseisvuse vastaseid jõude, olles reaktsioon eesti iseseisvusorganisatsioonide tekkimisele.  18. märtsil 1990. a toimunud Eesti NSV Ülemnõukogu valimiste eelsel ajal oli impeeriumimeelsete jõudude kõrvale kerkinud Eesti iseseisvumisse suhteliselt positiivselt suhtuvad vene organisatsioonid nagu poliitikaklubi "Referendum" ja Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei.  Seda oli aga liiga vähe, et pakkuda impeeriumimeelsetele ja demokraatiavastastele poliitilistele jõududele demokraatlikku eestimeelset vene (baltivene, slaavi vms) alternatiivi.  Uusi  tugevaid  ja  Eesti suhtes tolerantseid jõude juurde ei tekkinud.  Ühelt  poolt takistas vene mitmeparteisüsteemi tekkimist NLKP-meelse kompartei tugev mõju, teiselt poolt polnud mitmeparteilisuse järele vene inimeste vasakpoolsuse või siis maailmavaatelise segaduse tõttu ka erilist vajadust.  Vene poliitiliste jõudude demokraatlikum tiib oleks kujunenud arvatavasti tugevamaks ja olnud iseseisvam, kui eestimeelsete ringkondade abi neile oleks olnud suurem.

 Pärast Eesti iseseisvumist impeeriumimeelse võitluse sisu muutus.  Hakati nõudma kodanikuõigusi mittekodanikele ning privileege endisele nomenklatuurile ja erusõjaväelastele, samuti sotsialistliku majanduse taastamist.  Kõike seda nimetati venelaste inimõiguste eest võitlemiseks.

 Pärast 1991. a 20. augusti putši keelustas Eesti (nagu Venemaagi) putšis osalenud või neid toetanud jõud kui demokraatia vastased.  Eesti impeeriumimeelsetele organisatsioonidele oli see krahh: likvideeriti Interliikumine, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja avalikkuse eest kadus EKP NLKP platvormil.  Eesti- ja impeeriumimeelsete jõudude konflikt nõrgenes, ehkki päris ära see ei kadunud kogu üleminekuperioodi jooksul.

 Mõte moodustada mittepõliselanikkonna esindusorgan parlamendi juurde, et osaleda seaduseelnõude väljatöötamisel, kõlas esmakordselt Eesti Kongressil (24.02.-1.03. 1990).   Impeeriumimeelsed püüdsid legaliseeruda juba 1991. a lõpus, hiljem, 1992. a novembris sai see teoks Eestimaa Vene Kogukonna nime all.  Kohe pärast putši moodustati ka euroopalikuma maailmatunnetusega ja turumajandust soosiv Vene Demokraatlik Liikumine Eestis,  kuhu kuulus palju endises Rahvarinde vene sektsioonis tegutsenud poliitikuid.  Väidetavalt oldi orienteerunud kahe põhilise rahvusrühma lähenemisele.  1993. a jaanuaris ühineti terve hulga muude organisatsioonidega Venekeelse Kogukonna Esindusassambleeks.   See ühendus peegeldas suurel määral Venemaa viimaste aastate arengu demokraatlikke tendentse koos kõige sellega, mis Eestis ei ole alati vastuvõetav  ega mõistetav.  17. aprillil 1993. a asutatud konkureeriva organisatsiooni Eestimaa Vene Kogukonnaga, mis oli pigem rahvuskultuuriline kui poliitiline organisatsioon  ning mille ideoloogia oli pärit impeeriumimeelsest keskkonnast, mingit koostööd ei tehtud.

 Nende organisatsioonide baasil hakati 1994. a augustis looma kahte uut parteid.  Esindusassamblee liidrid N. Jugantsev, H. Barabaner ja A. Semjonov kinnitasid, et nende eesmärk pole rahvusliku kuuluvuse järgi loodud erakond.  Partei loomise just sel momendil tingis ka tõsiasi, et 31. augustiks 1994. a oleksid pidanud Vene üksused Eestist lahkunud olema.  See tähendas, et Eesti iseseisvumine oli jõudnud uude etappi ja need, kes arvasid, et Eesti Vabariik on mööduv nähtus, kaotasid ühe tugedest.
 
 Järgnev joonis kirjeldab mitte-eestlaste poliitiliste organisatsioonide kujunemist.
 



 Joonis 1
 
 Vene poliitiliste organisatsioonide kujunemise skeemid
 
 
 
 
 

 
 
 

 
 

 

 



 2.1. Eesti vene parteide kujunemine üldises teoreetilises raamistikus
 
 Eesti vene elanikkonna politiseerumine kui natsionalismi esilekerkimine on seletatav kiirete sotsiaalsete muutuste ja majandusliku arenguga kaasnevate kulude ja tulude ebaühtlase jaotumisega eri ühiskonnagruppide vahel.  Eesti vene parteide sihtgrupist moodustab suure osa endiste suurettevõtete töölised, kelle majanduslik olukord on seoses töökohtade koondamisega järsult halvenenud, tekitades neis ebakindluse tunnet ja rahulolematust lisaks pingetele, mis tulenevad nõudest osata riigikeelt.  Teoorias arvestatakse kultuuriliste erinevuste politiseerumisel ja aktiviseerumisel nii sotsiokultuurilist kui ka geograafilist dimensiooni, mis ei pruugi alati kokku langeda.   Arvatavasti ei põhine Eesti vene kogukonna identiteet mitte niivõrd ühise kultuuri või territooriumi omamisele, vaid mobiliseerumisel osutub määravaks kodakondsuseta staatuses olemisest tulenevad piirangud.

 1980-ndate lõpus olid eestlased igasuguste venekeelse elanikkonna poliitiliste algatuste suhtes vaenulikul seisukohal, mis on mõistetav ohu tajumise tõttu iseseisvumispüüdlustele. Eesti taasiseseisvudes iseloomustas loodud eesti poliitilisi organisatsioone rahvuslus.  Nendele vastandusid mitte-eestlaste poliitilised liikumised, mis aga ei rõhutanud niivõrd oma rahvuslikku kuuluvust, vaid peamiseks ühendavaks teguriks oli orientatsioon ida suunas.  Eesti taasiseseisvudes ja Interliikumise ning teiste sarnaste organisatsioonide lagunemise järel suutis venelastest kõige kiiremini korrastuda Eesti kodakondsust omav grupp, millele aitas kaasa ka Eesti riik.  Tekkisid vene parteid, mille hulgast saavutasid 1995. a valimiste järel esinduse parlamendis Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP) ja Vene Erakond Eestis (VEE).  Lisaks nendele tegutsevad veel sellised poliitilised organisatsioonid, mis loodavad registreeruda enne järgmisi valimisi, nagu Vene Ühtsuspartei (VÜP) ja Vene Kristlik Liit (VKL).  Nende liikmeskond on üsna väike ja tegevusest kuulda väga vähe.  Kuigi käsitlen oma töös vene parteisid, keskendun seetõttu peamiselt VEE-le ja EÜRP-le.  Vene parteide tekkimise põhjustas eelkõige mitte-eestlastest elanikkonna õigusliku seisundi järsk muutumine võrreldes eestlastega.  Kui seni eristamine rahvuslikul alusel puudus, siis nüüd tõmmati piir Eesti kodanike, peamiselt eestlaste, ja Venemaa kodanike ning mittekodanike, valdavalt vene rahvusest inimeste vahele, kellest suurem osa oli Eestisse elama asunud viimastel
aastakümnetel.

 Eesti vene parteide liikmed on peamiselt vene rahvusest ning eesmärgiks peetakse eelkõige venekeelse elanikkonna huvide esindamist, seega võib väita, et Eesti vene parteid on etnilised.  Samas aga parteiliidrid seda mõnikord eitavad.  EÜRP-sse kuuluv Issakov arvab, et partei ei ole etniline "põhimõtteliselt," on seda aga tegelikkuses.  Ivanovi (EÜRP) väitel on nende parteis eestlasi 20%, etnilisest põhimõttest ei lähtuta.   VEE arvates ollakse siiski etniline partei, "… selles mõttes, et tahame venelastele võrdõiguslikkust."  Ka VÜP etniline ei olevat, sinna kuulub ja kavatsetakse esindada nii venelasi, armeenlasi, eestlasi kui ka teistest rahvustest inimesi.

   Vene parteide üsna vähest populaarsust ja vähest organiseerunud inimeste hulka arvestades on mobilisatsioon Eesti venelaste puhul suhteliselt nõrk, mistõttu ei ole vene parteid suutnud seni midagi märkimisväärset veel saavutada.  Vajaliku arvu liikmeskonna puudumise kõrval on mõne poliitilise ühenduse mitteparteistumisel olnud põhjuseks ka see, et seadus lubab erakondadesse vaid Eesti kodanikke.

 Üleminekuperioodi (ajavahemiku iseseisvuspüüdluste tekkimisest kuni selle saavutamiseni) alguses räägiti palju ka Kirde-Eesti eristaatusega piirkonnaks muutmisest, autonoomia saavutamisest kuni Venemaaga liitumiseni välja.  Venekeelse Kogukonna Esindusassamblee liidrite sõnul pakutav kultuurautonoomia suurele vene kooslusele ei sobi, sest see on minoriteetide õigus, nemad aga väärivat enamat.  Peamine põhjus, miks mitu Esindusassamblee ja vene parteide liidrit selle seaduse vastu võitlesid, oli kartus kaotada kontroll oma valijaskonna üle.  Arvati, et pooled Eesti kodakondsusega venelased eelistavad hääletada eesti parteide poolt.

 Kuigi enamus etnilisi liikumisi taotleb lõppeesmärgina mingisugust territoriaalset ümberkorraldust,  siis Eesti vene parteid Kirde-Eestile autonoomiat või idanaabriga liitumist üldiselt ei soovi.  Arvatavasti ei pane Venemaa elatustase kuigivõrd siinset venekeelset elanikkonda oma isamaad kadestama.   VEE esindaja Aleksei Zõbin arvab Eesti venelaste erinevusest rahvuskaaslastest Venemaal: "Me oleme harjunud siin elama natuke teistmoodi."   Siinsed venelased tahtvat Eestis elada, arvab EÜRP esimees Viktor Andrejev, nad pidavat Eestit oma koduks.   Ka on suure osa muulaste sisseränne toimunud viimase poole sajandi vältel, mistõttu tugev ajalooline side asustatud territooriumiga puudub.
 
 
 3.  Praeguste parteide tegevus
 
 
 3.1. Praeguste parteide tekkimine
 
 Impeeriumimeelsed kommunistlikku ideoloogiat kandvad jõud valitsesid vene organisatsioonide seas kuni Eesti iseseisvumiseni 1991. a augustis, siis toimus teatud muutus.  Tekkinud poliitilised jõud jagunesid jämedates joontes kaheks: Eesti iseseisvuse suhtes sõbralikumad, ärimeestena koostöövalmimad, nii Lääne kui Venemaa suunas orienteeritud, ja Eesti iseseisvuse suhtes vaenulikumad, Venemaa suunas orienteeritud.
 
Esimest suunda esindas Venekeelse Kogukonna Esindusassamblee, mille põhijõud oli Vene Demokraatlik Liikumine (Eestis).  Esindusassambleest kasvas 1994. a sügisel välja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP).  Tegemist on üsna kosmopoliitse, baltivene mantaliteeti propageeriva ja ettevõtlusele orienteeritud suunaga.  Ka see suund, nagu teisedki siinsed vene poliitilised organisatsioonid, tegeles rahvushuvide kaitsega Eestis.  Uus partei lootis ühtedel andmetel kujuneda sotsiaaldemokraatlikku tüüpi parteiks, mille liikmeks arvati astuvat ka eestlasi.  Teistel andmetel pidavat partei koondama peale vasakpoolsete ka parempoolseid, mis näitab, et (balti)veneluse idee on tähtsam ühendav tegur kui sarnane maailmavaade.  Esindusaassamblee paistis olevat valdavalt vasakkallaklik, ehkki annuse parempoolsust võivad lisada vene ettevõtjate huvid.

 Teist, eelmisega võrreldes revanšistlikumat (impeeriumimeelsemat) suunda esindas Eestimaa Vene Kogukond, mis parteistus Eesti Vene Rahvaparteiks.  Impeeriumimeelset punapruuni suunda esindas Vene Kogukonna kõrval ilmekalt väga agressiivne Eesti Vabariigi Venemaa Kodanike Liit allorganisatsioonidega Narvas, Sillamäel ja Tallinnas.

 Omaette raskesti identifitseeritava haru moodustas Vene Rahvuslik Liit, mis tekkis 1993. a augustis ja väitis end olevat 1920. a Eesti Vabariigis loodud samanimelise organisatsiooni õigusjärglane.  Organisatsioon pidas end tsentristlikuks ja kavatses üritada koostööd Keskerakonnaga.  Parteistudes nimetas see organisatsioon end hiljem ümber Vene Erakonnaks Eestis (VEE) ja teatas, et omab Eestimaa Vene Kogukonnaga, kes moodustas Eesti Vene Rahvapartei, ühiseid eesmärke.
 
 Joonis 2



 Eesti vene parteide kujunemise skeemid:
 



 
 3.2. Asend  Eesti  poliitilisel  maastikul
 
 Eesti ühiskonda, sh eriti poliitilisi jõude ja poliitikat struktureerivaks põhiliseks teguriks oli iseseisvuse taastamise ajal ja järel rahvus.  Kujutlus rahvuslikust lõhest on siiski eksitav: peamine lõhe oli poliitiline.  See tekkis kohe üleminekuaja perioodi algul ja läks läbi okupeerijate ja okupeeritute, impeeriumimeelsete ja eestimeelsete, seega – venelaste ja eestlaste vahelt.  Küllap oli nimetatud poliitiline erimeelsus olemas ka varem, sügaval stagnaajal, kuid selle avaldumiseks polnud tingimusi.

 Eesti eestimeelsed poliitilised organisatsioonid võtsid liikmeks ka mitte-eestlasi, mitmed neist lõid endale vene osakondi ja liikmerühmi.  Sellised olid näiteks Rahvarinne ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei.  Suhteliselt palju mitte-eestlasi kuulus Eesti Demokraatlikku Tööparteisse.  Rahvarinde vene sektsiooni tegevus soikus pärast neile ebaõnnestunud 1990.a Ülemnõukogu valimisi.

 Pärast Eesti taasiseseisvumist otsustas parlament, et parteidesse tohivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.  Mitte-eestlaste seas oli tollal õigusjärgseid kodanikke vähe – kõigist kodanikest moodustasid nad u 10 %.  Nimetatud nõue takistas küll Eesti iseseisvust ohustavate vene parteide teket, kuid takistas mitte-eestlastel eesti poliitikasse integreeruda.

 Nii parem- kui vasakpoolsemate vene organisatsioonide eesmärk oli kaitsta venelaste huve Eestis: arendada suhteid Venemaaga, lahendada keele- ja kodakondsusküsimusi, haridus- ja ettevõtlusprobleeme jne.  Vene poliitilised jõud ajasid oma asja võrdsuse, õigluse ja solidaarsuse sildi all.  Kuigi muidu läbi ei käidud, leiti kokkupuutepunkte rahvus- ja keeleküsimuse ning Venemaa poliitiliste huvide esindamise pinnal.  Iseloomulikuks on neile püüd kramplikult haarata maksimaalselt laia tegevusvälja, mida on näha ka parteiprogrammidest, tahtes poliitilise organisatsiooni tegevusse lülitada kultuuri, teadust, haridust, sotsiaalküsimusi jne, milliseid funktsioone peaks täitma tegelikult riik.

 Venekeelse Kogukonna Esindusassambleed ja Eestimaa Vene Kogukonda ning neist tekkinud parteisid on raske maailmavaateliselt määratleda, kaudne impeeriumimeelsus venelaste õiguste eest võitlemisel ei lasknud sellel esile tõusta.  Eesti ja vene tüüpi vasakpoolsus on olnud lahus, eri tüüpi vasakpoolsuste juurde kuulusid vastavalt ka eesti- ja impeeriumimeelsuse rudimendid.

  Üldiselt seostatakse natsionalismi tavaliselt parempoolsusega, sageli peetakse seda ideoloogiat traditsioonilisi ühiskondlikke väärtusi toetavaks, mis äratab huvi pigem kodanluse kui töölisklassi hulgas.  Tegelikult on etnilisi parteisid nii vasakul, tsentris kui ka paremal, mistõttu parem-vasakskaala järgi vene parteisid määratleda ei saa.

 3.2.1.  Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (Objedinjonnaja Narodnaja Partija Estonii)
 
 See on esimene venekeelse elanikkonna partei, mis registreeriti pärast Eesti taasiseseisvumist.  1994. a 8. oktoobril asutas venekeelses elanikkonnas valitsevate teravate vaidluste taustal 74 inimest partei, mille esimeheks sai Viktor Andrejev.  Erakond püüdis enda sõnul täita seda tühikut Eesti poliitilisel maastikul, mille põhjustas venekeelse elanikkonna šokk pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. a augustis.

 Segaseks jääb lugu partei kuuluvuse kohta traditsioonilisel vasak-parem skaalal. Toetatakse sotsiaalset turumajandust,  partei olevat tsentrist mõnevõrra vasakul või vasakpoolne,  "… arvestades venekeelse elanikkonna olukorda …",  ent kuna ühiskonnale peetakse oluliseks tugevat keskklassi, tahetakse liikuda tsentrisse.  Samas aga defineeritakse oma asendit majanduses "natuke parempoolsena".   Sihtgrupiks peetakse kujunevat vene keskklassi, haritlaskonda.   VEE-d peetakse endast vasakpoolsemaks.

 Partei juhatus koosneb 11 liikmest, nõukogusse kuuluvad haruorganisatsioonide esindajad.  Kohtadel juhivad parteiorganisatsioonide tööd kohalikud esimehed.  Kõrgeim organ on kongress, mis varem toimus kord aastas, edaspidi kord kahe aasta jooksul.  EÜRP-l on 15 piirkonnaorganisatsiooni  eelkõige Põhja-Eesti linnades, sh. kolm Tallinnas, ning parteigruppe mitmes kohas.  Volikogudesse kuulub 35 EÜRP saadikut, Tallinnas linnavolikogus kuulutakse valitsevasse koalitsiooni koos Keskerakonna, VEE-ga ja valimisliiduga "Tallinn".  Rõõmustavaks peetakse seda, et erakonda kuulub eestlasi "juba" 12-15%.   Praegu 1200 liikmega   partei loodab valimisliidule "Meie Kodu On Eestimaa!" järgmiste valimistega saada riigikogus 5-12 kohta.
 
 Erakonna ülesanne olevat kodanikuühiskonna ehitamine, kus kõigil isikuil on võrdsed õigused ning üht rahvuslikku või sotsiaalset gruppi ei eelistata teisele.  Alles siis, kui üksikisiku huvid asetatakse kõrgemale ühiskonna omadest, olevat võimalik kaitsta ühiskonna kui terviku huve.  Partei loosung on "Vabadus, õiglus, koostöö !"  Eesti ja vene kogukondade probleemid olevat paljuski sarnased, erinevused olevat vaid nende järjestuses.

 Sergei Ivanovi sõnul pole Eestis vene ekstremistlikke parteisid ja organisatsioone, Venemaalt keegi neid ei juhtivat.   EÜRP loodab, et järgmisel aastatuhandel ei peaks parteisid moodustama mitte rahvusliku kuuluvuse järgi, vaid ühise idee või programmi alusel.  Tulevikus soovitakse vene erakonnad ühendada, ning kuna ollakse suurim venekeelset elanikkonda esindav partei, soovitakse see võtta enda peale.
 
 3.2.2. Vene  Erakond  Eestis (Russkaja Partija Estonii)
 
 Vene Erakond Eestis registreeriti 12. detsembril 1994.   Loomise ajal oli liikmeid 200 ringis, üle poole neist elas Tallinnas.  Tollase esimehe Sergei Kuznetsovi sõnul oli erakond  Eestis 1920. a loodud Vene Rahvusliku Liidu õigusjärglane.  Loodava organisatsiooni põhikiri oli aga kodanike ühenduste seadusega, hiljem mittetulunduslike ühingute ja liitude ning erakonnaseadusega, vastuolus, mistõttu tuli leida parteile uus nimi.   1996. a algul, kui toimus Vene Rahvusliku Liidu (juht Sergei Kuznetsov) ja Eesti Vene Rahvapartei (juht Aleksei Zõbin) ühinemine VEE-ga, valiti selle etteotsa (häältega 34:31) Keemia Instituudis omal ajal parteiorganisatsiooni juhtinud ja hiljem Tallinna Oktoobri rajooni parteikomitees töötanud Nikolai Maspanov.

 Taheti olla tsentristlik partei, neid ühendavat venelaseks olemine.  Huvitava määratluse andis Aleksei Zõbin: "Ta on enam-vähem rohkem keskel kui eesti tsentristid".  Programmis määratletakse end vasaktsentristlikuna.
 
 Partei nõukogusse kuuluvad esimees, aseesimees ja peasekretär   juhatuses on umbes 15 liiget.  Erakonda kuulub inimesi 700 ringis,  paegune esimees on Nikolai Maspanov.  Parteiorganisatsioon asub, nagu teistelgi vene parteidel, Tallinnas, kus on oma esindaja peaaegu igas linnaosas.  Piirkondlikke organisatsioone on parteil kokku 14.  VEE liikmeid polevat aga nt Jõhvis ja Kohtla-Järvel.   Sillamäel peetakse probleemiks vähest Eesti kodakondsust omavate aktivistide olemasolu.
 
 Erakonna eesmärgiks on kaitsta ja esindada Eestis elava vene vähemuse huve parlamendis ning kohalikes omavalitsusorganites,  läbi erakonna tahetakse tagada väljund ka mittekodanikele oma huvide esindamiseks.   Nikolai Maspanov väidab, et erakond kaitseb kõikide riigi elanike poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid huve, sõltumata kodakondsusest, rahvuslikust või usulisest kuuluvusest.  Venelasi ja vene keelt rääkivaid inimesi vaadeldakse kodakondsusele vaatamata kui ühtset tervikut.

 Ka VEE kaugem eesmärk olevat vene parteid likvideerida.  Selleks aga, arvab Zõbin, "… peaksime olema eestlastega võrdsed".   Tulevikus nähakse eesti ja vene kogukonna "rahumeelset kooseksisteerimist", kusjuures venelased on säilitanud oma rahvuslikud tunnused, keele ja kultuuri.
 
 3.2.3. Vene  Ühtsuspartei (Russkaja Partija Estonii)
 
 Kõige uuema vene partei asutas 1997. a 25. oktoobril umbes 180 inimest.  Paljud neist, sealhulgas partei juhid, erakonna esimees Eduard Sedašev ja tema vend, riigikogu liige Igor Sedašev, kuulusid varem VEE-sse.  Nad lahkusid või olid sunnitud VEE-st lahkuma erimeelsuste tõttu Maspanoviga, kes oma autoritaarse juhtimisstiiliga olevat venekeelse liikumise lõhestanud.  Igor Sedashev, keda peetakse vene fraktsiooni lõhkiminekus põhisüüdlaseks ja Eduard Sedašev visati 1997. a kevadel VEEst välja.  Igor Sedaševit süüdistati vene fraktsiooni lammutamises, kuna ta ei esitanud riigikogu fraktsioonist lahkumiseks avaldust, kui seda tegid ülejäänud VEE esindajad Maspanov ja Strukov 1996. a detsembris.   Igor Sedaševi sõnul tegutseb VEE juhtkond ebaseaduslikult ning tal ei jäänud muud üle, kui luua oma erakond.

 Ka VÜP lubab kaitsta Eesti venekeelse elanikkonna huve, kuna erakonna liidrite veendumusel on elanike sellel kategoorial oma spetsiifilised probleemid.  Sihtgrupiks peetakse Eestis elavaid rahvusvähemusi, inimesi, "kes ei ole põhielanikud".  Nende huve lubatakse kaitsta "… niikaua, kuni nende protsent on nii suur."   "Umbes miljonil eestlasel on üle kahekümne partei, miks ei võiks ligi poolel miljonil mitte-eestlasel olla kolm-neli erakonda," ütles Igor Sedašev vastuseks küsimusele, kas polnuks otstarbekam jääda VEE-sse või liituda teise registreeritud vene parteiga – EÜRP-ga.

 Partei juhtkonnas on 9 liiget.  Pärast registreerimist tahetakse viia läbi kongress, mis oleks partei kõrgeim organ.  Kongress valib samuti 9-liikmelise nõukogu.  Esindatud ollakse Narvas ja Peipsi ääres, loodetakse tegevuspiirkonda laiendada.
 Sotsiaalpoliitikas määratleb VÜP end tsentris olevana, kuid kinnitab, et see ei tähendavat toetumist Keskerakonnale.
 VÜP nimetab oma loosungiks "Meie jõud on ühtsuses!", sest üksi polevat võimalik lahendada keerulisi keele-, kodakondsus- ja hariduskäsimusi.  Eesti vene elanikkond ootavat neilt ühtsust ja üksteisemõistmist.  Elatustaseme langus, suremuse kasv ja kasvav tööpuudus puudutavat eriti siinelavaid mitte-eestlasi.  VÜP ideeline poliitika põhinevat vastuseisule sõjaliste kulutuste suurendamisele, välismaa vägede viibimisele vabariigi territooriumil, natsionalistlikule hüsteeriale.  Ollakse vastu igasugusele poliitilisele tegevusele, mis piirab demokraatiat, poliitilisi, majanduslikke ja kodanikuõiguseid.

 VÜP soovib, et vene erakonnad ja üldse vene ühiskondlikud organisatsioonid oma jõud ühendaksid ning läheneksid Eesti elanikkonnale.   Tahetakse luua liit 1999. a valimisteks koos EÜRP ja VKL-ga.  Enne seda soovib erakond kokku saada registreerimiseks vajalikud 1000 liiget.
 
 3.2.4. Vene Kristlik Liit (Russkii Hristianskii Sojuz)
 
 Vene Kristliku Liidu moodustamisest oli kuulda enne 1996. a kohalike omavalitsuste valimisi.  Liidu juhatuses on peaaegu kõik Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud, mida nad ise sageli rõhutatavad, juhatuse esimeheks valiti 25. mail 1996. a Boriss Pilar.

 Tahetakse olla "ühendavaks lüliks", ent arusaamatuks jääb, kelle või mille vahel täpsemalt, kas vene parteide või eestlaste-venelaste vahel,  samuti esindavat VKL nn "kolmandat teed".   Loomise olevat tinginud asjaolu, et vene parteide suutmatuse tõttu ühist keelt leida suureneb järjest rohkem nende vastu usaldamatus, ka on ühtsus hädavajalik (mitte-eestlaste) probleemide lahendamiseks.   Organisatsioon soovib segregeerida "vene diasporaa elu" Eestis, kuna segregatsioon kajastavat tegelikku olukorda, neid (mitte-eestlasi) olevat nurka surutud.  Samas aga on kirjas programmis, et soovitakse kasvatada (venelaste?) Eesti patriotismi  ja tahetakse tagada sõltumatut Eesti riiki.  Soovitakse austada Eesti lippu, hümni jne.  Tagatipuks väidetakse, et tahetakse saada, olla ja jääda eurooplasteks.

 Kuigi teiste vene parteidega ollakse sarnastel seisukohtadel kodakondsuse, elamislubade, venekeelse hariduse osas, mistõttu on koostöö hädavajalik, arvab üks VKL-i liidritest Dmitri Klenski vene ühisvalimisliidu loomise kohta: "Ühtsust ei saavuta me kunagi, kuna oleme kõik erinevad ja huvid on meil ka erinevad."
 
 VKL-i kuuluvat palju noori inimesi, mistõttu ei ole selle liidrid laialt veel tuntud.  Liikmeid olevat üle 500, parteiorganisatsioonid peale Tallinna ka Paldiskis, Maardus, Türil, Rakveres ja Haapsalus.
 
 Vene kogukonda hakatavat arvestama alles siis, kui ta saab "tugevaks",  seetõttu pooldatakse liberalismi ja turumajandust.  Ideoloogiliselt ollakse tsentristlik või paremtsentristlik organisatsioon.  Pilar lükkas ümber väite, nagu oldaks kunstlikult loodud moodustis, mille taga on majandushuvid eesotsas endise Esindusassamblee liidri Jugantsevi ja Vene Kultuurikeskuse direktori Haitoviga.

 Sõna "kristlik" tähendavat lähtumist kristlikest printsiipidest.  Organisatsioon mõistab hukka vene poliitikute kõlblusevastase käitumise.
 
 3. 3. Erinevused üksteisest
 
 Kui siinelavaid mitte-eestlasi liigitada orientatsiooni järgi itta ja läände, siis Zõbini arvates esindab VEE Moskvaga sugulussidemeid omades esimest ja EÜRP, kes oma koosseisus omab suure hulga "majanduslikult kindlustatud juute", olles orienteeritud rohkem keskklassile ja rikkamale vene elanikkonnale, teist gruppi.   VEE elektoraat olevat vaesem kiht, väitis Annus.  Veel arvas ta, et VEE ütleb  "selgelt välja, mida mõtleb.  EÜRP liikmed olevat "… rohkem favoriitide hulgas, nad on rohkem seadusekuulelikud, neisse suhtub president paremini, lugupidavamalt."  VKL-i moodustamist peab Maspanov (VEE) üsna kummaliseks, ent kui VKL suutvat mitteaktiivset valijaskonda aktiviseerida, siis suhtub ta uue partei loomisesse pooldavalt.  Arusaamatuks jäävat see, kuidas parempoolne VKL kavatseb enne valimisi ühineda vasaktsentristlike parteidega.
 
 EÜRP arvates kuuluvat VEE toetajaskonda "… madala haridusega mittekodanikud ja … Vene kodanikud …", EÜRP olevat aga Eesti-kesksem  ja nägevat riigi ning ühiskonna arengut eestlaste arusaamades domineeriva mudeli kohaselt.  Ollakse valmis osalema valitsuses ja "… [me] justkui teame, mida tahame."  EÜRP peab ennast teistega võrreldes paremini struktureeritud olevaks ja "… kus on ajusid ka juba tõsiselt."  Ivanovi (EÜRP) sõnul on neil VEE-ga erinevad seisukohad seetõttu, et kui nemad näevad integratsiooni paindliku protsessina koostöös eesti parteidega, siis VEE omab jäiku seisukohti ning lähtuvat vaid enda huvidest.  VEE-d iseloomustab EÜRP liige Issakov koguni kui "kommunistliku partei ja natsionaal-šovinistide segu".  Peale VEE EÜRP enda kõrval rohkem vene parteisid ei tunnista, olevat vaid (huvi)grupid.  Vene elanikkond olevat juba kahe partei vahel jagunenud,  mistõttu VKL-i ja VÜP-i olemasolu EÜRP-i arvates ennast ei õigusta.  VÜP olevat EÜRP arvates inimeste rühm, kes VEE-st ebaseaduslikult välja visati, sest VEE "… on selline diktaatorlik ja totalitaarne partei…" , ent neil puuduvat kogemused ja arvestatavad isikud.  VKL-i programmilised põhimõtted on Andrejevi arvates laialivalguvad, mõnda nende programmi punkti peetakse vastuvõetamatuks, nt venelaste segregeerimist.
 
 Seega tunneb EÜRP end teistest vene parteidest arenenumaks pidades teatavat üleolekut, mis on kindlasti üheks konfliktide põhjuseks ning raskendab omavahelist koostööd.  Viimastel kohalikel valimistel oli VEE küll EÜRP-st edukam, arvatavasti suudeti valijaskonna poolehoidu võita suurema radikaalsuse tõttu, ent vähene koostöövõime ja sagedased parteisisesed konfliktid vähendavad VEE poliitikute teovõimet tunduvalt.  Osalemist riigikogu töös ja eelnõudega töötamise võimelisust takistavad ka vähesed kogemused ja napp keeleoskus.
 VKL-i ja VÜP-i tegevuse kohta on selle puudumise tõttu raske hinnangut anda.
 
  3. 4. Programmilised seisukohad
 
 3. 4. 1. Eesti mitte-eestlaste probleemid
 
 Vene parteide esindajad peavad mitte-eestlaste probleemide peamiseks põhjuseks esimeste vabade valimistega võimuletulnud "parempoolsete radikaalide" poolt vastu võetud Eesti rahvusvähemusi diskrimineerivaid kodakondsus-, keele- ja välismaalaste seadusi.  Need olevat vastu võetud ilma venekeelse elanikkonna esinduseta  ja "… panevad peale ületamatud takistused normaalseks eluks demokraatia tingimustes…", kahjustades kolmandiku Eesti elanikkonna huve.  Eelkõige süüdistatakse "Isamaa"  "parempoolset natsionalistlikku rahvuspoliitikat", mis end ei õigustanud.   Kuigi Eesti muulasi puudutavad seadused "… tunduvad päris euroopalikud, normaalsed, liberaalsed", on "… olukord hoopis teine…", kuna nendes esitatud nõudeid ei olevat võimalik täita ühe-kahe aastaga, vaid see olevat pikk protsess, mistõttu kuigi inimõigusi ei rikuta, on "… need seadused … mõnes mõttes diskrimineerivad vene elanikkonna suhtes."  Samas saab EÜRP arvates enamus siinelavatest venelastest aru, et Eestis tuleb elada eesti seaduste järgi ja ollakse veendunud, et "… absoluutne enamik venelasi on täitsa lojaalsed …".  Kiiresti lahendamist vajavateks venelaste probleemideks peetakse sõjaväepensionäridele elamislubade andmist,  illegaale,  tööpuudust, kuritegevust, suhteid Venemaaga.  Lahendust nähakse leebemates seadustes, siis oleks suurem ka tahtmine eesti keelt õppida ja püüelda kodakondsuse saamise poole.

 Kui VEE tõmbab eestlaste ja venelaste vahele eraldusjoone, siis EÜRP püüab seda vahetegemist kaotada, vaadelda Eesti elanikke tervikuna läbi ühiste probleemide.  EÜRP peab oma probleemiks vähest esindatust riigikogus ja oma esindajate puudumist ministeeriumides, mistõttu polevat võimalik osaleda poliitikas eestlastega võrdsetel alustel.  Ka VKL-i arvates on naeruväärt, et valitsuses ei ole ühtegi kohaliku vene elanikkonna esindajat.

 Integratsiooni nähakse ainsaks võimalikuks suunaks tulevikus stabiilse ja areneva eesti ühiskonna tagamiseks.  Ollakse üksmeelsel arvamusel, et tõelist integratsiooniprogrammi valitsusel praegu ei olevat, toimub mitte integratsioon, vaid assimilatsioon.  EÜRP ei poolda mitte integreerumist eesti ühiskonda, vaid eesti ühiskonna integreerumist, see eeldavat mõlema poole soovi ja vastavat kontseptsiooni.  EÜRP arvates peaks integratsiooni tagamiseks riik seadusandlikul tasemel vastu võtma võimalikult vähe inimeste vahele piire tõmbavaid seadusi.   Praegu eksisteerivat aga separatsioon, seni on "… Eesti poliitiline soov olnud muulaste väljatõrjumine ... või ei olnud aega sellega tegeleda … või sellega ei tegeletud."   Seevastu VKL pooldab venelaste segregatsiooni, samas tahetakse aga olla Eesti patrioodid.  VKL mõistab hukka ka Eesti võimude poolse "tsiviliseeritud diskrimineerimise".
 
· Kirde-Eesti
 Mitte-eestlastega enamasustatud piirkonda peab VEE sotsiaalsete pingete allikaks, suuremad probleemid on seal suurettevõtete likvideerimise tagajärjel tekkinud tööpuudus ja sellega kaasnev kuritegevuse kasv.  Töötus olevat seal tekitatud kunstlikult, et "sundida inimesi ära sõitma",  sealset olukorda nimetatakse üleminekuperioodiks.  VÜP arvates on Kirde-Eesti piirkond regionaalpoliitika küsimus.   Lahendusena nähakse (kaubandus)suhete paranemist Venemaaga,  mistõttu saavat osa tööjõudu ka sinna suunata,  suurettevõtete privatiseerimist ja infrastruktuuri loomist.   EÜRP arvates peaks töötuse vähendamisele riik "realistliku keelepoliitika" rakendamisega kaasa aitama.
 
· Kodakondsus
 Tahetakse kodakondsuse andmist lihtsustada, eelkõige eakatele ja noortele.  Leebem kodakondsuspoliitika soodustavat venelaste integreerimist Eesti ühiskonda,  soovitakse eesti keele eksami lihtsustamist.    Kodakondsusseadust soovitakse taastada kujul, nagu see oli 1938. a, kõik Eestis sündinud lapsed peaksid saama automaatselt Eesti kodakondsuse.  VEE on veendunud, et Eesti kodakondsus tuleks anda kõigile siinelavatele inimestele, sellest saavat Eesti riik ainult kasu.   VÜP arvab, et nende poolt esitatud ettepaneku kohaselt kodakonsusseaduse muutmise kohta suureneks Eesti Vabariigile lojaalsete elanike hulk.  Väga negatiivselt hinnatakse Venemaa kodakondsuse andmist 130 000 venelasele, mistõttu Eesti inimesed "… ei ole mitte lõhestatud ainult eestlasteks ja muulasteks, vaid ka siinsed venelased on jagunenud kaheks: Venemaa kodanikud ja kõik teised."  Kodakondsusprobleemile tulevat lahendus nagunii, kui Eesti tahab Euroopasse saada.
 
· Eesti keel
 Kuna kolmandik Eesti elanikest kõneleb ÜRO-ski töökeeleks olevas vene keeles, peaks EÜRP arvates sellel siin olema eristaatus.  See ei tähendavat vene keele kuulutamist teiseks riigikeeleks, ent tal peaks olema laiem kasutusõigus mitte-eestlaste suurema asuala omavalitsustes,  nt Kirde-Eestis ametliku asjaajamiskeelena.  VEE nõuab "… vene keele kasutamise võimaldamist töösuhetes ja asjaajamiskeelena venelastega kompaktselt asustatud aladel …" kui "põhiseaduslikku õigust."   Leitakse, et keeleõpet, mis on integratsiooni alus, finantseeritakse halvasti.   Riik ei olevat teinud midagi selleks, et motiveerida venelasi eesti keelt õppima, paljud ei õppivat protesti väljendamiseks. 1990-ndate alguses olemasolnud huvi kaotamises keele õppimise vastu süüdistab VEE "bürokraatlikku süsteemi".  Eesti keele õppimise motivatsiooni langemisest olevat peamiselt tingitud ka Eesti kodakondsuse saamise raskused.  Eraettevõtetes töötavad venelased peaksid küll oskama eesti keelt, ent mitte tegema eesti keele eksamit.   Samas tõdetakse, et Eestis elades ollakse kohustatud eesti keelt oskama.

 Kardetakse vene keele kaotamisel kaotada "oma suurt kultuuri Eestis", ent eestlaste hirmu vene keele ees peetakse põhjendamatuks, kuna 50 aasta jooksul venestumist ei olevat toimunud. VEE peab vene keele kaotamist Eestis kaotuseks ka eestlastele endile.  Ka VÜP mõistab, et eestlased kardavad kakskeelsuse kehtestamisel oma keele kaotamist  ja pooldatakse eesti keele oskuse vajalikkust, kuid arvatakse, et Eestis peaks olema praegusel hetkel kaks riigikeelt.   Aja möödudes saavat siinelavad venelased ise aru, et ilma eesti keeleta nad hakkama ei saa,  surve avaldamine tekitavat aga vastupanu.   Perspektiivis nähakse võimalust kakskeelseks Eestiks.  Lõpetama peaks teatud kategooria töötajate, teenistujate ja saadikute "diskrimineeriva" keeleoskuse taseme nõudmine, siin peaksid kõik Eesti kodanikud omama võrdseid õigusi.
 
 3.4.2. Programmide võrdlus
 
 Järgnevalt toon välja erinevused ja sarnasused programmilistes seisukohtades.  Üldiselt võib öelda, need on vene parteidel üsna sarnased.  Segadust tekitab vahel see, et alati ei ole ühe partei esindajad konkreetses küsimuses üksmeelsel seisukohal.  Programmide juures torkab silma puudutavate küsimuste paljusus, käsitlemist leiavad muuhulgas kultuur, haridus, noorsooküsimused, sport, naisliikumine, kultuurautonoomia jne.
 
· Sotsiaalpoliitika
 VEE programmis leiavad suurt tähelepanu paljulapselised ja noored pered, pensionärid, Teise maailmasõja veteranid jt vähekindlustatud inimesed.  Erakond kutsub üles "tõeliselt" demokraatlikke jõude võitluseks ÜRO Komisjoni soovituste täideviimise eest Eesti Vabariigi osas, samuti balti riikide vene elanikkonna Assamblee tegevuse aktiviseerimiseks.  Soovitakse vaesemate elanikkonnakihtide osalist maksudest vabastamist, toetuste, soodustuste suurendamist, soodsaid laene jms.  Tahetakse, et riik toetaks muuhulgas kodakondsuseta vene noorte organisatsioonide moodustamist.  Sotsiaalseid programme on EÜRP arvates võimalik finantseerida suurekspaisunud riigiaparaadile ja armeele  tehtavate kulutuste piiramisega.  Pensionite maksmisel peaks nii VEE kui EÜRP arvates arvestama tööstaa?i hulka ka teistes (endistes NSVL liiduvaba)riikides töötatud aastad.  VÜP arvates oleks pensionipiiri vaja suremuse suurenemise ja eluea vähenemise tõttu alandada.
 
· Majanduspoliitika
 Viimastel aastatel toimunud muudatusi majanduselus peetakse positiivseteks, ent arvatakse, et majanduskasv ei tohiks toimuda vaesemate elanikkonnakihtide arvelt.  Kõik peale VKL-i pooldavad sotsiaalset turumajandust ja riigipoolset märkimisväärset majandusellu sekkumist, VEE peab vajalikuks energeetika, side ja raudteetranspordi riigi kontrolli all hoidmist.  Toetatakse kodumaist tootmist ja kaubandussuhete soodustamist Venemaaga, nt Maspanov ja Strukov võtavad osa Eesti-Vene majandusliku koostöö arendamisel Moskva ümarlaua tööst, kuhu kuulub esindajaid Venemaalt, Eestist, Lätist ja Valgevenest.  EÜRP arvates on hea läbisaamine idanaabriga kasulik eelkõige majanduslikult, soovitakse valitsuse toetust töötust vähendavatele majandusharudele ja põllumajandustoodete turustamisele Venemaal.  VÜP taotleb majandussuhetes Venemaaga soodusre?iimi.  Maksukoormus peaks EÜRP arvates olema alla 35 %, lahendada tuleks kohalike maksudega tekkinud probleemid ning vabastada maksudest investeerijad, sh eraisikud, VEE arvates ka kodumaine tootmine,  heategevusettevõtted, kultuuri, tervishoidu ja sotsiaalset kindlustatust toetav sponsorlus.  VÜP arvab, et maksukoormust tuleks vähendada ettevõtjatel, kes toetavad vanade- ja lastekodusid, edendavad kultuuri ja sporti.  Kui VEE soovib vähendada üksikisiku tulumaksu ja pooldab erinevalt EÜRP-st progressiivset maksusüsteemi.   Soovitakse suurendada kohalike omavalitsuste eelarvet ja vähendada valitsusaparaadi ülalpidamise kulusid.
 
 · Sisepoliitika
 Sisepoliitikas toimunud muudatustega rahul ei olda; kuigi eestlaste ja venelaste omavahelised suhted olevat paranenud, polevat "… riiklik poliitika muutunud…".  Tahetakse muuta valimissüsteemi, nii kohalike omavalitsuste kui ka presidendi valimised peaksid VEE arvates olema üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased.  Riigikogusse ei tohiks valida saadikuid parteinimekirjade alusel, kohalike omavalitsuste valimistel peaks kõigil alalistel elanikel olema nii passiivne kui ka aktiivne valimisõigus.
   Autonoomiat vajalikuks ei peeta, Eestit soovitakse näha ühtse tervikuna.  Eesti kultuurautonoomia seadust peab VEE läbikukkunuks.   Kirde-Eesti eristaatusega piirkonnaks muutmist ei poolda ka EÜRP, kõne alla võivat tulla vaid teatud majanduseritsooni  või tollitsooni moodustamine, teatud maksusoodustused  ja lihtsamad keelereeglid ametnikele asjaajamises vene keele kasutamisel.
 
· Välispoliitika
 Välispoliitikas keskendutakse eelkõige suhete parandamisele Venemaaga, kuna Eesti peamised probleemid  olevat  seotud  vene  kogukonnaga  ja  Eesti-Vene  piiriga. Head  läbisaamist Venemaaga peetakse Eestile kasulikuks, ka "… mõju Venemaale oleks soodne … sest siinsetes tingimustes on inimesed kõrgemal poliitilisel ja intellektuaalsel tasemel."  EÜRP leiab, et suhted Venemaaga on halvenenud eelkõige seoses orientatsiooni muutusega läände.  Venemaa kallaletungi võimalikkust Eestile ei usuta, EÜRP peab oluliseks majanduse arengust lähtuvaid huve.  Pooldatakse avatud piire, Zõbin (VEE) arvab seejuures, et "… Venemaa peab avama piirid esimesena."  Soovitakse piiri ületamise lihtsustamist ja topelttollide kaotamist,  rohkem transiiti ja kaupade väljavedu.  Siiski peetakse Venemaa praegust kuritegevuse kõrget taset Eestile ohtlikuks,   VEE arvates tuleks viisavaba re?iim Venemaaga kehtestada aga alles 2010. a paiku.   VKL-i arvates ei taha lääs Eestisse investeerida seni, kuni tüli Venemaaga on lahendamata.  EÜRP peab Eesti idapiiri väga hästi korrastatuks.  Piiriküsimust polevat võimalik praeguses etapis konstruktiivselt lahendada, mistõttu tuleks piiri muutmisele kuulutada umbes 20 aastaks moratoorium.  VEE peab vajalikuks Eesti loobumist Tartu rahust "mingil määral".  Maspanovi (VEE) arvamusega, et Tartu rahu leppega paikapandud piiri rakendada praegusel ajahetkel on võimatu, EÜRP ei nõustu.  VKL seevastu tunnistab praegust piiri vastavalt põhiseaduses paikapanduna, mis tähendab Tartu rahu tunnistamist.

   Rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses osalemine soodustavat ka võitlust kuritegevusega.  Eesti relvajõudude arendamine ei tohiks omada strateegilist tähendust, valitsusvälised relvastatud organisatsioonid tahetakse likvideerida.  VEE Eestile armeed üldse vajalikuks ei pea.  Nii VEE kui VÜP soovivad Eestile neutraliteedipoliitikat, hoidumist sõjalistest blokkidest, sh NATO-st.  NATO-sse astumise seisukoht on üldiselt negatiivne, julgeoleku tagavat Eestile juba Euroopa Liit.  Zõbin (VEE) arvab, et "… üldisele massile oleks kasulikum, kui … selle raha me jagaks pensionäridele."  Samas ollakse nõus arendama NATO-ga koostööd,  mistõttu EÜRP VEE-d kritiseerib, lugedes end ainsaks Eestis olevaks poliitiliseks parteiks, kes oma programmilistes seisukohtades on NATO-vastane.  EÜRP peab NATO-sse astumist üheks sammuks Venemaast eemaldumise suunas.  Pooldatakse mingisuguse alternatiivse julgeolekustruktuuri loomist, kuhu kuuluksid nt SRÜ, Ida-Euroopa ja Balti riigid.  Kui VKL erines varem vene parteidest peamiselt seetõttu, et oldi NATO-sse astumise poolt, siis eelmisel aastal seisukohta muudeti ja nüüd on ka nemad NATO vastased.

 VEE teatab, et nad püüdlevad Baltimaade venelaste jõudude poliitilise ühendamise poole.  Peetakse vajalikuks koostöö arendamist siinse vene elanikkonna ja venelaste organisatsioonide vahel teistes riikides.

 Euroopa Liitu astumist pooldatakse, EÜRP soovib, et Euroopa Liitu kuuluks kindlasti ka Venemaa.   Loodetakse, et Eesti võimud muudavad paljusid mitte-eestlasi puudutavaid seadusi neile soodsamateks ja liberaalsemateks e "euroopalikumateks"  just Euroopa Liidu surve all.   "… Euroopa arusaam inimestest, inimõigustest" olevat "… hoopis midagi muud."  Kuigi VEE tunneb muret kodumaise tootmise ja põllumajanduse kaitsmise pärast, loodetakse, et ühinemine Euroopa Liiduga on venelastele kasuks, kuna "… Eesti ei hakka siis tegema vahet inimeste vahel rahvuste järgi."
 
· Haridus, teadus, kultuur
Kuna maksumaksjad on kõik elanikud, peaks vene parteide arvates proportsionaalselt olema finantseeritud ka vähemusrahvuste kultuur ja haridus.  Tahetakse säilitada venekeelset kesk- ja kõrgharidust, VEE toetab vene rahvuslike koolide moodustamist. VEE ja EÜRP soovivad riigikeele õpetamise alustamist eelkooliealistele lastele.  Kultuurautonoomia seadust peaks VEE arvates laiendama kõikidele Eestis elavatele rahvusvähemustele, sõltumata kodakondsusest.  Taotletakse valitsuselt raha eraldamist vene kultuuri, organisatsioonide ja venekeelse hariduse jaoks.  VÜP kinnitab, et eesti kultuurile ja rahvale polevat vene kultuuri poolt ohtu.  Pooldatakse riigi mittesekkumist kirikusse, VEE ja VÜP toetavad igati Eesti Apostlikku Õigeusukirikut.

Võrreldes programme on näha, et vaatamata üksteise tembeldamisele vasak- või parempoolsemateks, on vene parteide programmid tegelikult üsna sarnased.  VEE ja VÜP vaadetes on erinevusi vähe, nt selles, et VEE taotleb enam venelaste ja venekeelse elanikkonna huvide kaitsmist ja esindamist, VÜP on oma tegevusalas aga laiem, püüdes toetada head läbisaamist kõigi Eestis elavate inimeste, seega ka eestlaste ja venelaste vahel.  EÜRP  on ehk majanduslike huvide rõhutamise tõttu neist veidi paremal.  Siiski saab määravaks valijaskonna sotsiaalne staatus, teadagi on suur enamus mitte-eestlastest vaesem kiht, seetõttu tooks parempoolsus kaasa toetajaskonna vähenemise.  VKL-i on määratleda raske, seda just vaadete puudumise või mitteavaldamise ja ebaselguse tõttu.
 
3.5.  Suhted eesti parteidega
 
Eesti poliitilistest jõududest iseloomustab keskmisest suurem venesõbralikkus vasaktsentristlikke, sh eriti Keskerakonda,  ka EÜRP väitel omatakse üsna palju kokkupuutepunkte.  Eesti erakondadest peetakse lähedamateks veel Koonderakonda, Demokraatlikku Tööparteid,  koostööst ollakse huvitatud ka Perede ja Pensionäride Liiduga.   1997. a algul erakonna kongressil läbiviidud küsitluses selgus, et enne valimisi soovitakse koalitsiooni moodustada parteidega järgnevalt: VEE, Keskerakonna, VKL-i ja Eesti Demokraatliku Tööparteiga.  Selle aasta algul tahtis EÜRP sõlmida koostööleppeid Maaliidu, Arengupartei ja Keskerakonnaga, nende programmid langevat EÜRP omaga mõnes osas kokku.

Enne 1996. a kohalike omavalitsuste valimisi oli EÜRP-l Tallinna volikogus praegusest suurem esindus, seda aega peab partei oluliseks koostöökogemuste saamise tõttu.  Kuigi koalitsioonis ei oldud, olevat siiski nende hääled "palju tähendanud".  Praeguses riigikogu koosseisus arvestavat nende partei positsiooniga, kuna "… meie hääled otsustavad palju."

 Lembit Annuse sõnul seisab VEE nagu EÜRP-gi, oma vaadetelt kõige lähemal Demokraatlikule Tööparteile ja Keskerakonnale.   Keskerakonna juures meeldivat see, et nad mõtlevat "… kogu Eesti, mitte ainult mõne ringkonna peale."   Kohtla-Järve linnapea Valeri Korbi sõnul tuli Keskerakond talle linna probleemides 99%-liselt vastu.

 Kuigi vene parteid kinnitatavad oma koostöövalmidust eesti parteidega, kardetakse samal ajal toetajaskonna vähenemist.  Häälte ülevõtmise kohast nähakse ohtu peamiselt Keskerakonnas, nagu on kinnitanud ka VÜP esindaja Igor Sedašev.  Poolehoidu Keskerakonnale on põhjendatud selle sotsiaalpoliitika meeldivuse tõttu venelastest valijatele.  Keskerakond on ka ise püüdnud võita mitte-eestlastest valijate poolehoidu, mistõttu on teda süüdistatud Venemaa lembuses.  Keskerakonna liidri Edgar Savisaare sõnul ollakse ainus suur erand, keda usaldavad ühtaegu nii paljud eestlased kui ka mitte-eestlased.   Seetõttu võivat just Keskerakond  saavutada kompromissi rahvuste vahel ning vältida suletud kogukondade teket.  Ka meeldib venelastele kindlasti see, et Savisaar pooldab kodakondsuse saamist senisest lihtsamatel tingimustel.   Keskerakonda toetavad mitte-eestlased arvatavasti ka tema mõjukuse tõttu.

 Teised eesti parteid ei ole vene erakondadega märkimisväärset koostöövalmidust üles näidanud.  Põhjuseks võib olla see, et enamus eesti parteidest, kuigi mõni neist pooldab sotsiaalset turumajandust, ei soovi olla tsentrist vasakul.  Ka tuntakse teatavat üleolekut, nt Tiit Vähi (Koonderakond) sõnul on neil häbistav Tallinna linnavalitsuses olla ühes koalitsioonis Eesti riikluse vastaseid hoiakuid üles näidanud VEE-sse kuuluva Aleksei Zõbini ja mõne teise "intriga".   Eesti poliitikutel olevat EÜRP esindaja Sergei Ivanovi väitel eesti-vene kompleks, mispärast nad kartvat siinelavate venelaste probleemidest rääkida.
 
3.6. Omavahelised konfliktid

Eesti vene parteide vahel leiavad aset sagedased konfliktid, olgugi et programmid ja eesmärgid on neil üsnagi sarnased.  Tihti klaaritakse omavahel arveid venekeelses ajakirjanduses.  VEE ja EÜRP on omavahel pikka aega tülitsenud ka mõju pärast Tallinnas asuva Vene Kultuurikeskuse ümber.   Eriarvamused VEE sees põhjustasid 1997. a selle ühe osa lahkulöömise ja uue partei – VÜP – moodustamise.

Lahkarvamused kahe suurema partei vahel olid olemas juba nende loomisest alates. Endisse Eesti Vene Rahvaparteisse kuulunud ja praeguse VEE juhatuse liikme Zõbini sõnul oli VEE eellaseks peetav 1920-ndatel aastatel eksisteerinud Vene Rahvuslik Liit olnud valgekaartlaste partei, mistõttu "… nad (st EÜRP) hakkasid tõestama, et me oleme valgekaartlaste järglased … ".  Enne 1995. a parlamendivalimisi Eesti Vene Rahvaparteid peamiselt liikmete vähesuse tõttu registreerida ei suudetudki ning erimeelsuste tõttu ei toimunud ka ühinemist VEE või EÜRP-ga.

1995. a üldvalimiste järel registreeriti riigikogus Vene fraktsioon. See oli Eesti venelastele sündmuseks, millest loodeti mõndagi.  Tähenduslik oli see ka Eestile tervikuna, sest riigikogu valimisteks moodustatud liit "Meie kodu on Eestimaa!" oli pärast Interliikumise lagunemist esimene poliitiline ühendus, mis pretendeeris kõigi siinsete venelaste esindamisele.  Ka oli ühendus erinev Interrindest poliitiliselt, kuna viimase mitteametlikuks loosungiks oli "Meie kodu on Nõukogude Liit!"
Mitu kuud pärast 1995. a riigikogu valimisi läks EÜRP nimekirjas kandideerinud vene fraktsiooni liige Nikolai Maspanov VEE-sse, asus mõne aja möödudes partei etteotsa ja "…tõrjus juhtkonnast kõrvale partei tegelikud loojad Eduard ja Igor Sedaševid."  Maspanovi, Strukovi jt saadikurühma liikmete vahel tekkinud konflikt kasvas aina edasi.  EÜRP saadikute sõnul iseloomustanud Maspanovi hoiakut fraktsiooni töö suhtes "… jõhkrus, kalduvus ultimaatumiteks ja santaa?iks, soovimatus otsida kokkulepet ja tahtmatus seista fraktsiooni ühiste seisukohtade eest."   Maspanov nägevat EÜRP-s tõsist takistust oma pingutuste realiseerimisel saamaks Eesti mittepõliselanikkonna huvide esindamisel ainuisikuliseks karismaatiliseks liidriks.

Vastuolud omandasid konfliktse iseloomu 1996. a kohalike omavalitsuste valimise eelse kampaania ajal, kui "…VEE suunas kogu jõu EÜRP diskrediteerimisele."  VEE esinemised olevat kantud marurahvuslusest ning õhutanud eestlaste ja mitte-eestlaste vastasseisu, kinnitas EÜRP.   Koostöös kokku leppida ei suudetud ning parteid läksid valimistel välja eraldi.

Pärast valimisi esitas VEE EÜRP-le nn lepingu projekti, milles nõuti senise EÜRP-sse kuuluva Vene fraktsiooni esimehe asendamist VEE esindajaga.  VEE soovis sedagi, et mõne tema liikme väljalangemisel riigikogust saanuks asemele VEE liige, ent EÜRP ja VEE esinesid valimistel ühes valimisliidus ning seadus näeb ette asendusliiget tervest nimekirjast.   Vastasel juhul ähvardati fraktsioonist lahkuda ja seega selle lõplikult lagundada.  EÜRP nägi selles projektis oma õiguste piiramist ja oma positsiooni loovutama ei nõustunud.  Seepeale esitasid Maspanov ja Strukov fraktsioonist lahkumiseks avalduse.  Kolmas VEE esindaja Sedašev seda ei teinud, ka Strukov võttis oma avalduse tagasi.   Maspanovi lahkumisega 1996. a detsembris lakkas fraktsioon olemast, sest seaduse järgi on fraktsiooni moodustajate alammäär kuus saadikut.

Seega riigikogu Vene fraktsioon oma valijate lootusi ei õigustanud, valimisteks kokku klopsitud liitude vähene töövõime leidis siin taas kinnitust.  Järgmise aasta detsembris Maspanovi irdumine sellest tähendas saadikuterühma tegevuse lõppu. Andrejev, Ivanov, Issakov ja VEE esindaja Sedašev moodustasid pärast seda vene saadikute sõltumatu ühenduse.  Leiti, et edaspidine koostöö Maspanoviga on võimatu, teda süüdistati jõhkruses, piiramatus auahnuses ja parlamendi tööst eemalehoidumises.  VEE omakorda süüdistas fraktsiooni lagunemises Sedaševit,  Zõbini (VEE) arvates on Sedaševil "täitumatud ambitsioonid".   1. veebruaril 1997. a heideti vennad Sedaševid VEE nõukogust välja.  Sedaševid asutasid seejärel oma poolehoidjatega VÜP-i.

Kuna riigikogu kõige võimukam ja sõnakam institutsioon seaduseelnõude ja otsuste menetlemisel on fraktsioon,  võib Vene fraktsiooni lagunemist pidada suureks kaotuseks nii vene parteidele endile kui ka nende valijatele.  Fraktsiooni liikmete õigustest ilmajäämine vähendab kahtlemata vene saadikute töö efektiivsust parlamendis ja nende võimet mõjutada päevapoliitikat.
Eestis tegutsevast neljast vene erakonnast kolm – EÜRP, VÜP, VKL – on praeguseks moodustanud valimisliidu "Meie Kodu On Eesti", Maspanov oma parteiga aga on sellest aga kõrvale jäänud.   Et järgmisel aastal toimuvatel parlamendivalimistel edu saavutada, ei jää kahel suuremal vene parteil, VEE-l ja EÜRP-l üle muud, kui omavahel asjad selgeks rääkida.  Vastasel juhul tundub soovitud 10-20 koha saamine riigikogus ebatõenäoline.  Ivanovi sõnul võiksid nad VEE-ga isegi koos valimisliidu luua, kui suudetakse mängureeglites pärast valimisi kokku leppida ning VEE neile ultimaatumeid ei esitaks.  Probleemi ei nähtagi mitte niivõrd erakonnas, vaid "… Maspanovis ja inimestes, kes seisavad tema taga ning teda juhivad …", see ei olevat maailmavaateline, vaid eelkõige isikutevaheline.   Sedaševi (VÜP) sõnul tekkisid tal konfliktid VEE-s samuti seetõttu, et VEE olevat hakanud kaitsma ainult vene elanikke, otsitud olevat konfliktseid situatsioone Eesti ja eesti elanikkonnaga.  VÜP põhimõte olevat aga siin elades austada eesti seadusi ja toimida nendele vastavalt.

 Vene parteide vahelised konfliktid takistavad neid oma valijaskonnale antud lubadusi pidamast.  Saadikud riigikogus on harva üksmeelsetel seisukohtadel, seda on näha seaduseelnõude hääletamistel.  Harva kirjutavad VEE ja EÜRP koos alla samale pöördumisele, avaldusele vms.

3.7.  Osalemine valimistel

Järgnevalt vaatlen vene parteide osalemist üleriigilistel, 1995. a ning kohalikel, 1996. a toimunud valimistel.  Varasemate valimiste (1992. a riigikogu ja 1993. a kohalike võimuorganite) ajaks vene parteisid registreeritud veel ei olnud, mistõttu parteilisi nimekirju üles ei seatud.  Kui kohalike omavalitsuste valimistel saavad hääletada ka Eestis seaduslikult elavad välismaalased, siis valimistel riigikokku nad seda teha ei saa.  Selle piirangu tõttu kaotavad vene parteid siin osa häältest.

1995. a riigikogu valimistel jäid tugevate liidrite puudumise, omavaheliste tülide ja, mis eriti määrav, Eesti kodanike vähesuse tõttu liikmes- ja toetajaskonnas, vene parteide jõud nõrgaks.   Enne valimisi ühinesid suurtele poliitilistele erimeelsustele vaatamata EÜRP, VEE ja mitteametlikult ka registreerimata Eesti Vene Rahvapartei valimisliiduks "Meie Kodu On Eestimaa!",  kuhu registreeriti 73 liiget.   Mõlemas parteis oli siis liikmeid 300 ringis.   Nimekirjas oli nii ettevõtjaid, vene intelligentsi esindajaid, kui ka omaaegse Interliikumise aktiviste.  Valimisliidu kolme osapoolt ühendas pelgalt selle kandidaatide enamuse rahvuslik kuuluvus, mitte ühine maailmavaade ega poliitiline kogemus.  Kandvaim osapool oli Tallinna tollase aselinnapea Viktor Andrejevi juhitav EÜRP, mis seni oli erinevalt oma  kahest teisest liidukaaslasest püüdnud distantseeruda "venelaste partei" imid?ist.  Valimisliidu valimisprogramm lähtus "terve mõistuse põhimõtetest ja konstruktiivsetest tegudest, mis on suunatud kogu Eestimaa rahva heaolule".  Riigikogus loodeti saada 7-10 kohta.

Valimas käis 766 626-st valimisõiguslikust kodanikust 68,9 % üle Eesti.  Kuna mitte-eestlasi elab kõige rohkem Tallinnas ja Kirde-Eestis, analüüsin järgnevalt nende piirkondade valimistulemusi.  Ida-Virumaal oli hääleõiguslikke kodanikke 41 799, Tallinnas 186 234; Tallinnas oli valimisaktiivsus keskmiselt  73 %, Ida-Virumaal 76,5 %.  Nimekiri "Meie Kodu On Eestimaa!" sai Tallinnas 18 596 (12,6 % kõikidest häältest) ja Ida-Virumaal 4594 (14 % kõikidest häältest) häält.

Valimisliit sai 31 763 häält, mis moodustas kogu häältest 5,87 % ja sellega saadi 6 mandaati.   Tulemusena läksid riigikokku kolm EÜRP liiget – Viktor Andrejev, Sergei Issakov ja Sergei Ivanov, kaks liiget VEE-st –  Valeri Strukov ja Igor Sedašev, ja üks Eesti Vene Rahvaparteist – Nikolai Maspanov.  Kuna viimane partei oli registreerimata, läks Maspanov parlamenti EÜRP nimekirjas.
Ida-Virumaal kokku toetati kõige rohkem Keskerakonda, Koonderakonda ja Maarahva Ühendust, ning alles kolmandal kohal on "Meie Kodu On Eestimaa!"(MKOE!).  Vaid Kohtla-Järvel ja Sillamäel saavutati piirkonna valijate suurim toetus.  Vene parteide toetajaskond on, nagu näha, linnades (Tabel 1).  Tallinnas saadi Reformi-, Koonderakonna ja KMÜ järel hääli suuruselt neljandana.  Siin pooldasid MKOE!-d rohkem Lasna- ja Mustamäe elanikud, väikseim toetus oli Pirital ja Nõmmel (Tabel 2).
1996. aastal kohalike omavalitsuste valimistele läksid vene poliitilised liikumised lõhenenutena.   VEE esines oma nimekirjaga  kuues linnas, EÜRP astus üles seitsmes ja valimisliiduga ühes linnas.   Kuna mitte-eesti kogukond jääb Eestis vähemusse, olevat selle huvide kaitsmiseks koostöö seda soovivate eesti parteidega hädavajalik, ütles EÜRP aseesimees Jegorov.    EÜRP ei pooldavat elanikkonna jagamist rahvustunnuste järgi ning ei toetanud seepärast VEE ettepanekut venekeelsete jõudude ühisnimekirja loomist.  Seetõttu ei toetatud ka VEE ja VKL-i ettepanekut moodustada kohalikel valimistel venekeelne ühisnimekiri nö seinast seina.  Siit tulenevalt ei kavatsenud EÜRP oma valimisplatvormis tõestada nn poliitilisi nõudmisi, vaid keskenduda kohalikele probleemidele (munitsipaalehitus, korrakaitse, väike- ja keskettevõtluse edendamine jms).  VEE lubas oma valijatele sotsiaalset tasakaalu, turvalisust, inimsõbralikkust ja lõppu korruptsioonile.

Valimas käis kogu Eesti valijatest 461 653 inimest ehk 52,0 %, Tallinnas 52,2 % ja Ida-Virumaal 66,7 %  (kusjuures välismaalastest võttis hääletamissedeli Tallinnas 87,5 % ja Ida-Virumaal 83,5 %).

EÜRP sai hääli  22 808 (koos valimisliiduga), kohti 27; VEE hääli 19 830 ning kohti 13.  Kõige rohkem sai EÜRP hääli Maardus, kus ta omab 21-st kohast 14.  VEE-l läks kõige edukamalt Tallinnas, kus saadi EÜRP-st kaks korda rohkem kohti (Tabel 3).    Sellegipoolest vähenes Tallinna volikogus eelmise koosseisuga võrreldes puhtalt vene nimekirjade saadikute arv 1/3 võrra (26-lt 16-le).  Venekeelne valijaskond hääletas vene parteide kõrval  peamiselt Keskerakonna poolt – umbes 30% vene elektoraadist.   Hääled korjas vene parteidelt ära ka kaks vene nimekirja: "Vene Ühine Valimisliit" (VKL-i poolt moodustatud, sai Tallinnas 1742 häält, so 1,5%) ja "Õiglus-Spravedlivost", kes ei ületanud künnist.

Kuigi 1993. a kohalike omavalitsuste valimistel vene parteid oma nimekirjaga välja ei läinud, moodustasid praeguste parteide liidrid ka siis eraldi nimekirjad.  Suur osa praeguse EÜRP esindajaid kuulus tollal valimisliitu Vene Demokraatlik Liikumine, VEE aga "Revelisse". Võrreldes 1993. aastaga olid 1996. a valimised EÜRP-le viletsamad, tollal omatud 17st kohast Tallinna volikogus jäi järele 4.  VEE aga seevastu oli endisest edukam, omaaegsel "Reveli" nimekirjal oli volikogus 10 kohta.

Seega koguti vene nimekirjade poolt hääli vähem kui kolm aastat tagasi.  EÜRP liikme Ivanovi sõnul kaotati nendel valimistel eelmistega võrreldes palju kohti omavaheliste parteisiseste vastuolude ja ambitsioonide tõttu, ei lähtutud üldhuvist.  Kaotuse üheks põhjuseks peeti ka oma erakonna nimest sõna "vene" puudumist.

VEE nimekirjas kandideerinud Lembit Annuse hinnangul ei suutnud vene parteid ühineda üheks võimsaks valimisliiduks sellepärast, et ühiskonnas on nii palju erinevaid suundi.  "Muidugi mängisid siin suurt osa ka mõne ennast venelaste liidriks pidava inimese isiklikud ambitsioonid," märkis Annus.  Ta lisas, et vene erakondadel on praegu õpipoisiaeg ja see tuleb läbida.  Eelmistel valimistel kogus siis parteitu Annus valimisnimekirja "Revel" liikmena 4116 häält.

VEE esimees Nikolai Maspanov väitis, et mittekodanike passiivsuse põhjus peitub valimisseaduse parandusseaduses, mille kohaselt välismaalased peavad ennast täiendavalt registreerima.  Mittekodanike passiivsust kohalikeks valimisteks registreerimisel pidas Maspanov Eesti võimude kavandatud abinõuks, et venekeelseid inimesi Tallinna, Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe volikogusse mitte lasta.

 Teiste venekeelsete valimisliitude liidrite väitel oli mittekodanike vähene aktiivsus valimisteks registreerimisel riigi juhtkonna poolt ette kavandatud, kõrvaldamaks venekeelne valijaskond sisepoliitikas osalemiselt.  "Vene Ühisvalimisliidu" ühe asutaja, VKL-i liidri Dimitri Klenski kinnitusel oli valijate passiivsuse üks põhjus see, et kaks kolmandikku valijate registreerimisajast langes puhkuseperioodile.  Valimisliit sai hääli vaid 1,5 % Tallinna valijate toetusest.  Valimisliidu "Õiglus" üks asutajaid Andrei Ilnitski nimetas mittekodanike vähese aktiivsuse põhjuseks vene valimisnimekirjade rohkust.

EÜRP ja VEE ei ole suutnud teravate suhete tõttu praeguseks veel järgmisteks valimisteks valimisliiduks ühineda.  Esimene lõi küll aga eelmise aasta lõpus valimisliidu "Meie kodu on Eestimaa" kahe registreerimata vene väikeerakonnaga: VÜP ja VKL-ga.  Järgmistel riigikogu valimistel loodetakse koguda 60 000 häält.   Nagu uuringud näitavad, et toeta venelased "oma " parteisid enam selgi määral, et mõnelgi neist oleks praeguse seisuga lootust parlamendikünnist 5 % ületada.   Järgmistel valimistel peetakse võimalikeks partneriteks eesti erakondade seast nii Reformi-, Koond- kui Keskerakonda, aga ka Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Tööparteid ja maaparteisid.   Siiski ei ole ükski venelaste partei seni veel eesti erakondadega lepinguid sõlminud.

1995. a riigikogu valimistel nimekirja "Meie Kodu On Eestimaa!" saadud 31 763 häält moodustab loodetavast (90 000) kolm korda vähem.  Hoolimata sellest, et lubatakse esindada ja kaitsta kõigi Eesti mitte-eestlaste huve, ei toeta vene erakondi nende sihtgrupp ülekaalukalt.  Nii näiteks on küsitlustes nimetatud mitte-eestlased enim vastuseisu tekitavaks parteiks VEE-d, esikohal oli aga eelistusena Keskerakond.  Poliitiliselt olevat väheaktiivne mitte ainult vene elanikkond, vaid ka eestlased.  Zõbin süüdistab ka eestlasi, kes kardavad venelaste eest välja astuda.  Passiivse valimistest osavõtu kõrval võib selle põhjuseks olla samuti tõsiasi, et venelased ei hääleta vaid oma parteide poolt.  1996. a valimistulemuste analüüs näitab, et peamiselt eelistatakse eesti parteidest Keskerakonda.   EÜRP süüdistab Keskerakonda vene valijate häälte arvelt võimule tulekus ning seejärel nende probleemide ignoreerimises.
 
Kokkuvõte

Vene parteide tekkimise põhjustas see, et suur osa Eesti elanikkonnast omab spetsiifilisi probleeme seoses nende piiratud poliitiliste õigustega.  Lisaks mitte-Eesti kodakondsusega inimeste huvide esindamisele kuulub nende parteide sihtgruppi ka Eesti kodanikest mitte-eestlased, kellest suurem osa on vene rahvusest, mistõttu saab nimetada neid parteisid etnilisteks.  Eesti Ühendatud Rahvapartei, Vene Erakond Eestis ja Vene Ühtsuspartei väidavad, et nende sooviks on mitte-eestlaste integratsioon eesti ühiskonda, kuigi nende mõiste integratsioonist ei pruugi alati ühtida Eesti võimude poolt arvatavaga.  Vene parteid näevad integreerumist eesti ühiskonda selliselt, et siinelavad venelased omandavad Eesti kodakondsuse ja neil on lubatud vene keelt kasutada, seega toimub Eestis nn rahumeelne kooseksisteerimine koos eestlastega.  Erinevalt iseseisvuse saavutamise aegsetest reaktsioonilistest vene organisatsioonidest puuduvad praegustel vene parteidel separatistlikud autonoomiataotlused, eesti erakondadega tahetakse arendada koostööd.  Seepärast arvan, et vene poliitiliste parteide loomine, olgugi et nad on nõrgad ja ebastabiilsed ning eesti parteid neid sageli tõsiseltvõetavateks poliitilisteks partneriteks ei pea, on siiski tervitatav, kuna seeläbi saab ka see osa elanikkonnast endale seadusliku poliitilise väljundi.

 Siiski ei ole vene parteid suutnud oma valijaskonna lootusi täita, seda arvatavasti nende killustatuse, omavaheliste peamiselt isikutevaheliste konfliktide ja koostöövõimetuse tõttu, mis ei võimalda ka koondumist enne valimisi ning tulemusena jäädakse alla parlamendi künnise.  Venelastel pole siiani lõppenud võitlus ühe ja peamise muulasi esindava erakonna tiitli pärast, valimistele minek mitme nimekirjaga kulutab jõu sisevõitlusele.

Selge on see, et eesti ja vene erakondade vaheline lõhe rahvuslikul pinnal ei tule ühiskonna arengule sugugi kasuks.  Aga kas vene parteid saavadki üldse ühtsed olla, kui vene keelt kõnelev elanikkond pole Eestis ühtne?  Erinevused nende inimeste sotsiaalses ja poliitilises mõtlemises on vähemalt sama suured kui eestlastel.  Palju sõltub juba sellest, kaua siin on elatud.  Ka venelased on kihistunud, nende probleeme on juurde tulnud ja need on muutunud. Seetõttu arvan, et unistus ühest suurest mobiliseerivast katuseorganisatsioonist selleks jääbki ning aastate pärast, kodakondsus- ja keeleküsimuste lahendamise järel vene parteid hääbuvad.  Selleks peab aga olema kadunud ühiskonna mitmekülgne surve eesti keele omandamiseks ning olema edenenud integratsioon.  Arvatavasti sulanduvad vene poliitikud eesti parteidesse vastavalt poliitilistele vaadetele ja ideoloogilistele seisukohtadele.  Siinkohal tundub, et vene parteide panus oma valijaskonna probleemide lahendamisel on vähetähtis, ja seda nende killustatuse tõttu.

Kas vene parteisid Eestis on üldse vaja?  Suudavad vene saadikud riigikogus, moodustades seal 6 %, lahendada oma valijaskonna probleeme ning täita nendele pandud lootusi?  Arvan, et Eesti venelaste saatuse peamisteks otsustajateks on ikkagi eestlased.  Hetkel tundub, et vene parteid oma olemasolu ei õigusta.  Kui sageli on vene parteidesse kuuluvate erinevate maailmavaadetega inimeste ainsaks ühiseks tunnuseks üks emakeel, siis pole imestada, kui tekivad sageli konfliktid ja ei suudeta omavahel kokku leppida.  Samamoodi on loomulik see, et omavaheliste konfliktide tagajärjel on lagunenud Vene fraktsioon.  Poliitilistel rühmitustel, mis on ühinenud vaid ühe tunnusjoone – keele alusel, ning mis püüavad koondada ideoloogiliselt üksteisest kaugelasuvaid parteisid, ei saagi olla ühtset poliitilist tegevuskava ja arusaamu.
 

KASUTATUD   KIRJANDUSE  LOETELU
 

Raamatud:

Coakley, J. The Social Origins of Nationalist Movements and Explanations of Nationalism: a Review: J. Coakley (ed), The Social Origins of Nationalist Movements. The Contemporary West European Experience. London, Newbury Park, New Delhi: SAGE Publications, 1992.

Rokkan, S., Urwin, D. (eds). Economy, Territory, Identity; Politics of West Europan Peripheries. London, Beverly Hills, New Delhi: SAGE Publications, 1983.

Hagopian, Mark N. Re?iimid, liikumised, ideoloogiad. Võrdlev sissejuhatus poliitikateadusse. Tallinn: Olion, 1993.

Hechter, M., Levi M. Ethno-Regional Movements in the West: J. Hutchinson, A. D. Smith (eds). Nationalism.- Oxford, New York: Oxford University Press.- 1994.

Heinsalu, A., Lundver, A. (koost). Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised 17. oktoober 1993. Dokumente ja materjale. Eesti Vabariigi riigikogu kantselei. Valimiste osakond. Tallinn, 1994.

Hooghe, L. The Social Origins of Nationalist Movements. The Contemporary West European Experience. Nationalist Movements and Social Factors: a Theoretical Perspective. J. Coakley (ed). London, Newbury Park, New Delhi: SAGE Publications,  1992.

Horowitz, D.L. Ethnic Groups in Conflict. Berkeley, Los Angeles, London: University of California press., 1985.

Hutchinson, J., Smith, A.D. (eds.) Nationalism.- Oxford Readers, Oxford University Press,  Oxford, New York, 1994.

Lijphart, A. The social Science Encyclopedia: A. Kuper, J. Kuper (eds), London & NY, 1996.

Rahvastik 1995 I.- Eesti Statistikaamet. Tallinn, 1996.

Raitviir, T.  Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989-1993) võrdlev uurimine. Teaduste Akadeemia Kirjastus: Tallinn.- 1996.

Raschke, J.  Soziale Bewegungen: ein historisch-systematischer Grundriss. Frankfurt: Campus Verlag, 1985, viidatud: L. Hooghe. Nationalist Movements and Social Factors: a Theoretical Perspective: J. Coakley (ed). London, Newbury Park, New Delhi: SAGE Publications,  1992 vahendusel.

Riigikogu valimine 5. III 1995.- Vabariigi Valimiskomisjon.- 1995.

Sartori, G. Politics, Parties, and Pressure Groups. Cambridge: Cambridge Univ. Press, 1976. vol 1.

Toomla, J. (koost). Riigikogu teatmik 1995. Eesti Rahvusraamatukogu, 1995.

Ware, A. Political parties and party systems.- Oxford University Press, 1996.
 

Teatmeteosed:

Longman Dictionary of Contemporary English.- Longman Group Ltd.- 1978.
 

 Ajakirjad:

McKay, J. An Exploratory Synthesis of Primordial and Mobilizationist Approaches to Ethnic Phenomena.- Ethnic and Racial Studies, 1982, Oct. Vol 5 no 4.

Mihhailov, D. Vene küsimus ja Eesti rahvusriik.-Vikerkaar,1995,september-oktoober, nr. 9-10.
 

 Trükised:

Russkaja Partija Jedinstva. Programma.

Russkaja Partija Estonii. Programma

 Intervjuud:

Aleksei Zõbin: Eiki Bergi ja Allan Siku intervjuu. Helisalvestis. Nina küla, Tartumaa, 24. oktoober 1997.

Igor Seda?ev: autori intervjuu. Helisalvestis. Tallinn, 3. detsember 1997.

Lembit Annus: autori intervjuu. Helisalvestis. Tallinn, 29. detsember 1997.

Sergei Issakov: Piret Ehini intervjuu. Helisalvestis. Tartu, 27. oktoober 1997.

Sergei Ivanov: Piret Ehini intervjuu. Helisalvestis. Tallinn, 30. oktoober 1997.

Valeri Korb: Allan Siku intervjuu. Helisalvestis. Kohtla-Järve, 22. oktoober 1997.

Viktor Andrejev: Akkan Siku intervjuu. Helisalvestis. Tallinn, 4. november 1997.
 
 

Ajalehed:

Aasmäe, H. Maspanov ohjab Savisaart. Eesti Päevaleht, 18. november 1996.

Alaküla, A. Kõik erakonnad on kõigiga lepingu teinud. Sõnumileht, 10. veebruar 1998.

Alaküla, A. Venelased lammutavad omaenda katust. Postimees, 10. jaanuar 1997.

Alatalu, T. Aasta tagasi anti integratsiooni võimalused käest. Sõnumileht, 27. oktoober 1997.

Alehod?ina, I. Venekeelse Elanikkonna Esindusassamblee tahab teadvustada balti venelaste olemasolu.- Hommikuleht, 31. jaanuar 1994.

Andrejev, V. Kommentaar. Eesti Päevaleht, 10. märts 1997.

BNS. Vene poliitikud süüdistavad riigijuhte. Eesti Päevaleht, 14. september 1996.

BNS. Ühendatud Rahvapartei katkestas suhted Vene Erakonnaga. Eesti Päevaleht, 3. detsember 1996.

Eylandt, I. Kas vene demokraatlik liikumine Eestis on vajalik? Päevaleht, 20. september 1991.

Hallik, S. Keda tasub eelistada? Päevaleht, 29. märts 1993.

Hvostov, A. Vene deus ex machina. Eesti Päevaleht, 15. veebruar 1997.

Kallas, T. Edgar Savisaar: Keskerakonda usaldatakse üha rohkem. Sõnumileht, 25. august 1997.

Kallas, T. Partei, spioon ja Donner. Sõnumileht, 2. november 1997.

Karpa, K. Lembit Annus ennustab edu kahele Vene nimekirjale.  Eesti Päevaleht, 15. oktoober 1996.

Karpa, K. Välismaalased saavad end erandkorras kirja panna. Eesti Päevaleht, 11. september 1996.

Karpa, K. Ühendatud Rahvapartei taastab Vene fraktsiooni. Eesti Päevaleht, 3. veebruar1997.

Kes on kes – "Meie kodu on Eestimaa!" Hommikuleht, 22. veebruar 1995.

Kornel, E. Väike erakond, suured plaanid. Pühapäevaleht, 7. märts 1992.

Lenk, H. Vene Kultuurikeskus jääb linna omandisse. Sõnumileht, 18. märts 1998.

Lenk, H. Venelased tahavad parlamendis kolme koostöölepet. Sõnumileht, 12. veebruar 1998.

Made, T. Hädas Riigikogu kodukorraga. Sõnumileht, 3. aprill 1997.

Malmberg, K. Vene erakonnad loovad valimisliidu. Eesti Päevaleht, 11. mai 1996.

Nõutakse võrdseid õigusi kõigile. Rahva Hääl, 17. veebruar 1993.

Paet, U. Eesti vene poliitik Ivanov soovib kiiremat integratsiooni. Postimees, 8. jaanuar 1998.

Paet, U. Kaks vene erakonda ei suuda kokku leppida. Postimees, 7. jaanuar1998.

Talving, H. Balti riikide venelased ühinevad. Sõnumileht, 7. aprill 1997.

Talving, H. Moskva tugevdab mõju vene kogukonnas. Sõnumileht, 27. jaanuar 1997.

Talving, H. Tallinnas käib võimuvõitlus. Sõnumileht. 5. mai 1997.

Talving, H. Vasakpoolne Ühinenud Rahvapartei esindab eelkõige venekeelset elanikkonda. Eesti Sõnumid, 10. oktoober 1994.

Talving, H. Vene partei soovib järgmises riigikogus 6 kuni 10 kohta. Eesti Sõnumid, 13. august 1994.

Talving, H. Vene valimisliit soovib Riigikogus 12 kohta. Sõnumileht, 7. jaanuar 1998.

Talving, H. Venelased lõid Eestis uue erakonna. Sõnumileht, 26. ktoober 1997.

Talving, H. Ühendatud Rahvapartei pole Interliikumine. Sõnumileht, 1. august 1996.

Toetus Reformierakonnale väheneb jätkuvalt. Sõnumileht, 2. aprill 1997.

Toomla, R. Vene Demokraatlik Liikumine. Postimees, 12. mai 1992.

Tänavsuu, H. Riidu õhutab kellegi karvane käsi. Õhtuleht, 11. veebruar 1997.

Uus, E. Vene Rahvusliku Liidu lähim eesmärk on osaleda riigikogu valimistel. Eesti Sõnumid, 25. august 1994.

Valitsus ei toeta vene saadikute taotlust. Postimees, 7. jaanuar 1998.

Vene Erakond Eestis. Eesti Sõnumid, 20. jaanuar 1995.

Ühtsuses on jõud. Postimees, 8. jaanuar 1998.
 
 
 Lisad

 Eesti venekeelse elanikkonna liikumiste, ühenduste, parteide ja poliitiliste liitude registreerimine alates 1987. aastast
Tabel 1

Ida-Virumaa elanike hääletamine 1995. a  riigikogu valimistel
 

Tallinna elanike hääletamine 1995. a riigikogu valimistel
T a b e l 2

Vene parteide esinemine 1996. a kohalike omavalitsusorganite valimistel
T a b e l 3
 
 

Summary
 
Russian Parties in Estonia

Formation of political organizations by citizens is a feature of democratic political systems.  Republic of Estonia is since August 20 1991 after regaining independence democratic state also and its citizens may belong to parties despite of view of life and nationality.  Local Russian-speaking people are represented mainly by so called Russian parties: Estonian United People’s Party, Estonian Russian Party, Russian Unity Party and Russian Christian Union.  The main reason of formation of these organizations is that local non-Estonians have specific problems concerned with citizenship, language, education.  These parties are rallied on ethnical bases.
 The objects of my diploma work are to inquire the reasons of creation of Russian parties in Estonia, to specify if they help bringing non-Estonians closer to Estonia or vice versa, make for political mobilization with possible pursuits of autonomy.  I also examine what are their aspirations and goals.  Do Russian parties, representing local non-Estonians, manage to stand for interests of their supporters and why are not they unitary in their activity?
 The first chapter observes ethnically based parties, the second gives an overview about formation of present Russian parties.  In the third chapter  I describe Russian parties more closely, compare their standpoints and programs and look at their participation on elections.
 Despite of similar reasons of origination and aims there is no unity in behavior of Russian parties.  Because of disunion, conflicts between party leaders and ability to cooperate it is difficult to cross the threshold to Parliament.  They are still fighting for the title of the main and only representative party of non-Estonians that waists power and prevents them from going to elections together.
 I think that political activity of Russian parties in Estonia is not so actual for Estonians as it was 5-10 years ago when it was seen as a direct danger on attaining and maintaining independence.  Information about the activity of Russian parties is not often to find for example in press because of their passiveness or mainly perhaps a little interest of Estonians.  I think that formation of Russian parties is still positive and welcome, although they are weak and not considerable partners for Estonian parties and their understanding of integration into Estonian community differs from Estonian powers. (They imagine future as so called peaceful co-existing, where all Russian-speakers can acquire Estonian citizenship without requirement to know Estonian language.)  Unlike reactionary Russian political organizations formed before and during attaining Estonian independence, present Russian parties wish in general to cooperate with Estonian parties.  And non-Estonians, the part of population without political rights can through these parties have a legal political expression.
 The cleavage on ethnical basis does not bring good to the development of society.  But can Russian parties be united if Russian-speaking population in Estonia is not monolithic?  Differences in social and political thinking of these people is at last as big as of Estonians.  Much depends on time period how long they have been living here.  Conflicts and disability of coming to an agreement are natural between people with different world-views and who have united only on principle of the same native language.  I think therefore that  Russian parties will perish after solving issues of citizenship and language.  In my opinion their own contribution to solve the problems of local non-Estonians has no big significance.  Decision makers here will be mainly Estonians and that because of disunion of representatives of Russian parties.  Russian politicians will presumably melt into Estonian parties according to their ideological standpoints and political views.
 I hope that my diploma work helps to explain the motives, activity, aspirations of Russian parties in Estonia and to give arguments for their existence.