Venemaa külma sõja järgne geopoliitika välispoliitilise strateegiana

    Tartu Ülikool
          Sotsiaalteaduskond
          Politoloogia osakond
    KAIMO KUUSK

  Venemaa külma sõja järgne geopoliitika
   välispoliitilise strateegiana
    Bakalaureusetöö
 

Juhendaja: M.Sc. E.Berg

    Tartu 1998

    SISUKORD
1. Sissejuhatus         3
2. Teooria          8
2.1. Geopoliitika areng        9
2.2. Geopoliitika hetkel ja selle perspektiivid   16
2.3. Geopoliitilise mõtte kujunemine Venemaal  19
2.3.1. Ideoloogilised lätted     20
2.3.2. Vene geopoliitika sihid     23
3. Välispoliitika kujunemine vastavalt geopoliitilisele
    reaalsusele       27
3.1. Hetkeolukord - jõukeskmete kujunemise aeg  28
3.2. Geopoliitikast lähtuvad strateegiad   34
3.2.1. "Kaugvälismaa" strateegiad    34
3.2.2. "Lähivälismaa" strateegiad    41
3.2.3. Eesti "asend" Vene geopoliitilises kontekstis  56

4. Kokkuvõte       59
5. Lisad
    lisa 4.  "Lähivälismaa" riigid Venemaaga ühinemise (liidu sõlmimise) tõenäosuse järgi
6. Kirjandus       65
7. Summary        70
 
 
 

1. Sissejuhatus

Venemaa puhul saab rääkida mitme eri tasandi huvidest, kusjuures igapäevaelus - nn tavauudise tasemel - puutume kokku ainult madalama taseme huvidega (tasemete puhul võib vedada paralleele inimeste vajaduste hierarhiaga). Madalam aste sisaldab huve, mida soovitakse saavutada otsese konkreetse tegevusega. Geopoliitilised huvid (eesmärgid) paigutan "kõrgete" hulka - st need on kogu igapäevase käitumise taga ja selle põhjustajaks. Näiteks võib tuua Venemaa Iraagi toetamise ja venekeelsete õiguste eest seismise Baltimaades. Oleks pisut naiivne arvata, et esimesel juhul on tegu pelgalt majanduslike huvidega ja et teisel juhul soovitakse ainult hääleõigust Eestis elavatele venelastele koos nende kiirema integreerumisega.

Oma töö põhiprobleemi sõnastan järgmiselt: "Külma sõja järgne Venemaa - kas geopoliitiline jõukese ja oht ümbritsevatele või tohutute mõõtmetega "väikeriik"?"

Probleemi lahkama rakendan kolm põhilist küsimust:
1) Milline on hetkel geopoliitika kui teaduse olukord Venemaal?
2) Mida kujutab endast tänane Venemaa geopoliitilise suurusena - on ta superriik,          suurjõud või regionaalne jõukese (siinkohal tuleks määratleda ala, mis selle mõju alla  jääb)?
3) Millised on Venemaa geopoliitilised ambitsioonid ja nende realiseerimise vahendid
temaga piirnevates riikides (näiteks Eestis)?

Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et tänane Venemaa üritab vältida kogemusi NL-i aegadest, mil geopoliitikat ei tunnistatud ja oma soove ning tulevikuperspektiive selgelt välja ei joonistatud. Suurriiklike ambitsioonide rahuldamist nähti läbi utoopilise maailmarevolutsiooni, kuid teed selleni (konkreetset hierarhilist, astmelist liikumist) polnud läbi kaalutud ja kavandatud.
Külma sõja ajastul oldi Läänes veendunud, et vastase põhiprobleemiks on demokraatia puudumine. 1990-ndate kogemus sunnib aga paraku nentima, et demokraatiast üksi ei piisa ning Venemaa, mis kunagi vajas revolutsiooni, näib nüüd vajavat midagi enamat - professionaalset abi. Vabanemise kõrval tuleb ka terveks saada (Sestanovich 1996), mis tähendab riigi identiteedi ja asukoha taasleidmist (nii riigi suhteline asukoht maailmas kui sellest tulenevalt konkreetsed riigipiirid).
Professionaalse abi all pidas Sestanovich ilmselt silmas teadusringkondade, sealhulgas geopoliitika kaasamist maa arengu planeerimisse jne. Erilise tähelepanuga tulebki jälgida teadlaste arvamusi riigi olukorrast ja arenguperspektiividest, sest ratsionaalsed ja läbimõeldud naaberriikidele ohtlikud avaldused teadusringkondade poolt on alarmeerivamad kui võimust eemalolevate äärmuslike parteide ähvardused.

Maailmas võib märgata teatavat riikide jagunemist ja blokistumist ning taolise uueneva maailmakorralduse üheks olulisemaks küsimuseks on Venemaa koht ja roll selles. Maailmas on kindlasti riike, kelle jaoks on see küsimus ainult teoreetilist laadi, kuid Eesti nende hulka kindlasti ei kuulu (Jaanson 1997). Näiteks asub Eesti kahe potentsiaalse jõukeskme piiril (ühelt poolt Euroopa Liit, teisalt Venemaa) ja seega võib tõstatada küsimuse: kas Venemaa geopoliitiline baas suudab pärssida EL-i poolset "tõmmet"?

Selles valguses pean oluliseks uurida Venemaa võimet ja huvi (huvi väljendub geopoliitiliste kontseptsioonide iseloomus) genereerida teatavat integratsiooniprotsessi endise NL-i territooriumil. Siin on seotud Venemaa tegevus "kaugvälismaal" ja "lähivälismaal", kuna õnnestumised " lähedal" eeldavad edukust kaugete globaalsete jõukeskmetega suheldes. Seega panevad geopoliitilised kontseptsioonid globaalses ulatuses paika strateegia regionaalsel tasandil ning vastupidi - huvid "lähivälismaal" sunnivad tegudele "kaugel".

Sissejuhatusele järgnevas peatükis vaatlen lähemalt geopoliitika kui aine arengut maailmas - eelmise sajandi keskpaigast, mil geopoliitikaga sihipäraselt tegelema asuti, tähtsamaid nimesid puudutades tänapäevani. Käsitlen geopoliitilise mõtte arengut Venemaal ning aine olukorda hetkel (laiemas plaanis). Peatüki lõpus võrdlen Vene geopoliitiliste suundade sihtmärke - kontseptsioonidest ilmnevad Venemaa välissuhtluse piirid.

Kolmas peatükk käsitleb üldiselt Venemaa välispoliitika ja geopoliitilise reaalsuse vastavust. Peatükk algab ülevaate andmisega maailmas valitsevast olukorrast - bipolaarsuse kadumisest ja uute reaalsuste tekkimisest - ning jätkub Venemaa paigutamisega sellesse pilti.

Läbinud selle, omamoodi kolmanda peatüki sissejuhatuse, asun vaatlema Venemaa suhteid "kaug-" ja "lähivälismaaga" - loetledes üles nii väljakutsed kui ka võimalikud strateegiad neile väljakutsetele vastamiseks. Kasutan lahterdamist piirkondade järgi - eraldi on "kaugvälismaa" all ära toodud Lääs, Aasia-Vaikse ookeani regioon ning Kesk- ja Ida -Euroopa. "Lähivälismaa" käsitleb SRÜ-d ja Baltimaid. Vähemasti nii paistab see paljudele Moskvast vaadatuna. Kolmanda peatüki lõpetab mõneti tähelepanelikum Venemaa "eestihuvide" silmitsemine.

Käesolev töö lõpeb kokkuvõttega, milles vastan sissejuhatuse alguses püstitatud küsimustele.

Lisadena on ära toodud mõningad kaardid ning "lähivälismaa edetabel", mis järjestab tõenäosust silmas pidades Venemaaga piirnevate riikide võimaliku Moskva alluvusse naasmise.

Kasutan oma töös eesti-, vene-, ja inglisekeelseid materjale. Teistest enam tõstan esile Sorokini raamatut "Tänapäeva geopoliitika ja Venemaa geostrateegia"(Geopolitika sovremennosti I geostrategija Rossii, 1996), mis sisaldab eeskujulikku materjali geopoliitika hetkeolukorra kohta nii Venemaal kui üldiselt, räägib geopoliitika olulisusest Venemaa jaoks ja Venemaa piiritagustest huvidest ning strateegiatest. Sorokin "joonistab" ka kõige ilmekamalt välja Venemaal hetkel tooni andva nägemuse külma sõja järgsest maailmakorraldusest - multipolaarsusest. Teatava ettevaatusega tuleks suhtuda Sorokini poolt antud geopoliitika ajaloolisse arengusse, kuna tema poolt kasutatud lähenemine on liialt lihtsustav eri suundade jaotamisel (mereliseks ja mandriliseks koolkonnaks). Sorokin seostab näiteks omavahel ka pisut liiga aktiivselt natside huve ja Haushoferi töid.
Tuleb tõdeda, et eestikeelset teaduslikku geopoliitikaalast kirjandust on suhteliselt vähe ning olemasolevgi tegeleb esmajoones aine ajaloolise arengu tutvustamisega - Bergi ja Kursi Akadeemias ilmunud tööd, mida lisaks Glassnerile kasutasin geopoliitika ajaloo juures. Enamuse siinkasutatud eestikeelsest materjalist moodustavadki ajakirjanduses ilmunud artiklid ja intervjuud, kusjuures intervjuud Venemaa kõrgete riigitegelastega või valitsusele lähedalseisvate isikutega lubasid võrrelda geopoliitikaga tegelevate ringkondade ja valitsuse nägemusi olukorrast. Eraldi mainimist vääriksid ilmselt Marko Mihkelsoni kirjatööd, mis kajastasid operatiivselt nii ametliku Moskva kui "ametliku" heaks töötavate teoreetikute seisukohti.

Ingliskeelse kirjanduse võib tinglikult jaotada kaheks - mittevene ja vene autorid, kelledest esimeste hulgas olevaid - Taylor, Fukuyama, Wallerstein, juba nimetatud Glassner ja Brzezinski - kasutasin enam teooria all. Geopoliitika definitsiooni andmisel kindlustasin end entsüklopeediatega Britannica ning Americana. Brzezinski The Grand Chessboard on maailma hetkeolukorda ja riigihuvisid silmas pidades kahtlemata soovitamist vajav raamat. Mõneti ehk ameerikakeskne, kuid võimaldas sellega tasakaalustatumat lähenemist.

Venekeelsest materjalist rääkides, tuleb tõdeda autorite teatavat subjektiivsust (vt ideoloogilised lätted), mida võis mõningal määral täheldada ka eestikeelsete ajaleheartiklite juures (siin loomulikult eestipoolne). Näitena võib tuua Dugini populaarteaduslikuks kalduva raamatu "Tänane geopoliitika", mis kaunis hoogsalt propageerib euraaslust ja USA-vastasust. Samas sisaldab nimetatud raamat korralikku kaardimaterjali. Seevastu Vene autorid ingliskeelsetena esinesid objektiivsetena mitmetes Venemaad või külma sõja järgset ajastut puudutavas kogumikteoses (eeskätt Venemaa ekspertidena). Toetusin seetõttu venekeelsele materjalile ainult otseselt Venemaast tuleneva juures, tehes erandeid Sorokinile ja Pozdnjakovile, kes kirjutab näiteks põhjalikult geopoliitika tekkimisest Venemaal. Suurimaks lüngaks pean venekeelse ajakirjanduse puudumist kasutatud materjalide loetelus, mis on seletatav raskustega nimetatud perioodika kättesaamisel.

Ainuüksi geopoliitika Venemaa kontekstis on suure uurimustöö potentsiaaliga.

Käesolev töö keskendub põhiliselt Venemaa üheksakümnendate väljapoole "suunatud" geopoliitika uurimisele, kuid selle kõrval oleks kahtlemata perspektiivikas Venemaasisese geopoliitika (poliitgeograafia) uurimine. Haakub ju teemaga regionaliseerumine, ning arvestades Venemaa riikluse ebastabiilsust, oleks huvitav jälgida Venemaa piirialade võimalikku liikumist - kas Moskvapoolne "külgetõmme" on suurem kui "lähi"-või kaugvälismaa" oma. Eraldi sügavamat uurimist vajaksid geopoliitilised "märgid", mida Venemaa kasutab, rõhutamaks teatava ala kuulumist oma mõjusfääri (Vene vähemuse nimetamine "kaasmaalasteks", terminid "lähivälismaa", "endine nõukogude ala" jne).

Uurimist geopoliitilises plaanis vajaksid kaheldamatult suuremad jõukeskmed (Hiina kui "järgmise sajandi riik"; USA kui superriik jne) kui ka geopoliitilised kooslused (Skandinaavia, Euroopa Liit). Vaatluse alla võiksid tulla ka teatavad suurjõud - Prantsusmaa, Suurbritannia aga ka Saksamaa, kelle erinevaid nägemusi Euroopa Liidu laienemisest võib võtta vastanduvate geopoliitiliste huvidena - nende käitumist Euroopa Liidu sees puhtalt geopoliitikast sõltuvana.
 

2. Teooria

Geopoliitikat on minevikus peetud poliitgeograafia üheks alaliigiks, kuid tänapäeval neid kahte  enam niivõrd eraldi ei vaadata - erinevusi pole ei uurimisvaldkonnas ega rakendatavates meetodites. Pozdnjakov (1995) nimetab väikese nüansina siiski poliitgeograafia tähelepanu fokusseerumise geograafiale, seevastu geopoliitika on Glassneri (1996) sõnul keskendunud maade uurimisele, mõistmaks nende võimsuse geograafilisi aluseid ja riikidevaheliste suhete olemust. Tegu on omamoodi püüdega selgitada globaalse ruumifenomeni olemust. Geopoliitika olemuse selgitamisel saab välja tuua kolm erinevat lähenemist:
1) Geopoliitika kui selline viitab rahvuse loodusest tulenevale jõubaasile;
2) Geopoliitikat samastatakse rakendusliku poliitgeograafiaga. See tähendaks seotust teiste rakendusteadustega - opereerimine universaalsete rakenduslike tingimustega (keskkond, milles valitsus tegutseb) ning püüd saavutada tulemusi läbi objektiivse ja erapooletu uurimustöö.
3) Enamus õpetlastest kasutab terminit "geopoliitika" lihtsalt loomuliku keskkonna poolt mõjutatud rahvusliku poliitika märgistamiseks. Üksiku riigi vaatlemine toimub alati ülejäänud maailma kontekstis - käsitledes kas rahvusliku julgeoleku või välispoliitika aspekti. Hetkel vastab geopoliitika tähendus enim just sellele viimasele variandile, kusjuures eksisteerib teatav valitsuse ja rahvuslike huvide mõju.

Seega võib geopoliitikat defineerida teadusena, mis käsitleb ja analüüsib koos geograafilisi, ajaloolisi, poliitilisi jmt iseseisvaid faktoreid, mis mõjutavad riigi strateegilist potentsiaali.
 

2.1 Geopoliitika areng

19.sajandi lõpul hakkas geopoliitika arenema kahes suunana:
1) "orgaanilise riigi teooria", mis oli tugevate sotsiaaldarvinistlike mõjutustega;
2) "geostrateegia", mis baseerus enam geograafilistel faktidel ja selle poolt mõjutatud poliitikal."Orgaanilise riigi teooria" esimeseks esindajaks loetakse Leipzigi ülikooli professorit Friedrich Ratzelit (1844-1904). Oma politoloogia- ja geograafiaalastes analüüsides kasutas ta hulganisti metafoore bioloogiast, võrreldes riiki organismiga. Nii näiteks läbivad riigid nooruse, küpsuse ja vanaduse staadiumi (koos võimalusega taasnooreneda), kusjuures elujõulisus sõltub maa suurusest. Ratzel oli kindel, et riik vajab "toitu" ressursside näol ning selle vajaduse rahuldamiseks toimub pidev võitlus "eluruumi" pärast (Glassner 1996). Ratzel nägi universumit valitsemas immanentseid loodusseadusi (looduse seaduspärasused võiksid pakkuda lahendusi ühiskonnas esinevatele mõistatustele). Ta tähtsustas inimühiskonna ja looduskeskkonna suhet, kus viimast peetakse esimest vormivaks elemendiks. Ratzelit tuntakse inimgeograafilise mõtte alusepanijana, kes jäi puhtalt teoreetikuks, esitamata poliitilisi soovitusi või ettekirjutusi (Berg 1993).

Ratzeli ideid arendas edasi Rootsi riigiteadlane, Upsala ülikooli professor Rudolf Kjellen (1864-1922), kes esialgu andis välja mitmeid puhtgeograafilisi töid, misjärel asus üha enam nimetatud ainet politoloogiaga siduma. Tema on ka termini "geopoliitika" kasutuselevõtja.

Kjellen pidas riigi juures vajalikuks rõhutada lisaks seaduslikule küljele ka sotsiaalset ja majanduslikku (Kurs 1993). Riigi analoogina nimetas ta organismi ning kirjeldas seda pigem dünaamiliselt arenevana kui seadusetähtedest koosneva ning statistiliselt mõõdetava kogumina. Taoline lähenemine, kus riiki käsitati oma koostisosade summat ületava organismina, oli Bergi (1993) sõnul iseloomulik juba saksa klassikalisele filosoofiale.

Kui Ratzel nägi riigi suurenemises "organismi toimimise füsioloogilist protsessi", siis Kjellen rääkis teatavast täiuslikkuse saavutamisest kui riigi  ülimast eesmärgist - riik muutub geograafiliseks indiviidiks ning ühineb oma orgaanilise aluspinnaga. Nimetatud pind kujutaks endast loodusliku välispiiriga (veekogud, mäed jne) ümbritsetud sisemist harmooniat - hea ühendusteede võrk (Berg 1993), mis ideaalvariandis oleks kontsentrilise kujuga. Liiklust ja kaitsevõimet pärssivad oleksid seega sisemised looduslikud takistused ja väljavenitatud kuju. Kujust tulenes ka Kjelleni suur tähelepanu piiridele ja suhtelisele asendile teiste maade suhtes (Kurs 1993).

Anglo-Ameerika geostrateegilise koolkonna rajajaks peetakse  Alfred Thayer Mahanit (1840-1914), USA laevastiku admirali ja mereajaloolast (Glassner 1996). Oma töödes vaatles Mahan Aasia tuumikala ning Venemaa domineerimist selle üle, ennustades seal Vene maismaajõudude ja Briti merejõudude vastandumist. See selgitab suurepäraselt Mahani tugevat soosingut mõjuvõimsale laevastikule, mis lubaks kontrollida tollal (eks ka praegu) majanduse jaoks tähtsaid mereteid. Mahan suunas oma ettepanekud USA välispoliitikasse, propageerides Havai saarte hõivamist, kontrolli kehtestamist Kariibi mere piirkonnas ning kanali ehitamist Atlandi ja Vaikse ookeani vahele (Kurs 1993).

Nimekaim Inglise geostrateeg oli Halford J.Mackinder (1861-1947), keda peetakse moodsa geograafia rajajaks Suurbritannias (Glassner 1996). Tema teosed rõhutasid riikide jagunemist mandri- ja mereriikideks (Kurs 1993), näidates ka nendevaheliste konfliktide võimalikkust. Olles küll globaalstrateegilises plaanis sarnane Mahani esitatule, olid erinevad rõhuasetus ja tulevikuprognoos. Mackinder nägi Euraasias tohutut kindlust, millest suure osa kattis mandririigi musternäidis Venemaa (Glassner 1996).

Esialgu (1904) nimetas Mackinder Euraasia äravooluta ja Jäämerre suubuvate jõgede valglaid Sagaralaks (Pivot Area), hiljem (1919) aga südamaaks (Heartland). Seda ümbritses "sisemine e. marginaalne poolkaar" ning seda omakorda "saareline poolkaar". Samal 1919 aastal esitas Mackinder sellele vastavalt järgmise hüpoteesi: "Kes valitseb Ida-Euroopat, see käsutab südamaad. Kes valitseb südamaad, see käsutab Maailmasaart (Euraasia ja Aafrika). Kes valitseb Maailmasaart, see käsutab maailma." 1924.aastal pidas ta Südamaa tasakaalustamist võimalikuks Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika rahvaste ühendusega ning seoses sellega nimetas ta Põhja-Atlandi Vaheookeaniks (the Midland Ocean) ning Volga ja Kaljumäestiku vahemikku "Lääne tsivilisatsiooni põhiliseks geograafiliseks asumiskohaks". II Maailmasõja ajal, mil Briti impeerium, USA ja NSVL võitlesid ühel poolel, nihutas ta südamaa Jenisseist itta ja nimetas Leenamaaks. Sellele vastandus Keskmaa bassein ehk Põhja-Atlandiga piirnevad ja Arktikaga ümbritsetud alad (Kurs 1993).

Mackinderi suurimaks kritiseerijaks on olnud Yale´i ülikooli professor Nickolas John Spykman (1893-1943), kes oma töödes rõhutas riikidevahelisi jõusuhteid (jõuvahekordi) ja geograafia mõju poliitikale. Spykmani arvates tähtsustas Mackinder südamaa jõupotensiaali üle (eksisteerivad probleemid siseveonduse ja ümbritsevate barjääride ületamisega) ning ajalugu ei tea ka puhtakujulist maa- ja merejõudude vastandumist (Glassner 1996). Euraasia tõelist jõudu nägi Spykman hoopis Mackinderi poolt "sisemiseks ehk marginaalseks poolkaareks", Spykmani poolt aga "Äärismaaks"(Rimland) kutsutud vööndis (Kurs 1993), kusjuures "Äärismaa" kontrollimine tähendas Spykmani järgi Euraasia valitsemist ning Euraasia valitsemine maailma kontrollimist.

"Orgaanilise riigi teooria" ja "geostrateegia" arenedes tekkis Saksamaal uus geopoliitiline koolkond, mille eesotsas oli aktiivselt Saksa riigiasjades (valitsuse nõuandja Ida-Aasia küsimustes) tegev Karl Haushofer (1869-1946). Haushofer koos oma mõtte-kaaslastega liitis kokku Ratzeli orgaanilise riigi teooria, selle edasiarenduse Kjelleni poolt ja Mahani ning Mackinderi geostrateegilised printsiibid (Glassner 1996). Maailmapoliitikas nägi ta kaht suurt elementi: mere- ja maismaajõud (Sorokin oma raamatus jagab kogu lääne geopoliitika selle järgi), kus esimeste hulka kuulusid Inglismaa, USA ja Jaapan, teise moodustas NSVL. Nendest neljast tulenes 4 pan-regiooni: Jaapani domineeritav Kaug-Ida ja Austraalia; USA Ameerikas; ühinenud Euroopa Aafrikas ja Lähis-Idas; NSVL "sisemises Aasias" (Kurs 1996).

Haushoferi geopoliitika ( Haushofer ise nimetas kaitse-geopoliitikaks) muutus Bergi (1993) sõnul alates 1930-ndatest üha poliitilisemaks ja militaristlikumaks, väljendudes näiteks konkreetses Saksa, NL-i ja Jaapani liidu propageerimises.

Geopoliitilise mõtte areng Venemaal sai Pozdnjakovi (1995) sõnul alguse ajaloolaste ringkondadest, kes oma töödes kasutasid nii geograafilise determinismi põhimõtteid kui ka puhtalt geograafilisi faktoreid. Solonevit? näiteks võrdles vabadusi Venemaal, USA-s ja Inglismaal ja tõdes, et vabadused on piiritletud konkreetse geograafilise asendiga ning venelased ei oma seetõttu kunagi selliseid vabadusi kui ameeriklased ja inglased, kellede ohutuse tagavad mered ja ookeanid.

Tähtsustades looduse ja kliima osa ühiskonna arengus, käis 19. sajandil vaidlus Vene rahvuse ajaloolisest põlvnemisest ja iseloomust, mille tulemusena tekkis kolm Vene geopoliitilist suunda (lähemalt punkti 2.3.2 all). Esialgne "kemplemine" läänele orienteeritute ja slavofiilide vahel jätkus käesoleva sajandi kahekümnendatel emigratsioonis, kus sündis euraasluse idee (Pozdnjakov 1995). Venelaste teatavast geopoliitikaalasest läbimurdest tollal saabki rääkida ainult emigrantide puhul. Venemaal sündinud Alexander P. de Seversky oli näiteks üks esimesi, kes rõhutas õhujõudude tähtsust maailmas (Glassner 1996), tuues õhujõud sellega geopoliitiliste tegurite skeemi.

II maailmasõja järel siirdus geopoliitikaga tegelemine võitjariikidesse ning USA-NSVL-i vastasseisu tekkides muutus Läänes oluliseks Mackinderi, Mahani ja Spykmani põhiseisukohtade tutvustamine ja edasiarendamine (Kurs 1993). Saul B. Cohen näiteks jagas kogu maailma geostrateegilisteks regioonideks, tuues Glassneri (1996) sõnul välja USA, merelise Euroopa, NSVL-i ja Hiina mõjusfäärid, koos teatavate "väravaaladega" nagu Ida-Euroopa ja Kariibid. Cohen rõhutas majanduslike ja poliitiliste tegurite tähtsust võrreldes sõjalise jõuga. Coheni kõrval tuleb kindlasti ära mainida Peter Taylor, kelle tööd hõlmavad Modelski globaalpoliitika tsüklilisuse ja Kontratieffi majanduse tsüklilisuse mudelit.

Nimetatud kolme geostrateegi ideid kombineerides tekkis mitmeid katselisi geopoliitilisi kontseptsioone:
1) Puhverriigid ja puhvertsoonid - nõrgad piirkonnad, mis eraldavad tugevaid, vähendades nendevaheliste konfliktide ohtu. Taolised puhvertsoonid on tekkinud ja kadunud (kontsentrilised ringid NL-i ümber) ning hetkel võiks arutleda teemal - kuhu tekib järgmine puhvertsoon (mõningat sellesuunalist liikumist on märgata Venemaa lõunapiiril).
2) Bipolaarse maailma teooria, mis näeb maailmas kaht vaenutsevat poolt.
3) Doomino teooria. Doominoefekt väljendus kahe vastasleeri omavahelises võitluses - kui kommunistidel õnnestuks haarata mingi uus riik, siis muutuks rezhiim kommunistlikuks ka naabermaades (võitluse kandumine naaberaladele).  Antud teooriat võib pidada USA välispoliitilise strateegia kandjaks ning selle ilmekaim näide oleks USA võitlus kommunistliku rezhiimi kerkimise vastu Vietnamis 1960.-70. aastatel.
4) Ümberorienteerumise teooria - endiste koloniaalmaade või impeeriumi osade ümberorienteerumine uutele jõukeskustele. Näitena võib tuua Austraalia orientatsiooni muutuse Suurbritannialt USA-le II maailmasõja järel. Antud teooria järgi võiks oodata endiste islamistlike liiduvabariikide orienteerumist Venemaalt Türgi, Iraagi ja Iraani suunas.
5) Strateegilise kaitse algatus e tähesõdade programm (Glassner1996).

Endises NSVL-is toonitati kuni lõpuni kapitalistliku ja sotsialistliku süsteemi vastandlikkust ning avaldati poliitgeograafilisi käsiraamatuid ja uurimusi vaid vastasleeri kohta. Ülikoolide geograafiaüliõpilaste õppekava sisaldas välisriikide majandus- ja poliitgeograafia kursust, mille raames käsitleti kapitalistlike riikide ja arengumaade kõrval ka nn Välis-Euroopa ja Välis-Aasia käsumajanduslikke riike - NSVL-i selles plaanis tundma ei õpitud. Raskelt kulges geopoliitika taastamine Saksamaa LV-s (Kurs 1993). Tegemist oli siiski liitlaste kontrolli all oleva riigiga ning selle välispoliitiline aktiivsus (geopoliitika koos sellega) oli pärsitud. Just "mittekahetsev poliitika" (Sorokini termin) on lubanud geopoliitika kui aine tormilist arengut külma sõja järgsel Venemaal.

Mitteametlikult eksisteeris veel üks haru - bolshevike geopoliitika, mida sageli rakendati ideoloogia varjus ja klassivõitlust deklareerides nõukogude võimude geopoliitilisi kaalutlusi arvestades.
 

2.2 Geopoliitika hetkel ja selle perspektiivid

Geopoliitika jaotub Sorokinil (1996) laias laastus fundamentaalseks, mis jälgib maailma poliitika arengut, ning rakenduslikuks (Bergil vastavalt teaduslik ja populaarne geopoliitika), mis tegeleb põhimõtteliste üldiste soovituste väljatöötamisega riigi või riigigrupi jaoks.

Mistahes suured globaalsed muudatused tekitavad Glassneri (1996) sõnul vajaduse kohandada tegelikkust ignoreerima kippuvaid teooriaid. Tegu võib olla nii teaduslik-tehnilise ajastu vahetumisega (Fukuyama järgi on postindustriaalse ajastu saabumine "raputanud" geopoliitiliste faktorite seniseid tähendusi) kui ka näiteks poliitilise kaardi ulatuslike muudatustega (Varssavi Organisatsiooni ja NL-i lagunemine). Hetkel tuleks  moderniseerida just fundamentaalset geopoliitikat, kuna rakenduslik kohandab end Taylori (1993) arvates ise vastavalt asukohamaa vajadustele.

Vastavalt arengule sõjanduse, tehniliste teaduste, informaatika jne vallas on langenud maastiku üksikute omaduste tähtsus. Tõusmas on väikeste riikide kaal, kelle territoorium on tagasihoidlik ja kel puuduvad loodusressursid, kuid kes samal ajal omavad tugevat teaduslikku potensiaali ning finantse (Fukuyama 1994). Seega tuleks geograafilistele teguritele lisada hetkel olulised kriteeriumid või vajadusel muuta olemas-olevate tegurite hierarhiat, moodustades tänapäeva geopoliitilise mudeli (Sorokin 1996).

Rääkides geopoliitiliste tegurite ja kriteeriumite teisenemistest, tuleb esmalt ära märkida majanduslike protsesside järjest kasvavat mõju - potentsiaalsete vastuolude puhul on tõenäolisim just majanduslik konflikt (Wallerstein 1992). Arvestades majanduse ja poliitika seotuse tõusu, on nii mõnedki teadlased ennustanud reaalmajanduslikku ajajärku, kus oluliseks on majanduslike hoobadega mängimine (analoog nn realpolitikiga, mis tähendab sõjalise jõu kasutamist, saavutamaks soovitut maailmas).

Sorokin (1996) toonitab "uue" geopoliitika juures riigi rahvuse tähtsust, sest elanikkonna kultuurilis-hariduslikust baasist sõltub teaduse ja majanduse tase (seda enam, et Wallersteini järgi võiks kultuur asendada ideoloogiat). Sellest tulenevalt on tähtis riigi poliitilise rezhiimi efektiivsus ning religiooni osa, kuna näiteks viimane võib lõhkuda või muuta geopoliitilisi piire ja üksikute riikide (riigigruppide) orientatsiooni. Lisaks kvalitatiivsetele näitajatele omab loomulikku elementaarset tähtsust rahvaarv. Näiteks Hiina suur rahvastik tähendab ühelt poolt küll hulka probleeme, kuid samas tõotab hoogsat majanduskasvu ja "vaikset ekspansiooni". Rääkides 21.sajandist kui Hiina sajandist, toetutakse just sellele tohutule geopoliitilisele ressurssile. Seevastu Venemaad nagu ka arenenud lääneriike kummitab rahvastiku defitsiit (Sorokin 1996).

Muutuvatest geopoliitilistest kategooriatest ja arusaamadest rääkides peatun kõigepealt riigi huvidel, mis sise- ja välispoliitika väljatöötamise juures on põhimõttelise tähtsusega. Teades riigi huvisid saab formuleerida üldise strateegilise kursi ning koostada võib lausa teatava valemi: geopoliitilised tegurid  + riigi huvid = riigi poliitika.

On arvamusi (Sorokin 1996), mille kohaselt rahvuslikud ja riiklikud huvid ei kattu sajaprotsendiliselt. Tegelikult on taolisest dualismist võimalik kõnelda ainult ametlikult kahe- või enamrahvuselise riigi korral, kuna vastasel juhul on üks rahvus domineeriv ning tema huvid on ka riigi huvid - Venemaal see hetkel aktuaalne ei ole (vähemasti ei kajastu).

Arvatakse (Sorokin 1996), et põhilised universaalsed riiklikud huvid on välja toodud rahvusvahelise õiguse allikates ning neid iseloomustab põhimõte "minu vabadus lõpeb seal, kus algab teise vabadus". See avaldub füüsilises ellujäämises, poliitilises sõltumatuses, siseasjadesse sekkumise mittelubamises, territooriumi ühtsuses ja piiride muutumatuses. Nimetatud fundamentaalsete huvide järgimine on stabiilsete rahvusvaheliste suhete loomulikuks eelduseks (Stankevich 1994), kuid paraku ei peeta rahvusvahelise õiguse normidest alati kinni. Lisaks põhihuvidele esinevad Stankevichi sõnul veel pidevalt
muutuvad lühiajalised huvid ja nende kahe vahele jääv "rahvusliku idee" kategooria ehk rahvuse enesemääratlus (pikemalt ideoloogiliste lätete all). Fukuyama arvates on märgata teatavat liikumist huvide kategoorias - klassikalisest riigikesksest ühiskonnast pärinevateks huvideks on olnud jõu akumuleerimine ja oma mõju rakendamine. Liberaaldemokraatia tõi kaasa muutused - esile on tõusnud sotsiaalsfäär ja välissuhete parandamine koos eemalenihkumisega sõjalistest eesmärkidest ja lähenemisega majanduslikele. Uute riikide puhul lisandub aga rahvuslik faktor (soov liita endaga rahvuskaaslastega asustatud alad), mis nimetatud demokraatliku faktoriga koos eksisteerides teeb keeruliseks rahvuslike huvide defineerimise (Fukuyama 1994). Teatavates piirkondades võib komplikatsioone tekitada regionaliseerumine, mis riigi huvid tahaplaanile surub. Samuti domineerivad rahvusülesed huvid riiklike üle paljudes ühendustes. Tulevikus tähendab riigi huvide kaitsmine oma huvide eest võitlemist teatavate koalitsioonide sees (näiteks Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia Euroopa Liidus) ja võitlust võtmepiirkondade pärast (naftarikkad alad) maailmas. (Sorokin 1996). Muutunud situatsioonis käsitlevad ka militaareksperdid (Rogov 1994) sõjaliste huvide all eraldi "ohte" ja "riske". Kusjuures "risk" tähendab, et otsese suurjõudude vahelise vastasseisu puududes jääb siiski alati alles võimalus konfliktiks.

Riigi võimsus kui oluline aspekt tema huvidest rääkides pole absoluutselt ja üheselt mõõdetav, vaid suhteline, ilmnedes riikidevahelises integratsiooniprotsessis. Kuigi rõhk on selgelt majanduslikel vahenditel, ei saa tulevikus toorainekriisi süvenedes välistada ka territoriaalse ekspansiooni destruktiivse variandi naasmist maailmapoliitikasse, kuna on ju tänapäevalgi sõjalise jõu kasutamine geopoliitilise kollisiooni lahtiharutamisel täiesti reaalne (Iraagi ohjeldamine, Tshetsheenia, Jugoslaavia rahuvalveoperatsioonid).

Tinglikult võib riigi võimsuse väljendumist näha ekspansioonis (mõjusfääride haaramine), mis täna on vaheaegadeta mitmesuunaline protsess (informaatiline, kultuurilis-tsivilisatsiooniline, majanduslik jmt), mis on sihitud paljudele objektidele ja seepärast põhjustab huvide põrkumise resultaadina kompleksi mitmeplaanilistest konfliktidest (Sorokin 1996).
 

2.3 Geopoliitilise mõtte kujunemine Venemaal

Geopoliitika põhialused (rõhuga territooriumil) on selleks pidepunktiks, millest venelased oma igapäevases ebastabiilsuses kinni hakkavad. Tegemist on omamoodi loomuliku reaktsiooniga, kuna geopoliitika populaarsus tõuseb alati vapustuste järel ja selles võib näha püüdu anda mõistuspärane seletus toimunule ning seada sihte tulevikuks.

Potentsiaal geopoliitika arenguks on Venemaal olemas ning võimatu pole ka üldaktsepteeritava (maailma-) tasemini jõudmine. Samas areneb sisuliselt uus teadusharu Venemaal kiiresti ja ehk isegi mõneti kontrollimatult - võimalik on teadusliku ja populaarteadusliku piiride ähmastumine. Tulebki nentida, et Venemaal on geopoliitika pigem rakendusliku suunitlusega (teiste sõnadega - teaduslikke töid rakendatakse reaalses elus), mistõttu selle arengusse on kaasatud erinevate teadusharude esindajaid - Lavrov (1995) näiteks kutsub üles geograafia geopolitiseerimisele. Lisaks sellele eksisteerib mitmeid institutsioone, mille poolt pakutud geopoliitilised nägemused leiavad järgimist riigi juhtkonna poolt: Marko Mihkelsoni (1997) sõnul on üheks selliseks Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu, mille eesotsas on Euroopa instituudi asedirektor Sergei Karaganov; Aare Raid (1995a) mainib kontseptsioonide väljatöötamispaigana veel Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, Julgeolekunõukogu jne. Leiavad aset ülevenemaalised ja mitmete teadusalade ning valitsuse esindajaid koondavad konverentsid.

Sorokin (1996) hoiatab Vene geopoliitika juures idoloogilise värvingu lisandumise eest ning leiab, et selleks on vajalik elementaarsete ratsionaalse mõtlemise reeglite arvestamine. Ta avaldab ka lootust, et geopoliitika juures teatavaid korrektuure tehes võib sellest saada "süsteemne toetaja" Venemaa sise- ja välispoliitilistes strateegiates, andes soovitavat teravust, et vajadusel saaks opereerida mitmete läbitöötatud variantidega (täna on Venemaale vaja praktilisi retsepte säilimiseks ja arenguks).

2.3.1 Ideoloogilised lätted

Venemaa ruum ei ole ajaloo jooksul tunnistanud looduslikke piirjooni, see on laienenud igasse ilmakaarde ning jäänud pidama üksnes kõrgmäestike piirkonnas või maailmamere rannikuribal. Horev (1995) näiteks räägib Vene rahvuse loomupärastest aladest, mis ületavad praeguseid Venemaa piire - idas ületavad piiri Hiinaga, läänes ulatuvad Balti ja Musta mereni. Dugini (1997) arvates on venelastel asja kõigi ja kõigega ning seetõttu ei piirdu Vene huvid ainult Venemaa, Vene rahvuse või isegi Euraasiaga. Pozdnjakov aga ei leia erilisi muutusi Venemaa olukorras viimaste sajandite jooksul - Peetriajast Stalinini on kaks ja pool sajandit möödunud kõiksugu sündmuste keerises, mille taustal kumab pidev Venemaa püüd jõuda mere äärde. Geograafia on riigi iseloomu kujundaja ning on väheusutav, et mingi sotsiaalne revolutsioon suudaks muuta Venemaa fundamentaalset suhet oma eksisteerimise piiritlematusse (Pozdnjakov 1995).

Venemaa rahvuslike huvide ja välissuhete juures võime rääkida tsonaalsuse printsiibist. NSVL-i ajal oli selles esimeses ringis Venemaa ümber 14 liiduvabariiki (tugevaim integratsioon), sotsialismileer moodustas teise, välimise ringi ning Lääne demokraatiad moodustasid viimase. Sama võib täheldada ka käesolevas situatsioonis, kus Venemaad ümbritseb "lähivälismaa" ning seda omakorda "kaugvälismaa" (osadel autoritel ka keskvälismaa). Venemaa esmase ülesandena näebki Travkin (1994) regionaalse integratsioon taastamist ja liidrirolli mängimist selles, sest 70 aasta jooksul moodustunud sidemed ei tohiks kaduda.
Paul Goble´i (1994) sõnul on Venemaa ajaloos selgelt prevaleerinud idee, mille kohaselt Venemaad ei ole võimalik võrrelda teiste riikidega, sest tal on maailmas täita eriline roll ja missioon. Algne seos vene ortodoksi kiriku ja Kolmanda Rooma ideega asendus hiljem marksistliku nägemusega Venemaa erilisest kohast tulevikus. Hetkel levinud arvamus näeb aga Venemaa erilist rolli demokraatia ja vabaturumajanduse arengus kõigis 14 endises liiduvabariigis (Horevi arvates on Vene rahvus enneolematu, kuna on alati ulatanud abikäe nõrgemale). Sorokin (1996) loodab, et äkki Venemaast saab "uue tüübi" riik, mis poliitiliselt integreerib endas erinevad tsivilisatsioonid ja sotsiaalmajanduslikud tasemed.

Goble (1994) peab põhiküsimuseks seda, kuidas Venemaa saaks lahti missioonitundest ja asendaks selle täielikult rahvuslike huvidega, sest just missioonist ja maailmapäästmisest rääkimine teeb Kissingeri (1994) arvates teised rahvad ärevaks, kuna erinevalt rahvuse enda huvidest on taoline altruistlik välispoliitika väga muutlik. Olukorra teeb keerulisemaks teadmine, et Venemaast sai impeerium, enne kui vene rahvus konsolideerus. Järelikult oli tegemist keskuse ja perifeeriaga, mitte metropoli ja kolooniatega, mistõttu on paljudel venelastel psühholoogiliselt raske elada "omas riigis võõra võimu all". NL-i ajal kujunes venelastel omamoodi rahvuseväline mõtlemine ja räägitud on isegi venelaste denatsionaliseerimisest (Eesti ja Venemaa …, 1997). NL-i lagunemisega muutus olukord korrapealt 25 miljoni venelase jaoks, kusjuures järglasriikides süüdistatakse Venemaad ja venelasi ka kõiges, mis saadeti korda nõukogude korra ajal. Selle viimasega on seotud kartus, et võimalikud konfliktikolded kanduvad Venemaale või täitub läänest ja lõunast Venemaad ümbritsev julgeolekuvaakum "vaenulike jõududega". President Jeltsini kunagine nõunik Stankevitsh (1994) kirjutab, et Venemaal on seaduslik ja loomupärane soov elimineerida konfliktikolded ühes suhete harmoniseerimisega endisel NL-i territooriumil. Karaganov (1992) loodab lisaks sellele, et Venemaal õnnestub vältida olemasoleva sotsiaalse korra kokkuvarisemist ja tõrjuda fashismi pealetung. Siit võib jätkata arvamusega, et Venemaa peaks osalema ilmtingimata "ülekohtuselt haavatute ja ebaõiglaselt koheldud" kaasmaalaste saatuses (Stankevich 1994). Kaasmaalaste kaitsega võib kaasneda interventsioone ja Venemaa territoriaalne laienemine, kuid see ei ole tema meelest eesmärgiks omaette. Seega on raske rääkida otsestest rahvuslikest huvidest - on vaid eriline roll, mis tihtipeale kipub minema vastuollu oma erinevate elementidega.

2.3.2 Venemaa geopoliitika sihid

Geopoliitiliste kontseptsioonide (suundade) väljatöötamine sõltub paljuski sellest, millises regioonis riik oma asendit näeb ning millisena kujutatakse ette oma tegevusulatust.

Senised Vene geopoliitilised koolkonnad on selles plaanis ilmekad näited ainuüksi oma nimetuste poolest - slavofiilsus, läänelesuunatus ja euraaslus - kõik kolm näitavad selgelt  ära omal hetkel tähtsa regiooni, määrates sellega riigi välispoliitilise strateegia.

Sajandi alguse kolmest geopoliitilisest suunast esimene - slavofiilsus (slavism) - nägi ette teatavat slaavi rahvaste ühtsuse tugevdamist ja ühenduse loomist. Rääkida võib isegi teatavast isolatsioonist, lähtudes üleskutsest Venemaa venelastele. Selle suuna romantismi külma sõja järel võib näha serblaste toetamises, liidus Valgevenega jne, kuid slavofiilsuse edasine areng on Vene teoreetikute poolt kahtluse alla seatud Poola jt NATO-meelsuse ning Ukraina tõrjuvuse tõttu. Ilma viimaseta oleks slaavi ühtsusest rääkimine nonsenss.

Läänesuunaline geopoliitiline kontseptsioon paigutas Venemaa kindlalt Lääne ühiskonda, pidades Kortunovi (1995) sõnul vajalikuks sellesse kui tsiviliseeritud rahvaste hulka integreerumist ja Vene kultuuri läänestamist.  Nimetatud suuna "taastulek" külma sõja järel haaras praktiliselt kogu Venemaa välispoliitilise "tähelepanu". Seda isegi niivõrd, et vajalikuks ei peetud (Sherr 1996) eraldi poliitikat endise NL-i vabariikidega suhtlemiseks, sest Vene juhtivate ringkondade arvates pidanuks need riigid varsti ise Venemaa juurde naasma. Välisminister Kozõrevi asendumine Primakoviga tõi muutusi ning illusioonidest kantud läändesuunatusest loobuti.

Euraasluse sünnitas Pozdnjakovi (1995) sõnul grupi Vene emigrantide (Trubetskoi, Ilin, Savitski, Vernadski, Florovski, Karsavin jne) idee Venemaast kui millestki erilisest Euroopa ja Aasia kõrval. Brzezinski (1997) mainib Euraasluse esindajana veel Lev Gumilevi, kelle arvates moodustab Euraasia vene rahvusele loomuliku geograafilise hälli. Vene rahvuse ja stepirahvaste sümbioos andis unikaalse Euraasia kultuurilise ja hingelise identiteedi, mille kadumine võiks kaasneda liigse läänemeelsusega.
Tänapäeva Venemaa euraasluse esindajana tasub märkimist Dugin, kelle arvates on Venemaa selline territoriaalne struktuur, mille julgeolek ja suveräänsus võrduvad kogu kontinendi julgeoleku ja struktuuriga. Euraasia ohustajana näeb ta USA juhitavat Atlantismi ning sellele vastu astumiseks peab Venemaa ühendama Euraasia kolme telje kaudu: läänes Berliin-Moskva, idas Tokio-Moskva ja lõunas Teheran-Moskva. Euraasia ühendamise läbi saaksid ühtlasi lõpetatud seni veel poolikud geopoliitilised teljed Moskva-Lääs ja Moskva-Lõuna. Moskva-Põhi ja Moskva-Ida lõpevad ideaalseks piiriks oleval merekaldal ja seal oleks põhiülesandeks status quo säilitamine (Dugin 1997). Võib öelda, et euraaslus on külma sõja järel jäänud paljuski katsetuste tasemele (sedagi "lähivälismaa" osas), omandamata täisväärtuslikku välispoliitilise strateegia staatust.

Venemaal võib märgata teatava "uue" sünteesimist, mis arvestab muutunud maailma, kasutab ära seniseid geopoliitilisi suundi Venemaal ja rahvuslikke parandusi tehes (Sorokin 1996) ka lääne omi. Üleüldise globaliseerumise ja geopoliitiliste tegurite tähenduste teisenemise juures on Venemaa geopoliitika sihtalaks tõusnud maailm (Venemaa "füüsise" vastavuse sellele selgitan järgmises peatükis). Tegemist on sooviga olla suurjõud ning vähema taotlemine (regionaalse jõu staatus) ja jõu kontsentreerimine näiteks ainult endise NL-i alal liidrirolli saavutamisele teravdaks suhteid lisaks USA-le ka teiste jõukeskmetega ning viiks Venemaa isolatsiooni. Siinjuures võib hetkeks tekkida kahtlus isolatsiooni võimalikkusest tänases eripalgelises maailmas. Ükski regioon maailmas ei ole aga Pozdnjakovi (1995) arvates nii kaugel ülejäänuist, et mitte olla strateegilise tähtsusega, ning mistahes riigi negatiivne tegevus puudutab vähemasti piirnevate regioonide liidreid - järgnevad sanktsioonid.

Esimese "uuena" tuli 1980-ndate lõpus Gorbatshovi teoreetikute ennustus "ideaalsest poolusteta" maailmast, mida on seletatud hirmuga polütsentrismi ees (Sorokin 1996). Nimelt oli 1980-ndate lõpuks selge, et objektiivsetel põhjustel ei suuda NL oma mõjusfääri hoida, kuna üha keerukamaks muutus julgeoleku tagamine traditsioonilistes bipolaarsetes raamides ning kardeti siiski USA kui superjõu hegemoonia staatust. Kreml asus mainitud "uut mõtlemist" aktiivselt propageerima, kuid enamat soojast suhtumisest Vene välispoliitika muutustesse saavutada ei õnnestunud (Sorokin 1996).

Venemaal on jõutud teatava konsensuseni nii politoloogide seas kui ka poliitiliste jõudude vahel Venemaa asendi ja ümbritseva ("tegevuspaik") suhtes. Tunnistatakse konkreetsete regioonide piiride kadumist (Pozdnjakov 1995) ning rahvusvaheliste suhete muutumist regioonikesksetest globaalseteks. Arvestades seda, peab Venemaa jääma üheks maailma suurjõuks formaalse ÜRO staatuse kõrval ka tegelikult (Arbatov 1994). Võib öelda, et Venemaa geopoliitikas prevaleerib täna kontseptsioon multipolaarsest (polütsentrilisest) maailmast ning Sorokini (1996) arvates võib fundamentaalset geopoliitikat nimetada lausa teaduseks multipolaarsusest. Kaasaegne maailm on selle järgi mitmetasandiline ja paljude keskustega (ilma hegemoonita) ehitis, kus keskus tähendab geopoliitilise võimsuse koondamist. Kui külma sõja ajal olid sõjalispoliitilised koalitsioonid osapooltena rangelt määratletud ja mistahes suhtlust vastaspoolega vaadati reetmisena,siis täna võivad riigid olla korraga nii WEU-s kui NATO-s (viimases on privilegeeritud seisuses USA, kes on konkureeriva geopoliitilise tsooni NAFTA liider). Otsest konfrontatsiooni jõukeskmete vahel ei ole ning Venemaa (südamaa) ülejäänud maailmaga enam vastanduda ei tohiks. Samas eksisteerib hulganisti võrdseid geopoliitilise võistluse telgi, ning kuigi ulatusliku sõja puhkemise tõenäosus on vähenenud, on suurenenud potentsiaal lokaalsõdadeks. Oluliseks saab vastase ja enda jõu hindamise täpsus, kuna kasvab kombineerimise osa - koostöö kolmanda pitsitamise nimel (Sorokin 1996).

Seega: arvestades multipolaarse maailma mitmekihilisust, hõlmab Vene geopoliitika tänane siht mitmeid tasandeid - lokaalsest globaalseni. Põhiliseks "tegevuspaigaks" on Euraasia (ka USA-ga suheldakse tema kohaloleku tõttu seal), kuid Venemaa end mandriga ei samasta. Venemaa eesmärgiks on maailm sellesse multipolaarsesse korraldusse "aidata". Venemaa presidendi Boriss Jeltsini sõnul (Kärner 1998) on aastatuhande vahetuse oluliseks tunnuseks Venemaa poolt pakutud ühiskonna multipolaarsus, millega enamik rahvaid on nõustunud (samas artiklis nimetas Venemaa välisminister Primakov presidendi  seda mõtet sisaldanud kõnet vene diplomaatia tegevusprogrammiks).
 

3.Välispoliitika kujunemine vastavalt geopoliitilisele reaalsusele

Mistahes hetkel ja ajastul eksisteerib teatav geopoliitiline maailmakorraldus, mis tuleneb üksikute riikide geopoliitilistest koodidest. Geopoliitiline kood on strateegiliste eelduste või oletuste kogum, mida valitsus teeb teiste riikide kohta oma välispoliitika kujundamiseks. See kood ei ole pelgalt riigikeskne, vaid sisaldab ka konkreetse riigi nägemuse maailmast, kusjuures koodid jagunevad eri tasemete vahel - lokaalne, regionaalne ja globaalne. Tinglikult madalaim - lokaalne kood - sisaldab naaberriikide hindamist. Sellest järgmine - regionaalse taseme kood - on vajalik riikidele, kes üritavad rakendada oma jõudu vahetust naabrist kaugemale. Üksikud globaalset poliitikat evivad riigid omavad aga asjakohaseid üleilmseid geopoliitilisi koode. Ühtlasi võib juhtuda, et eri taseme koodid on teineteisega vastuolus (näiteks Kreeka ja Türgi, kus lokaalne kood on vastuolus regionaalsega).

Riikide omavahel seotud geopoliitilised koodid moodustavad aga konkreetse perioodi üldise domineeriva mudeli - geopoliitilise maailmakorralduse (Taylor 1993).
 

3.1 Hetkeolukord - jõukeskmete kujunemise aeg

Asudes kirjeldama teatavat situatsiooni või perioodi, tuleb kahtlemata arvestada sellele eelnenut. Ajaloolisel traditsioonil, hinnangutel minevikule jne on tähtis osa maailma geopoliitilise pildi arengus, kuna ajalooline mälu võib olla nii integratsiooni pidurdav (konserveerides endise eraldatuse ja ühendused) kui seda soodustav (Sorokin 1996).

Kaasaegne pilt maailmakorraldusest on keerukam sellele eelnenust: konfliktid ja vastuolud eksisteerivad koos tegevuse koordineerimise ja koostööga. EL-is näiteks kogeb  majanduslik intergratsioon pidevaid murranguid ja katkestusi ning WTO-s vahelduvad läbirääkimised kaubandussõdadega (Lukin 1994). Nimetatud "keerulisus" tekkis senise, u 45 aastat väldanud, "lihtsa" korralduse kadudes. Bipolaarne maailm, mis tekkis II maailmasõja järel, hakkas mõningate teoreetikute arvates (Sorokin 1996) üsna kiiresti oma kindlust kaotama. Läänes algas 1950-ndate I poolel rea Euroopa riikide koondumine, perspektiiviga luua uus jõukeskus. Veidi hiljem (60-ndatel) hakkas bipolaarsuse rangetest raamidest väljuma Jaapan ning seejärel mitmed regionaalsed ja rahvusvahelised ühendused nagu OPEC, uusindustriaalsed riigid Edela-Aasias ja Ladina-Ameerikas. Idas mõranes nõukogude mõjusfäär Hiina ja Albaania distantseerudes, kusjuures perioodilist Hiinameelsust näitasid üles nii Vietnam kui ka Põhja-Korea. 1970-ndatel hakati rääkima Põhja ja Lõuna majanduslik-poliitilisest vastandumisest, millel traditsioonilise bipolaarsusega igasugune seos puudus (Sorokin 1996). Taylori (1993) sõnul tunnistas 1971 tollane USA president Nixon maailma geopoliitikas teatavat viisnurksust (pentarchy): USA, NSVL, Lääne-Euroopa, Jaapan ja Hiina.

Bipolaarsuse kokkuvarisemise peamiseks põhjuseks on peetud kesksete (juhtiv-) jõudude süstemaatilist kurnamist. Üksteist nõrgestati katkematu sõjalise, poliitilise ja ideoloogilise vastasseisuga ning see mõjus negatiivselt majanduskasvu tempole, pidurdus tavakaupade tehnoloogiline areng ja devalveerus superjõudude autoriteet nende endi mõjusfääris. Kasvas NSVL-i ja USA liitlaste majanduslik ja sõjaline potensiaal ning Moskva ja Washington liikusid järk-järgult totaalsest konfrontatsioonist suheteni, kus vastasseisu sugenesid esimesed koostööelemendid (desarmeerimine). Selliste protsesside tulemusena langes koalitsioonisisene distsipliin tasemeni, mis võimaldas ühenduse lagunemise, põhjustades sellega bipolaarsuse täieliku kadumise (Sorokin 1996). Nimetatud mudeli kokkuvarisemine algatas u 1991. aastal kolmanda mõjusfääride jaotuse sel sajandil, ning erinevalt kahest eelmisest (I ja II maailmasõja järel vastavalt Versaille´s ja Jaltas) toimub kolmas põhiliselt majanduslik-poliitiliste vahenditega (Wallerstein 1992), kuid selle lühi- ja pikaajalised tagajärjed on vähemasti sama olulised.

Võib öelda, et bipolaarse maailmakorralduse ajal olid olulised vaid kaks superriiki, kes võitlesid tähtsate alade pärast. Loomulikult ei saa eitada madalama taseme jõukeskmete teatavat osa, kuid need jäid tugevalt kahe suure varju ning olid sõna otseses mõttes teisejärgulised (ka Hiina, kuna tema lisandumine ühele või teisele poolele midagi eriti drastiliselt muutnud poleks). Ühe gigandi kadumine muutis aga lähenemisnurka niivõrd, et ühtäkki muutus oluliseks kõik. Antud olukorda iseloomustab ilmekalt Wallersteini (1992) kirjutatu, et kommunismi kokkuvarisemine oli omamoodi ebameeldivaks uudiseks ka kapitalismileerile, sest kadus viimane suur poliitiline stabiliseeriv jõud maailmasüsteemist ja uue süsteemi (korra) loomine on keerukas. Kui bipolaarses olid "aktiivsed" sisuliselt ainult NL ja USA, siis nüüd on situatsioon muutunud. Brzezinski (1997) arvates on aktiivsed geostrateegilised tegijad ("malendid") riigid, milledel on võimsust ja rahvuslikku tahet rakendamaks jõudu oma piiritaguse mõjutamiseks, ning mistahes põhjustel (messianism vmt) püüeldakse regionaalse domineerimise või globaalse seisuseni. Nimetatud riikide kõrval eksisteerivad geopoliitilised sagarad (geopolitical pivots), kelle tähtsus ei tulene mitte nende võimsusest ja motiividest vaid hoopis nende paiknemisest ja tingimustest ning nende potentsiaalselt murettekitavatest oludest geostrateegiliste tegijate käitumise suhtes. Geopoliitilised sagarad võivad tähendada pääsu mingitele aladele või ressursside olemasolu. Mõningatel juhtudel võib aga geopoliitiline sagar toimida kaitsekilbina teatavale riigile või regioonile. Võib juhtuda, et see geopoliitiline sagar omab märkimisväärset poliitilist ja kultuurilist mõju aktiivsemale naabrist geostrateegilisele tegijale. Kuigi geostrateegilised tegijad kõik on tähtsad ja võimsad riigid, ei ole kõik tähtsad ja võimsad riigid automaatselt geostrateegilised tegijad. Näiteks on Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Hiina ja India suuremad aktiivsed tegijad, kuid Suurbritannia, Jaapan ja Indoneesia (kuigi vägagi tähtsad) seda pole. Ukraina, Aserbaidzaan, Lõuna-Korea, Türgi ja Iraan on kriitiliselt tähtsad geopoliitilised sagarad, kusjuures Türgi ja Iraan on ühtlasi geostrateegiliselt aktiivsed (Brzezinski 1997).

Et paigutada Venemaad tänasesse geopoliitilisse pilti, on vaja ette kujutada Venemaa geopoliitilise asendi tugevate ja nõrkade külgede summat maailma juhtriikide ja nende rühmituste taustal. Venemaa "asendi" halvenemine algas 1980-ndate keskpaigast ning sai eriti tugeva hoobi 1991. aastal. Põhilise degradeerumise põhjusena võib välja tuua nõrga majanduse, mis mõjutab ka teisi geopoliitilisi faktoreid. NSVL-i ja sotsialismibloki lagunedes katkesid (takerdusid) majanduslikud sidemed, kadus juurdepääs teatavatele välisturgudele ja sadamatele. Majanduse kehvast tasemest tulenevad veel otseselt halvad kommunikatsioonid ja efektiivse armee olemasolu võimatus. Majandus on tihedalt seotud poliitikaga (plaanimajandusliku taustaga riigil teatud aja jooksul vägagi) ning NSVL-i lagunemise poliitilistest tagajärgedest saab välja tuua:
1) Pikaajaline rahvusvaheliste suhete süsteemi muutumine (Lavrov 1995) koos otsese Venemaa vastasuse kadumisega (käsitletud täpsemalt peatüki alguses). Venemaa on Kolossovi sõnul minetanud oma positsiooni III maailmas ja suurel määral ka Kesk-Euroopas. Näiteks vähenes lennureiside arv Venemaalt Aafrikasse 1985 - 1993 44,8%-ni; Ida-Euroopasse 70,8%-ni, kusjuures samal ajal kasvas lennuühenduste arv Põhja-Ameerikaga 441,7%-ni. Analoogne tendents oli märgatav poliitiliste visiitidega: kui 1980 moodustasid visiidid Ida-Euroopasse 36,5% kõigist visiitidest, siis 1992-1993. aastaks oli see protsent 11. Euroopa Liidu osa Venemaa poliitiliste visiitide sihtpunktina on samal ajavahemikul tõusnud 13.2% u. 30%-ni (Kolosov 1995).
2) Venemaa võimalused oma huvide rahuldamiseks võrreldes NL-iga on langenud (kaotati üle 5 miljoni km2 territooriumi), sest Venemaa on Horevi (1995) sõnul geopoliitiliselt Bresti rahu (1918 a) aegses olukorras või isegi naasnud Peetriaegsesse ajastusse (puudub väljapääs Balti ja Mustale merele). Vt. lisa, joonis 1.
3) Uute iseseisvate riikide aastakümnete pikkune areng, mis tähendab kõrgendatud konfliktiohtu endise NL-i alal seal kehtivate geopoliitiliselt kunstlike piiride ja erinevate rahvuste geopoliitilise orientatsiooni jätkuva väljakujunemise tõttu (Aare Raid 1996).
4) Tekkis "mitte omal maal elavate" rahvaste probleem (endistes liiduvabariikides elab u 25 miljonit venelast), mistõttu venelaste puhul saab rääkida teatavast "lahutatud rahva" kompleksist (Lavrov 1995). Sorokin (1996) räägib demograafilise faktori halvast olukorrast -Venemaad ähvardab teovõimelise elanikkonna puudus (arvestades territooriumi suurust ning loodusvarade hulka), selle kvaliteedi langus (füüsiline, psüühiline, hingeline mandumine) ja etnorahvusliku struktuuri muutus. Probleemid rahvastikuga ei lase Moskval näiteks rakendada Siberi ja Kaug-Ida loodusvarasid, mis tõenäoliselt tooks Venemaa majanduslikust kriisist välja ja laseks edaspidigi iseseisvalt areneda.  Ülerahvastatud naabritelt kipub rahvast voolama Venemaale (Sorokin 1996).

Järgides tsonaalsuse printsiipi, jaotavad Venemaa doktriinid (Nutt 1994) välismaa tinglikult nelja ossa:
1) Kaugvälismaa e kättesaamatu Lääs, riigid, mille haaramine Vene mõjusfääri on lootusetu ja millele end seetõttu vastandatakse (EL, Aasia "tiigrid", Okeaania, Ameerika).
2) Endine sotsialistlik sõprusühendus. NL-i satelliitriigid, mille hoidmiseks jõudu pole, kuid kelle "kaugvälismaale" laskmise eest üritab Moskva saada eriõigusi "lähivälismaal".
3) Arengumaad (III ja IV maailm) - riigid, milles loodetakse leida poliitilisi liitlasi lääneriikide vastu ja mis on ühtlasi potensiaalse ekspansiooni objektideks.
4) Lähivälismaa. Endise NL-i vabariigid, neokoloniseerimise objektid, mida püütakse ebavõrdsete lepingute abil kujundada Venemaa protektoraadiks.

Moskva kannatab kroonilise julgeolekuprobleemi käes (Miller 1994), mis lähtub Venemaa tohutust suurusest, pikkadest piiridest ja strateegiliselt tähtsast asukohast. Venemaad ümbritsevad suhteliselt tugevad riigid, kellest seitse - Hiina, Saksamaa, Iraan, Jaapan, Lõuna-Korea, Türgi ja Ukraina - on arvestatavad nii regionaalsel tasandil kui ka rahvusvahelisel areenil. Venemaa asend maailmas on võrreldav Saksamaa keskse asendiga Euroopas (Pozdnjakov 1995), kuna mõlemad võivad lüüa igasse suunda ja sattuda löögi alla igast suunast. Sealjuures ei saa jääda märkamatuks oht, et Venemaa võib jääda üksi (Sorokin 1996), kui SRÜ peaks lagunema või kui Moskva ei suuda seal liidripositsiooni haarata. Seda arvestades peab Venemaa hoidma häid suhteid globaalsete jõukeskmetega, et mitte seada ohtu endagi terviklikust.

Loetletud teguritele vaadates on Venemaad hetkel raske superjõuks või globaalse tähtsusega võimukeskmeks lugeda, kuid samas pole tegu ka pelgalt regionaalse jõu subglobaalsete huvidega. Venemaa asub korraga kahes maailmajaos ja omab väljapääsu korraga mitmesse suurde geopoliitilisse regiooni (Sorokin 1996). Karaganov näiteks küsib, kas Venemaa on Euroopa või Euro-Aasia riik või sild Euroopa ja Aasia vahel - kultuuriliselt, majanduslikult ja geostrateegiliselt on tegu Euro-Aasia maaga (Sorokin räägib transregionaalsusest), millel on selge rõhuasetus Euroopa-poolel. Seega Euroopa suurjõud eluliste huvidega Aasias - superjõud on Venemaa ainult tuumajõudude aspektis (Karaganov 1992).

Venemaa geopoliitika negatiivsete tendentside neutraliseerimine ja tema globaalse positsiooni taastumine peab tuge otsima Venemaa geopoliitika säilinud sisemistelt faktoritelt, milleks on traditsioonilised geopoliitilised väärtused (territoorium, loodusvarad) ja tähtsad tööstusharud (sõjatööstus ja teadusmahukad harud), jättes sõjalise võimsuse toetama tuumarelvale. Oluline on loomulikult Venemaa poliitiline reziim, mis kujuneb sellel üleminekuajal. Demokraatlik Venemaa meelitaks investeeringuid, tooks kodanike valuutaarved koju tagasi, maailmas tõuseks Venemaa autoriteet ja laseks läheneda rikaste lääneriikide "klubile" (G7 ongi juba praktiliselt G8).

3.2 Geopoliitikast lähtuvad strateegiad

Rääkides erinevatest strateegiatest, tuleb kohe tõdeda, et Venemaa ei kavatse rakendada hüperaktiivset "vabandavat" poliitikat, kuna teatava välise surve tingimustes kinnistuks Venemaa pikaks ajaks kahetseja (süüdlase) komplitseeritud olukorda (Sorokin 1996). Taanduv poliitika näitaks Venemaa ja tema naabrite ajalooga tõestatud huvide erinevust ning see oleks juba otseselt Moskva taotluste vastane. Negatiivsena tooks "vabandamine" endaga kaasa veel reaktsiooniliste parteide mõju tõusu Venemaal ning kutsuks esile ärrituse "kannatanutes", kui kahetsusega ei kaasne massilist finants-ja majanduslikku kompensatsiooni. Venemaa sisemine potentsiaal on hetkel lihtsalt niivõrd nõrk, et seda ei saa kasutada mistahes välise asjaolu vastu. Venemaa Presidendinõukogu liikme ja Riigiduuma eksperdi Andranik Migranjani arvates (Raid 1995b) tuleks loobuda välispoliitilise idealismi jäänukitest ning lähtuda tõsiasjast, et Venemaal ei ole püsivaid liitlasi ega sõpru - on vaid püsivad huvid (idealismi saavad endale lubada ainult väga tugevad). Seega peab Venemaa keskenduma soodsate rahvusvaheliste tingimuste loomisele (Sorokin 1996), kindlustamaks puhkehetke sisemiste jõubaaside korrastamiseks ja olemasolevate geopoliitiliste ressursside maksimaalseks ärakasutamiseks.

3.2.1 "Kaugvälismaa" strateegiad

Venemaa, kes tegutseb korraga neljas regionaalses ühenduses (Euroopa, Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Kaug-Ida), peab Venemaa välisminister Primakovi sõnul (Rõigas 1996) ajama välispoliitikat kõigis suundades, vastamaks Venemaa kui suurriigi staatusele. Milleri (1994) arvates tähendaks probleemide tekkimine kõigis neljas korraga tõsiseid komplikatsioone Moskvale ning sunnib seetõttu järjestama prioriteete ning koostama strateegiaid kokkusattumuste puhuks. Konkreetselt saab rääkida kolmest erinevast strateegiast suhetes "kaugvälismaaga" (Sorokin 1996) : ekspansionistlik, taanduv (mõjusfääridest eemaletõmbumine ja isegi territooriumi kaotus) ja positsiooniline (status quo säilitamisele). Ekspansionistlik strateegia tähendaks tungimist kaugemale väljapoole Vene Föderatsiooni piire ja see nõuaks selgelt liialt suurt kogust geopoliitilise jõu varusid - poliitika enda läbiviimiseks ja uute positsioonide kinnistamiseks (kohaliku opositsiooni pikaajaliseks mahasurumiseks ning väliste konkurentide tõrjumiseks). NL näiteks ei suutnud Afganistanis lahendada nimetatud kinnistamise probleemi. Venemaal potentsiaal sellisel määral puudub ja seetõttu ei saa ka näiteks rääkida "sööstust lõunasse".

Taanduv strateegia langeb ära vabandamise kohatuse tõttu ning see tähendaks ka sisuliselt SRÜ lagunemist ja Venemaa enda võimalikku killustumist. Taoline venitamine näiteks oma majanduse upitamiseks lihtsalt suurendaks USA mõju Euraasias (Skorospelov ja Veselov 1995). Samas tuleb nentida, et teatavas mõttes on Venemaa oma geopoliitiliste tegurite summana andnud järgi kõigile globaalsetele jõukeskmetele.

Seega saab rääkida ainult positsiooni säilitamise strateegiast, mis konkreetselt Venemaa puhul sisaldab kaht põhikomponenti:
1) "Lähivälismaa" riikidest huvipakkuvamate hoidmine Venemaa mõjusfääris (lähemalt punkti 3.2.2 all).
2) "Kaugvälismaa" puhul (eeskätt globaalsed jõukeskmed) "võrdse ühekauguse" printsiibi rakendamine, mis lähtub sellest, et suurriigil ei saa olla ideaalseid partnereid. Vajalik on seega kainelt kaalutletud lähenemine välispoliitika planeerimisele ja teostamisele (Sorokin 1996). Venemaa ei peaks Stankevichi (1994) arvates püüdlema integratsiooni, vaid konstruktiivse vahendamise (constructive interaction) poole, mis tähendab koostöövaldkondade otsimist maailma juhtivriikidega ning osaluse säilitamist paljurahvuselistes projektides (distantseerumine on lubamatu). Venemaale peaks Sorokini arvates sobima roll, mida Inglismaa sajandite vältel on mänginud, vaadates Euroopas toimuvat justkui kõrvalt ja liitudes oma huvide kohaselt aeg-ajalt ühe poolega "kriitilise massi" saavutamiseks (Sorokin 1996). Pozdnjakov näiteks räägib jõudude tasakaalust kui ainsast võimalusest suveräänsete riikide puhul kellegi domineerimissoovi ohjeldada. Mingi riik läheks teisele appi kolmanda rünnaku korral, et mitte võimaldada endale ohtliku jõu suurenemist (Pozdnjakov 1995). Seega võib rääkida omamoodi hegemooniavastasusest ja multipolaarse maailma poole liikumisest, mis väljendub geopoliitiliste jõukeskmete ülemäärase tugevnemise takistamises ja USA mõju kärpimises vastuolude õhutamise läbi. Hetkel suhteliselt "nõrgana" võib Venemaa arvestada üsna suure tegevusvabadusega, sest otseseks konkurendiks globaalsetele jõududele ta ei ole, kuid ressursside küllus teeb ta samas teistele vägagi atraktiivseks. Sorokini (1996) arvates peab Venemaa loomulikult ära kasutama rahvusvaheliste suhete dünaamilisust, sest isegi minimaalne muutus globaalprotsesside käigus võib tekitada tõsiseid tagajärgi. Venemaal tuleb "mängida " olemasolevate hoobade maksimaalsele ärakasutamisele - varieerides näiteks nafta- ja gaasieksporti, kus ekspordikoguste vähendamine tõstaks kohe hindu maailmaturul. (Sorokin 1996). Venemaa üritab kindlasti vältida isolatsiooni langemist ja suurte Venevastaste koalitsioonide teket (teatavad liidud kujutaksid endast sõjalist ohtu - riigid üksikult mitte) ning "võrdne ühekaugus" näib selleks sobivat.

Suhetes Läänega on Venemaale esmatähtis oma uue koha määratlemine globaalse julgeoleku struktuuris. Venemaal on kostnud üleskutseid peatada taandumine "läänerindel", tunnistada Venemaa julgeolekuhuve ning seista nende eest. Karaganov (1992) arvab siinjuures, et Venemaa liidrid peaksid kohanema märksa tagasihoidlikuma positsiooniga, kui seda oli NSVL-il maailma asjade üle otsustamisel. Kindel on see, et Lääne riigid on Venemaa jaoks partnerid, kelleta moderniseerimine on mõeldamatu.
Omamoodi vastuoluline on NATO kui mõjukaima lääneriike ühendava organisatsiooni positsioon, arvestades Lääne-Euroopa endagi suhtumist sellesse liitu. Ühel pool seisab Lääne-Euroopa püüdlus muutuda iseseisvaks jõukeskmeks maailma poliitikas ning teisal soov säilitada "blokilist" ühtsust USA-ga, pidades silmas teatavat ebastabiilsust Euroopast lõunas ja idas. Venemaal näib valitsevat üksmeel NATO aeglase muutmise vajalikkuses, ning seda arvamust üritatakse propageerida ka väljaspool. Selle järgi oleks lubamatu nii NATO laienemine (Venemaa satuks isolatsiooni) kui laialisaatmine, sest sellega kaoks reaalne stabiilsuse allikas ja Euroopas tekiks julgeolekuvaakum (Arbatov 1994).

Jevgeni Primakov on rõhutanud vajadust uudse Euroopa julgeolekusüsteemi järele (Mihkelson 1996c), mis koondaks kõik senised Euroopa julgeoleku tagamisega tegelenud rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu, NATO, Euroopa Liit, WEU ja SRÜ). Neist tuleks luua ühtne süsteem, rõhuga praegusel Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil (OSCE). Sorokini (1996) arvates võib NATO sarnase muundumisprotsessi ka läbi teha, kui ei toimu konfliktikollete tekkimist, aktiviseerumist või külma sõja taaspuhkemist.

Suhetes USA kui NATO juhtriigiga tuleb Venemaal lähtuda selle soovist olla "esimene võrdsete seas", mis tähendab USA kohaloleku säilimist Euraasias (Brzezinski 1997). Tuleb tõdeda, et Venemaa on ka ise huvitatud USA rolli säilimisest Euroopas (Karaganov 1996), kuna ühelt poolt tähendab USA ambitsioonikus Venemaa konkurentide "tiibade kärpimist" Euraasias, teisalt saaks Moskva veeretada USA kaela mõningaid mahult globaalseid probleeme (näiteks Ukraina tuumadesarmeerimine).

Venemaa ja USA rahvuslike huvide lahknemise ja vastandumise tõttu on kaheldav nende kahe koostöö enam kui lühiajalises perspektiivis ja seega on vähe tõenäoline tõsise strateegilise partnerluse kujunemine. USA ja Venemaa vahele jääb Lääne-Euroopa, mida Venemaal toimuv kaunis otseselt mõjutab (regionaalne tasand). Venemaa peab arvestama EL-iga, kui suurima majandusliku ja investeeringupartneriga - 40 % Venemaa kaubavahetusest ja 60 % kõigist investeeringutest Venemaale (Zakharov). Euroopa Liit seevastu peab arvestama Venemaa kaaluka osaga selle maailmajao kriiside lahendamisel, kusjuures asja muudab keerukamaks see , et Euroliidus endas on raskusi ühtse tegevuse kooskõlastamises konfliktikollete suhtes. Sellest tulenevalt näib Lääne-Euroopa suhtuvat Venemaasse kui kriisivastasesse abinõusse (islamioht) ning seepärast vaadati ka Venemaa "eluliste alade" deklaratsioonile suhteliselt leebelt (Sorokin 1996). Venemaale on vastumeelsed WEU- ja EL-isiseste suurriikide kahepoolsed sõjalised suhted, kuid samas on Moskva huvitatud eri jõukeskmete säilimisest Euroopas. Ühtse Euroliiduga silmitsi olles tekiks Moskval Karaganovi (1996) arvates omamoodi valikuta situatsioon, käigupuudus, mida suurem osa venelastest sooviks vältida. Moskva peab ise rõhuma kahepoolsetele suhetele, mis arvestades ühehäälsuse nõuet Lääne-Euroopas ja isegi Atlandi-ülestes institutsioonides, võib blokeerida Moskvale ebameeldivaid otsuseid.

Euroopa Liidu üks eesmärke on oma geopoliitilise ala suurendamine (Sorokin 1996), aga kui selle protsessi käigus hakatakse Venemaad Euroopast välja tõukama (WEU kaasabil näiteks), siis varem või hiljem murrab Venemaa Karaganovi (1992) sõnul läbi.

Venemaa-Lääne suhete käsitlemise lõpetuseks võib öelda, et venelased usuvad oma nõrkuse lühikesse kestvusse ning seetõttu ei ole huvitatud mingi lepingu sõlmimisest (näiteks NATO-ga), mis muudaks selle alaliseks. Ainus leping, mida Venemaa Eyali (1995) arvates aktsepteeriks, oleks selline, mis jagaks Euroopa mõjusfäärideks.

Aasia Vaikse ookeani regioonis (AVR) opereerides tuleb Venemaal arvestada selle ala tohutu potentsiaaliga. Antud piirkonnas puutub Venemaa kokku kolme gigandiga (USA, Hiina ja Jaapan) ning mitmete seni kolmandat rolli mänginud riikidega, kes nüüd on tugevnemas. Tegemist on keeruka regiooniga, kus eksisteerivad mitmed erinevad sotsiaalpoliitilised süsteemid ning majanduslikud mudelid ning kus regiooni tasakaalu silmas pidades on tõusmas "teise järgu" riikide olulisus. Senine passiivsus AVR-i suunal, mis on olnud tingitud 1990-ndate alguse "läänesuunalisest" poliitikast, siseriiklikust ebastabiilsusest ja suhete teisenemisest Hiinaga (Sorokin 1996), peab lõppema, kui Moskva ei taha sealset mõjutsoonide kujunemist lihtsalt pealt vaadata. Nimetatud kolmest gigandist on Venemaa seisukohalt tähelepanuväärseim Hiina, kes erinevalt kahest ülejäänust realiseerib oma jõu nimetatud piirkonnas ning omab Venemaaga ka ulatuslikku ühist piiri. Kahe ambitsioonika naabri juures on huvide ristumine ja sellega kaasnevad komplikatsioonid lihtsad tekkima. Nimetada tuleb geopoliitilist vastasseisu (võitlus mõjusfääride pärast) Kesk-Aasias ja Kasahstanis, alalisi territoriaalvaidlusi ning ökoloogiaprobleemi (Siberi metsi ohustavad Hiina kui kiiresti areneva tööstusmaa happevihmad). Unustada ei saa Hiina tohutut rahvastikku, kuna Siberis ja Kaug-Idas haigutab Venemaa jaoks tõsine demograafiline vaakum (Sorokin 1996). Venemaale tulek elamaasumise eesmärgil on Pozdnjakovi (1995) sõnul ääretult lihtne, kuna immigratsiooni reguleerivad ranged seadused puuduvad. Taolise olukorra jätkudes ilmselt lakkavad Siber ja Kaug-Ida (mõne-) kümne aasta pärast olemast Venemaa alad. Uuralitest idas elab Venemaal kokku u 8 miljonit inimest ning erinevatel hinnangutel on seal hetkel sisserännanuid 0,15-2 miljonit (Lavrov 1995). Hoolimata probleemidest, on Hiina Venemaale multipolaarse maailma saavutamiseks tähtis ning seetõttu räägib Jeltsin suhetes Hiinaga strateegilisest partnerlusest (Liias 1996).

Moskva peaks Sorokini arvates AVR-is rakendama nn "agressiivset kaitset" , mitte isoleerima ja konserveerima Venemaa idaalasid paremate aegade ootuses. Vajalik on Uuralitetaguse hoidmine sealse majandusliku ja demograafilise pildi tugevdamise läbi, suhete taassoojendamine Vietnami, Laose ja Mongooliaga ning uute positsioonide haaramine (võib kaasneda teatavate Hiina provintside majanduslik sidumine Venemaaga). AVR-is tuleb analoogselt Läänega kasutusele "tasakaalustatud ühekaugus" ning Venemaast peab Kasahstani ja Kesk-Aasiaga koostööd tehes saama oluline faktor AVR-i nelja suure jõu (kolmele gigandile lisandub ASEAN) vahelistes suhetes. Kõige vähem ruumi manööverdamiseks on Moskval Tokioga - rahulepingu puudumise ja territoriaalvaidluste tõttu (Horev on Kuriile nimetanud kaitseseisukohalt Venemaa Havaiks), kuid sõbralikud sidemed ülejäänud kolme suurega sunniksid Jaapanitki "suhtlema". Tokiot hoiab järsematest avaldustest tagasi ka soov kärpida Venemaa relvaeksporti AVR-i (Sorokin 1996) ning siinkohal tuleb mainida Venemaa elulist huvi USA kohaloleku vastu regioonis (Arbatov 1994), sest see hoiab ära Jaapani relvastumise.

Suhted Aasia riikidega on olnud pidevalt tähelepanu keskpunktis, kusjuures sageli on "Aasia ohtu" ka ülepaisutatud. Nii nähti 1990-92 olukorra üldist destabiliseerumist, Iraani, Iraagi ja teiste islamimaade sekkumist ja konfliktipiirkonna laienemist Kesk-Aasiast Venemaale. Sellisest ohust on Venemaal rääkinud nii liberaalid, konservatiivid kui ka sõjaväelised ringkonnad, olles seotud vajadusega põhjendada sõjaväe kohalviibimist regioonis, kuna Läänest oldi juba nii või teisiti taandutud. Seda propageeriti selleks, et näha Läänes pigem liitlast kui vaenlast, kuid päris ilma vaenlasekuju loomata hakkama ei saadud. Aasia vastumeelsus tulenes ka Afganistani sõja kurbadest kogemustest ning teatavast kartusest, et Aasia mõjude suurenemisega Uuralitest idapoolsetel aladel jätkub Venemaa edasine lagunemine. Arbatov leiabki, et Türgi, Iraan, Iraak, Pakistan ja Afganistan on Venemaa võimalikud vastased ning nimetatud riikide ekspansiooni põhja poole on võimalik pidurdada ainult neid endid vastandades. Iraan võiks olla Moskva partner tasakaalustamaks Türgi ekspansiooni Taga-Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse. Pakistani ja Afganistani potensiaalset ekspansiooni põhjapoole võib ohjeldada tihedamate sidemetega Indiaga (Arbatov 1994). Venemaa peab (soovides olla suurjõud) tihendama sidemeid selle regiooni totalitaarsete riikidega, kelle suhted ülejäänud maailmaga on problemaatilised. Näiteks tuleks nõuda Iraagivastaste sanktsioonide lõpetamist, mis teeks Iraagist  Venemaa ees tänuvõlglase ja kergendaks nii Vene kapitali pääsu sinna.

3.2.2 "Lähivälismaa" strateegiad

Venemaa tegevus külma sõja järel on kantud omamoodi Versaille´ sündroomist (Karaganov 1992), mille järgi venelased võivad leppida küll "välise impeeriumi" kaotusega, kuid mitte põlise oma riigi (NSVL) lagunemisega. Oluliseks teguriks on kaugus ning kohad, mis pole kättesaadavad, ei tekita Pozdnjakovi (1995) sõnul ka mingeid probleeme ja minetavad oma poliitilist tähtsust (vähemasti igapäevaelus). Seega muudavad majanduste ja kultuuride integreeritus, ühiste etniliste ja usuliste juurte olemasolu Migranjani (1994) sõnul vajalikuks selle, et Venemaa viiks ellu vähemasti kaht tüüpi välispoliitikat - üht "lähivälismaa" ja teist "kaugvälismaa" riikidega.

Lisaks "lähivälismaale" on Venemaal tähtsad julgeolekualased huvid ka nn teise ringi riikides. Sealt ei tulene hetkel küll ohtu (Kesk- ja Ida-Euroopa, Lähis- ja Kaug-Ida), kuid see võib tekkida tulevikus (Rogov 1994). Venemaa osaleb täna Ida- ja Kesk-Euroopa mõjusfääride jagamisel väga loiult, kui mitte arvestada mõningaid diplomaatilisi aktiivsuspuhanguid (1993. aastal Venemaa presidendi ringsõit sealsetes riikides ja ootamatu sõjalise koostöö lepingu sõlmimine Slovakkiaga). Sorokini arvates pole Moskval mitte ainult vahendeid, vaid ka tahet, säilitamaks selles regioonis oma majanduslikke positsioone. Majanduslikest tagajärgedest tõsisemateks osutuvad kahtlemata strateegilised ja geopoliitilised - võõrandumine ja isegi vaenulikkus alates SRÜ piiridest (Sorokin 1996). Vaadeldes antud küsimust läbi tsonaalsuse prisma, tuleb tõdeda, et praegune Venemaa mõju "lähivälismaal" pole piisav Ida- ja Kesk-Euroopa ("keskvälismaa") kontrollimiseks, sest mõjupiirkond tekib eeskätt impeeriumi ümber, mitte suurriigi satelliitide ümber (Sestanovich 1996). Venemaa on seda mõistnud ning leppinud tõsiasjaga, et Ida-Euroopa pöördumist läände (majanduslik ja sõjalispoliitiline liit) on peatada võimatu (liiga hilja). Nende liitumist NATO-ga saaks ehk vaid pidurdada, kuid Sorokini (1996) arvates pole see äärmuslikult vajalik. Ida-Euroopa väed Venemaale ohtlikud ei ole - ohtlikud oleksid nendele aladele toodavad NATO üksused. Edaspidine suhtlus Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega toimub tõenäoliselt ainult uute hegemooniate kontrolli all, raskendades kunagiste kahepoolsete sidemete taastamist ja Venemaa spetsiifilisteks huvideks kasutamist (Lääne tehnoloogia saamine läbi nende maade). Teatavatel tingimustel võib Ida-Euroopas küll pead tõsta natsionalism (Saksa osatähtsuse ulatuslikul suurenemisel), mis oleks võimaluseks Venemaale kasvõi osaliselt naasta antud regiooni (Sorokin 1996). Ilmselt positiivseim versioon Moskva jaoks Ida-Euroopas oleks selle Lääne ja Venemaa vahelise lahutatuse kindlustamine ja ametlikuks muutmine. See tähendaks Arbatovi (1994) sõnul neutraalset ja tuumavaba staatust Ida-Euroopale ja endise NSVL-i läänepoolsetele vabariikidele.

Venemaal on põhimõtteliselt kergem säilitada oma majanduslikke, sõjalispoliitilisi ja strateegilisi positsioone "lähivälismaal" kui Ida-Euroopas. Esimeste kaotus oleks hoopis raskemate tagajärgedega ning seepärast on SRÜ olemasolu Venemaale möödapääsmatu.

Riigi kuulumiseks Venemaa mõjusfääri on vajalik Moskva huvide eksisteerimine antud territooriumil (nii hetkel kui ka tulevikus), piisavate vahendite olemasolu nende huvide realiseerimiseks ning kulude-tulude tasakaal nimetatud riiklike huvide elluviimisel. Huvide kui sellistega haakub regionaliseerimise fenomeni iseliigutav jõud ning "uuspiiritlemine", mis ilmneb postsotsialistliku ala riikidel ja kus nii mõnegi riigi osa (mitte tingimata iga kord kogu riik) asetub Venemaa mõjutsoonide struktuuri (Sorokin 1996). Võib öelda, et huvidest rääkides toimub omamoodi valdkondade ja piirkondade tähtsuse segunemine (Goble 1994) - näiteks majanduslike huvide seisukohalt on juurdepääs Balti sadamatele Venemaa arengu seisukohalt olulisem kui Turkmenistani ressursid ja Valgevene õhuruumi küsimus teravam kui Kõrgõstani oma.

Siinkohal toon Sorokinile (1996) toetudes ära "lähivälismaa" atraktiivsuse põhjused ning seejärel nende huvide realiseerimise viisid:
1) Territoorium energiaressursside ja mineraalse toorme kandjana, arvestades eriti toorainevarude globaalse piiratusega. Tegemist on pikaajaliste ja  kahepoolsete huvidega (kohaliku infrastruktuuri arendamine ja kasumi jaotamine).
2) Territoorium transpordiliinide kandjana. Huvi näib olevat jääv ning kasu "lähivälismaale" tuleneb transiiditasudest ja kohalike kommunikatsioonide arendamisest.
3) Territoorium ühendusliinide kandjana kattub mõneti eelmistega, sest eks iga riik ole osa üleilmsest kommunikatsioonisüsteemist ning infot võib vaadelda kui teatavat ressurssi.
4) Territoorium kui pääs merede ja ookeanideni. 1998. aasta aprilli keskel näitasid Jeffrey Sachs ja John Luke Gallup Maailmapanga aastakonverentsil esitatud aruandes arenevate majanduste kohta, et ligi 50 % rikaste ja vaeste maade erinevusest on tingitud kahest faktorist: juurdepääsust meresadamatele ning tervislikust kliimast, mis ei lase levida massilistel haigustel (Goble 1998). Huvi on kestev ning võib suureneda Venemaa veoste arvu kasvades, regiooni sõjalise olukorra teravnedes ning "sadamaprogrammi" mittekäivitumisel. Selle punktiga kaasneks kohalike sadamate arendamine ja tasu mereväebaaside loomise eest, aga ka huviobjekti sõjalis-poliitilise iseseisvuse teatav piiratus.
5) Territoorium kui sõjalis-strateegiline platsdarm/puhver. Huvi on jääv ning võib kasvada islamiäärmusluse tõustes, Iraani ja Türgi mõju suurenedes ja NATO laienedes. Kasu objektile oleks: objekti välispiiride kaitsmine, kohaliku armee arendamine, tuumagarantii andmine ja renditasu baaside eest. Kaasneks huviobjekti sõjalispoliitilise iseseisvuse võimalik piiratus. Miller (1994) toob näitena Skrunda radarijaama Lätis, kus Lätipoolne reaalne kasu seisnes ülejäänud Vene vägede väljaviimises 1994. aastal (vabatahtlik baaside rentimine Baltimaades lähitulevikus vaevalt et võimalik on).
6) Territoorium põllumajandusmaana. Huvid on pigem kahanevad (Venemaa tootmise arenedes). Kasu "lähivälismaale" väljendub lihtsas pretensioonitus turus.
7) Territoorium olemasoleva ja võimaliku tööstuse kandjana. Soosivaks faktoriks on tööjõu madal maksumus ja looduskaitseseadustiku tolerantsus (sellega on seotud ka jäätmetöötlus). Kasu teistele väljenduks tööhõives.
8) Lähivälismaa kui tööjõu andja (Ushkalov ja Malaha 1995). Huvi võiks langeda majanduse stagneerudes ja demograafilise olukorra paranedes (vähetõenäoline). "Lähivälismaa" kasu väljenduks eeskätt kvalifitseeritud tööjõu rakendumises ja kapitali liikumises Venemaal töötavatelt inimestelt kodumaale.
9) Territoorium kui elamisruum (venelaste migratsioon). On võimalik nimetatud riikide tugeva majandusliku arengu korral, kuid väheusutav "lähivälismaast" kui ebastabiilsest regioonist Moskva poolt maalitud pildi tõttu (üksikute eranditega).
10) Miller (1994) toob eraldi välja 25 miljonit väljaspool Venemaad elavat etnilist venelast, kellede tõeline või arvatav alakohtlemine põhjustab probleeme "objektriigi" ja Venemaa vahel ning võib provotseerida Venemaapoolset interventsiooni.

Huvidest omakorda tulenevad otseselt nende realiseerimise vahendid. Venemaa endise välisministri Andrei Kozõrevi (BNS 1995a) sõnul on Venemaal olemas ulatuslik vahendite arsenal oma rajataguste kaasmaalaste huvide kaitseks ning loetelu algab välisministeeriumi rahulolematuse avaldusest ja lõpeb relvajõu kasutamisega.

Realiseerimise vahendite juures tuleb silmas pidada seda, et Venemaa ei tunnusta endisi Liiduvabariike kui üleminekuperioodi riike, kelle seadusandlus on alles kujunemise staadiumis (Eesti ja Venemaa…, 1997). Taoline lähenemine annab võimaluse kritiseerida neid kui pikaealisi demokraatlikke maid. Järgnevalt vahendid:
1) Majanduslikud mehhanismid. Kaubandussidemed saavad Sestanovichi (1996) sõnul kindlasti olema vägagi erinevad NL-i ajal eksisteerinuist, kuid need on ebavõrdsed ja Moskva poolt domineeritavad. Lisaks sellele ei tohiks Sorokini (1996) arvates rääkida Venemaal kapitali kosmopoliitsusest (ärimehed peaksid olema patrioodid) ning jaotada majandust "puhtaks" või "mustaks".
a) Majanduslik koostöö on universaalne tegur (st sobib kasutada kõigi puhul), mille mõju sõltub ulatusest ja mastaapidest. Võimalik on Moskva eemaldumine enda huvidest ja orienteerumine vananevale tööstusele.
b) Majanduslik invasioon on universaalne ja ilmselt ka enam kasutust leidev, kuid samas teatavaid komplikatsioone sisaldav. Kapitali äravoolu ja väheneva tähelepanu kõrval "kaugvälismaale" võiks aktiivne tegutsemine esile kutsuda süüdistusi impeeriumi ehitamises. Kasutamist piirab ka teatavate riikide tugev ümberorienteerumine ja koopereerumine teiste riikidega.
2) Poliitilis-majanduslikud vahendid: Antud valdkonda sobiks kõige paremini iseloomustama Sherri (1996) küsimus, kas Gazprom on riigiettevõte, riigi relv või poliitiline jõud selle riigi sees. Igor Kliamkin (1994) aga tõdeb, et regionaalne eliit, kes on huvitatud majanduslike sidemete loomisest piiritaguste partneritega, võib muutuda keskvõimule takistuseks, kui neile mingit kompensatsiooni ei määrata.
a) Energiaressurssidest tuleneva sõltuvuse ärakasutamine, mis on küll tõhus (va Turkmeeria ja Aserbaidzhaan), kuid võiks tähendada olemasolevate Vene eksport-torujuhtmete blokeerimise ja eksporditu eest laekumiste katkemist.
b) Tehnoloogilise sõltuvuse ärakasutamine, mis paraku oma aktuaalsust kaotab.
c) Transiidisõltuvuse ärakasutamine. Efektiivne Kesk-Aasia maade puhul, vähem Kaukaasias. Katkeksid transiidi eest laekumised Venemaale ning võimalikud oleksid analoogsed vastuaktsioonid.
3) Poliitilised vahendid:
a) Diplomaatiline tegevus "uus mõtlemine". Universaalne, kuid madala mõjuga.
b) Diplomaatiline tegevus "balanseeriv tüüp". Universaalne, kuid keskmise tõhususega Venemaa nõrkuse tõttu.
c) Etnilised venelased väljaspool Vene Föderatsiooni piire, kes pole Milleri (1994) arvates mitte ainuüksi huvid, mida on vaja kaitsta, vaid ka vahend, mida tuleb kasutada. Nad on alati käepärast ning võivad edukalt piirata "lähivälismaa" integreerumist teiste jõukeskustega - universaalne, kuid kahaneva mõjuga (väljasaatmise ja assimileerumise tagajärjel). Liigne Venemaapoolne pressing võiks Sorokini (1996) arvates viia massilise väljasaatmise ja diplomaatiliste raskusteni (süüdistused sekkumises naabrite riiklusse).
d) Etnilised vähemused Venemaal, kellede kasutamine on vähetõhus, kuna "lähivälismaade" valitsuste mure oma rahvusest isikute olukorra pärast Venemaal on tagasihoidlik. Kaasneks väljaränne ja süüdistused vähemuste õiguste rikkumises ja kahaneks võimalus kasutada eelmist vahendit.
4) Sõjalised vahendid:
a) Kohaliku armee võitlusvõimelisuse tõstmine, mis on kulukas ning suhteliselt madala universaalsuse ja mõjukuse astmega, kuna rahvuslikud armeed mängivad mitmel pool ainult sümboolset rolli (nende lahinguvalmidus ei ole tähtis).
b) Relvadega varustamine, mida ei saa kasutada Ukraina ja Baltikumi puhul. Tõhusus on keskmine ning tähtsus võib tõusta relvastatud opositsiooni ja väliste konfliktide ilmnedes. Maksmine tarnitu eest ei ole kindel.
c) Rahuvalve, mis mitmetele negatiivsete külgedele vaatamata - tülliminekuoht ühe või kõigi pooltega; kõrge kulutuste tase; rahuvalvajate kaotus; oht olla kistud sõtta; süüdistused relvastatud sekkumises (Sorokin 1996) - on suhteliselt mõjus vahend. Miller (1994) Sorokini kartusi ka kinnitab, pidades Venemaa osalusega rahuvalvet interventsiooniks ning rahvusvahelisi institutsioone mõjuvahenditeks (SRÜ sobib tema sõnul vähemasti kontrollmehhanismiks).
d) Baaside loomine, mis on tõhus, kuid kõikjale ei sobi. Võimalikud on suured kulutused ja kaotused ning sise- ja välispoliitilised probleemid (sanktsioonid "kaugvälismaalt").

Sõjalise jõu kasutamine oleks äärmuslik ja harvakasutatav vahend, kuid rahvusvaheliselt tunnustatud normide jäme rikkumine annaks selleks Sorokini (1996) arvates õigustuse. Kortunov (1995) leiab, et USA ei läheks retoorikast eriti kaugemale, kui Venemaa vallutaks mõne "uue" riigi minimaalse vägivalla ja regionaalse ebastabiilsusega (erandiks Baltikum) - toimuks küll vastastikune süüdistamine koos suhete järsu halvenemisega, kuid nn füüsilist konflikti ei tuleks.

Tuleb tõdeda, et Venemaa kasutab "lähivälismaaga" suheldes agaralt ära oma riikliku ja erasektori seotust, rõhudes majanduslikele vahenditele, mis sageli on otsesest diplomaatiast efektiivsemad ning teatavais paigus ka ainuvõimalikud. Samas on majanduslikud vahendid omamoodi teerajajad ja "sillapead", millele võib järgneda näiteks kultuuriline ekspansioon või oma raha kaitsmine radikaalsete vahenditega (Sorokin 1996).

Suhetes "lähivälismaaga" on Venemaa külma sõja järel läbinud kolm etappi ning seisab hetkel valiku ees - millised on geopoliitilised ambitsioonid, selline ka strateegia.

1990-ndate alguses prevaleeris Kortunovi sõnul Euraasia konföderatsiooni idee, mis kujutas endast püüet säilitada Nõukogude Liit turumajandusel ja demokraatial põhineva riigina. Kantuna "poolusteta maailma" mõttest, oli sisuliselt tegemist neo-euraaslusega, mis veel 1992. aasta alguses oleks suutnud säilitada suhteliselt stabiilse kaitsetsooni (defence space), kattes enamuse (kui mitte kõik) endise NL-i alad. Venemaakeskne ühendus oleks pidanud tekkima endiste liiduvabariikide tugeva majandusliku seotuse ning nende saamatuse tõttu integreeruda teiste jõukeskmetega. Kuigi SRÜ-d eksponeeriti kui Euroopa Liidu majanduslikku analoogi, oleks ühinema tulnud vaid 6 islamivabariiki ning Valgevene. Taoline liidu raskuskeskme nihkumine Euroopast Aasiasse oli tol hetkel Moskva huvidega tugevas vastuolus. Ebaõnnestus ka ühtse julgeolekuruumi idee, kuna Ukraina ja Aserbaidzhaan soovisid SRÜ raames sõjalist iseotsustamist. 1992. aastal sõlmiti küll leping rahuvalvest (Venemaa, Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõstan, Tadzhikistan, Usbekistan, Moldova) ja ühtsest julgeolekust (Armeenia, Kasahstan, Kõrgõstan, Venemaa, Tadzhikistan, Usbekistan), kuid kummagi ellukutsumine takerdus.

Tugev katse säilitada ühtset poliitiliset ruumi tehti 1992.aasta veebruaris, kui arutati Parlamentidevahelise Assamblee loomist, mis koordineeriks  majanduslikke ja poliitilisi reforme endise NL-i territooriumil. Järgmise aasta märtsis see Armeenia, Valgevene, Kasahstani, Kõrgõstani, Venemaa, Tadzhikistani ja Usbekistani osalusel teostus.

1992. aasta keskel idee "Euraasia konföderatsioonist" vaibus ja suhetes "lähivälismaaga" hakkasid tooni andma kontseptsioonid "Uus Vene Impeerium" ja "Vene isolatsionalism", millest viimane põhines majanduslike sanktsioonide rakendamisel. Samas oli impeeriumi idee kaunis põhjalik - näiteks loodi samal aastal Välis- ja Julgeolekupoliitika Nõukogu poolt (grupp Moskva poliitikuid, akadeemikuid ja majandustegelasi) "Venemaa Strateegia", mis nägi Venemaad ainsa tõsise tegurina regioonis, mis suudaks tagada stabiilsust. Kutsuti üles aktiivsele (võimalusel rahvusvaheliselt sanktsioneeritud) osalusele konfliktide ennetamisel ja lõpetamisel (vajadusel ka sõjalise jõuga) ja massiliste inimõiguste ja demokraatlike vabaduste rikkumise vältimisel (Kortunov 1995). Moskva mõistis, et multiregionaalse Euraasia jõuna käituda soovides "lähivälismaad" eirata ei saa (Lukin 1994) ning 1993. aastast sai Venemaa diplomaatide esmaseks ülesandeks "kaugvälismaal" läändeintegreerumise asemel erilise vastutuse taotlemine endise NL-i ruumis (Sherr 1996). Sama aasta veebruaris nõudiski Jeltsin Sorokini (1996) sõnul Venemaale spetsiaalset rahuvalveõigust (välisministeeriumi ametlik pöördumine ÜRO ja CSCE poole) ning suhteliselt jaheda reaktsiooni järel asuti venitama vägede äratõmbamisega endistest "vennasvabariikidest".  1994. aasta alguses rääkis Kozõrev vajadusest säilitada Venemaa sõjaline kohalolek endistes liiduvabariikides, sest vastasel juhul tekiks julgeolekuvaakum, mida võiksid täitma asuda Venemaale vähesõbralikud jõud (Kortunov 1995). Paraku ei realiseerunud mõte impeeriumist, kuna väljaspoole Venemaad jäänud  venelased ei tõstnud häält oma õiguste rikkumise vastu.

Rääkides Venemaa edasistest võimalikest strateegiatest, tuleks alustada kõige madalamast aktiivsusastmest:
1) Limiteeritud suhe, mida iseloomustab madal aktiivsus ja vahendite realiseerimise suhteline odavus:
* neo-isolatsionalism - minimaliseerida Venemaa kaasatust "lähivälismaal" (huvi korral vaid majanduslikud sidemed). Näiteks suhted Kõrgõstaniga.
* finlandiseerumine - eeskujuks NL-i ja Soome suhted külma sõja ajal, kus Venevaenulikest liitudest hoidumine tagas Moskva tolerantsuse. Kortunov leiab, et finlandiseerumine ("soometumine") "lähivälismaal" võiks ära hoida Moskva-Washington konflikti antud piirkonnas, kuid USA sellega siiski kaasa ei tuleks. "Lähivälismaa" soometumine tähendaks sisuliselt Euroopa jagamist Läänele ebameeldivas suunas ja see blokeeriks ühtse Euroopa poliitilise ja julgeolekuruumi arengu (Kortunov 1995).
* mitmepoolsus - Venemaa kaasab "lähivälismaal" toimuvasse teisi osalisi (näiteks NATO).
2) Leebe aktiivsus - Venemaa täidaks endise NL-i territooriumil uue rahvusvahelise korra loomisel juhtrolli. Leebe aktiivsus on piiratud just endiste liiduvabariikide suhtumisega: võimalusel Venemaad ignoreerivad Baltimaad; tugevaks integratsiooniks valmistujad (Valgevene + Armeenia, Kasahstan, Kõrgõstan, Tadzhikistan ja Usbekistan), st need, kes osalevad Kollektiivse Julgeoleku lepingus; riigid, kes eelistavad SRÜ-d piiratuna ja hoiduvad osalemast tugevamas integratsioonis (Ukraina, Moldova, Gruusia, Aserbaidzhaan ja Turkmeenia).
 * "Commonwealthi" mudel - analoog Briti rahvaste ühendusele, EFTA-le vmt.
 * Integratsiooni mudelid - NATO-laadne.
 * Venemaa kui rahuvalvur - soov eriliste õiguste järele nimetatud aladel.
3) Domineerimine - endise NL-i ala kui Venemaa mõjusfäär ja Venemaa ühepoolsete huvide elluviimise objekt, kuni Milleri (1994) arvates Nl-i taastamiseni välja.
Ilmselt kujuneb teatav segu nimetatutest ja kõigi endiste liiduvabariikide ühesugust kohtlemist ei teki. Kortunovi arvates peaks Venemaa endiste liiduvabariikidega suheldes püüdlema "valiva sõbrustamise" strateegia poole. Kasutada tuleks erinevaid mustreid ja jooniseid eri situatsioonides, eemaldudes universaalsetest lähenemistest, sest kuigi impeeriumi taastamine on vähetõenäoline, ei tohi isoleeruda. Vene välis-, majandus- ja kaitsepoliitika peavad vältima vastastikku välistavaid kokkuleppeid eri regioonides, nagu ka sõltuvust teistest. Osaledes mitmetes multi- ja bilateraalsetes liitudes, võib Venemaa üritada koordineerida kõigi endiste NL-i subjektide julgeolekuhuvide arengut, kindlustamaks oma huvisid ja kogu Euraasia stabiilsust üldse (Kortunov 1995). Tekib Vene mõjusfäär, mis Sestanovichi (1996) järgi tähendab, et suhted ei põhine mitte täielikul võrdsusel ega otsesel imperiaalsel alluvusel. Soome oli (on) näiteks Venemaa mõjusfääris, aga Bulgaaria oli "välises" impeeriumis. Selle saavutamiseks näibki Venemaa (Miller 1994) hetkel (ja üha enam) kasutavat strateegiat "jaga ja valitse", mis toob kaasa endiste liiduvabariikide siseste ja nendevaheliste probleemide põhjustamise.

SRÜ-taoliste struktuuride puhul on oht, et need jäävad ainult paberile. Samas ei saa SRÜ-d ka täielikult kõrvale lükata, sest see annab Venemaa tegevusele legitiimsust (rahuvalve, sanktsioonid teistele jne). Venemaa peaks süvendama integratsiooni ja rajama ühised institutsioonid ilma Ukrainata, kes soovib organisatsioonist kaugeneda. Alustada tuleks Kasahstanist ja Valgevenest, mis on Venemaa jaoks geopoliitilises tähenduses võtmeriigid - üks Läänes, teine Idas, ning senisest enam rõhuda kahepoolsetele suhetele teistega. Tõsiseimaks SRÜ-siseseks väljakutseks (aga ka kogu Euroopa julgeoleku küsimustes) on "Ukraina probleem". Ukraina on Brzezinski (1997) järgi geopoliitiline sõlmpunkt, sest ilma Ukrainata võib Venemaa küll impeeriumi staatust üritada, kuid see tuleks rõhuasetusega Aasial. Ukraina sattumine Venemaa mõju alla tähendaks eduka impeeriumi tekkimist ja oleks seega ilmse mõjuga Kesk-Euroopale. Vene poolel on raske tunnistada, et Ukraina püüdlused sõltumatusele on tõsised. Enamus venelasi arvab (Blackwill, Karaganov 1994), et Ukraina kui Vene rahvuse ajalooline alguspunkt (epitsenter) peab "emakese Venemaa" juurde naasma. Moskva majanduslik ja julgeolekupoliitika sellele ka rõhub, kuid Ukraina omakorda lähtub üksnes riikluse loomisest ning kõik teised huvid nagu majanduslik olukord, demokraatia areng ja rahvuslik julgeolek on sellega tihedalt seotud. Kiiev üritab eralduda Moskvast nii kiiresti ja jõuliselt kui võimalik, maalides samal ajal Venemaast vaenlase kujutluspildi. Pingeid tekitab nii Ukraina territooriumil asuv tuumarelv kui ka Musta mere laevastiku staatus ja riigi lõhenemine etnilistel alustel ida ja lääne vahel. Ukraina mitteloobumine tuumarelvast tooks kaasa uue tasakaalu situatsiooni ning uue "tuumaklubi" liikme lisandudes nõrgeneks kontrollsüsteem ise. Kortunovi arvates (Goble 1997) võiksid Ukraina ja Valgevene koos tasakaalustada Venemaa ülekaalukat jõudu Ida-Euroopas. Kui nimetatud blokki kuuluksid ka Baltimaad, siis tähendaks see juba Venemaa äralõikamist Euroopast. Taolise Läänemere-Musta mere sanitaarkordoni vältimiseks on Venemaa jaoks oluline liit Valgevenega; Kiievi-Tbilisi-Bakuu-Tashkendi "telje" murdmiseks peaks Vene valitsus jäägitult toetama Armeeniat.

"Ukraina probleemiga" on teataval määral seotud ka Moldovas toimuv. Rumeenia ja Moldova ühinemise korral tekiks regioonis arvestatav jõud, mis ähvardaks ühelt poolt Ungarit ja teisalt Ukrainat. Rumeenia-Moldova ühinemisprotsess kutsuks viimases esile kodusõja, mis destabiliseeriks sealse regiooni olukorda veelgi (Karaganov 1992). Pozdnjakov (1995) pakub Dnestriäärset piirkonda teatava terava konflikti korral puhverriigiks Moldova, Venemaa ja Ukraina vahel, kuid Venemaa ei saa Kortunovi (1995) sõnul Dnestriäärset tunnustada, kuna see oleks pretsedendiks Venemaa enda sees olevatele autonoomsetele piirkondadele.

Karaganov väidab, et "Aasia oht" võib muutuda reaalseks, kui Venemaa jätab tühjaks oma traditsioonilise koha võimusuhetes Kesk-Aasias. Lukin (1994) näeb Venemaa välispoliitika keskse ülesandena "lõunarajoonides" konflikti vältimist kolmandate maadega, kes tahavad saavutada mõju Kesk-Aasias arenevas vaakumis.  Kui Venemaa ise edasi ei lagune, siis ta jätkab oma traditsioonilist rolli piirkonnas, tehes koostööd nii Türgi kui teiste regionaalsete jõududega. Venemaa strateegiliseks partneriks regioonis on Kasahstan, mis on pooleldi euroopalik, pooleldi aasialik suhteliselt hästi arenenud ja rikkaliku toorainebaasiga vabariik. Kasahstan on Venemaa asendamatu liitlane ka rahvuslikus ja majanduslikus uuestisünnis. Horev (1995) leiab, et kui Kasahstan muutuks vaenulikuks, laguneks Venemaa kaheks (ida-läänesuunal), kuna suur hulk Venemaa kommunikatsioone jookseb läbi selle riigi. Kasahstan omakorda toetub järjekindlalt Venemaale, vähendades sellega Hiina mõju regioonis. Tegemist on selgelt strateegilise ja etnopoliitilise puhvriga.

Kultuurilisel ja emotsionaalsel tasandil on Kaukaasia vabariigid Armeenia ja Gruusia Venemaale lähemal kui Kesk-Aasia vabariigid. Vene demokraadid on osalenud Karabahhi konfliktile lahenduste otsimises, ning rohkearvuline Gruusia ja Armeenia vähemus teeb lobitööd Moskva võimukoridorides. Samal ajal on Taga-Kaukaasia Venemaa jaoks geopoliitiliselt marginaalse tähtsusega (Karaganov 1992). Selge toetus Armeeniale vähendaks Venemaa huve Kesk-Aasias. Samas tundub "lihtsalt taandumine ja unustamine" ebarealistliku ning lühiealisena. Venemaad seovad Kaukaasiaga rohkem kui pelgalt inimsuhted. Venemaa ei suuda lubada endale massilist põgenikevoolu, partisanisõja laienemist Vene aladele ning olukorra pingestumist veel ainsatena kriisist puutumata jäänud põllumajanduslikes piirkondades Stavropolis ja Krasnodaris. Kortunovi arvates on Venemaa huvitatud NATO-laadsest sõjalisest blokist Kesk-Aasiaga, kusjuures Venemaa oleks USA rollis (ei pea ise iga konflikti peale kohale tulema).

Kaasaegse Venemaa välispoliitika aksioomiks peab Horevi (1995) arvates saama uute faktiliste piiride vältimine vähemasti Kasahhi, Ukraina ja Valgevenega, sest tekkivad barjäärid oleksid "lähivälismaal" elavate kaasmaalaste vastased.
Mingit ohtu Baltimaad Arbatovi (1994) sõnul Venemaale ei kujuta, kui Moskva suudaks hoiduda sundimast neid sõjalistesse liitudesse teistega. Balti riikide liitumine NATO-ga kahjustaks aga nende suhteid Venemaaga pikaajalises plaanis. Seevastu blokiväline staatus aitaks leevendada kartusi oma julgeoleku pärast. Teatava poliitilis-sõjalise pinevuse taastekkimine Venemaa ja Lääne vahele võiks põhjustada sanitaarkordoni loomise Venemaa ümber, kuhu jääksid ka Baltimaad. Olukord võiks viia venekeelse elanikkonna mässuni Kirde-Eestis ja Lätis, võimaldades Vene vägede sekkumise konflikti - tekiks täismõõtmetes sõda. Seevastu Lääne ja Venemaa koostöö korral on võimalik Baltikumi-Venemaa suhete ratsionaalne iseloom. Ilmselt jääb tegelikkus nende äärmuste vahele ning Venemaa üritab ära kasutada Baltimaade mitte enam väga ühtset poliitikat, kus prioriteetideks on kaasmaalaste õiguste kaitsmine, vene kapitali osatähtsuse tugevdamine nende riikide majanduses (Fadeyev ja Razuvayev 1994) ja - mõneti ootamatult - Venemaa seaduslike huvidega arvestamine (Raid 1995a). Baltimaadel võiksid Kortunovi (1995) arvates olla Venemaaga julgeolekualased lepingud, mis on sarnased 1955.aasta Austria omaga. Venemaa suhted Baltimaadega sõltuvad paljuski Läänest ning seega peab Venemaa maailmas tegelema aktiivse probleemi selgitamisega.

3.2.3 Eesti "asend" Vene geopoliitilises kontekstis

Venemaa eksvälisminister Andrei Kozõrev on nimetanud Eestit Venemaale samasuguseks ebameeldivaks naabriks nagu Kuuba on USA-le (Mihkelson 1996b). Näiteks hääletas Eesti delegatsioon Euroopa Nõukogus ainsana täies koosseisus Venemaa Euroopa Nõukokku võtmise vastu - Horevi (1995) arvates pole Venemaa kusagil endise NSVL-i alal kohanud selliseid raskusi nagu oma läänepiiril. Moskvas valitseb lausa kartus, et Baltikum võib muutuda strateegiliste venevaenulike jõudude tööriistaks, eriti sealset rahvuslust silmas pidades. Kindlustamaks end selle vastu, esineb Moskva kaunis perioodiliste ja ühetaoliste avaldustega, kusjuures aeg-ajalt tuleb justkui testimiseks midagi radikaalsemat. Venemaa suursaadik Eestis 1996. aastal Aleksander Trofimov (Klaas 1996) on näiteks öelnud, et Venemaa on kaugel vetoõigusest, kui Eesti astub NATO-sse, kuid ta jätab endale õiguse hoolitseda oma julgeoleku eest. Geopoliitilise situatsiooni muutumisel Venemaa kahjuks on Moskval õigus rakendada adekvaatseid meetmeid.

Venemaa püüab isoleerida kõiki endisi liiduvabariike, sealhulgas Eestit, juhtimaks "uute" suhtlust ülejäänud maailmaga läbi Moskva. Demokraatliku Lääne jahedat suhtumist mingisse objekti on võimalik pälvida, viidates näiteks kõikvõimalikele  õiguste rikkumisele. Venemaa välisministeerium näiteks nimetas Moskvale alluva peapiiskopi Korneliuse juhitavate õigeusklike mittetunnistamist Eesti õigeusu kiriku vara õigusjärgse omanikuna õigeusklike represseerimiseks ning Eesti õigeusu kiriku probleemide tõttu tegi pöördumise Venemaa presidendi poole Venemaa riigiduuma juures tegutsev Kaasmaalaste Toetamise Nõukogu (BNS 1995b).
Venemaa huvid Eesti mereäärset asendit silmas pidades on selgelt transport ja kommunikatsioonide kasutamine. Tsiviilvallas on huvid selles punktis mõlemapoolsed - transiit on Eestile sissetulekuallikaks ja kaudselt toimub kohalike kommunikatsioonide arendamine (Eesti raudtee põhinebki transiidil), kuid NATO laienemisel Poolasse ja Soome (osaliselt ehk Baltimaadessegi) võib survet sõjalise tähtsuse osas suureneda. Tegemist on Moskva isolatsioonikartusega Idapiiril, mis tähendaks Kaliningradi "üksijäämist" ja selle kaotamise võimaluse suurenemist. Venemaa on selle probleemi leevendamiseks ja ka survevahendiks käivitanud tohutu kulukaid sadamaprogramme Leningradi oblastis. Võimalikud Venemaa sõjalised baasid Eestis viimase majanduslikel kaalutlustel on välistatud.

Eestist kui põllumajandusmaast rääkides on Venemaapoolne huvi olemas, kuid iseasi, kuivõrd teadvustatud see on. Eesti toiduained on Venemaal vägagi oodatud ning siin on huvi kahepoolne sarnaselt Eesti kui tööjõu eksportijaga. Huvi Eesti tööstusettevõtete vastu tipneb kahtlemata Sillamäe haruldaste muldmetallide tehasega (ainult kaks sellist maailmas), kuid Eesti huvi on leigem, kuna turupuudust ei näi olevat.

Eesti elamisruumina siinset "ranget" kodakondsuspoliitikat arvestades lähiajal huvi ei paku. Küll meeldiks "Pribaltika" aga Vene-Eesti soojade suhete korral. Venemaa ei ole Karaganovi (Mihkelson 1996a) sõnul huvitatud Eesti territooriumi tagasisaamisest. Venemaa on huvitatud Eesti kiiremast liitumisest Euroopa Liiduga, kuna see annaks Moskvale lisavõimalusi koostöös Lääne-Euroopaga (ehk kasutada kuidagi ära konsensuse printsiipi mitmete küsimuste puhul EL-is).

Baltikumi tähtsus tuleneb suuresti Venemaa käitumisest tema suhtes (Sherr 1996) ning arvestades seega Lääne kõrgendatud tähelepanu Eesti suhtes, on huvide realiseerimine komplitseeritud ja  Moskval tuleb kasutada Lääne reegleid. Majanduslike vahendite puhul võib rääkida Vene kapitali invasioonist, kuna koostöö on pärsitud topelttollidega. Venemaa võib kasutada Eesti sõltuvust energiaressurssidest, kuid 1990-ndate alguses toimunud ümberorienteerumine on tõstnud Eesti immuunsust selles suhtes. Eesti, nagu ka ülejäänud Baltikum, on küll kindel kauba eest tasuja, kuid Venemaa majandusringkondade tiheda seotuse tõttu riigiga on sanktsioonide kehtestamine siiski suhteliselt lihtne.

Poliitilistest vahenditest rääkides üritab Venemaa maailma üldsuse surve abil saavutada "kaasmaalaste" aktiivset kaasamist Eesti poliitilisse ellu. Isegi kui Eesti suudab assimileerida kõik muulased, kes pole Vene kodakondsust võtnud, on 100 000 (Venemaa kodanike näol) suur arv. Üldsuse mõjutamine käib läbi rahvusvaheliste organisatsioonide, milledest OSCE-s on Venemaal küllalt head positsioonid. Nimelt toetavad seal Moskva europoliitikat peaaegu kõik SRÜ riigid, sealhulgas ka näiteks Euroopa-kauged Kõrgõstan, Tadzikistan ja Turkmeenia. Kusjuures Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu ja ÜRO ei saaks ignoreerida OSCE-d, kui viimane mõistaks hukka vähemuste kohtlemise Eestis ja Lätis. See tähendaks aga Baltimaade Euroopa Liitu ja NATO-sse liikumise järsku aeglustumist (Hint 1998).

Sõjalise jõu kasutamine oma (eeskätt just militaarsete) huvide rahuldamiseks on vähetõenäoline ning nõuaks Eestis esmalt mingi näiliselt kohaliku konflikti korraldamist. Ülesanne on keeruline, kuna ainuüksi geograafiline asend tingib Lääne kõrgendatud tähelepanu, kuid võimalik (sündmused Riias 1998. aasta kevadel).

Venemaa praktiseerib võtet käsitleda koos (seotult) probleeme, millest vähemasti ühes on Venemaal kindel positsioon - näiteks Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise sidumine siinsete venelaste probleemidega (Sorokin 1996).

  Postsoviet-majandus ja julgeolekuruumi mõiste jääb eksisteerima veel päris pikaks ajaks, vaatamata riikidevahelistele erinevustele ja Baltimaade püüdlustele "pageda Euroopasse". Venemaa on sideaineks mitmete ühiste huvide ja probleemidega seotud endiste liiduvabariikide vahel (Fadeyev & Razuvayev 1994). Eesti kutsumine ühinemisläbirääkimistele Euroopa Liiduga ja ka tõenäoline liikmekssaamine paistab olevat esimene tõsisem samm selle geopoliitilise moodustise murendamisel.

4. Kokkuvõte

Venemaa kui tohutu geopoliitiline ala on end järjest enam "tunnetamas" ning 1990-ndate alguse ebamäärasus (teadmatus geopoliitilistest teguritest) on tänu aktiivsele geopoliitikaga tegelemisele möödumas. Nõukogude ajal Moskva ametlikult geopoliitikat ei tunnustanud, kuid just sotsialistliku maailma kokkuvarisemisega tekkinud ebamäärasus (nagu suuremad vapustused üldse) andis uue tõuke geopoliitikale maailmas ja taaselustas selle aine ka Venemaal. Geopoliitikal on täna Venemaal lai kõlapind nii politoloogide, geograafide kui teiste alade esindajate juures, ning lisaks aine viljelemisele teadusasutustes korraldatakse näiteks ülevenemaalisi konverentse, kus osalevad ka riigivõimu esindajad. Venemaa välispoliitika kasutab geopoliitikaalaseid uurimusi oma töös ulatuslikult, kusjuures lisaks välisministeeriumisisesele tegevusele eksisteerivad mitmed institutsioonid (Karaganovi "meeskond") ja nõukogud presidendi ja valitsuse juures. Tegu on nii konkreetsete tellimustega teatavate regioonide kohta ("lähivälismaa" doktriinid, kontseptsioonid jne) kui üldteoreetiliste nägemuste (multipolaarne maailm) kasutamisega. Rääkida võib toimivast mehhanismist, mis töötab välja ratsionaalseid ettepanekuid poliitikutele esitamiseks piiri taga. "Lähivälismaa" jaoks on ohtlikud just "ettepanekud, millest ei saa keelduda" (meeldiva sidumine ebameeldivaga), mitte Venemaa "kärkimine".

Vene geopoliitika näib kõigepealt paika panevat geopoliitilise maailmakorralduse nii nagu seda näha soovitakse ning vastavalt sellele tuletatakse geopoliitilised koodid. Koode rakendatakse, need vormivad maailmakorralduse ja sellega soovitav saavutataksegi. Võib ju vaielda, et koodid on elementaarsed, ja teataval määral vastupidist protsessi olla ei saa - tähelepanek on õige, kuid ainult osaliselt. Nõukogude Liidu lagunemisega kadusid ka tema geopoliitilised koodid "kaugvälismaa" suhtes ning tekkis vajadus "lähivälismaa" ehk uute lokaalsete koodide järele. Tegemist on justkui omalaadi spikerdamisega - praktilise töö korral saab vastust teades valida ka muutujad , mis ülesandesse sobivad. Venemaa valib vastuse, mis talle antud situatsioonis enam sobilik näib (multipolaarne maailm) ja kujundab selleni jõudmiseks vastava poliitika.

Multipolaarse ajastu jõustumiseks kohtub Venemaa president näiteks Hiina, Jaapani, Saksamaa ja Prantsusmaa riigipeadega ning deklareerib seal, kus võimalik, ühist hegemooniavastasust - atlantismi võidukäik peab lõppema. Luuakse uusi termineid, mida ametlik Moskva kasutab ja mis iseloomustavad teatava ala kuulumist Vene mõjusfääri. Näiteks sõnaühendi "kaasmaalased" üldistatud kasutamine "venekeelse elanikkonna" asemel; või terminid "lähi- ja kaugvälismaa". "Lähivälismaa" nagu ka määratlus "endise NL-i alad" on selgelt suunatud oma mõju suurendamisele. Toimub teatud riikide sidumine endaga juba terminoloogia läbi - ei räägita Ida-Euroopast ega isegi mitte naaberriikidest. Termini tõlkimine otse vene keelest annaks lähedase piiritaguse, mis otseselt viitab Venemaa juurde kuuluvatele aladele (sõna "riik" ei kajastu).

Iseküsimuseks on Vene geopoliitika staatus maailmamastaabis. Venelasi tsiteeritakse ja tõlgitakse ainult kui Venemaa eksperte - teooriaalaselt praktiliselt mitte (nõuavad valjuhäälselt endaga arvestamist). Vene ametlik välispoliitika lähtub multipolaarsusest ja viib seda ellu, kasutades "võrdset ühekaugust" ja propageerides hegemooniavastasust. Samas näeb enamus Lääne teoreetikuid (vt Brzezinski "The Grand Chessboard") maailmas hegemooniat USA juhtimisel.

Venemaa ei ole tohutust tuumapotentsiaalist hoolimata superriik, kes on võimeline suure osaga maailmast vastamisi astuma. Lääne demokraatiad, kes varem kartsid Venemaa (NSVL-i näol) tugevust, on nüüd ebalevad Venemaa ettearvamatuse tõttu - nenditakse näiteks normaalsete majandussuhete võimatust jne. Venemaa, kes neid aspekte arvestab ning mõningast agressiivsust rakendab, võib säilitada suurriigi staatuse. Selleks on lisaks vajalik sisemise stabiilsuse saavutamine (konsensus välispoliitika alal on tekkimas), edukate reformide läbiviimine ja majanduse stagneerumise peatamine (tuleviku ekspansiooni vahend) ning soodsad välistingimused. Tuleb tõdeda, et puhtfüüsiliselt on Venemaa hetkel regionaalne (või transregionaalne) jõukese. Maailma tõusmine Vene geopoliitika sihtalaks on seletatav Venemaa püüdlusega jääda suurjõuks ning saavutada sellega koos liidripositsioon ka regioonis. Moskva näib olevat mõistnud, et lihtsalt ootus, et teised sinuga arvestaksid, ei aita - tuleb panna teised endaga arvestama (agressiivne kaitse).

Rääkides Venemaa ambitsioonidest, tuleb eeskätt määratleda tema olemus - tegu on mõningaid kapitalismi jooni omava euro-aasia ühiskonnaga, mis rakendab teatavaid elemente demokraatiast (oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse üldaktsepteeritavaid e Lääne reegleid).

Suurimaks väljakutseks Venemaale on kahtlemata tema mõju langus ülejäänud maailmas. Asunud, idealiseeritud läändeintegreerumisest loobudes aktiivselt oma regiooni korraldama, põrkus Venemaa teatud raskustele - tegemist on suurriigiga, kes ei saa vabalt opereerida omaenda regioonis (või regioonides, kus asetsetakse). Arendades eelpool (punktide 2.3.1 ja 3.2.2 all) käsitletud tsonaalsuse printsiipi, mille järgi mõjupiirkond tekib impeeriumi ümber, võib väita, et nõrk Vene Föderatsioon, kes ei suuda kontrollida oma äärealasid, ei suuda tekitada mõjupiirkonda ka oma vahetutel piiritagustel aladel. Ilmneb huvitav tõsiasi, et Venemaa poliitika "lähivälismaal" käib suuresti läbi "kaugvälismaa". Mistahes Vene politoloogi või analüütiku kirjatöös sisaldub teatav kibestunud küsimus, miks Lääs ei soovi arvestada Venemaa geopoliitilisi ning geostrateegilisi huve endise Nõukogude Liidu aladel (Lääs ei tunnista jagunemist "lähi- ja kaugvälismaaks" ). Taoline pisut kitsarinnaline lähenemine on vastuolus venelaste endi globaalsuse ja multipolaarsuse propageerimisega. Tekib ju Venemaal huvide konflikt USA-ga kogu lähivälismaa osas (väiksemate jõukeskmetega osaliselt). Venemaa huvid "lähivälismaal" ulatuvad majanduslikest sõjalispoliitilisteni, teenides kokkuvõttes üht eesmärki - Venemaa edasise lagunemise ärahoidmist. Kõige kriitilisem on olukord Venemaa lõunapiiril, kus ta vajab täiesti paaniliselt puhvertsooni, kaitsmaks end Hiina "vaikse ekspansiooni" eest.  Loomulikult ei ole Venemaa "väikeriik" oma otseste naabrite ("lähivälismaa") kõrval, kuid puhtmeelevaldne tegevus seal tähendaks vastuollu minemist teiste riikide huvidega (USA on huvitatud näiteks soojadest suhetest iseseisva Ukrainaga, kindlustamaks oma kohta Euraasias). Venemaa omavoli selles regioonis tähendaks Moskvale neo-isolatsionismi ja oleks riigi arengu seisukohalt vägagi lühinägelik. Ainuvõimalik tee on SRÜ sidemete tugevdamine paralleelselt Venemaa ja "sihtriikide" kahepoolsete intensiivsete suhetega. Paraku ei suuda Venemaa näiteks harjuda olukorraga, et endised liiduvabariigid suhtlevad ülejäänud maailmaga ja omavahel "temast mööda". Seetõttu üritabki Venemaa "lähivälismaad" isoleerida, taotledes nii heakskiitu oma tegevusele nende suhtes (viitamine Lätile kui fa?ismisõbralikule riigile 1998. aasta kevadel).

Venemaa ei ole väikeriik, kes mittemidagi tehes muutub ise ekspansiooni objektiks. Tänu geopoliitikale on Venemaa teinud kindlaks oma nõrgad kohad (NSVL-iga võrreldes on arvukalt) ja rakendab väljatöötatud strateegiaid nende ellimineerimiseks - püüdlemine polütsentristliku maailmakorralduse poole endast tugevamate jõu hajutamises.

Venemaa geopoliitikas on palju ideoloogiat ning see väljendub ka välispoliitikas - neil on asja kõige ja kõigiga - mistõttu Venemaa "väikeseks" ei muutu.
 

LISA 4
"Lähivälismaa" riigid Venemaaga ühinemise (liidu sõlmimise) tõenäosuse järgi:
1) Valgevene - teatav liit Venemaaga juba eksisteerib, kuid Arbatovi (1994) arvates oleksid vajalikud koordineeritud demokraatlikud reformid integratsiooni kiirendamiseks.
2) Kasahstan, kes liitub väga suure tõenäosusega on etniliste, majanduslike ja julgeolekualaste põhjuste tõttu Venemaa eluline ala. Kasahstani lagunemise oht (natsionalism ja islami äärmuslus) ja vägivald rahuvuste vahel tooks kaasa Moskva sekkumise (Arbatov 1994).
3) Armeenia - liitumine Venemaaga suure tõenäosusega.
4) Gruusia ja Kõrgõstan - märkimisväärne tõenäosus. Armeenia ja nende kahe julgeolekualased huvid kattuvad Arbatovi arvates Venemaa omadega.
5) Ukraina tõenäosus liiduks Venemaaga on märkimisväärne, kuid pigem võiks liituda teatavad riigi osad, kui kogu maa.
 6) Usbekistan, Tadzhikistan ja Turkmeenia - tõenäosus liiduks on alanev, sest Venemaa enda huvi on madal kuigi antud maad oleksid huvitatud. Arbatov (1994)ütleb, et Kesk-Aasia on kõige vähemtähtsam subregioon Venemaa jaoks endises Nõukogude geopoliitilises ruumis. Antud regiooni püsimine sõltub Brzezinski (1997) arvates paljuski Usbekistanist, mis on rahvuse mõttes elujõuliseim ja arvukaim Kesk-Aasias.
7) Aserbaidzhaan, mis sõltub palju mujal Kaukaasias toimuvast. Brzezinski (1997) järgi on Aserbaidzhaan koridor läänepoolseks ligipääsuks loodusvararikkale Kaspiale. Kontrollides Aserbaidzhaani on võimalik Kesk-Aasia ülejäänud maailmast eraldada. Arbatovi (1994) arvates liitus Aserbaidzhaan SRÜ ja ühtse julgeolekusüsteemiga oma edutuse tõttu sõjas Armeeniaga. Liit Venemaaga oleks sisutühi ning Aserbaidzhaanist ei saa kunagi "Vene julgeolekuliitlast" - vabatahtlikku Venemaaga ühinemist ei tule. Samas ei tähenda see ka otsest Moskvavastasust ja normaalsete poliitiliste ja majanduslike suhete võimatust.
8) Moldova puhul sõltub palju Ukrainast. Arbatov (1994) ei usu üldse võimalikku liitu Venemaa ja Moldova vahel (võrdsustades ta Baltimaadega). Tegelikkuses võib teatavatel tingimustel Venemaa olla huvitatud Moldova kindlatest osadest (Dnestriäärne).
9) Läti - tõenäosus liiduks on väike, kuid mitte olematu. Arbatov (1994) ütleb Moldovast ja Baltimaadest rääkides, et liidust Venemaaga ei tule midagi välja, parimal juhul jäävad need riigid julgeolekualases aspektis Venemaaga neutraalseks.
10) Eesti ja Leedu - praktiliselt välistatud. Venemaa surve on tugev ja antud riikide eesmärgiks on "lähivälismaa" nimest lahtisaamine, välistamaks kasvõi minimaalsetki mõistmist läänes Venemaa agressiivsele käitumisele neis riikides (Läti puhul sama).
11) Mongoolia - otseselt lähivälismaaks tituleeritud pole, kuid Venemaa vastasseisu puhul Hiinaga võib kujuneda tähtsaks alaks.
12) Soome - Venemaa mõjusfääri riik aastakümneid (vaikimisi), mõju on vähenemas Soome astumise järel EL-i, kuid sõjalispoliitilisi otsuseid varjutab kindlasti veel edaspidigi. Võimalikust liitmisest kõnelevad ainult kõige äärmuslikumad rühmitused Venemaal.
 
 
 
 
 
 

KIRJANDUS:
A r b a t o v, Alexei G. 1994. Russian National Interests. Damage Limitation and Crises?. Ed. by R. D. Blackwill and S. A. Karaganov. pp. 55-77.
"Eesti ja Venemaa, eestlased ja venelased - dialoog". Olof Palme  Rahvusvaheline Keskus (Rootsi), Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (Eesti), Virginia Ülikool (USA) Inimteadvuse ja Inimsuhete Uuringu Keskus. Tallinn 1997
Encyclopaedia Britannica 1963. Volume 10. pp. 182F-182J.
B e r g, Eiki 1993. Geopoliitika suhtelisest asendist. Akadeemia. 1993. nr 3. lk 469-476.
Encyclopedia Americana 1966. Volume 12. pp 472d-474.1993.
B l a c k w i l l, Robert D. and Karaganov, Sergei A. 1994 Introduction and Conclusions. Damage Limitation and Crises?. Ed. by R. D. Blackwill and S. A. Karaganov. pp. 1-25.
B r z e z i n s k i, Zbigniew 1997. The Grand Chessboard. American Primacy and Its Geostrategic Imperatives. BasicBooks.
D u g i n, Aleksandr 1997. Osnovõ Geopolitiki. Geopolitit?eskoje budu?eje Rossii.
Moskva, "Arktogeja". s.167-419.
F a d e y e v, Dmitri A. ja Razuvayev, Vladimir V. 1994. Russia and the Western Post- Soviet Republics. Damage Limitation and Crises?. Ed. by R. D. Blackwill and S. A. Karaganov. pp. 107-123.
F u k u y a m a, Francis. 1994. The Ambiguity of  "National Interests". Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 10-24.
G l a s s n e r, Martin I. 1996. Political Geography. John Wiley & Sons Inc. pp.322-341.
G o b l e, Paul 1994. Russia as a Eurasian Power: Moscow and the Post-Soviet Successor States. Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 42-51.
H o r e v, B. 1995. Javljajetsja li "Novaja Rossija" zhiznesposobnõm gossudarstvom v sovremennõh granitsah?. Geopolitit?eskie i geoekonomit?eskie problemõ Rossii. Russkoje Geografit?eskoje ob?estvo. s.  18-23.
K a r a g a n o v, Sergei 1992. Russia: The New Foreign Policy and Security Agenda.
A View from Moscow. London Defence Studies.
K i s s i n g e r, Henry A. 1994. Russian and American Interests after the Cold War. Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 1-9.
K l i a m k i n, Igor 1994. The Outlook for democracy in Russia. Damage Limitation and Crises?. Ed. by R. D. Blackwill and S. A. Karaganov. pp. 25-41.
K o l o s o v, V. 1995. Geopolitit?eskije stsenarii dlja Vostot?noi i T?entralnoi Evropõ      v postbipoljarnom mire. Geopolitit?eskie i geoekonomit?eskie problemõ Rossii. Russkoje Geografit?eskoje ob?estvo. s. 55-64.
K o r t u n o v, Andrei 1995. Russia, the "Near Abroad", and the West. The New Russia Trobled Transformation. Ed. by G. W. Lapidus. pp. 143-191.
K u r s, Ott 1993. Poliitgeograafia arengulugu. Akadeemia. 1993. nr 12. lk 2640-2667.
L a v r o v, S. 1995. Geopolitika i regionalistika: vzgljad ut?jonõh. Geopolitit?eskie i geoekonomit?eskie problemõ Rossii. Russkoje Geografit?eskoje ob?estvo. s. 3-10.
L u k i n, Vladimir. 1994. Russia and its Interests. Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 106-115.
M i l l e r, Steven E. 1994. Russian National Interests. Damage Limitation and Crises?. Ed. by R. D. Blackwill and S. A. Karaganov. pp. 77-107.
P o z d n j a k o v, Elgiz A. 1995. Geopolitika. Moskva Izdatelskaja gruppa "Progress"
R o g o v, Sergei. 1994. Military Interests and the Interests of the Military. Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 68-82.
S e s t a n o v i c h, Stephen 1996. Geotherapy. Russias Neuroses, and Ours. The National Interest. Fall 1996. pp. 3-13.
S h e r r, James 1996. Russia: geopolitics and crime, The World Today. February 1996. pp. 32-36.
Skorospelov, P., Veselov, V. 1995. Novaja geostrategija S?A i bezopasnost Rossii. Geopolitit?eskie i geoekonomit?eskie problemõ Rossii. Russkoje Geografit?eskoje ob?estvo. s.75-78.
S o r o k i n, K. E. 1996. Geopolitika sovremennosti i geostrategija Rossii. Rossiiskaja politit?eskaja entsiklopedija. Moskva.
S t a n k e v i c h, Sergei 1994. Toward a New "National Idea". Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 24-32.
Z a k h a r o v, Vladimir F. Russias Role in European Security Structure. From Rivalry to Balance of Interests. Moscow House of Europe.
T a y l o r, Peter J. 1993. Political geography. Longman Scientific & Technical.
T r a v k i n, Nikolai 1994. Russia, Ukraine, and Eastern Europe. Rethinking Russia´s National Interests. Ed. by S. Sestanovich. Centre for Strategic and International Studies, pp. 33-41.
U ? k a l o v, G. I. i Malaha, I. A. 1995. Mezhgosudarstvennõe migratsii Rossii. Geopolitit?eskie i geoekonomit?eskie problemõ Rossii. Russkoje Geografit?eskoje ob?estvo. s. 99-105.
W a l l e r s t e i n, Immanuel. 1992. Geopolitics and Geoculture. Cambridge University Press 1992.
 

AJAKIRJANDUS:
B N S 1995a. Venemaa välisminister ei välista… Postimees 19. aprill 1995
B N S 1995b. Õigeusu kirik võib mõjutada Eesti-Vene suhteid, Eesti Päevaleht 11. detsember 1995.
E y a l, Jonathan 1995. Karu sihib uut Jaltat, Hommikuleht 24. aprill 1995.
G o b l e, Paul 1997. Katastroofi retsept Venemaa päevalehes, Sõnumileht 7. aprill 1997.
G o b l e, Paul 1998. Geograafia määrab majanduse, Sirp 30. aprill 1998
H i n t, Madis 1998. Venemaa kõrvetas näpud, Postimees 20. märts 1998.
J a a n s o n, Kaido 1997. Venemaa, Lääs ja Eesti, Sõnumileht 10. september 1997.
K a r a g a n o v, Sergei 1996. Venemaa huvid Euroopas, Luup 24. juuni 1996
K l a a s, Urmas 1996. Eesti astumisel NATO-sse rakendab Venemaa adekvaatseid meetmeid, Postimees 29. aprill 1996.
K ä r n e r, Rein. 1998. Vene diplomaatia tegevuskava, Postimees 13. mai 1998.
L i i a s, Taavet 1996. Hiina ja Venemaa strateegiline partnerlus, Postimees 29. aprill 1996
M i g r a n j a n, Andranik 1994. Venemaa ja "lähivälismaa", Pühapäevaleht 29. jaanuar 1994.
M i h k e l s o n, Marko 1996a. Sergei Karaganov: Venemaa on huvitatud heanaaberlikest suhetest Eestiga, Postimees 5. juuni 1996.
M i h k e l s o n, Marko 1996b. Venemaa eksvälisminister võrdleb Eestit Kuubaga, Postimees 19. september 1996.
M i h k e l s o n, Marko 1996c. Venemaa välisminister usub uue maailmakorra võima-likkusse, Postimees 21. oktoober 1996.
M i h k e l s o n, Marko 1997. Venemaa mõtestab Balti riike, Postimees 15. september 1997.
N u t t, Mart 1994. Jeltsini doktriin ja Eesti, Postimees 3.august 1994..
R a i d, Aare 1995a. Venemaa välispoliitika suurriikluse tugevnemine, Päevaleht
3. jaanuar 1995
R a i d, Aare 1995b. Venemaa välispoliitika: suurriikluse tugevnemine, Päevaleht 4. jaanuar 1995.
R a i d, Aare 1996. Venemaa rahvuslik julgeolek, Eesti Päevaleht 27. märts 1996.
R õ i g a s, Anneli 1996. Primakov: Venemaa välispoliitika peab vastama suurriigi staatusele, Sõnumileht 17. jaanuar 1996.
 
 

Summary
 The present work observes Russia´s post cold war geopolitics and the guestion how does Russian foreign policy correspond to that. There are several problems: what kind of transformation Russia would experience, could Russia compete with other power centres in the future and would there be a threat from Russia towards its neighbouring countries.

After the collapse of Soviet side and Soviet Union itself geopolitics has become a popular and rapidly developing discipline in Russia (geopolitics always experienses rapid growth in case of large shatterings in the world). In Russia there are lots of institutions and scholars engaged in geopolitics and their main purpose seems to be securing or strenghtening Russian governments foreign and internal policy.

 Russia´s geopolitical situation has got worse if compared to the Soviet Union (Russia has declared itself as a legal successor of the SU). Russia´s position has moved towards East and North, away from Europe, losing its ports on Black and Baltic sea. As a sum of all losses (the fall of the Soviet block and Soviet Union), Russia has forfeited its status as a superpower and is at the moment only a great power with possibilities for even greater degradation (onto the level of regional power). So it could be said that the biggest challenge for Russia is the preserving of its great power status.

 Russia´s geopolitical interests in its neighbouring countries extend from the area of economy to military-political and the same can be said in the means of salvation of these interests. Russia is now in a complicated situation, where it cannot operate independently in its own region (although Russia is a great power). That means that Russian foreign policy in "near abroad" should be applied through the countries of "far abroad" - Moscow needs an acceptance from Washington, Paris, London, Peking etc.

 Thanks to Russian geopolitical reasearches the weak sides of Russia have been figured out and different strategies to elliminate them have been applied. Russian foreign policy proceeds from multipolarity and uses strategy we can call "active interaction" (both suggested by Russian geopolitics) to solve its interests.

 Russia remains a great power if it can obtain internal stability (consensus in case of foreign policy), stop the stagnation of economy (because that is the instrument of expansion in the future) and force up regional integration (or Russia itselt will break down) - Moscow adapts the rules of the West.

 One could say, that there is much ideology in the Russian geopolitics and for that reason also in the Russian foreign policy - Russia has got to do business with everybody everywhere - and that means Russia won´t ever become small country.