SRÜ kui rahvusvaheline organisatsioon

Tartu Ülikool
Sotsiaalteaduskond
Politoloogia osakond
 
 

LIINA ARENG
 
 

SRÜ kui rahvusvaheline organisatsioon

Bakalaureusetöö


Juhendaja: lektor Rein Toomla

 
 

Tartu 1999













SISUKORD

Sissejuhatus

1. SRÜ TEKKELUGU

1.1. SRÜ tekkimise tingimused

2. SRÜ STRUKTUUR

2.1. SRÜ põhikirjalised organid

2.2. Otsuste vastuvõtmise kord

2.3. SRÜ-sisesed riikidevahelised ühendused

3. SRÜ LIIKMESKOND

3.1. SRÜ riikide lühiülevaade

3.2. SRÜ riikide ülevaade (välis- ja kaitsepoliitika)

4. ÜLEVAADE SRÜ SENISEST ARENGUST

4.1. Majanduslik koostöö

4.2. Sõjaline koostöö

5. SRÜ TULEVIKUPERSPEKTIIVID

5.1. SRÜ kontseptsioonid

5.2. (Re)integratsioon

5.3. SRÜ püsimise võimalused (hinnang)

Lõppsõna

Kokkuvõte

Lisad

Lisa 1. SRÜ kaart

Lisa 2. SRÜ regiooni riikide olulisemate koostöölepingute kronoloogia (1991-1998)

Lisa 3. SRÜ riikide rahvaarv, rahvuslik, lingvistiline ja religioosne koosseis ning tähtsamad kaubanduspartnerid

Lisa 4. SRÜ riikide-vahelised suhted 21.sajandil (hinnang)

Kirjandus

Resümee
 
 
 
 

Sissejuhatus

1991.aastal kerkis maailmaareenile viisteist uut iseseisvat riiki, endist Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu (NSVL) vabariiki. Neist kaksteist otsustasid omavahelist koostööd jätkata regionaalse rahvusvahelise organisatsiooni - SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus, Sodruzhestvo Nezavissimõh Gossudarstv) raames.

Tänaseks on SRÜ tegutsenud juba üle seitsme aasta, kuid rahvusvahelisel areenil on see organisatsioon jäänud siiani üsna märkamatuks. Tähekolmikut SRÜ on seni põhiliselt kasutatud endiste liiduvabariikide koondterminina, mitte kui reaalselt tegutseva rahvusvahelise organisatsiooni (RVO) nimetusena. Juriidiliselt on SRÜ siiski organisatsioon - olemas on alaliselt tegutsevad organid ja spetsiifilised poliitilis-organisatsioonilised normid, põhikiri, funktsioneerimise protseduurid, otsuste vastuvõtmise kord ja liikmeskond. Vaatamata sellele pole SRÜ-st saanud määravat tegurit liikmesriikide omavahelistes suhetes ja suhetes muu maailmaga. Põhjusi on mitmeid. Neid ongi püütud käesolevas bakalaureusetöös lahata.

Käesoleva töö eesmärgiks on käsitleda SRÜ kui RVO rolli tema liikmesriikide vahelistes majanduslikes ja poliitilistes suhetes, hinnata käesolevaid arenguid ning prognoosida võimalikke tendentse tulevikus. Kuid nagu väidab Khazanov (1995, 21), võib endise NSVL-i regiooni tuleviku prognoosimisel analüüsida küll käesolevaid ja minevikutrende ning arutleda nende võimaliku mõju üle tulevastele arengutele, kuid see ei võimalda siiski täpselt ette ennustada, mis tegelikult juhtub juba lähitulevikus. "Arvestamine ettearvamatusega on kohustuslik." Antud fakti arvestades on käesolevas töös püütud tugineda võimalikult erinevale allikmaterjalile, nii SRÜ kui Lääne autoritele, et tulemus saaks võimalikult tõetruu.

Käesolev bakalaureusetöö on jagatud viide peatükki. Esimeses osas antakse ülevaade SRÜ tekkimise põhjustest ning tingimustest, mis kujundasid organisatsiooni võimupiirid ning funktsioneerimise põhiprintsiibid. Teises osas kirjeldatakse SRÜ institutsionaalset struktuuri ja otsuste vastuvõtmise korda ning püütakse selle alusel analüüsida SRÜ ebaefektiivsuse põhjuseid. Kolmas osa annab lühiülevaate SRÜ riikide etnilis-lingvistilisest ja religioossest koosseisust ning kirjeldab riikide rahvusvahelist seisundit ja kaitsepoliitilisi prioriteete. SRÜ riikide välispoliitilise orientatsiooni taustal püütakse hinnata võimu- ja alluvusvahekordi regioonis ning selle peegeldusi SRÜ-s. neljas osa sisaldab ülevaadet SRÜ senisest arengust (keskendudes riikide-vahelisele majanduslikule ja sõjalisele koostööle) ning hinnanguid SRÜ kui RVO suunitluse ning majandusliku ja julgeolekualase koostöö tulevikuväljavaadete kohta. Viimane ehk viies osa keskendub SRÜ tulevikuperspektiivide analüüsimisele. Pikemalt peatutakse SRÜ integratsioonipoliitikal ning püütakse hinnata, kuidas võiksid SRÜ riikide vahelised koostöösuhted välja näha peale SRÜ võimalikku lagunemist.

Antud temaatikat on varasemalt suhteliselt vähe uuritud. Põhjuseks võib olla SRÜ lühike eksisteerimisaeg või see, et SRÜ-d kui rahvusvahelist organisatsiooni pole võetud piisava tõsidusega. Arvan, et nimetatud regioonis toimuv omab majanduslikku ja julgeolekupoliitilist tähtsust kõigile ümbruskonna riikidele (s.h ka Eestile), kuid ka laiemas plaanis globaalsele julgeolekule. Teatavasti on sisepoliitiline olukord regiooni riikides jätkuvalt ebastabiilne: majanduslik olukord halb, seadusandlus neis riikides on arengujärgus, relvajõud on alafinantseeritud, etnilised rahutused pole lakanud ning suhted naabritega on ebaselged. SRÜ kui RVO ei ole suutnud teha praktiliselt midagi selleks, et kujunenud olukorda leevendada.

Leian, et SRÜ liikmesriikide vahelised suhted ja nende organiseerimise vorm on küllalt lai teemadering, mille paljud aspektid vajaksid tulevikus detailsemat käsitlemist, mida antud töö maht kahjuks ei võimaldanud.
 

1. SRÜ TEKKELUGU

1990.aastal käivitus NSVL-i territooriumil intensiivne iseseisvumisprotsess. Keskvõimu kokkuvarisemine 1991. aasta augustiputshi järel muutis liiduvalitsuse taaselustamise senisel kujul võimatuks ning põhjustas liiduvabariikide reaalse iseseisvumise ahelreaktsiooni (Walker 1993, 289).

Ukraina iseseisvusdeklaratsioon (1.detsember 1991.aasta) vormistas lõplikult NSVL-i lagunemise. Tajumine, et NSVL ei saa eksisteerida ilma Ukrainata kiirendas "lahutusprotsesside" algust (Bremmer 1994, 83). Valgevene, Kasahstani, Moldova ja teiste liiduvabariikide elanikud, kes üleliidulisel referendumil 1991.aasta märtsis olid hääletanud Liidulepingu poolt, avaldasid nüüd ühemõttelist toetust sellest eraldumiseks. Samas tõdeti, et oleks hädavajalik taastada ja formuleerida sidemed endiste liiduvabariikide vahel; säilitada majanduslik, poliitiline ja sõjaline koostöö uuel kujul. NSVL-i valitsuse poolt algatatud läbirääkimised Uue Liidulepingu (vt ptk. 1.1.) loomise üle jooksid tupikusse.

8.detsembril 1991.aastal toimus Minski lähedal Valgevene valitsuse residentsis Belovezhi põlismetsas (Belovezhskaja pushtsha) Valgevene Vabariigi, Vene Föderatsiooni (VF) ja Ukraina riigipeade kohtumine eesmärgiga määratleda Moskva keskvõimu edasine saatus. Lähtudes faktist, et VF, Ukraina ja Valgevene olid 1922.aastal NSVL-i kolm asutajaliiget, võtsid nad endale õiguse laiali saata see, mille nad olid loonud, ning kinnitasid, et "NSVL kui rahvusvahelise õiguse ja geopoliitiline subjekt on lakanud eksisteerimast" (Soglashenije o sozdanii SNG, 1998). Kohtumise resultaadina allkirjastati kokkulepe Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise kohta (tuntud ka kui Belovezhskaja pushtsha kokkulepe).

Mõjutatuna sellisest slaavi riikide kesksest võimujagamisest tulid Kesk-Aasia vabariigid omakorda kokku Turkmenistanis, et arutleda alternatiivse endisi liiduvabariike ühendava organisatsiooni loomise üle. Seejärel (21.detsember 1991) toimus Alma-Atas kõigi endiste liiduvabariikide (v.a. Balti riigid ja Gruusia) ühine nõupidamine, kus vormistati lõplikult SRÜ sünd: Armeenia, Aserbaidzhaan, Kasahstan, Kõrgõzstan (endine Kirgiisia), Moldova (endine Moldaavia), Tadzhikistan, Turkmenistan, Ukraina, Usbekistan, Valgevene ja Vene Föderatsioon - allkirjastasid protokolli SRÜ loomise kohta (Alma-Ata deklaratsioon). Sellega fikseeriti lõplikult NSVL-i kui sotsialistliku liitriigi lagunemine. Likvideeriti NSVL-i Ülemnõukogu ja teised institutsioonid. 25.detsembril 1991.aastal astus tagasi NSVL-i President Mihhail Gorbatshov.

Alma-Ata deklaratsiooniga kinnitasid 11 endist liiduvabariiki valmisolekut koostööks erinevates välis- ja sisepoliitika valdkondades ning garanteerisid endise NSVL-i rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Gruusia liitus SRÜ-ga 1993.aastal. Sellest ajast saadik on SRÜ liikmesriikide arv püsinud muutumatu.
 

1.1. SRÜ tekkimise tingimused

Iga uue organisatsiooni tekkimine on kahe vastandliku tendentsi kompromiss: ühelt poolt pürgivad kõik riigid suveräänsusele ja sõltumatusele, teisalt tuleb neil eesmärkide kooskõlastamiseks delegeerida osa õigusi ja volitusi muudele instantsidele (Made 1985, 7).

SRÜ loomisele eelnenud NSVL-i keskvalitsuse ja vabariikide vahelised kuudepikkused vaidlused liidu tuleviku üle tingisid selle, et iga vabariik hoidis kiivalt kinni oma äsja kätte võidetud autonoomiast ning suhtus äärmise ettevaatusega võimalikesse katsetesse taastada rahvusülene keskvalitsus (Walker 1993, 293-294).

Mitmete vabariikide liidrid olid veendunud, et kui säilib mingi kasvõi kaudselt Nõukogude keskvalitsust meenutav moodustis, saab see võimalikuks taimelavaks konservatiivsetele ja tagurlikele gruppidele. Kuulujutud uue riigipöördekatse kohta (seekord Jeltsini vastu) levisid Moskvas veel 1991.aasta detsembri alguses, 1992.aasta kevadel ja 1992.aasta kesksuvel (Walker 1993, 294). Balti vabariigid, Gruusia, Moldova ja Aserbaidzhaan olid radikaalselt vastu liidu (ükskõik millisel kujul) säilitamisele endiste NSVL-i vabariikide vahel (Smith 1996, 17).

Üheksa endist liiduvabariiki olid aga sügavalt huvitatud koostöö jätkamisest mingi endiseid liiduvabariike ühendava liidu raames (Walker 1993, 294):

  • Venemaale oli ja on koostöö tähtis eelkõige järgmistel põhjustel: liiduvabariikides paiknevad Venemaale olulised energia- ja tooraineressursid; endisi liiduvabariike läbivad transpordiliinid; territoorium kui väljapääs meredele ja ookeanidele; sõjalis-strateegiline puhver; olemasoleva tööstuse paiknemine üle kogu endise NSVL-i territooriumi ja väljaspool VF-i territooriumi elava ligikaudu 25 miljoni etnilise venelase saatus (Katshkarov 1995, 92).
  • Neli Kesk-Aasia vabariiki (Kõrgõzstan, Tadzhikistan, Usbekistan ja Turkmenistan) toetasid teatud Moskva-poolse tsentraalse koordineerimise säilimist, et tagada majandussubsiidiumite jätkumine.
  • Kasahstan, Valgevene, Armeenia ja Ukraina soovisid jätkata teatud tasemel endiste liiduvabariikide vahelist majanduslikku ja poliitilist koostööd.
Uus Liiduleping (Novõi Sojuznõi Dogovor) oli Gorbatshovi viimane katse hoida NSVL-i koos (Smith, G. 1996, 18-19). Rahva poolt valitava presidentuuri ning keskvalitsusega "konföderatiivse liidu," millel oleks rahvusvahelises õiguses riigi staatus, loomise idee ei leidnud toetust. Venemaa pooldas iseseisvate riikide ühendust, millel puuduks liidu presidentuur ning piiratud võimuga kesksed koordineerivad institutsioonid. Usbekistan nõustus keskvalitsuse säilitamise ideega, kuid nõudis samas, et kõik liitu kuuluvad riigid oleksid rahvusvahelise õiguse subjektid ehk iseseisvad riigid. Nende lahkarvamuste tulemusena lõppesid läbirääkimised Uue Liidulepingu loomise üle edutult.

Belovezhskaja pushtsha kokkuleppe ja Alma-Ata deklaratsiooniga lõpetati NSVL-i eksistents ja alustati koostööd uue riikidevahelise formatsiooni - SRÜ raames. Kuigi organisatsiooni funktsioneerimise põhiprintsiipides (suveräänsus, võrdsus, üksteise siseasjadesse mittesekkumine jne.) jõuti SRÜ asutamisel kokkuleppele, nägi iga liikmesriik SRÜ kui organisatsiooni rolle konkreetse vabariigi jaoks erinevalt. Kui Jeltsin ja veel mõni riigipea lootis vastloodud ühendusest Nõukogude Liidu transformatsiooni, siis ülejäänud presidendid suhtusid SRÜ loomisesse kui vajalikku vahe-etappi jagamaks lagunenud impeeriumi varad üleminekul suuremale iseseisvusele ja sõltumatusele endistest "vennasrahvastest."

Sisuliselt taandusid arvamused SRÜ funktsioonide ja tuleviku suhtes kahele tasandile (Goble 15 October 1997):

  • SRÜ kui NSVL-i transformatsioon. Selle järgi oleks SRÜ-st saanud rahvusülene, pigem riiki meenutav RVO kui lihtsalt "ühendus."
  • Formaalne vahe-etapp, vajalik selleks, et jagada lagunenud impeeriumi varad ja reguleerida omavahelised suhted üleminekul suuremale iseseisvusele.
NSVL-i lagunemine tõi kaasa hulgaliselt probleeme sotsialistliku liitriigi varade, kapitali, institutsioonide ja relvajõudude jagamisel. Lõppkokkuvõttes jagati impeeriumi varad nii, et igas konkreetses vabariigis asuvad ressursid jäid antud riigile. Mis puutus välismaal asuvaid varasid, siis loobusid kõik SRÜ riigid oma osast VF-i kasuks tingimusel, et ta võtab enda kanda NSVL-i välisvõlad.

Lisaks sellele põhjustasid vastiseseisvunud paljurahvuselistes vabariikides arvukalt lahkarvamusi kodakondsusküsimused ja vähemusrahvuste õiguste kaitse. Ligikaudu 65 miljonit inimest SRÜ-s elab väljaspool nende rahvuslikku territooriumit või on mõne etnilise grupi liikmed, kellel territoriaalne üksus puudub (Goldman 1992, 81). Separatistlikult meelestatud rahvusgruppidega oli ja on siiani probleeme enamikus SRÜ riikides. SRÜ-st loodeti kujundada muuhulgas ka riikidevahelist konsultatiivset foorumit, kus vaenutsevad pooled saaksid konfliktis otseselt mitteosalejate riikide vahendusel läbirääkimisi pidada. SRÜ loomine aitas rahustada "lähivälismaal" elavaid venelasi, kes lootsid, et vastloodud organisatsiooni raames jäävad NSVL-i vabariigid endiselt VF-i mõjusfääri ning "emake Venemaa" ei jäta mujal elavaid venelasi kaitseta (Smith, G. 1996, 29). SRÜ loomine võimaldas organisatsiooni liikmesriikides elavate diasporaade (venelased Ukrainas ja Kasahstanis või usbekid Tadzhikistanis) tihedate sidemete säilitamist emamaaga.
 

2. SRÜ ORGANISATSIOONILINE STRUKTUUR

Organisatsiooni raison détre (olemasolu õigustus) on tema tegevus (Archer 1983, 59). Organisatsioonide ülesandeks on juhtida või koordineerida mingit riikidevahelist koostööd, kanda kulud ja tulemuste eest vastutada. Organisatsiooni funktsioon määrab ära organisatsiooni struktuuri. Viimane on loodud selleks, et organisatsioon oleks võimeline võimalikult efektiivselt täitma temale pandud kohustusi, arvestades tingimusi ja piiranguid, mida organisatsiooni asutajaliikmed on organisatsiooni võimupiiridele pannud. Seega, organisatsiooni struktuur peab alluma tema tegevuse vajadustele ja ei vähem ega rohkem.

Peaaegu kõik rahvusvahelised organisatsioonid maailmas vastavad ühele, kolmetasandilisele mudelile (Archer 1983, 59), millele on vasted ka SRÜ-s:

  • Kõrgeim tase - plenaarne valitsustevaheline organ (SRÜ Riigipeade Nõukogu, SRÜ Valitsusjuhtide Nõukogu, vt ptk. 2.1.).
  • Keskmine tase - plenaarne valitsustevaheline organ (Välisministrite Nõukogu, Piirivalvevägede Juhatajate Nõukogu jt., vt ptk. 2.1.).
  • Alam tase - administratiivne sekretariaat (SRÜ Täitevkomitee, vt ptk. 2.1.).
Antud mudelile lisanduvad veel mitmesugused täiendavad struktuuriüksused, sõltuvalt organisatsiooni funktsioonidest ning tingimustest, milles organisatsioon tegutseb.

Randell Collins (Hawdon 1998, 17) väidab, et RVO-sid tuleb mõista eelkõige riikide konfliktsete huvide areenina. RVO on formaalne kontrollivõrgustik, mis võimaldab saavutada teatud eesmärke. Organisatsiooni struktuur ei peegelda mitte ainuüksi RVO funktsioone, vaid ka kontrollitüüpi, mille organisatsiooni eliit on liikmesriikide üle kehtestanud. RVO struktuuri ja otsuste vastuvõtmise protsessi võib seega kasutada selleks, et hinnata ulatust, mil määral organisatsiooni alamad (nõrgemad) liikmed on pühendunud organisatsiooni eesmärkidele.

Seega, SRÜ kui organisatsiooni efektiivsust mõjutab suures osas tema institutsionaalne ülesehitus ning see, kuidas on reguleeritud otsuste vastuvõtmise ja rakendamise protsess.
 

2.1. SRÜ põhikirjalised organid

1) Riigipeade Nõukogu (Sovet glav gossudarstv)

SRÜ kõrgeim organ, mille ülesandeks on liikmesriikide koostööd puudutavate põhimõtteliste küsimuste arutamine ja lahendamine. Nõukogu pädevusse kuuluvad SRÜ põhikirja paranduste sisseviimine, uute organite loomine või olemasolevate muutmine, SRÜ põhikirjaliste organite tegevuse aruannete läbivaatamine ja juhatajate ametissemääramine. Riigipeade Nõukogu juhataja (nagu ka kõigi teiste põhikirjaliste organite juhatajad) valitakse rotatsiooni korras ametisse üheks aastaks. Käesoleval ajal on Riigipeade Nõukogu juhatajaks VF-i president Boriss Jeltsin (kuni 1.jaanuarini 2000.aastani.) VF-i esindajad juhatavad ka teisi SRÜ põhikirjalisi organeid: Välisministrite Nõukogu, Kaitseministrite Nõukogu ja Piirivalvevägede Juhatajate Nõukogu. Riigipeade Nõukogu istungid toimuvad kaks korda aastas. Lisaks on igal liikmesriigil võimalus kokku kutsuda erakorralisi istungeid.

2) Valitsusjuhtide Nõukogu (Sovet glav pravitelstv)

SRÜ teine juhtiv (koordineeriv) organ, mille ülesandeks on koostöö koordineerimine liikmesriikide täidesaatvate võimuorganite vahel majandus-, sotsiaal- ja teistes ühiste huvidega seotud sfäärides. Valitsusjuhtide Nõukogu ülesandeks on ka Riigipeade Nõukogu poolt vastu võetud otsuste elluviimise juhtimine. Istungid toimuvad neli korda aastas, lisaks erakorralised istungid. Valitsusjuhtide Nõukogu esimees on käesoleval ajal Utkir Sultanov, Usbekistani peaminister.

Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu tegevust reguleerib kokkulepe SRÜ loomise kohta (8.detsember 1991.aasta), SRÜ põhikiri (22.jaanuar 1993.aasta) ning Riigipeade Nõukogu poolt 17.mail 1996.aastal kinnitatud Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu protseduurireeglid. Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu otsused võetakse vastu konsensuse alusel. Iga liikmesriik võib keelduda lepingutega ühinemast; see pole takistuseks otsuste vastuvõtmisel.

3) Välisministrite Nõukogu (Sovet ministrov inostrannõh del gossudarstv-tshlenov SNG, SMID)

SRÜ täitevorgan, mis loodi Riigipeade Nõukogu otsusega 24.septembril 1993.aastal, eesmärgiga koordineerida liikmesriikide välispoliitilist tegevust ning nõustada Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu SRÜ välispoliitikat puudutavates küsimustes. Nõukogu liikmeteks on SRÜ liikmesriikide välisministrid. SMID-i istungitel arutatakse SRÜ riikide välispoliitika koordineerimise küsimusi ning koostöövõimalusi ÜRO, OSCE ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega poliitika-, majandus-, sotsiaal-, humanitaar-, keskkonnakaitse- ja teistes valdkondades. SMID-i ülesandeks on rahutagamise küsimustega tegelemine regioonis. Koostöös Kaitseministrite Nõukoguga töötati välja põhimäärus SRÜ kollektiivsete rahutagamisjõudude loomise kohta ning kontseptsioon konfliktide ärahoidmise ja reguleerimise kohta SRÜ liikmesriikide territooriumidel.

4) Koordineerimis- ja Konsultatiivkomitee (Koordinatsionno-konsultativnõj Komitet)
Komitee on SRÜ alaliselt tegutsevaks täidesaatvaks ja koordineerivaks organiks. Komitee ülesandeks on ettepanekute väljatöötamine koostööks SRÜ raames ning riikide-vaheliste sotsiaal-majanduslike suhete arendamiseks. Komitee korraldab ka juhatajate ja ekspertide kohtumisi dokumendiprojektide ettevalmistamiseks Riigipeade Nõukogu ja/või Valitsusjuhtide Nõukogu istungitele ning organiseerib Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu istungite läbiviimist.

5) Majandusnõukogu (Ekonomitsheskij sovet)

Loodi SRÜ riigipeade Nõukogu otsusega 2.aprillil 1999.aastal. Nõukogu moodustatakse liikmesriikide asepeaministrite tasemel ja ta hakkab tegelema SRÜ majandusliku integratsiooni ning esmajoones vabakaubandustsooni loomise küsimustega.

6) Kaitseministrite Nõukogu (Sovet ministrov oboronõ gossudarstv-utshastnikov SNG, SMO)

SMO on Riigipeade Nõukogu allorganiks sõjalis-poliitilistes ja sõjatööstust puudutavates küsimustes. Tema ülesandeks on koordineerida SRÜ liikmesriikide sõjalist koostööd ning valmistada ette ja esitada Riigipeade Nõukogule ja Valitsusjuhtide Nõukogule läbivaatamiseks sõjanduspoliitikat ja sõjatööstust puudutavaid kontseptuaalseid ettepanekuid ning nende alusel koostada riikidevahelisi kokkuleppeid. SMO liikmeteks on SRÜ liikmesriikide kaitseministrid (v.a. Moldova, Turkmenistan ja Ukraina) ning liikmesriikide sõjalist koostööd koordineeriva staabi ülem. Sõjalist koostööd koordineeriv staap (Shtap po koordinatsii vojennovo sotrudnitshestva)on SMO alaliselt tegutsevaks tööorganiks. SMO istungid toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kolme kuu jooksul.

7) Piirivalvevägede Juhatajate Nõukogu (Sovet komandujushtshih Pogranitshnõmi vojskami, SKPV)

SKPV on Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu kollegiaalorgan liikmesriikide välispiiride ja majandustsoonide kaitse küsimustes. SKPV ülesandeks on piirivalvevägede tegevuse koordineerimine riigipiiride ja majandustsoonide kaitsmisel. Liikmeteks on SRÜ liikmesriikide (v.a. Aserbaidzhaan, Moldova ja Ukraina) piirivalvevägede juhatajad või nende täievolilised esindajad ning Juhatajate Nõukogu Koordinatsiooniteenistuse (Koordinatsionnaja sluzhba Soveta komandujushtshih) esimees. Koordinatsiooniteenistus on SKPV alaline tööorgan tagamaks Nõukogule pandud funktsioonide täitmise. SKPV istungid toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kvartalis.

8) Täitevkomitee (Ispolnitelnõi Komitet)

SRÜ keskne haldusorgan. 2.aprillil 1999.aastal reorganiseeriti Riigipeade Nõukogu otsusega SRÜ Täitevsekretariaat (Ispolnitelnõi Sekretariat), Majandusliidu Majanduskomitee (Mezhgossudarstvennõi ekonomitsheskij Komitet Ekonomitsheskovo Sojuza) ning rida riikide- ja valitsustevahelisi haruorganeid (kokku 9) üheks alaliseks täidesaatvaks, administratiivseks ja koordineerivaks organiks - SRÜ Täitevkomiteeks. Komitee peamiseks funktsiooniks on Riigipeade Nõukogu, Valitsusjuhtide Nõukogu, Välisministrite Nõukogu ja Majandusnõukogu otsuste elluviimine ja tegevuse administratiivne juhtimine ja dokumentide juriidiline väljatöötamine. Täitevkomitee juhataja ehk Täitevsekretär on käesoleval ajal Juri Jarov. Komitee asub Minskis.

9) Parlamentidevaheline Assamblee (Mezhparlamentskaja Assambleja)

Loodi 27.märtsil 1992.aastal. Kokkuleppele Assamblee loomise kohta kirjutasid alla Armeenia, Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadzhikistani, Usbekistani, Valgevene ja VF-i parlamentide esimehed. Ajavahemikul aastatel 1993-1995 liitusid ka kõik ülejäänud SRÜ riigid, v.a Ukraina, kes jäi vaatleja staatusesse. Assamblee põhiülesandeks on SRÜ liikmesriikide seadusandlike aktide harmoniseerimine. Seda teostatakse soovitavate seadusandlike aktide (mudelseaduste) vastuvõtmise näol. Tähelepanu pööratakse ka rahvuslike seaduste kooskõlastamisele SRÜ raames vastu võetud rahvusvaheliste lepetega. Tegeldakse õiguslike aluste loomisega SRÜ ühise majandusruumi formeerimiseks ning liikmesriikide vaheliste majandussuhete reguleerimiseks. Assamblee tegevust juhib Assamblee Nõukogu (Sovet Assamblei), mis käib koos neli korda aastas ning mille liikmeteks on liikmesriikide parlamendidelegatsioonide juhid. Parlamentidevahelise Assamblee ja selle Nõukogu tegevust koordineerib Sekretariaat. Olulist rolli mudelseaduste ja teiste Assamblee dokumentide koostamisel etendavad Assamblee alalised komisjonid. Neid on 9: õigus-; majandus- ja finants-; sotsiaalpoliitika- ja inimõiguste-; keskkonna-; julgeoleku-; kultuuri-, teadus-, haridus- ja info-; välis-; riikliku ülesehituse- ja kohalike omavalitsuste- ning eelarvekomisjon. Parlamentidevaheline Assamblee asub St-Peterburis.

10) Majanduskohus (Ekonomitsheskij sud)

Loodi 15.mail 1992.aastal eesmärgiga lahendada SRÜ majanduskokkulepete täitmisel esilekerkivaid probleeme ja vaidlusi ning liikmesriikide omavahelisi tüliküsimusi majandussfääris. Majanduskohtu liikmeteks on võrdne arv (2) kohtunikku igast SRÜ liikmesriigist, kes määratakse ametisse 10 aastaks. Majanduskohtu esimees ja asetäitjad valitakse 5 aastaks. Majanduskohtu kõrgeimaks kollegiaalorganiks on Pleenum, kuhu kuuluvad Majanduskohtu kohtunikud ning SRÜ liikmesriikide majandus-ja arbitraazhkohtute esindajad.

2.2. Otsuste vastuvõtmise kord

Vastavalt põhikirjale on SRÜ liikmesriikidele antud õigus soovi korral lepingutega mitte ühineda. See on SRÜ liikmesriikide jaoks tähendanud õigust läbi vaadata ja allkirjastada vaid neid dokumente, mis konkreetselt vastavad enim nende endi huvidele.

1991.aasta detsembris lepiti kokku, et otsuste vastuvõtmine toimub konsensuse alusel ning protseduurilistes küsimustes kehtib lihthäälteenamuse nõue (Tsherkasov 1997, 8). Isegi neid põhimõtteid peeti liikmesriikide õigusi liigselt piiravateks. Sisuliselt võis iga riik deklareerida, et ta pole antud konkreetsest otsusest huvitatud ning oli seega hääletamisest vabastatud.

Selektiivne osalemine lepingute sõlmimisel sai praktikas reegliks: vaid 7 riiki 11-st kirjutasid 1992.aastal Kiievis toimunud kohtumisel alla dokumendile SRÜ Parlamentidevahelise Assamblee loomise kohta, vaid 6 allkirjastasid Kollektiivse Julgeolekulepingu 1992.aastal Tashkendis, 8 kiitsid heaks 1992.aastal Moskvas otsuse Majanduskohtu loomise kohta jne (Tsherkassov 1997, 9).

SRÜ liikmesriikide vahel sõlmitud kokkulepe jõustub iga riigi suhtes alles siis, kui sellele on alla kirjutanud vastava riigi president või peaminister ning seejärel ratifitseerinud antud riigi parlament.

Isegi kui kokkulepe lõpuks jõustub, pole SRÜ-l kui organisatsioonil võimalik jälgida antud kokkuleppe täitmist või sundida allakirjutanud riike selle kokkuleppe järgi käituma.

Enamik SRÜ riikide vahelisi kokkuleppeid on deklaratiivsed ja soovitusliku iseloomuga, kuna SRÜ-l puudub rahvusülene võim ning kuna liikmesriigid on üsna tundlikud kõiges, mis võiks nende suveräänsust rikkuda. Suurem osa lepingutest määratlevad vaid üldsõnaliselt kokkulepitu sisu ning jätavad kokkulepete detailse täitmise iga allakirjutanud riigi enda otsustada. See jätab riikidele vabad käed sõlmitud kokkuleppeid mitmeti interpreteerida.

SRÜ-l puudub õigus sekkuda riikidevaheliste tüliküsimuste lahendamisesse, kuna selleks puudub rahvusülene, neutraalne, iseseisva otsustusvõimuga institutsioon. Seega, kõikvõimalike konfliktide lahendamine on üsna keerukas ja aeganõudev protsess. Ka näiteks SRÜ rahuvalvevägi (vt Lisa 2, 1992) võib konfliktipiirkonda siseneda vaid kõigi konflikti osapoolte nõudmisel. SRÜ põhikirja ptk 17 sätestab, et "kui liikmesriigid ei suuda omavahelisi lahkarvamusi rahumeelselt lahendada, võivad nad konflikti reguleerimise anda Riigipeade Nõukogu pädevusse. See tähendab sisuliselt seda, et Riigipeade Nõukogu on kohustatud andma soovitusi osapooltele konflikti reguleerimise võimalike meetodite kohta. Siiani ei ole ükski riik seda võimalust kasutanud (Anderson 1999, 14).

SRÜ poolt vastu võetud dokumendid on seni olnud peamiselt kahte tüüpi (EWI 1999):

  1. Suurem osa neist langeb modus vivendi (lepliku läbisaamise viis) lepingute kategooriasse, mis on kavandatud selleks, et ära hoida endise ühenduse (NSVL-i) infrastruktuuri täielikku likvideerumist. Need käsitlesid peamiselt energia- ja transpordiküsimusi, tolliregulatsioone, piirivalvevägesid ja pensionide maksmist, ning neile kirjutas alla enamik liikmesriikidest. Need lepingud ei pannud praktiliselt mingit alust integratsiooni süvendamisele SRÜ-s, vaid püüdsid ära hoida endise majanduspiirkonna täielikku kokkuvarisemist. Vastuvõetud kokkulepetega ei formuleeritud mitte liikmesriikide vaheliste sidemete süvendamist, vaid pigem reguleeriti endise NSVL-i vabariikide eraldumist üksteisest.
  2. Teine tüüp lepinguid seisnes koordineerivate institutsioonide (Kaitseministrite Nõukogu, Välisministrite Nõukogu jt) loomises.
Läbi 7 aasta SRÜ raames sõlmitud lepingute allkirjastamise alusel võib liikmesriigid jagada 3 gruppi:
  1. Esimese, tuumikgrupi, moodustavad VF, Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan ja Tadzhikistan. Need riigid olid kõige entusiastlikumad 1991.aastal SRÜ asutamislepinguga ühinema ning nad on heaks kiitnud enamiku liikmesriikidevahelist koostööd reguleerivaid otsuseid. Kõige koostööaltim riik on VF-i järel Kasahstan (Walker 1993, 292). Kasahstani president Nursultan Nazarbajev on soovitanud märksa konkreetsemate, liikmesriikide õigusi ja kohustusi fikseerivate organisatoorsete printsiipide väljatöötamist ja rahvusüleste organite loomist SRÜ-s. Protsessi tuleks tema sõnul alustada SRÜ peasekretäri ametiposti loomisest, kellel oleks rohkem võimu kui täitevsekretäril.
  2. Teise grupi moodustavad Armeenia ja Valgevene, kes on SRÜ kokkulepetele alla kirjutanud valikuliselt ning suhtunud SRÜ rahvusüleste institutsioonide loomisesse küllaltki ettevaatlikult, kuid siiski leplikumalt kui kolmanda grupi riigid (vt allpool).
  3. Kolmandasse gruppi kuuluvad Ukraina, Gruusia, Turkmenistan, Aserbaidzhaan ja Moldova. Ukraina võitles üsna ühemõtteliselt katsete vastu tugevdada SRÜ institutsioone ja vastustas tugevalt VF-i taotlusi organisatsioonis domineerida. Ukraina nägi ideaalis SRÜ-d nõrga, permanentse staatuseta ja võimalikult minimaalse isikoosseisuga organisatsioonina ning lükkas täielikult tagasi idee SRÜ ühiste relvajõudude loomisest (Goldman 1992, 32-33). SRÜ riigipeade kohtumisel 1992.aastal Kiievis kirjutas Ukraina president Leonid Kravtshuk alla vaid 5-le kokkuleppele 19-st ning sama aasta oktoobris Bishkekis 5-le 15-st dokumendist. Ukraina pole seni alla kirjutanud SRÜ põhikirjale. Turkmenistani passiivne SRÜ poliitika tugineb riigi sisemisele stabiilsusele, rikkalikele maagaasiressurssidele ja ühise piiri puudumisele konfliktse Tadzhikistaniga (Rubalskaja 1999). Aserbaidzhaan keeldus sõlmimast julgeolekualaseid lepinguid ning alates 1992.aasta märtsist loobus ta alla kirjutamast ka sotsiaal-majanduslike koordineerivate institutsioonide loomise lepingutele (Tsherkasov 1997, 40-41). Aserbaidzhaanil ja Moldoval oli algselt SRÜ ajutise liikme staatus. Nad ootasid sobivat hetke, et organisatsioonist lahkuda. 1992.aasta juulis Moskvas toimunud nõupidamisel hoiatati, et kui need kaks riiki ei ratifitseeri SRÜ asutamislepingut, neid järgmistele kohtumistele ei kutsuta. Päev enne Bishkeki nõupidamist, 1992.aasta 9.oktoobril, hääletas Aserbaidzhaani parlament ühehäälselt SRÜ asutamislepingu ratifitseerimise vastu ning seega lahkus organisatsioonist. Ka Moldova parlament ei ratifitseerinud lepingut, kuid sellele vaatamata jätkati valikuliselt osalemist SRÜ töös. Peale võimuvahetust riigis, 1993.aastal, otsustas Aserbaidzhaan SRÜ-ga taasühineda. Samal aastal liitus SRÜ-ga ka Gruusia, "tasuks" VF-i abi eest Abhaasia konflikti mahasurumisel (Marks 1996). Ka Gruusia osalemine SRÜ kokkulepete sõlmimisel on olnud suhteliselt passiivne.
Üldise tendentsina SRÜ kokkulepete allkirjastamisel on järjest vähem suudetud kokku leppida ning viimasel ajal pole enamikus põhiküsimusteski enam üksmeelele jõutud (Fuller 22 December 1997).

Hinnang

SRÜ tegevust on "koordineeritud" 1991.aasta detsembrist alates, kuigi Walkeri (1993, 290) arvates on see ilmselgelt ülepakutud sõna liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide mitteformaalsete kohtumiste, Riigipeade Nõukogu ja Valitsusjuhtide Nõukogu perioodiliste kohtumiste, Parlamentidevahelise Assamblee ning kõikvõimalike komiteede töö iseloomustamiseks. Sisuliselt kasutatakse neid kohtumisi selleks, et tegeleda riikidevaheliste kahe- või mitmepoolsete tüliküsimuste arutamisega otseselt osapoolte vahel.

Reaalselt on SRÜ raames suudetud kokkuleppele jõuda ja edukat koostööd teha vaid üksikutes valdkondades. Arvukalt on kokkuleppeid sõlmitud vähemtähtsates küsimustes (näiteks avakosmose uuringud, mis majanduslikult käivad kõigile liikmesriikidele üle jõu,) kuid fundamentaalsed probleemid, nagu majanduskoostöö, -reformid, sõjaväereformid ning etniliste ja religioossete konfliktide ohu vähendamine SRÜ territooriumil, on endiselt lahendamata.

Iga SRÜ-sse kuuluv vastiseseisvunud riik taotleb võimalikult ulatuslikku tegutsemisvabadust, et mitte taas langeda Moskva diktaadi alla. Seetõttu on ka otsuste vastuvõtmise ja rakendamise protsess SRÜ-s liikmesriikide suhtes vähe siduv. Sellest hoolimata ollakse kõigi SRÜ liikmesriikide vaheliste lepingute sõlmimisel üsna ettevaatlikud. SRÜ riigid pole korraga suutnud alla kirjutada praktiliselt ühelegi tähtsamale kokkuleppele SRÜ raames (vt Lisa 2.)

SRÜ olemasolevad struktuurid ei ole piisavaks poliitiliseks mehhanismiks sisemiste vastuolude lahendamisel. Efektiivse institutsionaalse raamistiku puudumise tõttu on läbirääkimisprotsess liikmesriikide vahel tulvil raskusi. Kõrgõzstani presidendi Askar Akajevi sõnul on SRÜ seadusandlik raamistik niivõrd veider, et seda võib rahvusvahelises praktikas pidada unikaalseks fenomeniks, mis on rahvusvahelise koostöö traditsiooniliste normidega tugevas vastuolus (Akajev 1999).

"Koordineerimine" ja "endise säilitamine" iseseisvustaotluste taustal ei ole just parim lähtekoht arengu alustamiseks.
 

2.3. SRÜ-sisesed riikidevahelised ühendused

Kui SRÜ kui tervik on riikidevahelise koostöö teostamisel osutunud ebaefektiivseks, siis regionaalsel tasandil (väljaspool SRÜ raamistikku) on mitmed SRÜ liikmesriigid sõlmitud kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid ning loonud regionaalseid ühendusi, mille raames toimub reaalne koostöö.

1994.aasta aprillis moodustasid Kasahstan, Kõrgõzstan ja Usbekistan organisatsiooni, mille eesmärgiks sai nende riikide majanduslikule integreerumisele kaasa aitamine. 1995.aastal ühines Kasahstan omakorda Valgevene ja VF-i Tolliliiduga (Tamozhnõi Sojuz), millest hiljem kasvas välja Kasahstani, Kõrgõzstani, Valgevene ja VF-i Nelja Leping (Dogovor 4-h, sõlmitud 1996.aasta märtsis). Viimase eesmärgiks oli luua ühine majandusruum ja ühisturg, ühendatud transpordi-, energia- ja infosüsteem, koordineeritud hinna-, tööstus-, põllumajandus- ning sotsiaal- ja julgeolekupoliitika. Neli päeva hiljem sõlmisid VF-i ja Valgevene presidendid eraldi lepingu Suveräänsete Riikide Ühenduse (Soobshtshestva Suverennõh Respublik ehk Valgevene Vabariigi ja VF-i Ühenduse, Soobshtshestva Belarussi i Rossij) loomise kohta. Plaanis oli koordineerida kahe riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning luua rahvusülesed organid.

Kasahstani Vabariigi, Kõrgõzstani Vabariigi ja Usbekistani Vabariigi Riikidevaheline Nõukogu (Mezhgossudarstvennõj Sovet) ja Riikidevaheline Täitevkomitee (Mezhgossudarstvennõj Ispolnitelnõi Komitet, MIK)

30.aprillil 1994.aastal allkirjastasid Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, Kõrgõzstani president Askar Akajev ja Usbekistani president Islam Karimov kokkuleppe ühtse majandusruumi (jedinoje ekonomitsheskoje prostranstvo) loomise kohta. Põhjuseks toodi majandusalase koostöö vajalikkus Kesk-Aasias valitsevatest majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidest tingituna. Moodustati Kesk-Aasia Liit (Central Asian Union, CAU,) millest 1998.aasta aprillis saab Kesk Aasia Majanduse Assotsiatsioon (Central Asian Economic Association, CAEA). CAEA peamiseks eesmärgiks on soodustada kaupade, inimeste ja kapitali vaba liikumist liikmesriikide piires. Liidu raames on vastu võetud mitu olulist dokumenti nagu memorandum migratsioonialase koostöö küsimustes, kokkulepe sõjalis-tehnilise koostöö vallas ning kokkulepe Kesk-Aasia koostöö- ja arengupanga (Tsentrazbank) loomise kohta. CAU-s moodustati ka Riikidevaheline Nõukogu ning tema täidesaatev organ - Riikidevaheline Täitevkomitee. Viimasel on kõik rahvusvahelise organisatsiooni atribuudid: lipp, embleem, immuniteet ja maksusoodustused. MIK täidab koordineeriv-konsultatiivset, prognoosiv-analüütilist ning informatiivset funktsiooni. Lisaks sellele on tema ülesandeks kontrollida Riikidevahelises Nõukogus ja selle allstruktuurides vastu võetud otsuste ning riikide- ja valitsustevaheliste lepingute täitmist ning koordineerida valitsustevaheliste ekspertgruppide tööd.

Valgevene Vabariigi, Kasahstani Vabariigi, Kõrgõzstani Vabariigi ja Vene Föderatsiooni kokkulepe majandus- ja humanitaaralase integratsiooni süvendamise kohta (Nelja Leping); kõrgemad ja täidesaatvad organid

29.märtsil 1996.aastal sõlmisid Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan, Valgevene ja VF kokkuleppe integratsiooni suurendamise kohta majandus-ja humanitaarsfäärides. Kokkuleppes rõhutatakse etapiviisilist integratsiooni suurendamist majandus-, teadus-, haridus-, kultuuri- ja sotsiaalküsimustes, arvestades poolte suveräänsuse ja võrdsuse printsiipe ning vastastikuse kasu olemasolu, riigipiiride puutumatust ning üksteise siseasjadesse mittesekkumist.

Antud kokkuleppe kõrgeimaks organiks on Riikidevaheline Nõukogu, kuhu kuuluvad allakirjutanud riikide riigipead ja valitsusjuhid ning Integratsioonikomitee (Integratsionnõj Komitet) esimees. Riikidevahelise Nõukogu koosolekute täpset kooskäimise aega pole määratletud, küll aga on sätestatud, et mitte harvemini kui kaks korda aastas. Esimees valitakse liikmesriikide riigipeade hulgast üheks aastaks rotatsiooni alusel. Integratsioonikomitee on täidesaatev organ, mille koosseisu kuuluvad esimees ja asetäitjad (liikmesriikide asepeaministrid ning majandus- ja rahandusministrid.) Komitee istungid toimuvad vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord kvartalis. Integratsioonikomitee koostööd ja koordineerivat tegevust liikmesriikide ministeeriumide ja ametkondadega, Riikidevahelise Majanduskomiteega ning Valgevene ja VF-i Ühenduse Täidesaatva Komiteega (Ispolnitelnõi Komitet) juhib Koordinatsioonibüroo (Koordinatsionnoje bjuro), mille liikmeskonna moodustavad Integratsioonikomitee esimees ning aseesimehed.

Lisaks Riikidevahelisele Nõukogule ja Integratsioonikomiteele on loodud ka Parlamentidevaheline Komitee - liikmesriikide parlamentidevahelise koostöö koordinatiivorgan, mis koosneb liikmesriikide poolt delegeeritud parlamentääridest. Tema ülesandeks on mudelseaduste vastuvõtmine, mis peaksid olema eeskujuks rahvuslike seaduseelnõude väljatöötamisel. Komitee ülesandeks on ka integratsiooni puudutavate õigusaktide väljatöötamine.

Valgevene Vabariigi ja Vene Föderatsiooni Ühendus (Soobshtshestva Belarussi i Rossii); kõrgemad ja täidesaatvad organid

2.aprillil 1996.aastal kirjutasid Valgevene ja VF alla kokkuleppele poliitiliselt ja majanduslikult integreerunud Ühenduse loomise kohta. Põhjuseks toodi oma materiaalsete ja intellektuaalsete potentsiaalide ühendamise vajalikkus majanduselu hoogustamiseks ja üldise elukvaliteedi tõstmiseks. Liidu eesmärgiks sai vabakaubandustsooni loomine, ühtlustatud maksu- ja pangandussüsteem ning ühisraha.

Liidu kõrgeimaks organiks on Kõrgeim Nõukogu (Võsshij Sovet), kuhu kuuluvad liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid, parlamentide esimehed ning Täidesaatva Komitee esimees. Nõukogu ülesandeks on Liidu arengu tähtsamate küsimuste lahendamine, selle organite tegevuse koordineerimine vastu võetud otsuste täitmisel. Esimees valitakse rotatsiooni alusel kaheks aastaks. Plaanis on luua ka rahvusülene parlament, mis koosneks 25-st Valgevene ja 75-st VF-i parlamentäärist.

Lisaks ülalnimetatutele on loodud veel mitmeid subregionaalseid initsiatiive (ka SRÜ ümbruse riikide osalusel.) Musta- ja Kaspia mere piirkonnas tegutsevad Musta Mere Majanduskoostöö (The Black Sea Economic Cooperation, BSEC, kuhu kuuluvad Armeenia, Aserbaidzhaan, Gruusia, Moldova, Ukraina, VF, Albaania, Bulgaaria, Kreeka, Rumeenia ja Türgi) ja Majanduskoostöö Organisatsioon (Economic Cooperation Organization, ECO, kuhu kuuluvad Aserbaidzhaan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadzhikistan, Turkmenistan, Usbekistan, Iraan, Pakistan ja Türgi) ning seni veel realiseerimata ettepanekud nagu Kaukaasia Kodu (Caucasian Home) ja Kaspia Mere Organisatsioon (Caspian Sea Organization) (EWI 1999).
 

Hinnang

Taoline keerukas, paralleelselt SRÜ raamistikuga sõlmitud kokkulepete võrgustik riikide gruppidele näitab SRÜ kui RVO ebaefektiivsust. Väiksema organisatsiooni suurem efektiivsus konkreetsetes küsimustes on liikmesriikidele tähtsam kui laialivalguv ja deklaratiivne SRÜ. Resultaadina pole SRÜ enamat kui kollektiivne termin kasvavalt bilateraalse koostöö tähistamiseks endiste liiduvabariikide vahel.
 

3. SRÜ LIIKMESKOND

RVO-d loovad koostööatmosfääri, mis aitab edendada rahvusvahelist koopereerumist, võimaldades riikidel seeläbi lahendada majanduslikke või poliitilisi lahkarvamusi ning ära hoida konflikte (Hawdon 1998, 7). RVO-d on loodud riikide vaba tahte baasil, seega on organisatsiooni liikmeks saamine ja ühendusest lahkumine riikide suveräänne valik. RVO-sse kuulumine annab riikidele (ka kõige nõrgematele) võimaluse rahvusvahelisel areenil oma saatust kujundada ja osaleda ulatuslikus riikidevahelises koostöös.

Silviu Brucan (Archer 1983, 147) väidab, et RVO-sid ei saa isoleerida maailmast, mida nad peaksid reguleerima ning seega peegelduvad võimuvahekorrad ja konfliktid, mis eksisteerivad maailmas tervikuna, ka RVO-de struktuuris ja tegevuses.

Mõned autorid leiavad, et RVO-d on tegelikult ellu kutsutud domineerivate (ülevõimu omavate) riikide poolt, eesmärgiga kindlustada oma positsioonid ja põlistada sõltuvussuhted ja domineerimine rahvusvahelises poliitikas (Archer 1983, 148).

Hans Morgenthau (Archer 1983, 148) väidab, et rahvusvaheline poliitika nagu iga poliitika, on võitlus võimu pärast; mis iganes on rahvusvahelise poliitika lõppeesmärk, võim on alati vahetu eesmärk. Archer (1983, 149) defineerib võimu, kui suutlikkust esile kutsuda teatud soovitavaid tagajärgi või muuta sündmuste kulgu nii, et esile kutsuda protsesse, mis vastasel juhul ei toimuks. Võim baseerub teguritel nagu looduslikud ressursid, majanduslik ja tehnoloogiline arengutase, s.h kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu olemasolu, sõjaline jõud ja relvastus, rahvuslik moraal ja poliitiline ühtsus, rahvusvaheline prestiizh ja diplomaatilised võimed. Tänapäeva rahvusvahelises poliitikas baseerub suurvõimu staatus peamiselt kahel faktoril: majanduslik-tehnoloogiline potentsiaal ja tuumarelva olemasolu. Niikaua, kuni eksisteerivad erinevused riikide suuruses, tugevuses, arengutasemes, jõukuses jne, jääb võim ning selle omandamise ja/või säilitamise soov rahvusvahelistes suhetes (ja seega ka RVO-de tegevuses) Archeri sõnul määravaks teguriks.

Teooriate järgi (ideaalis) peaksid RVO-d olema loodud selliselt, et võimu- ja alluvusvahekordi organisatsioonis ei eksisteeriks (Hawdon 1998, 6). Kuigi leidub ka erandeid, on üldjuhul RVO-des antud igale liikmesriigile üks, võrdse kaaluga hääl. Ka SRÜ põhikiri sätestab, et "SRÜ baseerub kõigi liikmesriikide võrdsuse printsiibil." Hawdon leiab, et domineerimine RVO-des tegelikkuses siiski eksisteerib, ning "üks-riik-üks-hääl" süsteem vaid vähendab RVO-de eliidi võimalust nõrgemaid riike ekspluateerida. Suurvõimudel leidub alati vahendeid, kuidas väiksemate ja nõrgemate riikidega manipuleerida ning nende otsuseid mõjutada. SRÜ-s on selliseks domineerijaks VF.

Selleks, et määrata võimu- ja alluvusvahekordade iseloomu SRÜ-s, tuleks kirjeldada arenguid nii igas liikmesriigis eraldi, kui regioonis tervikuna. SRÜ-sse kuuluvate 12 riigi kohta on raske üldistusi teha, kuna nad erinevad üksteisest nii arengutaseme, loodusvarade kui kultuuripärandi poolest. SRÜ on etniliste gruppide ja rahvuste mosaiik, kus räägitakse enam kui 130 erinevas keeles (Goldman 1992, 81). Kui NSVL-i ajal koordineeris ja kontrollis liiduvabariikide sisepoliitilisi protsesse ja välissuhtlust tugevalt tsentraliseeritud keskvalitsus Moskvas, siis SRÜ-s taolised rahvusülesed struktuurid puuduvad. SRÜ eksisteerimise esimestel aastatel oli VF-i kui majandusliku, sõjalise ja poliitilise liidri positsioon SRÜ-s üsna kindel. Oht, et VF võib SRÜ-s hakata liigselt dikteerima liikmesriikide siseasju, on sundinud kõiki SRÜ riike teravalt kaitsma oma iseseisvust ning õigust kujundada SRÜ-st sõltumatut välis-ja sisepoliitikat (Sagdejev ja Kortunov 1998).

Eelpool nimetatud erinevustest tingituna on SRÜ liikmesriikidel ka väga erinevad huvid, millest enamikku pole võimalik SRÜ raames piisavalt rahuldada. Sellepärast on SRÜ riigid otsimas koostööpartnereid ja investoreid väljastpoolt ühendust (Kesk-Aasia riigid ja Aserbaidzhaan Türgi, Iraani ja/või Lähis-Ida riikidega, Moldova Rumeeniaga ning Ukraina Visegradi riikidega). VF-i domineerivale positsioonile SRÜ regioonis on tekkinud rida konkurente. Eriti atraktiivsed tunduvad Lääne ja Aasia investoritele Kesk-Aasia "naftavabariigid."
 

3.1. SRÜ riikide lühiülevaade (vt kindlasti ka Lisa 3)

  • Rahvusgrupid: Vene vähemus on esindatud kõigis SRÜ riikides (kõige arvukamalt Kasahstanis - 6,25 miljonit ehk 37 % elanikkonnast).
  • Keeled: vene keel on kõigis riikides (v.a VF ja Kasahstan; viimases on vene keele rääkijaid ligikaudu 60% elanikkonnast) kasutatavuselt teisel kohal.
  • Religioon: islam on valdavaks usundiks kuues riigis.
  • Kaubanduspartnerid: VF (kõigis riikides esikohal), teisel kohal on Saksamaa (kaupleb kaheksa riigiga), kolmandal Türgi (kaupleb kuue riigiga), neljandal USA (viis riiki) ja viiendal Hiina (kolm riiki).
Hinnang

Kõige homogeensem riik SRÜ-s tundub olevat Armeenia, kõige heterogeensem Kasahstan (põlisrahvuse osakaal alla 50 %, arvukas vene vähemus, domineeriv usund puudub).

Kuues riigis kaheteistkümnest on valdavaks usundiks islam. See viitab heanaaberlike suhete kujunemise võimalikkusele Afganistani, Pakistani ja/või Türgiga. Viimasega toimub juba käesoleval ajal teatud kaubavahetus. Kuna Iraanis on võimul shiiidid, siis ei peaks Iraan usulises plaanis Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia vabariikidele (v.a Aserbaidzhaan) märkimisväärset mõju avaldama. Samas eksisteerivad Iraanil kaubandusalased sidemed Aserbaidzhaani ja Armeeniaga. Afganistanis elav tadzhiki ja usbeki rahvusvähemus viitab viimaste teatud poliitiliste huvide olemasolule Afganistanis. Usbeki vähemus on suuremal või vähemal määral esindatud kõigis Kesk-Aasia riikides. On võimalik, et Usbekistanist võib tulevikus saada regiooni (Kesk-Aasia) jõukeskus, mis oleks suuteline märkimisväärselt mõjutama ka ülejäänud piirkonna riikide poliitikat.
 
 

3.2. SRÜ liikmesriikide ülevaade (välis- ja kaitsepoliitika)

  • Kõik SRÜ riigid kuuluvad ÜRO-sse ja OSCE-sse. Sealhulgas ka Kesk-Aasia vabariigid, kuigi geograafiliselt nad Euroopa riikide hulka ei kuulu.
  • Kõik SRÜ riigid on Rahvusvahelise valuutafondi (International Monetary Fund, IMF) ja Maailmapanga (World Bank) liikmed.
  • Kõik SRÜ riigid on ühinenud NATO PfP programmiga.
Armeenia

Armeenia välispoliitilised prioriteedid on suunatud majanduskontaktide arendamisele Iraani ja Türgiga ning julgeolekualasele koostööle VF-iga (Cornell 1999).

VF-i suhted on kogu SRÜ lühikese ajaloo vältel olnud head. Armeeniat ja VF-i ühendab vastastikune soov julgeolekualaseks ja sõjaliseks koostööks (Anderson 1999, 12). Armeenia vajab kaitset Aserbaidzhaani vastu, VF on huvitatud kontrolli säilitamisest SRÜ välispiiride üle. Aastatel 1994-1995 sõlmiti rida kokkuleppeid, mis andsid VF-ile 25-ks aastaks õiguse sõjaväebaaside säilitamiseks Armeenia territooriumil. 1999.aasta aprillis liitus Armeenia SRÜ ühendatud õhukaitsesüsteemiga, kuhu kuuluvad peale VF-i ja Armeenia veel Kasahstan ja Valgevene (BNS, 18.veebruar 1999).

Iraan on Armeenia tähtsaimaks kaubanduspartneriks ning Armeenia ja Iraan on sõlminud mitmeid majandus-ja kultuurikontakte puudutavaid kokkuleppeid, arendanud teedevõrku kahe riigi vahel ning loonud piiripunkti.

Kui etnilised tüliküsimused Aserbaidzhaaniga (vt allpool) lõplikult laheneksid, võiks Armeeniast saada olulise tähtsusega transiidiriik, esmajoones Aserbaidzhaani ja Kasahstani nafta transpordiks Türki ja mujale lääneriikidesse (EIA 1998).

Aserbaidzhaan

Aserbaidzhaani välispoliitika on Läände orienteeritud ning keskendub eelkõige suhete tihendamisele Türgi ja USA-ga. Aserbaidzhaan on asunud aktiivselt tegelema välisinvestorite otsimisega, lubades neile suurt osa naftatuludest. Aserbaidzhaan on teadaolevalt vanim ja 20.saj. alguse suurim naftatootmispiirkond maailmas (EIA 1998). Naftatootmine Aserbaidzhaanis hakkas märkimisväärselt langema 1950-ndatest aastatest alates, kui NSVL kontsentreeris tootmise Uuralitesse ja Lääne-Siberisse. Selle tulemusena säilisid Kaspia mere tohutud naftavarud, milles tänapäeval nähakse ümbruskonna uute riikide arengualust (EIA 1998). 1994.aasta septembris sõlmis Aserbaidzhaani riiklik naftakompanii SOCAR esimese naftatootmisalase kokkuleppe Lääne naftakompaniidega ("The Deal of the Century"). Otsesed välisinvesteeringud Aserbaidzhaani tõusid 15-lt miljonilt USD-lt 1993.aastal 546 miljonile USD-le 1996.aastal. Sellest 80% on seotud naftatootmisega.

Välisriikide toel loodetakse saavutada ka poliitiline stabiilsus regioonis ja leida lõplik lahendus Mägi-Karabahhia konfliktile. Viimane oli NSVL-i ajal etniliste armeenlastega asustatud autonoomne regioon. Pärast Aserbaidzhaani iseseisvumist kehtestasid armeenia separatistid antud piirkonna (ligikaudu 20% Aserbaidzhaani territooriumist) üle kontrolli, sundides ümber asuma ~1 miljon aserit (EIA 1998). Järgnes verine kodusõda. Kuigi 1994.aastal sõlmiti vaherahu, jätkas Aserbaidzhaan majandusblokaadi Mägi-Karabahhia ja Armeenia suhtes. Mägi-Karabahhia kuuluvuse küsimus näib Armeenia ja Aserbaidzhaani suhteid veel pikka aega pingestavat (Kannel 1998).

Aserbaidzhaani olulisimaks kaubanduspartneriks on Iraan, kus elab ligikaudu 20 miljonit aserit (peaaegu kolmekordne Aserbaidzhaani rahvaarv). Kuigi Aserbaidzhaan on võtnud ilmaliku, lääneliku arengusuuna, käsitleb ta Iraani poliitilise ja religioosse jõuna, millega ennast vajaduse korral rahvusvahelises suhtluses siduda (EIA 1998).

Aserbaidzhaani ja VF-i suhted on olnud NSVL-i lagunemisest saadik üsna teravad (Maksakov 1999). Eriti pingeliseks muutus olukord 1992.aastal kui tollane Aserbaidzhaani president Eltshibei esines avaldusega, kus märkis, et üheks Aserbaidzhaani pikaajaliseks välispoliitiliseks prioriteediks peab saama endise Nõukogude Aserbaidzhaani territooriumi ja Loode-Iraani Aseri enamusega provintside ühendamine (Smith, G. 1996, 285). Peale Eltshibei tagandamist 1993.aasta juunis sai Aserbaidzhaani uueks presidendiks Hajdar Alijev (endine Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige), kes võttis uue kursi VF-iga suhtlemises. 24.septembril 1993.aastal astus Aserbaidzhaan SRÜ-sse. Samas ei antud alla VF-i nõudmisele paigutada VF-i piirivalvevägesid Aserbaidzhaani-Iraani piirile ega lubatud VF-i väekontingenti Mägi-Karabahhiasse. Aserbaidzhaan ei pikendanud 1999.aasta aprillis ka SRÜ Kollektiivse Julgeoleku Lepingut. Arutatud on ka NATO sõjaväebaaside Aserbaidzhaani territooriumile loomise võimalusest (BNS 12.veebruar 1999), kuid senikaua, kui Aserbaidzhaanis paikneb Vene sõjalis-strateegiline objekt - Gabalinski raadiolokatsioonijaam - näivad arutelud NATO baaside võimalikust paigutamisest Aserbaidzhaani territooriumile ennatlikud.

Gruusia

Kuigi Gruusia oli üks esimesi liiduvabariike, kes NSVL-ist formaalselt eraldus (9.aprill 1991), tuli rahvusvaheline tunnustus Gruusia Vabariigile väga aeglaselt (Smith, G. 1996, 300-308). Põhjuseks oli kodusõja tagajärjel, aastatel 1991-1993 riigis valitsev kaos ja anarhia. 1993.aasta lõpuks oli Gruusia riigi edasikestmine kaheldav. Valitsus ei olnud kontrolli kaotanud ainuüksi Lõuna Osseetia ja Abhaasia autonoomsete provintside üle, vaid ta oli võimetu midagi ette võtma separatistlike rahutuste mahasurumiseks ka teistes piirkondades. Kuritegevus linnades oli väljunud kontrolli alt. VF pakkus oma abi tingimusel, et Gruusia liitub SRÜ-ga. Gruusia formaalsele vastuvõtmisele SRÜ-sse 3.detsembril 1993.aastal järgnes rida lepinguid VF-iga, mis kujundasid tiheda ja tõhusa strateegilise alluvussuhte. Näiteks 1995.aasta märtsis allkirjastas Gruusia kokkuleppe, mis lubas VF-il rajada Gruusia territooriumile neli sõjaväebaasi.

Suhted Läänega hakkasid paranema 1992.aastal. Juuli lõpus võeti Gruusia vastu ÜRO liikmeks (viimasena endise NSVL-i vabariikidest). 1994.aasta märtsis ühines Gruusia NATO PfP programmiga ning 1996.aasta aprillis sõlmis (koos Armeenia ja Aserbaidzhaaniga) partnerlus- ja koostöölepingu EL-iga.

Kasahstan

Geograafilise piiratuse tõttu sõltub riigi heaolu tulevikus üsna suurel määral suhetest oma vahetute naabritega (VF, Hiina, endise NSVL-i Kesk-Aasia vabariigid ja Iraan). Kaugemas minevikus oli Kasahstan olnud Euraasia kaubateede sõlmpunkt, ida-lääne ja põhja-lõuna suunaliste kaubateede ristumiskoht (EIA 1998). NSVL-i perioodil Kasahstan praktiliselt isoleeriti Hiinast ja Iraanist. Iseseisvale Kasahstanile tähendas arvuka vene vähemuse kohalolek seda, et riigi sisemine stabiilsus sõltus suurel määral headest suhetest VF-iga. Nende kahe riigi vahel oli ja on NSVL-i aegadest saadik üsna tugev kaubanduslik sõltuvus (Kasahstani jaoks näiteks puidu import), samuti oli välja kujundatud hea teede-, raudteede- ja õhuliinide võrgustik, ning nafta ja maagaasi torujuhtmed. Olulised Kasahstani-VF-i suhetes olid ja on sõjalis-strateegilised aspektid. VF-i jaoks on Kasahstan tähtsal kohal eesliinina kaitses Hiina vastu.

Paradoks seisneb selles, et VF kujutab endast Kasahstanile kõige suuremat ohtu riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumisel. Kui venelased Kasahstanis, kas siis omal algatusel, või VF-i vene natsionalistide õhutusel, taotleksid autonoomiat, siis Kasahstanil ei ole piisavalt vahendeid, et sellist protsessi takistada (Smith, G 1996, 329-330). Tõenäoliselt võiks ainus Kasahstani toetaja sellisel juhul olla Hiina, kel on omad põhjused mitte soovida VF-i territoriaalsete nõudmiste suurenemist. Kasahstan on seega sunnitud delikaatselt balansseerima kahe konkureeriva suurvõimu soosingu vahel.

Kasahstani suhted Iraaniga on märksa vähem problemaatilised, kui Hiina ja VF-iga. Iseseisvudes oli Kasahstani valitsuse üks välispoliitilisi eesmärke välja arendada transpordi- ja kommunikatsioonivõrgustik lõunasse, läbi Turkmenistani, aga ka üle Kaspia mere (EIA 1998). Kavandati naftatorujuhtmete ehitamist läbi Iraani. Plaani elluviimist takistas USA, kes pooldas Iraani suhtes range majandusliku isolatsiooni säilitamist.

Kasahstani suhted teiste Kesk-Aasia vabariikidega on majandusliku konkurentsi ja välisabi pärast konkureerimise tõttu komplitseeritud, kuid mitte halvad (Nazarbajev 1999, 12). NSVL-i perioodil tihedam koostöö Kesk-Aasia vabariikide vahel puudus. Iseseisev Kasahstan hakkas tegema jõupingutusi selleks, et arendada Kesk-Aasia riikide poliitilist ja majanduslikku koostööd, kuna jõuti järeldusele, et palju probleeme on koos, regionaalsel baasil lihtsam lahendada, kui igal riigil eraldi. Reaalne areng algas Kesk-Aasia vabariikide suhetes 1990.aastate keskpaiku (vt ptk 2.3. ja Lisa 2).

Läänt, kellelt Kasahstan lootis investeeringuid, huvitasid eelkõige riigi rikkalikud maavarade varud. Oluline oli ka Kasahstani tuumaarsenali saatus ning illegaalse narkokaubanduse suurenemine (Akajev 1999). Peale NSVL-i lagunemist deklareeris Kasahstan, et nõustub täielikult oma tuumarelvade üleandmisega VF-ile. 1992.aastal ratifitseeriti esimene Strateegilise Relvastuse Piiramise Leping (START 1). 1995.aasta aprilli lõpuks oli Kasahstan VF-ile üle andnud kõik tuumalõhkepead.

Kasahstani ühest küljest rahvusvahelisi kontakte soosiv, kuid teisest küljest erapooletu välispoliitika osutus pikemas perspektiivis üsna efektiivseks. 1990.aastate keskpaigaks peeti Kasahstani üheks kõige stabiilsemaks SRÜ riigiks (EIA 1998). Seda kinnitab ka fakt, et ta oli suutnud luua ärikontaktid üsna eriilmeliste riikidega, nagu Austraalia, Iisrael, Hispaania ja Korea.

Kõrgõzstan

Eesmärgiga tugevdada kättevõidetud iseseisvust, otsis Kõrgõzstan partnereid (eelkõige majanduslikel kaalutlustel) väga erinevatest piirkondadest üle maailma. Lisaks Läänele vaadati ka Lähis-Ida ja Aasia suunal, kus erilise tähtsuse omandasid suhted Hiinaga (Goldman 1992, 14). Sõlmiti mitmeid kaubandusalaseid kokkuleppeid. 1995.aastaks oli Hiinast saanud Kõrgõzstani tähtsuselt teine kaubanduspartner VF-i järel.

Kontakte hakati arendama ka teiste Kesk-Aasia vabariikidega, eelkõige Kasahstani ja Usbekistaniga. 1994.aasta aprillis sõlmisid need kolm riiki kokkuleppe ühtse majandusruumi loomise kohta (vt ptk. 2.3.).

Lühemas perspektiivis on Kõrgõzstani jaoks kõige olulisem säilitada häid suhteid VF-iga. Lisaks sellele, et VF on Kõrgõzstani olulisim kaubanduspartner, vajab Kõrgõzstan ka teatud garantiisid oma riiklikule julgeolekule. Tegemist on äärmiselt ebavõrdse suhtega, kuna Kõrgõzstan sõltub üsna suurel määral VF-ist imporditavatest tööstuskaupadest. Kõrgõzstani sõltuvusele VF-ist anti formaalne kinnitus 1996.aasta lõpus, kui Kõrgõzstan kirjutas koos Kasahstani, VF-i ja Valgevenega alla Nelja Lepingule (vt ptk. 2.3.).

Moldova

Moldova Vabariigi välispoliitiline kontseptsioon, selle prioriteedid ja ülesanded hõlmavad heade suhete hoidmist naaberriikidega, partnerlussidemeid SRÜ-maadega ja kõigi riikidega kogu maailmas (Lesanu 1996).

Välispoliitika (eriti suhted VF-i ja Rumeeniaga) tugineb suures osas riigi sisepoliitilisele olukorrale, mis on suhteliselt ebastabiilne. Moldova eraldumine NSVL-ist tõi kaasa hulgaliselt probleeme, s.h etniliste pingete kasvamise (Smith, G. 1996, 230-242). Kaks etnilist vähemusgruppi - venelased Dnestriäärses piirkonnas ja gagauzid Kagu-Moldovas hakkasid taotlema iseseisvust. Riigi sisepoliitilise olukorra muudab keerukaks veel see, et piiri taga asub Rumeenia, kelle elanikkond kuulub samasse etnilisse gruppi ning kellega Moldova oli ajalooliselt ühendatud. Sellest tingituna kerkivad aeg ajalt Moldovas esile Rumeeniaga ühinemise meeleolud, mis omakorda kutsuvad esile vastureaktsiooni Dnestriäärses piirkonnas ja Gagauzi regioonis.

SRÜ-ga liitus Moldova suures osas ka sellepärast, et lootis VF-i abile Dnestriäärse piirkonna separatistlike meeleolude vaoshoidmisel. Rahuvalveoperatsioon Moldovas ei toimu SRÜ egiidi all, vaid põhineb kahepoolsel kokkuleppel Moldova ja Venemaa vahel. Pool väeüksustest koosneb Vene sõduritest ja ülejäänud pool Moldova ja Dnestri pataljonidest. Oluliseks põhjuseks SRÜ-sse astumisel oli Moldova jaoks ka sõltuvus VF-i energiaekspordist. 1990.aastate alguses avastati ka Moldova lõunaosas nafta ja maagaasivarud, kuid nende hõlvamine on alles algusjärgus.

Tadzhikistan

Tadžikistan on riik, kus sisuliselt puudub ühtne Tadzhiki rahvus (Anderson 1999, 10). Inimesed identifitseerivad end pigem mingi regiooni või klanniga kui rahvusriigiga. Sellest tulenevalt eksisteerib riigis hulk sisepoliitilisi probleeme ning sellest tulenevalt pole ka välissuhtluses saavutatud märkimisväärseid tulemusi. 1992.aastal puhkenud konflikt Nõukogude-aegse võimueliidi ja islami ning demokraatlike parteide vahel kasvas üle kodusõjaks, millele suudeti (ajutine) lõpp teha alles 1996.aastal. Tegelikkuses pole pingekolle kadunud ning jätkuv religioosse taustaga kodusõda Afganistanis võib üle kanduda ka Tadzhikistani territooriumile. (Tadzhikistani islami äärmuslaste tugipunktid paiknevad piirialadel Afganistaniga). Sisepoliitilised pinged Tadzhikistanis toimivad destabiliseerivalt kogu Kesk-Aasia regioonile ning on omandanud seega rahvusvahelise dimensiooni.

Piire Afganistaniga valvavad Tadzhikistanis VF-i piirivalveüksused ning riigis paiknevad ka SRÜ rahuvalveväed, kus valdav enamik sõdureid on vene rahvusest (Khodjibaev 1997). NSVL-i lagunemise järel ei hakanud Tadzhikistan olemasoleva Nõukogude armee infrastruktuuri baasil looma oma rahvusarmeed, vaid legaliseeris Vene vägede kohaloleku riigis. VF-i ja Tadzhikistani vahel sõlmiti ka vastavasisuline leping, mille järgi Vene armee võis Tadzhikistani territooriumile jääda kuni 1999.aastani.

Praegune Tadzhikistani president Emomali Rakhmonov püüab riigis juurutada liberaalset turumajandust ning aktiviseerida rahvusvahelist suhtlust ja koostööd nii Kesk-Aasia riikide, VF-i kui Lääneriikidega.

Turkmenistan

Turkmenistani välispoliitika tugineb "püsiva neutraalsuse" doktriinile (Rubalskaja 1999). Selle kontseptsiooni kiitis heaks 1995.aasta detsembris ka ÜRO. Et märkida selle päeva tähtsust, kuulutas president Separmurat Nijazov 12.detsembri rahvuspühaks (Neutraalsuse Päev). Doktriiniga deklareeriti otsust mitte ühineda ühegi "tugevalt siduva" rahvusvahelise organisatsiooniga või sõjalise liiduga.

Kuigi Turkmenistan on ECO (vt ptk. 2.3.) liige ning kuulub ka SRÜ-sse, on selged eelistused seatud kahepoolsete suhete arendamisele erinevate riikidega. Turkmenistani valitsus on sõlminud arvukalt poliitilise-ja majandusalase koostöö lepinguid parandamaks suhteid naabrite ja teiste välisriikidega. 1998.aasta aprillis allkirjastasid Turkmenistani ja USA presidendid kokkuleppe tihendamaks osapoolte vahelisi poliitilisi-, majanduslikke- ja julgeolekualaseid sidemeid. Sõlmiti ka memorandum president Nijazovi ja USA energiaministri Federico Pe?a vahel arendamaks kahepoolset koostööd nafta- ja gaasiväljade hõlvamise, nafta rafineerimise ja Trans-Kaspia torujuhtmete ehitamise vallas. 1998.aasta mais allkirjastas Turkmenistan poliitilise ja majandusalase koostöölepingu EL-iga. 1998.aasta septembris esinesid Hiina ja Turkmenistan ühisavaldusega kahepoolsete majandus- ja kaubandussidemete arendamise kohta. Mõlemad riigid tõotasid arendada koostööd energiaekspluatatsiooni, -tootmise ja -transpordi vallas rahvusvahelistele turgudele.

Turkmenistani välissuhtluses on üha kasvav roll ka Iraanil. 1995.aastal pani Turkmenistan suhetes Iraaniga ette "kolmepoolse diplomaatilise initsiatiivi," mille kohaselt need kaks riiki hakkavad tegema kaubandusalast koostööd veel mingi kolmanda riigi osavõtul. 1996.aasta keskpaigaks olid Turkmenistan ja Iraan sõlminud "2+1" kokkulepped Armeeniaga, Turkmenistani nafta tarnimise kohta läbi Iraani territooriumi ning Ukrainaga, kes hakkaks Turkmenistani gaasi eest tasuma kaupade ja tooraine ekspordiga Iraani (kes omakorda tasub Ukraina gaasivõla Turkmenistanile). 1998.aasta juulis allkirjastasid Turkmenistan ja Iraan kaks majanduskoostööprotokolli.

Suhted Türgiga on samuti intensiivselt arenemas, eriti väliskaubanduse osas. Praegu kulgeb Turkmenistani maagaasieksport Lääne-Euroopasse läbi Kasahstani, Ukraina ja VF-i. Selleks, et vähendada otsest sõltuvust VF-i läbivatest torujuhtmetest, on Turkmenistanil suured lootused uuel, Türgi territooriumile planeeritaval naftajuhtmel.

Oluliseks kaubanduspartneriks on endiselt ka VF, kustkaudu endiselt kulgeb Turkmenistani maagaasi- ja naftatransiit ning peamine transpordi- ja kommunikatsioonivõrgustik. Kuigi heanaaberlikud suhted ja koostöö VF-iga on Turkmenistanile siseriikliku stabiilsuse tagamisel olulised, on valitsus samuti teadlik piirangutest tegevusvabadusele, mille tihedam integratsioon VF-iga kaasa võib tuua. Seetõttu on ka Turkmenistani osalemine SRÜ-s olnud passiivne ja pigem formaalne. Näiteks teatas 1999.aasta aprillis Turkmenistani välisministeerium, et Turkmenistan loobub 9.juunil 1999.aastal kokkuleppest SRÜ maade viisavaba liikumise kohta oma territooriumil (BNS, 18.märts 1999). Tundub, et kaugel pole ajad kui Turkmenistan loobub ka sellest formaalsest sidemest, mis teda seni SRÜ-ga ühendab.

Ukraina

Kõige tähelepanuväärsem fakt Ukraina "rahvuspoliitikas" (nation building policies) president Leonid Kravtshuki ajal oli Ukraina relvajõudude kiire ülesehitamine (Walker 1993, 226). See üllatas paljusid vaatlejaid ning tõi kaasa Ukraina ja VF-i suhete järsu halvenemise. Eriliseks tüliõunaks VF-iga kujunes Sevastoopoli Krimmi sadamas paiknev Musta mere laevastik. Enamik laevastiku 75 000 - 100 000 sõjaväelasest eelistas teenida VF-i ning juhtivad Vene poliitikud olid otsustanud iga hinna eest säilitada VF-ile see ajalooline ja sõjanduslik jõu ning võimu sümbol. Ajavahemikul aastatel 1992 -1995 kaaluti mitmeid võimalusi alates laevastiku võrdsest jagamisest ja ühise kontrolli kehtestamisest kuni laevastiku täieliku üleandmiseni VF-ile Ukraina energiavõla katteks. 1995.aasta juunis otsustati lõpuks, et Ukrainale jääb 18%-20% laevadest ning ülejäänud peab ta müüma VF-ile.

Mis puutub Ukraina välispoliitilisse orientatsiooni, siis läbi ajaloo on riik seisnud "kolme suure tsivilisatsiooni": Vene, Euroopa ja Islami ristteel. Eriti tihedad on läbi ajaloo olnud suhted VF-iga. Viimasel on väga raske leppida Ukraina, mille pealinn Kiiev oli vana Vene riigi vundamendiks, iseseisvusega (Walker 1993, 296). Ukrainat peetakse Venemaal siiani Vene riigi lahutamatuks osaks. Walkeri järgi loodi ka SRÜ selleks, et hoida eelkõige Ukrainat liidus VF-iga.

Ukraina on suurriigina korduvalt demonstreerinud vajadust olla iseseisvam, kui VF seda soovib, vaatamata hiigelvõlale, mis tuleb maksta Vene gaasi eest (Kannel 1998). 1991.aastal nägid Ukraina rahvuslased "Euroopasse tagasipöördumises" riigi elulist vajadust ning võimalust väljuda VF-i mõjusfäärist (Smith, G. 1996, 198-205). Ka kõige nominaalsemasse liitumisse SRÜ-ga suhtuti kui riigi iseseisvuse reetmisesse ning pakuti vastukaaluks välja Venemaa-vastaste riikide "Balti - Musta mere Liitu". Ukraina võimu- ja ärieliit suhtus SRÜ-sse veidi leplikumalt ning nägi organisatsioonis võimalust säilitada NSVL-i ajal tekkinud majandussidemed, milledest loobumine oleks riigi majandusele mõjunud katastroofiliselt. Välismajanduspoliitikas orienteerus Ukraina kontaktidele SRÜ ja Ida-Euroopa riikidega, kuid üheks pikema perspektiivi prioriteediks sai ühinemine EL-iga.

1990.aastate keskpaigast alates võttis Ukraina suuna ka kontaktide loomisele Lähis-Ida riikidega, et tagada riigi varustamine kütusega ning et kindlustada turg Ukrainas toodetud relvadele. Majandusalast kostööd hakati arendama ka Türgi ja Hiinaga.

Usbekistan

Kuna Usbekistan on maismaaga piiratud riik, mida ümbritsevad omakorda maismaaga piirnevad riigid, siis välipoliitiliselt on eriti olulised heanaaberlikud suhted naabrite - Kasahstani, Tadzhikistani, Afganistani ja Turkmenistaniga ning juhtivate regionaalsete võimudega, eelkõige VF-iga.

Usbekistani välispoliitilised probleemid on seotud eelkõige radikaalse islami taassünniga Kesk-Aasias ning usu- ja etniliste konfliktidega naaberriikides. Väidetavalt on Usbekistani valitsus rahaliselt toetanud Põhja-Afganistanis Talebaniga võitlevaid Usbeki rahvusest opositsioonijõude eesotsas Abdul Rashid Dostamiga (EIA 1998). Seeläbi loodab Usbekistani valitsus ära hoida rahutuste ülekandumise Afganistanist Tadzhikistani kaudu Usbekistani territooriumile. Põhja-Afganistanis elab mitu miljonit etnilist usbekki. Usbeki vähemus on esindatud ka Tadzhikistanis. Kui 1992.aastal kodusõda Tadzhikistanis ägenes, taotles riigi Põhja-ja Lääneosas elav usbekkide kogukond piirialade ühendamist Usbekistaniga. 1992.aasta lõpus sekkus Usbekistani armee väidetavalt Tadzhikistani kodusõtta võimuloleva kommunistliku rezhiimi toetuseks. 1993.aasta jaanuaris sekkusid Usbekistan, Kasahstan ja VF ühiselt Tadzhikistani konflikti, paigutades riigi lõunapiire kaitsma ühise väekoosseisu.

1995.aasta juulis sõlmisid Usbekistan ja VF rida kokkuleppeid vastastikuse majandusliku koostöö süvendamiseks, kuid tollased lepingud suures osas paberile jäidki. President Islam Karimov on avaldanud tõsist rahulolematust seoses VF-i mõju tugevnemisega regioonis (Sagdejev, Kortunov 1998). Iseseisvuse esimeste aastate jooksul lõi Usbekistan tugeva, iseseisva armee ning taotles sõjalist koostööd USA-ga. 1999.aasta veebruaris teatas Usbekistan, et loobub SRÜ Kollektiivse Julgeolekulepingu pikendamisest.

Selleks, et suurendada majanduslikku ja poliitilist sõltumatust VF-ist, on Usbekistani valitsus asunud tihendama kontakte ülejäänud Kesk-Aasia riikidega (vt ptk. 2.3. ja Lisa 2), ja riikidega väljaspool regiooni, kaasa arvatud Põhja-Ameerika ja Euroopa suurvõimud. Usbekistan ja EL on allkirjastanud kokkuleppe eesmärgiga suurendada kaubavahetust ja teisi kontakte osapoolte vahel. Suhteid arendatakse ka Türgi ja Lähis-Ida riikidega. Usbekistan on ECO liige, kuigi valitsus on suhtunud negatiivselt püüetesse omistada organisatsioonile poliitilist rolli. OSCE ja ÜRO on avanud oma Kesk-Aasia esindused Tashkendis.

Valgevene

Kuigi Valgevene kuulus ÜRO asutajaliikmate hulka, puudus tal kuni 1991.aastani iseseisev välispoliitika. 1992.aasta lõpuks oli Valgevenet tunnustanud üle 100 riigi, kuid ta oli teinud väga vähe selleks, et arendada välispoliitilisi kontakte peale oma vahetute naabrite ja teiste SRÜ riikide (Main 1996, 7-10). Paljudes riikides oli endiselt Valgevene diplomaatiliselt esindatud VF-i egiidi all.

Valgevene välispoliitika põhirõhk SRÜ riikidel ja eelkõige VF-il. Väljaspool SRÜ-d on Valgevenel suhete aluste leping vaid Poolaga.

Valgevene ja VF sõlmisid diplomaatilised suhted 1992.aasta juunis. Sama aasta juulis kirjutasid kummagi riigi valitsusjuhid alla reale dokumentidele, eesmärgiga tugevdada kahe riigi vahelisi suhteid. Kokkulepped nägid ette sõjalist ja majandusalast koostööd sellisel tasemel, et mõnede vaatlejate hinnangul tähendas see sisuliselt Vene-Valgevene konföderatsiooni loomist SRÜ-s (Illjashevitsh 1999). 2.aprillil 1995 sõlmisid VF ja Valgevene Liidulepingu, mis nägi ette kahe riigi poliitika tihedamat koordineerimist peamiselt majanduspoliitika vallas, aga ka teistes sfäärides. Valgevene president Aleksandr Lukashenko toetas ka rahvusüleste institutsioonide loomist antud liidu raames. VF-i SRÜ-ministri Boriss Pastuhhovi sõnul koostatakse Vene-Valgevene liitriigi loomist puudutav üksikasjaline kokkulepe 1.juuniks 1999.aastaks (BNS 26.aprill 1999). Valgevene meedia teateil on Valgevene pool koostanud lepinguprojekti, mis näeb ette liitriigile oma presidenti, valitsust ja parlamenti.

Alates iseseisvuse saavutamisest 1991.aastal kuni tänaseni ei ole Valgevene teinud praktiliselt midagi selleks, et välja töötada iseseisvat, VF-ist sõltumatut, kaitsepoliitikat (Main 1996, 12-13). 1992.aasta mais kirjutas Valgevene, kui üks neljast endisest liiduvabariigist, kes NSVL-i lagunemise järel muutusid tuumarelva omavateks riikideks, alla tuumarelvade leviku piiramise lepingu Lissaboni protokollile. Sellega kohustus ta 1999.aastaks VF-ile üle andma kõik oma tuumarelvad.

Valgevene ühinemine Kollektiivse Julgeoleku Lepinguga kutsus esile teatud poleemika. Esialgu keelduti lepingule alla kirjutamast, väites, et leping on vastuolus Valgevene põhiseadusega. 1993.aasta aprillis kirjutati Kollektiivse Julgeoleku Lepingule alla tingimusel, et Valgevene vägesid ei kohustata sõdima väljaspool oma riigi territooriumit ning et välisriikide vägesid ei paigutata Valgevene territooriumile, ilma riigi valitsuse nõusolekuta.

Vene Föderatsioon

VF- välispoliitika tugineb riigi "eluliste huvide" kaitsmisele, milleks Igor Rodionovi järgi on: Kesk- ja Ida-Euroopa riikide neutraalsus ja Venemaa sõbralikkus; vaba juurdepääs Balti mere sadamatele; "kolmandate riikide" sõjalise kohaloleku välistamine Baltikumis; SRÜ riikide Vene-vastasteks puhvertsoonideks muutumise takistamine; SRÜ riikide üle ulatusliku kontrolli säilitamine ning heanaaberlike suhete loomine Lähis-ja Kaug-Idaga (Brusstar 1994). Blank (1996) seletab VF-i "elulisi huve" geopoliitiliste ambitsioonidega, mis ulatuvad Kuriili saartest ja Pamiiri mägedest Tadzhikistanis kuni Poola piirini. Henry Kissinger on neid nimetanud Venemaa geoneuroosideks (Blank 1996).

NSVL-i lagunemise järel tekkinud VF-i eksisteerimise algusaastail oli riigi välispoliitika Läände orienteeritud ning suhteliselt passiivne, kuna valitsuse põhitähelepanu oli kontsentreeritud ulatuslikele siseriiklikele reformidele. 1993.aastal alustati välispoliitilises plaanis oluliste muudatustega. VF ühines küll NATO PfP programmiga, kuid samas väljendati radikaalselt negatiivset suhtumist NATO võimalikku laienemisse ida suunal. Sama seisukohta jagab VF-iga SRÜ-s vaid Valgevene (Borko jt. 1999, 13).

Valitsuse positsioon suhetes endise NSVL-i vabariikidega (ehk "lähivälismaaga") muutus ajapikku üha agressiivsemaks (Sagdejev, Kortunov 1998). Moskva nõudis Vene vägede kohaloleku säilitamist endiste liiduvabariikide territooriumitel, selleks, et kaitsta neis riikides elava vene vähemuse õigusi. Lisaks sellele tegi VF jõupingutusi endise NSVL-i vabariikide reintegreerimiseks SRÜ raames. Kasahstani ja Valgevenega sõlmiti Tolliliit, ning 1996.aasta alguses allkirjastati Valgevenega leping riikidevahelise igakülgse integratsiooni süvendamiseks (vt ptk. 2.3.). Sama aasta märtsis sõlmisid Kasahstan, Kõrgõzstan, Valgevene ja VF Nelja Lepingu (vt ptk. 2.3.).

Venemaa diplomaatide esmaseks ülesandeks VF-i julgeoleku küsimustes sai erilise vastutuse ja julgeolekugarandi positsiooni taotlemine endise NSVL-i territooriumil (vt ptk. 4.2.). Tollane Vene välisminister Andrei Kozõrev rääkis vajadusest säilitada Venemaa sõjaline kohalolek endistes liiduvabariikides, kuna vastasel korral tekiks julgeolekuvaakum, mida võiksid täitma asuda Venemaale ebasõbralikud jõud. Peamisteks ohuallikateks peetakse endiselt islamiäärmuslust, Iraani ja Türgi mõju suurenemist SRÜ piiriäärsetel aladel ning NATO laienemist Ida-Euroopasse (Arbatov 1999, 12).

Tänaseks on VF langenud sügavasse majanduskriisi ning riigi välispoliitilised ambitsioonid on jäänud sisepoliitilise võimuvõitluse varju. Kadunud pole need aga kuskile (Spillman, Wenger 1999).

Hinnang

SRÜ-st ei saanud NSVL-i järglasriiki, organisatsioonil puudub ühine välispoliitika ja ühised "rahvuslikud huvid." SRÜ ei ole rahvusvahelise õiguse järgi riik, ning iga organisatsiooni liikmesriik teostab oma huvidest lähtuvat, iseseisvat majandus-, välis- ja kaitsepoliitikat. SRÜ loomisfaasis oli liikmesriikide peamiseks välispoliitiliseks mureks konfliktide vältimine, seejärel ilmnes hulk teisigi probleeme, nagu vältimatu majanduslik sõltuvus üksteisest ning regionaalsete, traditsioonilisel kultuurilisel sarnasusel põhinevate ühenduste loomise vajadus ning "kaitsjate ja investorite" otsimine väljastpoolt ühendust. Ukraina, Gruusia ja Moldova tõmme EL-i poole ning Kesk-Aasia riikide ja Aserbaidzhaani tõmme Türgi, Iraani ja/või Hiina poole näib olevat takistamatu. VF-i domineeriv positsioon SRÜ regioonides on kahanemas, seega omab ta ka üha vähem võimalusi domineerimiseks SRÜ-s kui RVO-s.
 

4. ÜLEVAADE SRÜ SENISEST ARENGUST

Amitai Etzioni (Hawdon 1998, 8) järgi taotlevad RVO-d kas:

  • korda (kontrollides nn. hälbelisi riike ja koordineerides liikmesriikide sõjalist koostööd).
  • majanduslikke eesmärke (koordineerides kaupade tootmist või teenuste pakkumist);
  • või kultuurieesmärke (luues või säilitades sümboolseid väärtusi).
Laias laastus jagatakse kõik RVO-d, vastavalt nende olemusele, poliitilisteks- ja majandusorganisatsioonideks. (Kuigi tehniliselt on kõik RVO-d poliitilised organisatsioonid, kuna vastavalt definitsioonile organiseerivad nad poliitilisi ühikuid ehk riike.) Organisatsioonid, mis soodustavad rahvusvahelist kaubandust, tõstavad toodangut, koordineerivad, kontrollivad ja piiravad mingi toote kättesadavust, et tõsta hindu, või on seotud mõne muu majandusliku tegevusega, on Hawdoni järgi majandusorganisatsioonid (Hawdon 1998, 9). Organisatsioonid, mis kaitsevad mõnda ideoloogiat, propageerivad demokraatiat või kommunismi, ning kaitsevad riike välise agressiooni eest, on poliitilised organisatsioonid.

Järgnevalt püütakse vaadelda SRÜ-sisese koostöö kahte aspekti: majandusliku ja sõjalise koostöö ulatust ning vastavalt sellele paigutada SRÜ kas majandus- või poliitilise organisatsiooni kategooriasse.

4.1. Majanduslik koostöö

SRÜ põhikirja ptk.19 sätestab, et "liikmesriigid teevad koostööd ühise majandusruumi loomise suunas, mis põhineb turumajandussuhetel ja kaupade-, teenuste-, kapitali- ja tööjõu vabal liikumisel; eesmärgiks on liikmesriikide kaubandus-majanduslike sidemete arendamine; krediidi- ja maksupoliitika koordineerimine jne."

NSVL-i lagunemisest saadik on iga SRÜ liige püüdnud rõhutada eelkõige oma rahvuslikke huvisid, arendades bi- või multilateraalseid kontakte SRÜ piires ja väljaspool seda. Kuid vaatamata SRÜ liikmesriikide jõupingutustele saavutada suuremat iseseisvust ja areneda üksteisest sõltumatult, hoiab SRÜ-d endiselt koos peamiselt majanduslik sõltuvus, mis on välja kujunenud NSVL-i perioodi jooksul.

Viimastel aastatel on SRÜ riikide majanduslik sõltuvus üksteisest tunduvalt kahanenud (Borko jt. 1999, 13). Paljud senised majanduskontaktid osutusid liberaalsele turumajandusele üleminekuprotsessi käigus ebarentaabliks. Üha aktiivsemaks on muutumas kauplemine välisriikidega. Näiteks on vastastikuse kaubavahetuse osakaal SRÜ riikide väliskaubanduses langenud 78 protsendilt 1991.aastal 24 protsendile 1998.aastal (Borko jt. 1999, 13). Välismajanduspoliitika koordineerimisest ning ühise majandusruumi säilitamisest loobuti peagi, ühisraha tsoon ei säilinud, ning katsed säilitada ühtset juriidilist ruumi üle kogu SRÜ territooriumi ebaõnnestusid.

Majanduse vallas on SRÜ teravaimaks teemaks nüüd ja lähitulevikus nafta. SRÜ peamisteks naftareservuaarideks on VF, Aserbaidzhaan, Kasahstan ja Turkmenistan (Borko jt. 1999, 13). Kolm "naftariiki" on omakorda sõltuvad VF-ist, kelle territooriumit läbivad käesoleval ajal peaaegu kõik torujuhtmed naftaekspordiks Lääne turgudele. Energiasõltuvuse ärakasutamine on olnud üks VF-i poliitilisi mehhanisme selleks, et säilitada kontrolli SRÜ riikide üle ja sundida neid koostööle VF-iga (Barteneva, Maksimov 1998).

Kesk-Aasia liidrid on hakanud tõsiselt mõtlema alternatiivsete gaasi- ja naftatorujuhtmete rajamisele, mis kulgeks Euroopasse Venemaast mööda. 1998.aasta oktoobris kirjutasid Aserbaidzhaani, Gruusia, Kasahstani, Türgi ja Usbekistani presidendid alla Ankara Deklaratsioonile, millega lepiti kokku, et Kaspia nafta transiit hakkab maailmaturgudele kulgema läbi Bakuu (Aserbaidzhaan) - Ceyhani (Türgi) naftajuhtme. VF nägi deklaratsiooni oma "eluliste huvide" rikkumist, kuna seeläbi kaotaks Moskva aga viimasegi tõhusa pidepunkti Kesk-Aasias, mis niigi üha enam orienteerub islamiusulistele lõunanaabritele.

Nafta on Kesk-Aasia vabariikide peamine tuluallikas ning ainus võimalus majanduse stabiliseerimiseks ning arendamiseks tulevikus. Seega riik, kes kontrollib Kesk-Aasia energiapoliitikat, determineerib regiooni saatuse.Kaspia piirkonna naftavarude kasutamist komplitseerib lisaks regiooni poliitilise olukorra määramatusele ka piirkonna logistiline olukord (nafta puhul on siin tegemist ainsate arvestatavate varudega maailmas, millel puudub vahetu väljapääs maailmamerele), mis avaldub nn. torujuhtmete sõjas (kus osalevad kõik neli SRÜ "naftariiki", Türgi ja Iraan ning kus on kaudselt mängus ka USA huvid) (Anderson 1999, 15). Selleks, et kindlustada oma positsioonid Kesk-Aasias, puudub VF-il investeerimiskapital ja tehnoloogia, et võistelda lääne investoritega, kes püüavad VF-i naftafirmadelt turgu üle võtta. Kuid VF-il on üks eelis - kõik viis Kesk-Aasia vabariiki on maismaaga ümbritsetud ning peaaegu kogu Kesk-Aasia naftatransiit Lääne turgudele kulgeb hetkel läbi VF-i territooriumit läbivate torujuhtmete. Kuigi Iraan, Pakistan, India, Hiina ja Türgi lubavad transiidivõimalusi Kesk-Aasia naftale tulevikus, võimaldab VF seda praegu.
 

4.2. Sõjaline Koostöö

SRÜ põhikirja ptk.11 sätestab, et "liikmesriigid võivad läbi kooskõlastatud poliitikat rahvusvahelise julgeoleku, relvastuse piiramise- ja kontrolli ja relvajõudude ülesehitamise küsimustes" ning ptk.12 on kirjas, et "ohu esilekerkimise korral mingi SRÜ riigi või riikide grupi julgeolekule või territoriaalsele terviklikkusele, või rahvusvahelisele julgeolekule, algatavad liikmesriigid koheselt ühiste konsultatsioonide mehhanismi ühiste seisukohtade väljatöötamiseks, kuidas ohtu kõrvaldada."

VF on SRÜ raames üritanud sõjalise koostöö ellukutsumist ka reaalselt, kuid seni suhteliselt tulutult. Enamik NSVL-i aegsest sõjaväe ladvikust lootis, et SRÜ säilitab endise Nõukogude armee senisel kujul, ulatuses ning juhtimise all (Khazanov 1995, 49). Seda aga ei juhtunud, kuna enamik endiseid liiduvabariike hakkasid koheselt nõudma Vene vägede väljaviimist oma territooriumitelt ning alustasid omaenda relvajõudude loomisega. Oma relvajõudude puudumine praktiliselt välistaks iga riigi suveräniteedi. Tänaseks on kõik SRÜ riigid loonud oma relvajõud, kuid puuduliku finantseerimise tõttu pole need väed eriti võrreldavad näiteks NATO liikmesriikide armeedega.

Ühtse julgeolekuruumi idee ebaõnnestus, kuna Aserbaidzhaan, Moldova, Turkmenistan ja Aserbaidzhaan soovisid SRÜ raames sõjalist iseotsustamist (Blank 1996). 1992.aastal sõlmiti küll leping rahuvalvest ja Kollektiivse Julgeoleku Leping (vt Lisa 2), kuid kummagi ellukutsumine on takerdunud. Need kaks julgeolekualast kokkulepet on Smithi arvates surnult sündinud (Smith, G. 1996, 28). Armeenia ühines kokkulepetega selleks, et saada abi sõjas Aserbaidzhaaniga ning Kesk-Aasia riigid, kel oli küll vaenlasi, kuid puudusid rahvuslikud relvajõud, soovisid saada Vene julgeolekuvihmavarju alla. Kuna kõik paktile allakirjutanud riigid peale VF-i, ei olnud võimelised kollektiivse julgeoleku elluviimiseks omapoolset materiaalset panust andma, siis sisuliselt ei tähendanud ülalnimetatud kaks lepingut muud, kui Vene vägede jätkuva kohaloleku legitimiseerimist väljaspool VF-i uusi riigipiire (Cornell 1999).

Venemaa püüab olla SRÜ regionaalne sandarm, samal ajal kui tema enda kaitse-eelarve ja -võime on langemas. 1993.aasta veebruaris nõudis Jeltsin VF-ile spetsiaalset rahuvalveõigust SRÜ territooriumil (välisministeeriumi ametlik pöördumine ÜRO ja OSCE poole), kuid vastukaja oli suhteliselt jahe (Tsherkassov 1997, 70). Kahepoolsete kokkulepete alusel paiknevad Vene rahuvalveväed hetkel Tadzhikistanis, Gruusias (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia) ning Moldovas (Dnestriäärne piirkond).

Esimest korda kasutas Venemaa oma "spetsiaalset rahuvalveõigust" 1993.aasta juulis Tadzhikistanis. Eelnenud operatsioonid toimusid kahepoolsete kokkulepete alusel - 1992.aastal, lepe Venemaa ja Moldova vahel (Dnestriäärne regioon) ja mitmed aastatel 1992 ja 1993 sõlmitud kokkulepped Gruusia ja Venemaa vahel. Moskva pakkus abi ka Mägi-Karabahhia konflikti lahendamisel, aga mõlemad pooled, eriti Aserbaidzhaani valitsus, eelistasid pigem OSCE või ÜRO abi.

Ka ülejäänud SRÜ liikmesriigid, välja arvatud Valgevene ei poolda ühenduse kujunemist sõjalise kontrolli mehhanismiks, nagu seda oli kunagi Varssavi Pakt. Aktsepteeritakse küll vajadust säilitada mõningasi majanduslikke kontakte kuid püütakse limiteerida julgeoleku-alast koostööd Venemaaga ja demonstreerida oma poliitilist iseseisvust (Marks 1996).

Kõik SRÜ riigid on ühinenud NATO PfP programmiga. Usbekistan, Kõrgõzstan ja Kasahstan sõlmisid 1996.aasta kevadel kokkuleppe Kesk-Aasia rahuvalvepataljoni (CENTRASBAT) loomise kohta, et osaleda operatsioonides ÜRO mandaadi all ning 1997.aasta septembris viidi läbi esimene ühisõppus NATO PfP programmi raames. Tadzhikistan jäeti sellest koostööprogrammist välja sisetülide tõttu ning Turkmenistan ei soovinud liituda oma neutraalsusele viidates.

SRÜ riikide vahelist sõjalist integratsiooni vastustatakse nii tugevalt, et Moskval on tegu isegi piiratud kontingendi Vene piirivalvevägede säilitamisega osade SRÜ riikide territooriumil (Gruusia, Armeenia, Tadzhikistan). 1998.aasta novembris sõlmiti kokkulepe Venemaa ja Gruusia vahel Vene piirivalvevägede järk-järgulise asendamise kohta Gruusia piirivalveüksustega. Vene vägede jätkuv asumine väljaspool VF-i territooriumi nõuab nüüdsest kahepoolseid kokkuleppeid või mingi regionaalse lepingu olemasolu.

Diskussioonid sõjalise koostöö vallas tipnesid kontseptsiooniga "Konfliktide ärahoidmise ja rahumeelse lahendamise kohta SRÜ liikmesriikide territooriumidel", mis võeti vastu resolutsioonina SRÜ riigipeade kohtumisel 1996.aasta jaanuaris (Smith, M. A. 1996, 52). See kontseptsioon on peaaegu identne klassikalise ÜRO rahuvalve omaga: ühisel nõusolekul põhinevad operatsioonid, milles osalevad vabatahtlikud ning finantseerimine toimub spetsiaalsetest maksudest.

Konventsioonis on väljendatud vajadust ÜRO ja OSCE kaasamiseks konfliktide reguleerimisel SRÜ territooriumil. Iga aktsioon peab olema reguleeritud vastavalt ÜRO hartale ning SRÜ põhikirjale, tuginema rahvusvahelise õiguse normidele ning ÜRO Julgeolekunõukogu vastavatele resolutsioonidele, OSCE dokumentidele ning SRÜ liikmesriikide vahel sõlmitud vastavasisulistele lepetele. SRÜ Riigipeade Nõukogu ülesandeks on planeeritavad operatsioonid seadustada. Kuid rahutagamisoperatsioone võib alustada vaid siis, kui vastav luba on saadud ÜRO Julgeolekunõukogult. Formaalselt on Konfliktide ärahoidmise ja rahumeelse lahendamise kontseptsiooni näol fikseeritud arusaam SRÜ riikide sõjaliseks koostööks olemas, juhul kui keegi peaks soovima seda kasutada. Seni pole osaletud üheski humanitaarabi- või kollektiivses konfliktide lahendamise operatsioonis. Toimunud on vaid üks ühisõppus.

Hinnang

SRÜ-st ei ole saanud Euroopa Liidu (majandusorganisatsioon) või NATO (poliitiline organisatsioon) sarnast RVO-d, ega kujunenud määravat elementi liikmesriikide omavahelistes suhetes ja suhetes muu maailmaga. Enam kui välisohud, ähvardavad SRÜ riikide julgeolekut sisemised konfliktid. Kõige enam vaidlusi on põhjustanud ettepanekud SRÜ riikide sõjalise integratsiooni ja majandusliidu kohta. Ometi on tegu määrava tähtsusega küsimustega, mis peaksid kujundama SRÜ tuleviku ja arengupotentsiaali. Sõjalise koostöö arendamine SRÜ raames on ebareaalne. NATO näib enamikule SRÜ riikidele märksa atraktiivsem julgeolekugarantii kui sõjaline koostöö SRÜ raames (VF-i juhtimisel). Idee kehtestada aastal 2000 kogu SRÜ territooriumi ulatuses vabakaubandustsoon, on Borko (1999, 13) arvates ebareaalne. SRÜ riikide vahelised kahe- või mitmepoolsed majandussidemed arenevad sel määral, mil määral on nad kasulikud kõigile osapoolele; SRÜ eksisteerimine või mitteeksisteerimine ei etenda nende kontaktide arendamisel mingit rolli.
 

5. SRÜ TULEVIKUPERSPEKTIIVID

RVO-del on kaasaegses maailmasüsteemis oluline roll. Nad võimaldavad hajutada konflikte ning korraldada riikidevahelist koostööd (Hawdon 1998, 7). Organisatsioonide tegevusulatusest ja funktsioonidest sõltub organisatsiooni koosseis, liikmesriikide solidaarsuse määr, püstitatud eesmärkide täitmise efektiivsus ning võime kohaneda kaasaegse maailma muutuste ja survetega.

  1. SRÜ kontseptsioonid
Michael Virally (Archer 1983, 54) liigitab organisatsioonid koostööorganisatsioonideks ja integratsiooniorganisatsioonideks:
  • Rahvusvahelised organisatsioonid, mille eesmärgiks on riikidevaheline koostöö, tegutsevad riikide valitsusstruktuuride tasandil. Põhiolemuselt saab taolisest organisatsioonist nn. "ülemstruktuur" ("superstructure"). Organisatsiooni ülesandeks on liikmesriikide seadusandluse ja käitumismallide harmoniseerimine ja koordineerimine, eesmärgiga ellu viia riikidevahelist koostööd. Riigid säilitavad oma suveräänsuse, rahvusvaheline organisatsioon aitab neil täita vaid neid funktsioone, millest riikidel individuaalselt jõud üle ei käi. Organisatsioon ei ole autonoomne üksus, vaid pigem vahend suveräänsete riikide tegevuse efektiivistamiseks.
  • Organisatsioonid, mille eesmärgiks on integratsioon, tegutsevad selle nimel, et liita organisatsiooni liikmesriigid ühtseks tervikuks valdkonnas, mille ulatuses on määratletud organisatsiooni võimupiirid. Liikmesriikide liitmisprotsesside lõppfaasis saab organisatsioonist juriidiline terviklik ühik, mis hakkab määrama liikmete käitumist kolmandate riikide või organisatsioonidega. Sellega kaasnevalt täidab integreeriv organisatsioon (kui rahvusülene RVO) teatud riigifunktsioone (näiteks seaduste väljatöötamine ja rakendamine).
SRÜ põhikiri sätestab, et: "kõik SRÜ-sse kuuluvad riigid iseseisvad ning rahvusvahelise õiguse võrdväärsed subjektid; SRÜ ei ole riik ning tal puuduvad rahvusülesed volitused; SRÜ eesmärgiks on heanaaberlike suhete arendamine, vastastikku kasuliku koostöö tihendamine ning usalduse ja üksteisemõistmise suurendamine organisatsiooni liikmete vahel." SRÜ konkreetseid funktsioone ja võimupiire pole põhikirjas välja toodud.

Virally (Archer 1983, 62) väidab, et kui rahvusvahelise organisatsiooni tegevusvaldkonnad ei ole algusest peale täpselt piiritletud, siis organisatsiooni võimupiiride laiendamine või kahandamine võib hiljem esile kutsuda pingeid organisatsiooni liikmete vahel.

Käesoleval ajal diskuteeritakse jätkuvalt SRÜ olemuse ja eesmärkide üle. Üldjoontes on domineerinud kaks vastandlikku lähenemist. Esimene, välja pakutud Kasahstani poolt, on väljendanud vajadust luua märksa koherentsem ühendus, kus oleksid täpselt fikseeritud selged ja siduvad organisatoorsed reeglid. Teine lähenemine näeb SRÜ-d sisuliselt vaid riikidevahelise konsultatiivse foorumina.

Läbi aegade välja pakutud SRÜ kontseptsioonid (Katshkarov 1995, 92-94):

  • Euraasia liit - Kasahstani algatus - ettepanek kindlaks määrata selged ja siduvad organisatoorsed reeglid, luua ühised rahvusülesed organid, üle minna ühisele kodakondsusele, muuta vene keel ametlikuks riigikeeleks.
  • Endise NSVL-i baasil moodustatav konföderatsioon. Vene Ühtsuse ja Nõusoleku Partei (Partija Rossiiskovo Jedinstva i Soglasija) algatus. Reintegratsiooni pooldajate hulgas diskuteeritaksegi enamasti selle üle, kas eelistada liidu või konföderatsiooni varianti. Pooldatakse enamasti viimast.
  • Slaavi riikide liit - Ukrainas tegutseva Slaavi Ühtsuse Partei (Partija Slavjanskovo Jedinstva) algatus. Selles liidus nähakse Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet. Idee oli arutusel Vene Riigiduumas 4.juulil 1994.aastal, kuid eriti laialdast vastukaja ei leidnud.
  • Belovezhskaja pushtsha kokkuleppe (SRÜ moodustamisest) denonsseerimine ja NSVL-i taastamine. Duuma enamus eitab seda kui võimalikku lahendit.
  • Liitude moodustamine Venemaa ja liitlasriikide vahel ühekaupa kahepoolsetel alustel. Oli arutusel seoses rahaliidu sõlmimisega Valgevenega 1993.aastal See kontseptsioon on ka hetkel üsna aktuaalne (Timoshenko 1998, 11).
  • SRÜ integratsiooniprotsessidele kaasaaitamine, realiseerides majandusliidu etapiviisilise sisseseadmise plaani. Vajalikuks peetakse mitte liigselt kiirustada riiklike määratlustega kuni pole loodud tõeliselt toimiv ühine majandusruum ning vabastatud Venemaa ülejõu käivast subsideerimiskohustusest.
Hinnang

Seitsme aasta vältel, alates organisatsiooni loomisest 1991.aastal, pole suudetud leida ühtset, kõiki pooli rahuldavat kontseptsiooni. Erimeelsused on tingitud sellest, et ühised eesmärgid on SRÜ riikidel hägused, praktiliselt olematud. Riikide rahvuslikud huvid on tihtipeale üksteisega vastuolus, seega ei suudeta kokku leppida ka SRÜ võimupiiride ja tegevusvaldkondade määratlemisel.
 

5.2. (Re)integratsioon

Vene diplomaadid on SRÜ-d kirjeldanud kui protsessi, mille käigus integreeritakse endised liiduvabariigid uude sotsiaal-majanduslik-poliitilisse keskkonda (Timoshenko 1998). Integratsioonist on saanud sõna, mis figureerib sageli SRÜ dokumentides ning liikmesriikide kohtumiste sõnavõttudes (eriti VF-i presidendi Boriss Jeltsini avaldustes), kuid sõnadest reaalsete tegudeni pole siiani jõutud. Tsherkassovi (1997, 10-17) arvates on üleminekuprotsess siiski käimas ja lõpuks formeerub reintegreerunud regionaalne üksus, mis baseerub teatud olulistel faktoritel:

  • Majandus. NSVL-i majanduses toimus selgepiiriline tööjaotus, mis välistas dubleerimise ning aitas Venemaal säilitada teatud kontrolli. Venemaa varustas enamikku liiduvabariike nafta ja maagaasiga ning toorkütuste eksport Läände kulges Venemaad läbivate torujuhtmete kaudu. Kasahstan, Ukraina ja Venemaa tootsid 90% riigi teraviljast. Balti riigid domineerisid kaasaegses masinaehituses. Turkmenistan võis toota toorpuuvilla, kuid tal puudusid seadmed selleks, et puuvillast valmistooteid toota. Iga vabariik oli lüliks NSVL-i integreeritud turu ahelas (Walker 1994, 302-303). Kõik liiduvabariigid sõltusid üksteisest ning eelkõige Venemaast. Sellest tingituna oli esialgu välistatud ka SRÜ liikmesriikide täielikult üksteisest eraldumine.
  • Julgeolek baseerus tsentraliseeritud NSVL-i militaarorganisatsioonidel.
  • Ühine taust. Keel, kombed, bürokraatlikud institutsioonid, mälu (Suur Isamaasõda) jne.
  • Piirid. NSVL-i päevil eksisteerisid liiduvabariikide vahel vaid formaalsed, administratiivsed piirid. Paljud piirid olid loodud "jaga ja valitse" printsiibil. Sellest tingitult on enamiku vastiseseisvunud liiduvabariikide rahvastik heterogeenne, segu erinevatest etnilistest ja religioossetest gruppidest. Seni pole SRÜ raames suudetud luua formaalset, konsultatiivset mehhanismi selleks, et tegeleda piiriprobleemidega ning rahvusvähemuste õiguste ning kodakondsuse küsimustega. Rahvusvähemustega seotud probleemid on NSVL-i lagunemisest saadik esile kutsunud hulgaliselt konflikte ning üsna tõenäoliselt võivad need põhjustada konflikte ka tulevikus.
Kõigest ülalmainitust tingituna leiab Moskva, et vastastikune koostöö on eluliselt vajalik nii Venemaale kui teistele endistele sotsialismimaadele. Tegelikkuses on olukord kujunenud teisiti - SRÜ riikide-vaheline majandussõltuvus on kahanemas (vt ptk. 4.1.), kõik liikmesriigid on tänaseks loonud oma relvajõud ning koostööd tehakse NATO-ga. Ühine taust küll eksisteerib, kuid see ei ole määravaks liikmesriikide omavahelistes suhetes. Ainsaks tõsiseks tõukejõuks, mis SRÜ riike koostööle võiks sundida on probleemid separatistlikult meelestatud etniliste gruppidega. Kuid nagu eelpool mainitud, ei ole SRÜ olemasolevad struktuurid piisavaks poliitiliseks mehhanismiks selliste vastuolude lahendamisel.

Käesoleval ajal näib integratsiooni propageerimine kaasnevat vaid VF-i "eluliste huvidega." Walkeri (1993, 302) sõnul vaadeldakse Moskvas SRÜ-d eelkõige VF-i poliitilise instrumendina suhetes Kesk-Aasia ja Kaukaasiaga. SRÜ võimaldaks VF-il säilitada teatud kontrolli selles piirkonnas toimuva üle ning vältida Vene-vaenulike puhverriikide tekkimist.

Endise NSVL-i piiriregioonide transformatsioon iseseisvateks riikideks jätab Walkeri (1993, 302) sõnul Venemaa ilma geograafilisest julgeoleku puhvrist. Nende riikide üsna piiratud võimalused kontrollida ja reguleerida kaupade, teenuste ja inimeste liikumist nii SRÜ siseselt kui väliselt tekitab VF-ile hulga majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja julgeolekuprobleeme. Et sellist ebameeldivat avatust reguleerida, on Moskva rõhunud kahepoolsete lepete sõlmimisele Gruusia ja Armeeniaga, et lubada Vene piirivalveüksusi kaitsma piire Türgi ja Iraaniga.

Hinnangute järgi sõltub Vene majandus sidemetest SRÜ riikidega ligikaudu 22% ulatuses (Balõtnikov 1999). Märgatavad on kaks üsna vastandlikku tendentsi: ühest küljest Venemaa soov arendada tihedamat majanduslikku koostööd SRÜ raames ning teisest küljest eksisteerib teatud kartus, et VF on seega sunnitud suures osas subsideerima partnerite majandusi.

NSVL-i lagunemisest saadik on Venemaal olnud arutlusel viis lahendit, kuidas takistada Vene-vastaste puhverriikide tekkimist SRÜ territooriumil (Brusstar 1994):

  • Inkorporeerimine (täielik või osaline) Venemaaga ( NSVL-i mudel).
  • Venemaa totaalne poliitiline ja majanduslik domineerimine, kuid nominaalne iseseisvus (endine Ida-Euroopa mudel).
  • Otsene Venemaa kontroll (formaalne või mitteformaalne) kõigi julgeolekujõudude üle, kuid poliitiline autonoomia.
  • Kohalike jõudude Venemaa-poolne nõustamine ja logistiline toetus ning poliitiline autonoomia.
  • Ulatuslik Vene mõju riikide julgeolekuküsimuste üle, kuid poliitiline ja majanduslik iseseisvus (endine Soome mudel).
Kuna ülalnimetatud viis lahendit on liiga radikaalsed selleks, et neid oleks võimalik ilma teatud üleminekuperioodita ellu viia, siis on hakatud rääkima SRÜ riikide (re)integreerumise vajadusest. Poliitilisi vahendeid reintegratsiooni läbiviimiseks on Said Katshkarovi (1995, 92-94) järgi mitmeid:
  • Kahepoolsete poliitiliste- ja majanduslepete sõlmimise konsolideerimine Venemaa ja teiste SRÜ liikmesriikide vahel. Poliitilisi leppeid toetatakse majanduslike, sõjaliste jms. vahenditega, vältimaks nende maade integreerumist kolmandate riikidega ja ka omavahel.
  • Tuginemine otsesele sõltuvusele Venemaa energiakandajatest ning vahetule või kaudsele Venemaa-poolsele subsideerimisele. Majanduslik sõltuvus aitab saavutada poliitilisi järeleandmisi.
  • Tuginemine venemeelsetele poliitilistele ja majanduslikele jõududele. Kesk-Aasias ja Kaukaasias väljendub see põhiliselt venemeelset retoorikat arendavate poliitiliste gruppide toetamises. SRÜ Euroopa-poolsetes riikides tähendab see pigem "dissidentide" passiivset toetamist, oodates ultrarahvuslike jõudude taandumist ning mõõdukate rahvuslaste või siis nende majanduslike ringkondade võimuletulekut, kes on huvitatud tihedast koostööst VF-iga.
  • Venemaa kui peamise või ainukese rahukaitsja rolli tugevdamine SRÜ territooriumil. 1993 aasta aprillis vastu võetud Vene välispoliitika põhikontseptsioonis mainitakse küll ÜRO või OSCE mandaadi vajalikkust, kuid Moskva on tavaliselt monopoliseerinud selle õiguse. Rahuvalvel on ka negatiivsed pooled: suured kulutused, oht olla kistud sõtta, süüdistused relvastatud sekkumises.
  • Sõjaliste baaside ja väekontingendi juuresoleku säilitamine endise NSVL-i territooriumil. See on seotud suurte kulutustega ning võib tekitada VF-ile sise- ja välispoliitilisi probleeme.
  • Vene kogukonnale tuginemine endise NSVL-i maades. Väljaspool Venemaa territooriumi elab ligikaudu 25 miljonit etnilist venelast, kelle tõeline või arvatav väärkohtlemine põhjustab tihtilugu probleeme "objektiriigi" ja Venemaa vahel ning võib provotseerida Venemaa-poolse interventsiooni. Küsimus ei ole mitte niivõrd kodakondsuse- ja inimõiguste tagamisega seonduvas ning isegi mitte soovis vältida massilist põgenike voolu, kuivõrd Vene "vähemuse" kui VF-i majanduslike ja ka poliitiliste huvide kohaloleku tagamises.
Jeltsin on esinenud SRÜ teemadel üsna järskude avaldustega. Näiteks 1997.aasta märtsis toimunud SRÜ riigipeade kohtumisel esitas Jeltsin ultimaatumi- ülejäänud vabariigid kas lepivad Moskva domineeriva positsiooniga või vastasel korral ootab neid ees üsna tume tulevik (Goble 18.juuni 1998). Ta märkis, et pole rahul kujunenud olukorraga SRÜ-s ning iga ühenduse liige (kaasa arvatud Venemaa) peab tegema tõsise valiku jõuka ja stabiilse või vaese ja vastuolulise tuleviku vahel: kas eelistatakse olla industriaalriik või odava tooraine eksportija läände. "Rahu, koostöö ja usalduse regioon contra krooniliste konfliktide, rivaliteedi ja usaldamatuse tsoon". Jeltsini sõnul on SRÜ riikidel vaid kaks võimalust: kas hakatakse arendama majanduslikku, poliitilist ja sõjalist koostööd SRÜ raames või satutakse üha sõltuvamaks välisjõududest. Venemaa president ütles selgelt välja, et Moskva vaatab "integratsiooni-vastasust" ekvivalentsena "Vene-vastasusega".

1998.aasta aprillis esines Jeltsin SRÜ riikide integratsiooni puudutavas juba märksa leebema avaldusega. Ta märkis, et kõik integratsiooniga seotud probleemid SRÜ-s tuleb lahendada võrdsuse printsiibil, rõhutades, et "meie hulgas pole nooremaid ega vanemaid vendi."

Peamised kolm takistuskivi Jeltsini initsiatiivil arendada integratsiooni SRÜ riikide vahel on:

  • Kes katab kulud?
  • Kuidas ühtlustada vabariikide seadusandlused?
  • Milleks SRÜ-d vaja on?
Teatud üldsõnalisi, formaalseid projekte on siiski loodud (Berezovski, 1998):
  • 21.oktoobril 1994.aastal allkirjastati Riigipeade Nõukogu poolt memorandum "Peamised SRÜ integratsiooni arengusuunad" ning "SRÜ integratsiooni arengukava ajavahemikuks aastatel 1994-1997."
  • 17.jaanuaril 1997.aastal kiideti SRÜ Valitsusjuhtide Nõukogu poolt heaks kaks SRÜ liikmesriikide integratsiooni puudutavat projekti: "SRÜ majandusalase integratsiooni arengukontseptsioonid" ning "Peamised abinõud integratsiooni arendamiseks 1997.aastal."
Kuid nagu enamiku SRÜ raames allkirjastatud kokkulepetega, on needki jäänud vaid paberile.

Kokkuvõttes võib SRÜ-s eristada nelja gruppi riike:

  • Integratsiooni pooldajad: VF ja Valgevene sõlmisid 1996.aasta aprillis lepingu tihendamaks majanduslikku koostööd: plaanitakse ühisturgu ja ühisrahale üleminekut ning ühendatud transpordi-ja energiavõrgustiku loomist. Tulevikus on eesmärk koordineerida ka oma kaitse- ja välispoliitikat, luua ühised rahvusülesed organid. Samas rõhutatakse, et kumbki säilitab suveräänsuse.
  • Integratsiooni kahtlevad pooldajad: Kasahstan ja Kõrgõzstan on küll ühinenud Valgevene- ja VF-iga majanduslikku integratsiooni ja tolliliitu puudutavas, kuid erinevalt viimastest pole ühiseid rahvusüleseid organeid kavandatud.
  • Integratsioonist vähem huvitatud, kuid sõltuvad Venemaast: Gruusia, Armeenia ja Tadzhikistan. Kõik kolm on ühinenud SRÜ Kollektiivse Julgeoleku Lepinguga, mille liidriks on Venemaa. Gruusia vajab VF-i hoidmaks Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Adzhaaria separatiste kontrolli all ning Armeenia ja Tadzhikistan näevad Venemaas kaitsjat moslemitest naabrite vastu.
  • Integratsioonivastased: Aserbaidzhaan, Usbekistan, Moldova, Turkmenistan ja Ukraina. Viimased kolm ei ole ühinenud SRÜ Kollektiivse Julgeoleku Lepinguga. Ka Aserbaidzhaan ja Usbekistan loobusid 1999.aasta aprillis selle lepingu pikendamisest. Ukraina ja Turkmenistan pole isegi SRÜ põhikirjale alla kirjutanud. Viimane on end kuulutanud Kesk-Aasia esimeseks neutraalseks vabariigiks. Üldjoontes puudub neil riikidel motivatsioon SRÜ kokkulepetes aktiivselt osaleda (Aserbaidzhaanil on nafta, Turkmenistanil gaas), kuid teatud sõltuvus Venemaast eksisteerib endiselt. (Ukraina elektrivõlg, Vene rahuvalvajad Moldovas Dnestriäärses piirkonnas).
Hinnang

Kultuurilisest ja majandusliku arengutaseme ja -potentsiaalide erinevusest tingituna on SRÜ liikmesriikidel ka erinevad huvid ja suhtumine integratsiooni SRÜ raames. Vaid üksikud liikmesriigid näevad mõtet koostööd teha kõigi ühendusse kuuluvate riikidega. Shishkovi (Borko jt. 1993, 13) arvates on integratsiooniprogrammid SRÜ mastaabis tänaseks juba ajalugu. SRÜ-st ei saa kunagi integreerunud üksust.

Saksa välisministeerium on märkinud, et SRÜ ei baseeru ei ühistel väärtustel ega ühistel huvidel, liikmesriikidel puudub motivatsioon integreeruda ning käest anda raskelt kätte võidetud iseseisvust. On vaid kaks ühendavat jõudu - sõltuvus Venemaast ja Venemaa-keskne infrastruktuur, mille SRÜ päris Nõukogude Liidult (Goble 20 January 1997).

VF kui suurim ja mõjukaim SRÜ riikidest ning riik, kes kõige enam näib olevat huvitatud SRÜ säilimisest, omab endiselt teatud vahendeid selleks, et takistada liikmesriikide lahkumist organisatsioonist. Sisuliselt on kõik ülejäänud liikmesriigid suuremal või väiksemal määral Venemaast sõltuvad. Kuid VF-i domineerimine regiooni riikide üle ei saa kesta igavesti. Tundub, et VF-i valitsusringkondades pole siiani jõutud üksmeelele, kas ja kuidas säilitada kontrolli SRÜ riikide üle ning takistada organisatsiooni lagunemist pikemas perspektiivis.
 

5.3. SRÜ püsimise võimalused (hinnang)

Käesoleval ajal on aktiivne regionaalne koostöö väljaspool SRÜ raamistikku ja bilateraalsete kokkulepete sõlmimine. Samas otsitakse üha aktiivsemalt rikkaid ja mõjukaid koostööpartnereid, nii majandus- kui julgeolekusfääris, väljastpoolt SRÜ-d. SRÜ raames ei ole viimasel ajal suudetud enam üheski olulisemas küsimuses kokku leppida. "SRÜ on kliinilises surmas," väidab Valgevene president Aleksandr Lukashenko. Sergei Karaganovi (Goble 24 March 1999) arvates on SRÜ "juba mõnda aega, üha kiirenevas tempos, liikunud lagunemise suunas." Karaganovi järgi võis SRÜ eksistentsi peatset lõppemist ennustada juba viis-kuus aastat tagasi, kui organisatsioon polnud võimeline saama piisavaks baasiks integreeritud majandusruumi loomisele endise NSVL-i territooriumil. SRÜ on Karaganovi sõnul siiani püsinud peamiselt sellepärast, et "Venemaa praegused liidrid kannavad teatud vastutust NSVL-i hinguselemineku pärast."

SRÜ kui RVO säilimise võimalused sõltuvad Alexei Arbatovi (Arbatov, Hartelius 1999, 14-15) arvates peamiselt sellest, kas VF suudab muuta oma senist poliitilist kurssi suhetes SRÜ riikidega. VF-i ja enamiku SRÜ riikide vaheline vastastikune sõltuvus on järsult kahanemas. Pealesunnitud integratsioon ei aitaks VF-i majandusliku jõukuse ja riigi stabiilsuse suurenemisele mingilgi määral kaasa, pigem vastupidi. VF-il puudub praegu ka piisav mõjuvõim selleks, et SRÜ integratsioonipoliitikat peale suruda isegi SRÜ kõige väiksematele ja nõrgematele riikidele. Kuna geostrateegiline, jõul baseeruv SRÜ poliitika pole nõrga VF-i jaoks olnud seni kuigi tulemuslik, on Arbatovi sõnul ainsaks mõistlikuks lahendiks VF-i SRÜ poliitika radikaalne ümberformuleerimine. VF-i uus poliitiline kurss suhetes SRÜ riikidega peaks baseeruma nn. "majandusliku õitsengu printsiibil," mitte ebaselgelt motiveeritud soovist kontrollida ja mõjutada kõiki SRÜ riike. Arbatovi järgi peaks VF loobuma terminitest "integratsioon," "taasühendamine" ja "eluliste huvide sfäär," millel endiste liiduvabariikide jaoks on väga negatiivne kõla. Selleks, et SRÜ kui rahvusvaheline organisatsioon säiliks ja tulevikus efektiivsemaks muutuks, peab VF uue SRÜ poliitika väljatöötamisel arvestama ka partnerriikide huvidega, mitte püüdma rõhutada nn. VF-i automaatset õigust ellu viia Vene huvidele vastavat poliitikat. SRÜ integratsioonipoliitika ebaedu on viide sellele, et VF peab loobuma oma senisest ambitsioonikast domineerimistaktikast ning keskenduma uue SRÜ poliitika väljatöötamisele. See peaks kontsentreeruma valdkondadele, kus on võimalik ka reaalne koostöö, ehk kus eksisteerivad kõigi riikide huvid koostööd teha. Kuid kas sellist valdkonda hetkel üldse eksisteerib?

Nagu eespool korduvalt mainitud, püüavad SRÜ riigid intensiivselt koostööd teha teiste regiooni ja maailma mõjuvõimsate riikidega ning seetõttu VF-i manööverdamisruum SRÜ riikide regioonis kahaneb pidevalt. SRÜ-l kui tervikul puudub reaalne alus efektiivseks riikidevaheliseks koostööks tulevikus. Seega ei peaks eksisteerima ühtegi loogilist, pragmaatilist põhjust, miks VF (ja teised liikmesriigid) peaksid 21.sajandisse kaasa vedama seda pigem surnud kui elus organisatsiooni.

Samas ei saa SRÜ minna ka enesehävitamise teed. Tekkinud SRÜ raamistik võib kasvada tugevaks kauges tulevikus. Hüpoteetiliselt on SRÜ kui organisatsiooni jaoks võimalikud kaks äärmuslikku tulevikuperspektiivi (Balõtnikov 1999):

  • Tsentraliseeritud, endise NL-i sarnane ühendus, kus organisatsiooni liikmesriikide ahela peamine lüli oleks VF. Antud kontekstis tundub taolise riikidevahelise moodustise loomine võimatu, peamiselt ülejäänud liikmete tugeva vastuseisu tõttu igasugustele Moskva domineerimispüüetele.
  • SRÜ kui mingi uue riikidevahelise formatsiooni ajutine vorm. Pikemas perspektiivis tundub see variant olevat üsna tõenäoline sõltumata sellest, kes saavad olema ühenduse liikmed.
Juhul, kui SRÜ peaks lagunema, säilivad teatud, organisatsiooni raames välja kujunenud sidemed riikide vahel tõenäoliselt ka edaspidi. SRÜ-st võib välja kasvada mitmeid regionaalseid formatsioone, ka välisriikide osalusel.

Hetkel on kõige aktuaalsem Usbekistani, Turkmenistani, Aserbaidzhaani, Gruusia, Ukraina ja Moldova "kuuikliit" (Naumov 1999, 10). Need riigid on kategooriliselt vastu SRÜ kui rahvusvahelise organisatsiooni tugevdamisele ning rahvusüleste organite loomisele. Usbekistan ja Aserbaidzhaan on väljendanud protesti VF-i sõjalise aktiivsuse suhtes SRÜ teatud regioonides (Tadzhikistanis ja Armeenias). Nad on loobunud SRÜ Kollektiivse Julgeolekulepingu pikendamisest, Moldova, Ukraina ja Turkmenistan keeldusid juba 1992.aastal lepingule alla kirjutamast. Aserbaidzhaan, Moldova, Turkmenistan, Ukraina ja Usbekistan ei allkirjastanud ka SRÜ välispiiride kaitse lepingut 1995.aasta märtsis (vt Lisa 2).

Kaukaasia ja Kesk-Aasia “kuuiku” (Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Turkmenistan, Ukraina ja Usbekistan) osalemine SRÜ-s muutub üha formaalsemaks (Naumov 1999, 10). Seda enam pööratakse rõhku koostööle üksteisega. Naumovi sõnul seisneb see seisneb eelkõige majanduslikku laadi ettevõtmistes, kuid ka sõjalise alliansi loomine lühemas või pikemas perspektiivis on aktuaalne. Ainsaks tõsisemaks probleemiks kuue riigi suhetes on vaidlus Aserbaidzhaani ja Turkmenistani vahel Kaspia naftaväljade jagamise üle.

Ülalnimetatud kuue riigi koostööd on hakatud viimasel ajal juba ka ametlikult reguleerima. 1997.aasta novembris loodi GUAM (Gruusia-Ukraina-Aserbaidzhaani-Moldova liit), mis kasvas välja Gruusia-Aserbaidzhaani-Ukraina 1996.aastal loodud Kolme Lepingust ning millega 1999.aasta aprillis liitus ka Usbekistan (ühendus nimetati ümber GUUAM-iks). GUUAM on konsultatiivorganisatsioon, mis loodi eesmärgiga süvendada poliitilist ja majanduslikku koostööd nii kahepoolsete kokkulepete alustel kui regionaalsete organisatsioonide raames. GUAM-i asutanud nelja riiki ühendas Lääne-suunaline orientatsioon, VF-i umbusaldamine ning soov kasu saada Aserbaidžaani nafta ekspordist läbi Gruusia ja Ukraina. Neid riike ühendab ka probleem separatistlikult meelestatud etniliste vähemustega. Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahhia, Armeenia ja Dnestri äärse piirkonna separatistlikud vähemused on saavutanud küll de facto (faktilise) iseseisvuse, kuid edasised läbirääkimised on ummikusse jõudnud. Ukrainas suudeti Krimmi eraldumine küll ära hoida, kuid ka seal pole eraldumistendentsid lõplikult vaibunud. 1998.aasta mais jõudis GUUAM uuele tasandile, nimelt arutati sõjalise koostöö võimalusi liikmesriikide vahel. GUUAM-i kuuluvad riigid esinesid NATO juubelipidustustel Washingtonis avaldusega, kus rõhutasid riikidevahelise vastastikuse sõjalise koostöö vajadust Euro-Atlantilise Partnerlusnõukogu (Euro-Atlantic Partnership Council, EAPC) raames (Borko 1999, 13). Lähiajal on kavas moodustada GUUAM-i raames ühine rahuvalveüksus, mis spetsialiseeruks esmajoones naftajuhtmete kaitsmisele.

GUUAM on mitteformaalne ühendus (institutsionaalne struktuur seni puudub), kuid SRÜ ja Vene-Valgevene Liiduga võrreldes on GUUAM tunduvalt elujõulisem ja perspektiivikam.

Võimatu pole, et viie riigi ühendusega liitub lähemas või kaugemas tulevikus ka kuues riik Kaukaasia ja Kesk-Aasia "kuuikust" - Turkmenistan. Tundub, et SRÜ tuleviku üle ei otsusta mitte need riigid, kes on ühendusele truud ja taotlevad tihedamat integratsiooni, vaid ülalmainitud "kuuik". Need riigid võivad välisriikide (eelkõige USA) toetusel luua GUUAM-i baasil lähemas tulevikus uue (majandus)organisatsiooni, mis kujundab lõplikult ümber sõjalis-poliitilised ja majandussuhted SRÜ territooriumil (vt Lisa 4).
 

Lõppsõna

Rahvusvaheliste organisatsioonide kujunemine võtab praktikas üsna kaua aega ning üldjuhul tekivad kõikvõimalikud riikide liidud vabatahtlikkuse alusel. Peaaegu kõikides liitudes esineb ka lahkarvamusi (Walker 1993, 306). Näiteks enamik EL-i liikmesriikidest on SRÜ standardite järgi erakordselt jõukad ja poliitiliselt stabiilsed. Kuigi EL-ile pandi alus juba 1957.aastal, eksisteerib liikmesriikide vahel endiselt probleeme organisatsiooni tegevuse ja võimupiiride osas. Suveräänsed riigid ei taha kergelt käest anda võimu, eriti kui nad peavad sellega kandma ka majanduslikku kahju.

NSVL-i "asendamine" SRÜ-ga oli läbimõtlemata ja tormakas, mistõttu tekkinud organisatsioon oli niivõrd õrn, et tema kestev eksisteerimine oli kaheldav tema sünnimomendist peale (White, Gill, Slider 1993, 97). Aastad alluvussuhet unitaarses, pseudoföderaalses süsteemis tekitas NSVL-i lagunemise järel olukorra, kus isegi minimaalne iseseisvusest loobumine ühiste eesmärkide nimel SRÜ-s tundus endiste liiduvabariikide jaoks nende iseseisvuse rikkumisena. Igasugune koostöö eeldab teatud kompromisse. SRÜ riigid pole NSVL-i "järglasorganisatsiooni" raames selleks valmis.
 

Kokkuvõte

Analüüsides SRÜ kui RVO struktuuri, toimimispõhimõtteid, liikmesriikide huve ja orientatsiooni, ning seniseid reaalseid tulemusi organisatsiooni tegevuses, ei saa SRÜ-le pikka iga ennustada.

Sisuliselt on SRÜ siiani olnud RVO vaid nime poolest. Suured sõnad ja deklaratsioonid ei ole enamikus reaalsuseks saanud. Praktiliselt on SRÜ raames koostööd teha suudetud vaid väga üksikutes valdkondades. Resultaadina pole SRÜ olnud enamat kui kollektiivne termin kasvavalt bilateraalse koostöö tähistamiseks endiste liiduvabariikide vahel.

SRÜ eksisteerimise tegelikuks tulemuseks on olnud endiste NSVL-i vabariikide üksteisest eraldumise koordineerimine ja hõlbustamine. Ta võimaldas kaheteistkümnel liiduvabariigil ilma suurema verevalamiseta lahku minna (kuigi ta on taotlenud vastupidist) ning see on sisuliselt olnud SRÜ ainus reaalne kordaminek.

Võimalused SRÜ püsimiseks kahanevad pidevalt. Mastaapsed integratsiooniprogrammid on tänaseks praktiliselt unustatud. SRÜ riikides valitsevad natsionalismi ja regionalismi tsentrifugaalsed jõud ning erinevad majandushuvid on muutnud võimalused majanduslikuks ja poliitiliseks koostööks SRÜ raames praktiliselt olematuks. Organisatsiooni ühe ellukutsuja ja vaieldamatu juhtfiguuri VF-i domineeriv positsioon SRÜ-s on pidevalt nõrgenemas. Endiste liiduvabariikide välissuhtluses on hakanud esile kerkima uued, jõukamad ja mõjukamad "kaitsjad ja investorid", kes determineerivad nüüd, ja seda enam tulevikus, SRÜ riikide saatust.

Hüpoteetiliselt on SRÜ täitmas sotsialistliku liitriigi ja mingi uue võimaliku riikidevahelise formatsiooni ajutist vahevormi, mille kestvusaeg sõltub peamiselt SRÜ liikmesriikide sisepoliitilistest arengutest ja välissuhtlusest. Juhul kui SRÜ peaks lagunema, säilivad teatud, organisatsiooni raames välja kujunenud sidemed tõenäoliselt ka edaspidi, uute, kitsamate initsiatiivide näol.
 

LISA 2
 

SRÜ regiooni riikide olulisemate koostöölepingute kronoloogia

(1991-1998)

1991
 
 

  • Detsember: SRÜ asutatakse VF-i, Valgevene ja Ukraina poolt 8.detsembril 1991.aastal allkirjastatud SRÜ asutamislepingu (Belovezhskaja pushtsha kokkulepe) baasil. Aserbaidzhaan, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Tadzhikistan, Turkmenistan ja Usbekistan liituvad SRÜ-ga 21.detsembril.
  • Detsember: Minskis sõlmiti rida kokkuleppeid ja protokolle määratlemaks SRÜ liikmesriikide vaheliste suhete iseloom ja põhiprintsiibid, mille alusel koordineerida koostööd majandus- ja julgeoleku sfäärides (k.a. sõjatööstus), kosmoseuuringute ja keskkonnakaitse vallas ning paljudes humanitaarküsimustes. Muuhulgas otsustati, et NSVL-i koha ÜRO Julgeolekunõukogus täidab VF, seega fikseerides VF-i kui NSVL-i formaalse "järglasriigi" staatuse (Walker 1993, 290). VF võttis üle ka kõik NSVL-i suursaatkonnad välisriikides. Neli riiki, milles paiknes tuumarelv (Kasahstan, Ukraina, Valgevene ja VF) sõlmisid lepingu tuumarelvade käitlemisega seotud kokkulepete väljatöötamiseks. Lepiti kokku ka teatud liikmesriikidevahelist koostööd koordineerivate struktuuride loomise osas. Moodustati Riigipeade Nõukogu, Valitsusjuhtide Nõukogu ning rida komiteesid, et koordineerida tegevust välis-ja kaitsepoliitika-, majanduse-, transpordi- ja sotsiaalkindlustuse vallas (vt ptk. 2.1.).
1992
  • Märts: SRÜ riigid, v.a Turkmenistan, lepivad kokku vabatahtliku rahuvalveväe loomise kohta, mis vajadusel paigutatakse SRÜ regiooni konfliktipiirkonda kõigi konflikti osapoolte nõudmisel, et tagada relvarahu täitmist.
  • Märts: VF-i katse rahvusülese seadusandliku kogu taastamiseks - sõlmiti kokkulepe SRÜ Parlamentidevaheline Assamblee (vt ptk. 2.1.) loomise kohta, mille ülesandeks pidi saama SRÜ riikides vastu võetavate uute seaduste kooskõlastamine ja ühtlustamine.kokkuleppele kirjutasid alla 7 SRÜ riiki. Ajavahemikul aastatel 1993-1994 liitusid ka kõik ülejäänud SRÜ riigid, v.a Ukraina, kes jäi vaatleja staatusesse.
  • Mai: Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadzhikistan, Usbekistan ja VF sõlmivad Tashkendis VF-i initsiatiivil Kollektiivse Julgeoleku Lepingu (Dogovor o Kollektivnoi Besopasnosti, DKB), kehtivusega 5 aastat, eesmärgiga pakkuda sõjalist abi välise agressiooni korral allakirjutanud riikidesse.
  • Oktoober: Aserbaidzhaani parlament ei ratifitseeri SRÜ asutamislepingut.
  • November: Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan ja VF lepivad kokku ühise rahuvalveväe paigutamisest Tadzhikistani.
1993
 
  • Jaanuar: Minskis toimunud Riigipeade Nõukogu kohtumisel kiitis 7 kohtumisel osalenud riiki 10-st heaks SRÜ põhikirja projekti. Põhikirjas on määratletud SRÜ liikmeksolemise tingimused, formuleeritud kollektiivse julgeoleku ning sõjalis-poliitilise koostöö (sh. konfliktide rahumeelse lahendamise) printsiibid, rõhutatud koostöö jätkamist ja süvendamist majandus-, sotsiaal- ja õigussfäärides ning sidemete loomist liikmesriikide parlamentide vahel.
  • Mai: Tadzhikistan ja VF sõlmivad Sõpruse Lepingu (Soglashenie o druzhbe).
  • September: Kasahstan, Kõrgõzstan ja Usbekistan sõlmivad majandusliidu. Liidu eesmärgiks saab Kesk-Aasia riikide vahelise majandusalase koostöö korraldamine ja arendamine. See on esimene samm Kesk-Aasia Majandusühenduse (Central Asian Economic Community, CAEC) loomisel (mis lõplikult formeerub 1998.aasta aprillis).
  • September: Armeenia, Aserbaidzhaan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Tadzhikistan, Usbekistan, Valgevene ja VF sõlmivad kokkuleppe Majandusliidu (Ekonomitsheskij sojuz) loomise kohta. Gruusia ja Turkmenistan liitusid lepinguga 1993.aasta detsembris, Ukraina ühines assotsieerunud liikme staatuses 1994.aasta aprillis. Antud kokkuleppega kinnitati ühtse - kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vabal liikumisel põhineva - majandusruumi loomise vajalikkust. Oluliseks peeti ka koordineeritud krediidi-, maksu-, tolli- ja välismajanduspoliitika väljatöötamist, majandustegevuse reguleerimise meetodite ühtlustamist ning otseste tööstusalaste kontaktide soodustamise vajalikkust.
  • September: Aserbaidzhaan ühineb formaalselt SRÜ-ga.
  • Detsember: Gruusia ja Turkmenistan saavad formaalselt SRÜ liikmeks.
  • Detsember: Luuakse SRÜ Kaitseministrite Nõukogu (Sovet ministrov oboronõ gossudarstv-utshastnikov SNG), mille ülesandeks saab kollektiivse julgeoleku küsimustega tegelemine.
1994
 
  • Märts: vastavalt ÜRO resolutsioonile saab SRÜ ÜRO Peaassamblees vaatlejastaatuse.
  • Aprill: DKB (sõlmitud 1992.aasta mais) ratifitseeritakse lõpuks kõikide allakirjutanud riikide poolt. Lepinguga liituvad veel ka Aserbaidzhaan, Gruusia ja Valgevene. Moldova, Ukraina ja Turkmenistan lepinguga ei ühine.
  • Aprill: Kasahstan, Kõrgõzstan ja Usbekistan loovad Kesk-Aasia Liidu (Central Asian Union, CAU), millest hiljem kasvab välja Kesk-Aasia Majandusühendus (Central Asian Economic Community - CAEC).
  • Mai: Armeenia, Aserbaidzhaani ja Mägi-Karabahhia esindajad sõlmivad VF-i vahendusel relvarahu kuus aastat kestnud kodusõjale.
  • Juuni: CAU-s osalevad riigid (Kasahstan, Kõrgõzstan ja Usbekistan) loovad Kesk-Aasia Arengu- ja Koostööpanga (Central Asian Bank for Cooperation and Development, CAB).
1995
 
  • Jaanuar: VF, Kasahstan ja Valgevene sõlmivad Tolliliidu (Tamozhnõi sojuz) kokkuleppe.
  • Märts: Armeenia, Gruusia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadzhikistan, Usbekistan, Valgevene ja VF sõlmivad oma välispiiride kaitse koostöökokkuleppe. Aserbaidzhaan, Turkmenistan ja Ukraina keelduvad lepingu tekstile alla kirjutamast. Moldova esindajat kohtumisel ei viibinud.
  • Mai: SRÜ riikide riigipead, v.a Ukraina president, kirjutavad alla konventsioonile Parlamentidevahelise Assamblee loomise kohta.
  • Mai: Kõik DKB-s osalejad, v.a Aserbaidzhaan, kirjutavad alla plaanile kollektiivse julgeoleku kontseptsiooni elluviimiseks.
  • Mai: SRÜ riikide julgeolekuülemad kirjutavad alla kokkuleppele organiseeritud kuritegevusega võitlemise kohta. Allkirjastatakse terrorismi-, tuumarelva komponentide smugeldamist- ja illegaalsete relvastatud rühmituste tegevust puudutavad protokollid ning lepitakse kokku personali- ning info vahetamise ja ühise andmebaasi loomise kohta Moskvasse.
  • Juuni: Aserbaidzhaan ja VF sõlmivad Julgeoleku- ja Koostöölepingu (Dogovor o besopasnosti i sotrudnitshestvo)
  • August: Kasahstan ja VF sõlmivad Tollilepingu (Tamozhnõi dogovor)
  • September: Gruusia ja VF sõlmivad rida koostöökokkuleppeid, muuhulgas ka kokkuleppe, mis lubab VF-il säilitada neli sõjaväebaasi Gruusia territooriumil.
  • November: SRÜ Kaitseministrite Nõukogu kinnitab SRÜ riikide ühise õhukaitsesüsteemi loomise, mida hakkab koordineerima suures osas VF.
1996
 
  • Jaanuar: SRÜ riigipeade kohtumisel võeti vastu kontseptsioon "Konfliktide ärahoidmise ja rahumeelse lahendamise kohta SRÜ liikmesriikide territooriumitel."
  • Märts: VF, Kasahstan, Valgevene ja Kõrgõzstan sõlmivad kokkuleppe integratsiooni suurendamise kohta majandus- ja humanitaarsfäärides. (Nelja Leping, Dogovor 4-h).
  • Märts: Usbekistan, Kõrgõzstan ja Kasahstan sõlmivad kokkuleppe Kesk-Aasia rahuvalvepataljoni (CENTRASBAT) loomise kohta, et osaleda operatsioonides ÜRO mandaadi all.
  • Aprill: Valgevene ja VF kirjutavad alla kokkuleppele Suveräänsete Riikide Ühenduse (Soobshtshestva Suverennõh Gossudarstv) ehk Valgevene Vabariigi ja VF-i Ühenduse (Soobshtshestva Belarussi i Rossii) loomise kohta.
  • September: Gruusia, Aserbaidzhaan ja Ukraina sõlmivad Kolme Lepingu (Dogovor 3-h), millest hiljem kasvab välja GUAM.
1997
 
  • Veebruar: Aserbaidzhaani ja Gruusia liidrid allkirjastavad 22 kahepoolset kokkulepet majandus-, poliitilise-, teadus-, keskkonnakaitse ja kultuurialase koostöö vallas.
  • Aprill: Armeenia ja Kõrgõzstan allkirjastavad rida lepinguid majandus-, teadus-, ja kultuurialase koostöö vallas.
  • Mai: allkirjastatakse Valgevene Vabariigi ja VF-i Ühenduse harta.
  • Mai: Ukraina ja VF sõlmivad "Sõpruse- ja Koostöölepingu" (mille Ukraina ratifitseerib 1998.aasta jaanuaris, VF 1999.aasta jaanuaris).
  • Juuni: Vene Riigiduuma ratifitseerib Vene-Valgevene Liidulepingu.
  • August: Armeenia ja VF allkirjastavad koostöökokkuleppe (ratifitseeritakse 1998.aasta novembris).
  • November: Gruusia, Ukraina, Aserbaidzhaan ja Moldova (GUAM) kinnitavad valmidust süvendada riikidevahelist poliitilist ja majanduslikku koostööd, nii kahepoolsete kokkulepete alusel, kui regionaalsete organisatsioonide raames ning väljendavad ühist huvi regionaalse julgeoleku tagamiseks.
1998
 
  • Jaanuar: Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadzhikistani, Ukraina ja Turkmenistani presidendid kohtuvad, et arutada koostöö edendamist Kesk-Aasia Liidu (CAU) raames. Tadzhikistan avaldab soovi saada liidu liikmeks ning Turkmenistan teatab, et "püsiva neutraalsuse doktriinile" (vastu võetud 1995.aasta detsembris) tuginev välispoliitika takistab teda saamast CAU liikmeks.
  • Jaanuar: Nelja Lepingu liikmed (VF, Tadzhikistan, Kasahstan ja Kõrgõzstan) allkirjastavad rida kokkuleppeid tollitariifide-, transpordiliidu-, nelja riiki läbiva transiidi hõlbustamise jt küsimustes.
  • Veebruar: Ukraina ja VF-i presidendid allkirjastavad rida dokumente, mis puudutavad vastastikuse koostöö tihendamist ja SRÜ-sisese integratsiooni ergutamist.
  • Aprill: Institutsionaliseeritakse CAU-l baseeruv Kesk-Aasia Majanduse Assotsiatsioon (Central Asian Economic Association, CAEA). Liikmed on Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadzhikistan ja Usbekistan. CAEC peamiseks eesmärgiks on soodustada kaupade, inimeste ja kapitali vaba liikumist liikmesriikide piires.
  • Aprill: Tadzhikistan liitub Vene-Valgevene-Kasahstani-Kõrgõzstani Nelja Lepinguga.
  • Juuli: VF ja Aserbaidzhaan allkirjastavad Kaspia Protokolli (Kaspiiskii Protokol). Selle järgi otsustatakse jagada Kaspia mere põhjaosa VF-i ja Kasahstani vahel kaheks sektoriks vastavalt merepiiri pikkusele.
  • August: Gruusia, VF ja Abhaasia loovad terrorismi-vastase võitluse grupi.
  • September: Gruusia ja Armeenia allkirjastavad mitmeid majandusvaldkonda puudutavaid kokkuleppeid.
  • September: GUAM-i riigid allkirjastavad koostöökokkuleppe riigipiiridega seonduvas.
  • November: Gruusia ja VF allkirjastavad piirikaitse kokkulepped, mille järgi Gruusia piirivalvurid vahetavad aja jooksul välja Gruusia piire valvavad Vene piirivalveüksused.
  • November: SRÜ riikide valitsusjuhid kiidavad heaks SRÜ Täitevsekretäri Boriss Berezovski ettepaneku asuda täide viima SRÜ riikide poolt varem vastu võetud otsust SRÜ vabamajandustsooni loomise kohta.
  • November: Berezovski avaldab plaani SRÜ integreerimiseks. Kasahstani, Kõrgõzstani, Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia ja Tadzhikistan väljendavad ettevaatlikku nõusolekut. Aserbaidzhaan ja Turkmenistan suhtuvad Berezovski plaani skeptiliselt.
LISA 3

SRÜ riikide rahvaarv, rahvuslik, lingvistiline ja religioosne koosseis ning tähtsamad kaubanduspartnerid
 
 
Riik (rahvaarv)

(1998.aasta prognoos)
 

Rahvusgrupid Keeled Religioon Kaubanduspartnerid
Aserbaidzhaan (~7,9 mln) aseri (90%), dagestani (3,2%), vene (2,5%), armeenia (2,3%), teised (2%) (1995.aasta prognoos) aseri (89%), vene (3%), armeenia (2%), teised (6%) (1995.aasta prognoos)

 

islam (shiiidid) (93,4%), Vene õigeusk (2,5%), Armeenia õigeusk (2,3%), teised (1,8%)

(1995.aasta prognoos)

 

Iraan, Türgi, VF,

Araabia Ühendemiraadid, 

Turkmenistan, Saksamaa, 

Ukraina, Gruusia, Kasahstan, 

Suurbritannia, USA
 

Armeenia

(~3,4 mln)

armeenia (93%), aseri (3%), teised (4%) (1989.aasta andmed)

 

armeenia (96%), vene (2%), teised (2%) Armeenia õigeusk (94%) Iraan, VF, Turkmenistan,

Gruusia, USA, Euroopa Liit

Gruusia 

(~5,1 mln)

gruusia (70,1%), armeenia (8,1%), vene (6,3%), aseri (5,7%), teised (7%) gruusia (71%, riigikeel), vene (9%), armeenia (7%), aseri (6%), teised (7%) Gruusia õigeusk (65%), Vene õigeusk (10%), islam (11%), Armeenia apostellus (8%), teised (6%) VF, Türgi, Armeenia,

Aserbaidzhaan

 

Kasahstan

(~16,8 mln)

kasahhi (46%), vene (34,7%), ukraina (4,9%), saksa (3,1%), usbeki (2,3%), tatari (1,9%), teised (7,1%) (1996.aasta andmed) kasahhi (40%, riigikeel),vene (~60%)

 

islam (sunniidid) (47%), Vene õigeusk (44%), protestantism (2%), teised (7%)

 

VF, Ukraina, Usbekistan, 

Hiina, Türgi
 
 

 

Kõrgõzstan

(~4,5 mln)

kirgiisi (52,4%), vene (18%), usbeki (12,9%), ukraina (2,5%), saksa (2,4%), teised (11,8%) kirgiisi, vene islam (sunniidid) (75%), Vene õigeusk (20%), teised 5% Hiina, USA, 

endised NSVL-i vabariigid

 

Moldova

(~4,5 mln)
 
 
 
 

 

moldaavia/rumeenia (64.5%), ukraina (13.8%), vene (13%), gagauzi (3.5%), juudi

(1.5%), bulgaaria (2%), teised (1.7%) (1989.aasta andmed)
 

moldaavia, vene, gagauzi Vene õigeusk

(98.5%), judaism (1.5%) (1991.aasta andmed)

VF, Kasahstan, Ukraina, Usbekistan, Rumeenia, Saksamaa
Tadzhikistan

(~6,0 mln)

tadzhiki (64,9%), usbeki (25%), vene (3,5%), teised (6,6%) tadzhiki, vene

 

islam (sunniidid) (80%), islam (shiiidid) (5%), teised (15%)

 

endised NSVL-i vabariigid (eksport 78%, import 55%), Shveits, Suurbritannia 
Turkmenistan

(~4,3 mln)

 

turkmeeni (77%), vene (6,7%), usbeki (9,2%), kasahhi (2%), teised (5,1%) (1995.aasta andmed) turkmeeni (72%), vene (12%), usbeki (9%), teised (7%) islam (sunniidid) (89%), autokefaalne õigeusk (9%) VF, Türgi, Ukraina,

Aserbaidzhaan, Saksamaa
 

Ukraina

(~50,1 mln)

ukraina (73%), vene (22%), juudi (1%), teised (4%)

 

ukraina, vene, rumeenia, poola, ungari Ukraina õigeusk—Moskva patriarhaat, Ukraina õigeusk—Kiievi patriarhaat,

Ukraina autokefaalne õigeusk, Ukraina

katoliiklus, protestantism, judaism
 

VF, Hiina, Valgevene, Türgi, Turkmenistan, Saksamaa 
Usbekistan

(~23,8 mln)

usbeki (80%), vene (5,5%), tadzhiki (5%), kasahhi (3%), karakalpahhi (2.5%), tatari (1.5%),

teised (2.5%) (1996.aasta prognoos)
 

usbeki (74,3%), vene (14,2%), tadzhiki (4,4%), teised (7,1%) islam (valdavalt sunniidid) (88%), autokefaalne õigeusk (9%), teised (3%) VF, Ukraina, Tshehhi, Ida-Euroopa, USA, Lõuna-Korea, Saksamaa, Türgi, Suurbritannia

 

Valgevene

(~10,4 mln)

valgevene (77.9%), vene (13.2%), poola (4.1%), ukraina (2.9%), teised (1.9%)

 

valgevene, vene, teised  Vene õigeusk 80%, teised 

20% (1997.aasta prognoos)

VF, Ukraina, Poola, Saksamaa
VF

(~147 mln.)

vene (81,5%), tatari (3,8%), ukraina (3%), tshuvashi (1,2%), bashkiiri (0,9%), valgevene (0,8%), moldaavia (0,7%), teised (8,1%) vene, teised

 

Vene õigeusk, islam, teised Euroopa, Põhja-Ameerika, 

SRÜ, Jaapan

Tabel on koostatud CIA World Factbook 1998 põhjal. (CIA Publications, the World Factbook 1998, http://www.odci.gov/cia/publications/factbook/country.html.)
 

Kirjandus

  • AKAJEV, Askar. Foreword.Project: Conflict Resolution in Central Asia. http://www.cpss.org/casiable/fore.txt. (4.veebruar 1999).
  • Alma-Atinskaja deklaratsija. http://www.cis.minsk.by/russian/cis_doc3.htm. (5.september 1998).
  • ANDERSEN, Evan W. Enhancing the Security of States in a Multipolar World: Vulnerabilities & Opportunities. Geopolitical Overview. George C. Marshall European Center for Security Studies, Garmisch-Partenkirchen March 1999.
  • ARBATOV, Alexei G.; HARTELIUS, Dag. Russia and the World: A New Deal. East West Institute, NY 1999.
  • ARCHER, Clive. International Organizations. George Allen & Unwin, London 1983.
  • BALÕTNIKOV, Vadim. Osnova Jevrazijskovo Sojuza. Nezavisimaja Gazeta 28. aprel 1999, str. 14.
  • BARTENEVA, Alla; MAKSIMOV, Vladislav. Ohhota na vedm. Ekspert, No 29, 10.avgust 1998.
  • BEREZOVSKI, Boriss. SNG: ot razvala k sotrudnitshestvu. Nezavisimaja Gazeta 13.nojabr 1998.
  • BLANK, Stephen. Strategic Overextension: a Recipe for Failure? Notes on Russian Security Policy. Heritage Lecture No. 578, Excerpts from a Heritage Foundation symposium, The Heritage Foundation, December 12, 1996. http://www.frc.org/heritage/library/categories/forpol/lect578.html#opening. (27.juuli 1998).
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/02031448TVI0245BNS.html. (2.veebruar 1999). Usbekistan lahkub SRÜ julgeolekupaktist.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/02121106TVI0212BNS.html. (12.veebruar 1999). Aserbaidzhaan lahkub SRÜ kollektiivse kaitse paktist.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/02181350TVI0212BNS.html.(18.veebruar 1999). Armeenia ühineb SRÜ õhukaitsesüsteemiga.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/03181737TVI0363BNS.html.(18.märts 1999). Turkmeenia kehtestab teiste SRÜ riikide suhtes viisarezhiimi.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/03231459TVI0320BNS.html. (23.märts 1999, I). Venemaa tõukab Aserbaidzhaani sõjalisele koostööle Türgiga.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/03231644TVI0401BNS.html. (23.märts 1999, II). SRÜ julgeolekuleppest loobudes sammub Gruusia NATOsse.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/04251628TVI0078BNS.html.(25.aprill 1999). GUAM-ist sai GUUAM.
  • BNS. http://bnsnews.bns.ee/news/TVI/04261917TVI0486BNS.html.(26.aprill 1999). Moskva pani paika seisukohad Vene-Valgevene liitriigi asjus.
  • BORKO, Jurij jt. V tretje tõsjatshiletie - bez SNG? Obshshaja Gazeta, No 18/19 (300/301), 13 - 19.maj 1999.
  • BREMMER, Ian (ed.); TARAS, Ray (ed.). Nations and politics in the Soviet Successor States. Cambridge University Press, Cambridge 1994.
  • BRUSSTAR, James H. Russian Vital Interests. National Strategic Forum No 6, September 1996. Institute for National Strategic Studies, National Defense University, Washington DC. http://www.ndu.edu/inss/strforum/z602.html. (8.juuli 1998).
  • CORNELL, Svante E. The Caucasian States and Eurasian Strategic Alignments. http://www.geocities.com/EallStreet/Market/6808/geop1.html. (22.veebruar 1999).
  • EIA (Energy Information Administration). http://www.eia.doe.gov/emeu/cabs/contents.html. (15.september 1998).
  • EWI Strategy Group for Strengthening Cooperation in Central and Eastern Europe. Building Subregional Cooperation in and Around the CIS Space - Prospects and Challanges. Report of a Workshop held in Yerevan, 6-7 March 1999.
  • FULLER, Elizabeth. Caucasus: Interests Converge Among The Members Of The GUAM States. Radio Free Europe. Radio Liberty 1 December 1997. http://www.rferl.org/nca/features/1997/12/F.RU.971201133013.html. (26.aprill 1998).
  • FULLER, Liz. 1997 in Review: The CIS - Half Alive or Half Dead? Radio Free Europe. Radio Liberty 22 December 1997. http://www.rferl.org/nca/features/1997/12/F.RU.971222144306.html. (17.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. Analysis From Washington - Moscow-Minsk Accord Splits CIS. Radio Free Europe. Radio Liberty 3 April 1996. http://www.rferl.org/nca/features/1996/04/F.RU.96040313065659.html. (18.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. Former U.S.S.R.: Analysis From Washington - The CIS At Five. Radio Free Europe. Radio Liberty 6 December 1996. http://www.rferl.org/nca/features/1996/12/F.RU.961206153530.html. (17.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. Former U.S.S.R.: Analysis From Washington - The Uncertan Future Of The CIS. Radio Free Europe. Radio Liberty 20 January 1997. http://www.rferl.org/nca/features/1997/01/F.RU.970120163708.html. (17.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. Former U.S.S.R.: Analysis From Washington - Economics, Politics And The Future Of The CIS. Radio Free Europe. Radio Liberty 27 January 1997. http://www.rferl.org/nca/features/1997/01/F.RU.970127141700.html. (18.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. Russia: Analysis From Washington - Yeltsin’s CIS Ultimatum. Radio Free Europe. Radio Liberty 9 April 1997. http://www.rferl.org/nca/features/1997/04/F.RU.970409145843.html. (18.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. The East: Analysis From Washington - Looking Beyond The CIS. Radio Free Europe. Radio Liberty 21 August 1997. http://search.rferl.org/nca/features/1997/08/F.RU.970821105132.html. (17.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. Russia: Analysis from Washington - How The CIS May End. Radio Free Europe. Radio Liberty 15 October 1997. http://search.rferl.org/nca/features/1997/10/F.RU.971015122643.html. (17.juuni 1998).
  • GOBLE, Paul. The Jackals and the Lion. Radio Free Europe. Radio Liberty 24 March 1999. http://search.rferl.org/nca/features/1999/03/F.RU.990324121539.html. (3.aprill 1999).
  • GOLDMAN, Minton F. Commonwealth of Independent States and Central/Eastern Europe. The Dushkin Publishing Group Inc., Guiford, Connecticut 1992.
  • HAWDON, James. Emerging Organizational Forms; The Proliferation of Regional Intergovernmental Organizations in the Modern World-System. Greenwood Press, London 1996.
  • ILLJASHEVITSH, Vladimir. K slavjanskomu jedinstvu. Russkij Telegraf , No 1, 4-10.janvar 1999.
  • KANNEL, Astrid. SRÜ läks Berezovskile. SL 30.aprill 1998.
  • KATSHKAROV, Said. Dobrovolnaja reintegratsija? Vlast, Nojabr 1995, str.92-94
  • KHAZANOV, A. M. After the USSR. The University of Wisconsin Press, Madison 1995.
  • KHODJIBAEV, Karim. Russian Troops and the Conflict in Tajikistan.Perspectives on Central Asia, Vol II, No 8, November 1997, Center for Political and Strategic Studies. http://www. cpss.org/casianw/perca1197.txt. (12.aprill 1999)
  • LESANU, Ion. Moldova Vabariik tähistab iseseisvuspäeva. EPL 27.august 1996.
  • LEWIS, William H.; MARKS, Edward. Searching for Partners: Regional Organizations and Peace Operations. McNair Paper No 58, June 1998, Chapter 4. Institute for National Strategic Studies, National Defense University, Washington DC. http://www.ndu.edu/inss/macnair/mcnair58/m58cont.html. (15.september 1998).
  • MADE, Tiit. Rahvusvahelised organisatsioonid. Tallinn, "Eesti Raamat" 1985.
  • MAIN, S. J. Belarus’ - Back to the Past? Conflict Studies Research Centre, Royal Military Academy Sandhurst. Camberley November 1996.
  • MAKSAKOV, Ilja. Meshshdu Rossijej i Azerbajdshshanom. Nezavisimaja Gazeta 21.janvar 1999, str. 9.
  • MARKS, Edward. The CIS and the Caucasus. National Strategic Forum No 90, November 1996. Institute for National Strategic Studies, National Defense University, Washington DC. http://www.ndu.edu/inss/strforum/forum90.html. (17.august, 1998).
  • NAZARBAJEV, Nursultan. V Poiskah Kazahstanskovo Putii. Nezavisimaja Gazeta 28.aprel 1999, str. 12.
  • NAUMOV, Gleb. Na juge SNG sozdajotsa novõi aljans. Nezavisimaja Gazeta 22.fevral 1999, str. 10.
  • Osnovopologajushtshije dokumentõ SNG. http://www.cis.minsk.by/russian/CIS_docs.htm. (2.veebruar 1999).
  • Regionalnõje soobshtshestva. http://www.cis.minsk.by/russian/CIS_reg.htm. (2.veebruar 1999).
  • RUBALSKAJA, Margarita. "Postsovetskaja Tsentralnaja Azija". Nezavisimaja Gazeta 28.aprel 1999, str. 12.
  • SAGDEJEV, Roald; KORTUNOV, Andrei. Russia and the CIS. The Center for Political and Strategic Studies. http://www.cpss.org/casiabk/chap1.txt. (27.august 1998).
  • SMITH, Graham (ed.). The Nationalities Question in the Post-Soviet States. Longman Group Limited, London and NY 1996.
  • SMITH, M. A. Russia 1995-96. Conflict Studies Research Centre, Royal Military Academy Sandhurst. Camberley December 1996.
  • Soglashenije o sozdanii SNG. http://www.cis.minsk.by/russian/CIS_doc4.htm. (5.september 1998).
  • SPILLMAN, Kurt K. (ed.). and WENGER, Andrea (ed.). Russia’s Place in Europe. A Security Debate. Studies in Contemporary History and Security Policy, Vol.1. Center for Security Studies and Conflict Research, ETH, Zurich. Peter Lang, Berlin 1999.
  • TIMOSHENKO, Viktor. Ne polititsheskije deklaratsii, a delovoje sotrudnitshestvo ukrepit SNG. Nezavisimaja Gazeta 23.dekabr 1998, str. 11.
  • TSHERKASOV, N. A. Teorija i praktika integratsii gossudarstv-utshastnikov SNG, utshebnoje posobije. Sankt-Peterburgskij gossudarstvennõj universitet, fakultet meshshdunarodnõh otnoshenij, Sankt-Peterburg 1997.
  • Ustav SNG. http://www.cis.minsk.by/russian/cis_doc2.htm. (25.september 1998).
  • Ustavnõje organõ SNG. http://www.cis.minsk.by/russian/cis_inst.htm#inst_3. (22.aprill 1999).
  • WALKER, Rachel. Six years that shook the world. Manchester University Press 1993.
  • WHITE, Stephen; GILL, Graeme; SLIDER Darrell. The politics of transition: shaping a post-Soviet future. Cambridge University Press, NY 1993.
Resume
 

The CIS as an international organization

After the collapse of the Soviet Union fifteen new independent states emerged on the international arena. Twelve of them decided to continue cooperation with each other in the framework of a new regional international organization - the CIS (Commonwealth of Independent States).

For today, the CIS has existed for more than seven years but it has not evolved into a cohesive supra-national organization with clear-cut objectives and policies shared by all its members, and effective mechanisms for attaining those goals.

From strictly juridical aspects the CIS has all the necessary general norms to be an international organization - permanent institutions and political-organizational norms, charter, procedural rules and members. In spite of that, it has not became the primary defining element in the relations of its member countries with each other or with the outside world.

The aim of this dissertation is to discuss the role of the CIS in the economic and political relations between its member states, to evaluate current trends and prognosticate the possible future scenarios for the developments in the above mentioned region.

The dissertation is divided into five parts:
1)  Emergence of the CIS;
2)  Organizational structure of the CIS;
3)  Members of the CIS;
4)  Overview of the developments in the CIS up to now;
5)  Future perspectives of the CIS.

  1. The first part consists of an introductory overview, how the CIS (as a partial successor to the USSR) emerged and in what conditions.
  2. The second part describes the organizational structure of the CIS and the decision making process, and tries to analyze the causes of the CIS’s ineffectiveness (using theoretical approaches and practical examples). Here can be concluded that the decision making process in the CIS is quite irrational. The most peculiar phenomenon is that the decisions are predominantly declarative, recommending and legally not binding. Each of the members of the commonwealth seems to be determined to pursue its own economic, foreign and defense policy goals based on its national interest, which is in most cases controversial with the "common interest of the commonwealth". This brought about emergence of regional alliances, big number of bilateral treaties and small number of multilateral treaties signed in the framework of the CIS. All that refers to CIS’s ineffectiveness.
  3. In the third part is sketched out the overview of the foreign and defense policy goals of states that belong to the CIS. Each of the twelve very different countries in the CIS has a very different set of interests, values and resources. And these differences, rather than the commonalty of having been former Soviet Union republics or members of the CIS increasingly define the relationships with other countries around the world. Each country increasingly sees its links with countries outside the CIS as being much more important than the ties in the framework of the CIS. This brought about searching for investors and protectors abroad. Russian dominance in the region, or the threat of it, has encouraged all the member states of the CIS to assert and defend their independence very fiercely. At present, the Russian dominance is continuously declining and mitigated by new actors and new interdependencies.
  4. The fourth part gives an overview of the developments in the CIS (concentrating on economic and military cooperation) throughout the seven years of its existence.
  5. The last part concentrates on the future perspectives of the CIS (pointing out the major different ideas about the essence of the CIS and strategies for integration of the states belonging to the CIS. Here can be asserted the as the CIS based neither on shared values or shared interests, its members have neither motivation for integration nor any desire to cede their hard-won sovereignty. The CIS faces an increasingly uncertain future. The chances of the CIS survival are decreasing continuously. Should the CIS fail, some of its features will probably remain in the form of regional cooperation, possibly in the combination with outside (neighboring) states.
As a result, the multilateral CIS has practically been nothing but a collective term for the increasingly bilateral relationships among the countries. It has not moved neither in the direction of closer economic integration (in contrast to the EU, to which it was sometimes compared), nor to tighter security cooperation (on the model of NATO). Instead, the CIS has served as an arena in which the complex bilateral and multilateral relationships of these new countries have been developed. Differentiation within the CIS indicated its fragmentation but also suggested flexibility and adaptation to post-Soviet realities. It has succeeded to facilitate a civilized (i.e. non-violent) multiple divorce among the former Soviet Union republics (which has been its only practical outcome so far).