Läänemere regioon XX sajandil

XX sajandi koites oli olid rahvusvahelised suhted Läänemere regioonis üsna ühetoonilised. Selle kallastel asetses neli riiki. Kaks neist olid suurriigid, mõlemad impeeriumid, üks, Saksamaa, meretaguste kolooniatega, teine, Venemaa, kontinentaalne, kaks aga väikeriigid, üks samuti meretaguste kolooniatega, Taani, teine Rootsi, mille koosseisu kuulus ka Norra. Suurriigid olid keisririigid, väikeriigid kuningriigid, Läänemere kallastel ei olnud ühtegi vabariiki. Selle mere ligi 8000 kilomeetrisest rannajoonest kuulus Venemaale 44 %, Saksamaale 31 %, Rootsile 21 % ja Taanile 4 %.

Kui keskajal oli siinsete rahvusvaheliste suhete areng sõltunud teguritest, mis paiknesid Läänemere enda ääres (Hansa Liit, Saksa Ordu, Taani, Rootsi) ja XVII sajandil oli Läänemeri olnud muutumas Rootsi sisemereks, siis alates XVIII sajandi algusest peale oli siinseid rahvusvahelisi suhteid iseloomustanud see, et Läänemere ääres või läheduses esinesid tegurite ehk hegemoonidena suurriigid, mille jõud ei sõltunud nende rollist Läänemere ääres ning mille jõujuured asetsesid siit eemal. Läänemere väikeriikide roll oli vähenenud ja muutunud peaaegu olematuks, mida sümboliseeris muide ka Rootsi XIX sajandil kujunenud liiduvaba ehk neutraalne välispoliitika, mida püüdsid hiljem jäljendada Taani ja Norragi. Selle poliitika olemus polnud ju midagi muud kui püüd hoida end eemal suurriikide vastuoludest Läänemere regioonis. Läänemere regioooni mõistegi, seda just ajaloolis-poliitilisena, oli kujunenud hilja, alles XIX sajandi lõpul. Mis puutub Läänemere idakalda väikerahvastesse – leedulastesse, lätlastesse ja eestlastesse, siis, anastatuna Venemaa poolt eri aegadel, ei elanud nad isegi ühe administratiivse üksuse piirides. Eestlased jagunesid vähemalt kahe, lätlased kolme ja leedulased nelja adminstratiivse üksuse vahel.

Kui saabus XX sajand, kestis Läänemere ääres olukord, mis oli kujunema hakanud ligi kaksada aastat tagasi – regiooni hegemoonideks olid riigid, mille raskuskese ehk jõujuured olid siit kaugemal. Üheks selliseks oli Venemaa, mis XVIII sajandi algul oli läbi tulevaste Eesti ja Läti territooriumi murdnud endale “akna läände”. XVIII sajandi lõpul oli tema mõju Läänemere ääres laienenud Poola alade liitmise ja XIX sajandi algul Soome omandamise teel. Suurriikide seisund Läänemere kallastel tugevnes veelgi pärast seda, kui Preisi oli 1871. aastal ühendanud Saksamaa.

Riikide arv Läänemere ääres oli kahanenud neljale ning nendest kaks, Rootsi ja Taani, olid väikeriigid. Vähenenud oli väikeriikide rollgi, muutudes peaaegu et olematuks, mida sümboliseeris muide ka Rootsi XIX sajandil kujunema hakanud liiduvaba ehk neutraalne välispoliitika, mida jäljendas Taanigi. Selle poliitika olemus ei olnud ju midagi muud, kui püüd hoida end kõrval suurriikide vastuoludest siinsamas Läänemere piirkonnas.

Suurriikide mõjukuse kasv oli ka see, mis sundis väikeriike unustama omi vastuolusid. Viimane Skandinaavia-sisene sõda oli aset leidnud Rootsi ja Norra vahel 1814. aastal. Veelgi enam, väikeriigid hakkasid otsima seda, mis neid lähendas. XIX sajandi keskpaigaks oli välja kujunenud skandinavism, mõttevool ehk liikumine, mis nägi oma sihte Skandinaaviamaade kultuurilise ja majandusliku koostöö arendamises. Poliitliselt unistati mõnikord ka Rootsi ja Taani riikide ühendamisest. Taanis käsitleti seda Skandinaaviamaade koostööd eeskätt Saksa-, Rootsis – Venemaa vastasena.

Hoolimata oma suurusest või väiksusest olid kõik need neli riiki omamoodi koloniaalriigid või valdasid teistsuguste rahvastega asustatud alasid. Saksamaa ja Taani kolooniad olid mere taga, Venemaa, selle “Rahvaste vangla” valdusse kuulusid soomlased, eestlased, lätlased, leedulased ja suurem osa poolakaid, Rootsi omas Norrat. Poolakaid ja taanlasi elas ka Saksamaal. Läänemere äärsete riikide piirid ei langenud seega suurt kokku rahvuspiiridega, nende kohaldamine alles algas, kui Norra 1905. aastal eraldus Rootsist. Nii jõudis XIX sajandi esimesel poolel kujunema hakanud Euroopa väikerahvaste vabadusliikumine aga ka Läänemere äärde.

Läänemere idakaldal oli soomlaste rahvuslik eneseteadvus ärganud XIX sajandi esimesel poolel, lätlstel ja eestlastel ärkas see sama sajandi kolmandal, leedulastel neljandal veerandil. Sajandi lõpul langesid kõik need rahvad aga üha tugevama venestamissurve alla, mis jätkus XX sajandi algulgi.

Ehkki mitte kusagil Läänemere ääres ei olnud veel demokraatiat selles mõttes nagu meie seda nüüd tunneme, oli vabaduse aste tema kaldariikides siiski üsna erinev. Sellal kui Saksamaal ja Skandinaavia riikides olid olemas üleriiklikud esindusorganid seadusandlike kogude ehk parlamentide näol ning oli võimalik luua erakondi ja legaalne erakonnastumine oli seal alanud XIX sajandi keskpaiku ehk mõni aeg hiljem, Venemaal ja selle osades see kõik puudus.

Mingi erand oli ainult Soome, mis kuulus Venemaa koosseisu autonoomse Suurvürstiriigina ja Venemaa poleks tohinud tema siseellu sekkuda, ehkki ta seda mida enam sajandi lõpupoole, üha rohkem püüdis teha. Alates 1860. aastaist oli Soomelgi oma üleriiklik esindusorgan ja samal kümnendil tekkisid seal ka erakonnad. Kuigi XIX sajandi lõpukümnendeil alanud venestamispoliitika ja Soome autonoomia piiramiskatsed jätkusid ka XX sajandil, omandas Soome 1906. aastal uue põhiseaduse, mis nägi ette üldise valimisõiguse alusel valitava parlamendi, Eduskunna moodustamise. Soomlannad olid Euroopas naistena esimesed, kes valima said hakata.

Eesti- ja enamusel tänapäevase Läti aladest kehtis Balti erikord, mis erines märgatavalt Venemaa sisekubermangude haldamisest ja takistas venelaste võimalikku migratsiooni, kuid võim neis Balti kubermangudes kuulus baltisaksa rüütelkondadele, kelle esindused Landtagide näol valisid oma täidesaatvad organid ja kinnitasid tähtsamad ametnikud. Sellal kui Skandinaavia riikides hakati juba üle minema parlamentaarse valitsemisvormi juurde, oli Soome lahest lõunapoole jäävatel aladel oma poliitilise tegevuse kogemust võimalik omandada üksnes kohalike omavalitsuste tasandil ning sedagi piiratud kujul.

Olukord rahvuspiiridega oli Soome lahe lõunakaldal segasem kui kusagil mujal Läänemere kandis. Laias laastus jagunesid eestlased ja lätlased kolme, Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangu vahel. Kui neid kubermange haarav Balti kontseptsioon XIX sajandi keskpaiku aga kujunema oli hakanud, siis Leedut see veel ei hõlmanud. Seega oli Baltikum ajaloolise regioonina, erinevalt Skandinaaviast, alles tekkimas.

Nagu Soomes, tugevnes algas ja tugevnes ka Balti kubermangudes XIX sajandi lõpul venestamispoliitika. Veelgi rängem oli see Leedu ja Poola aladel.

Hoolimata sellistest suurtest poliitilistest erinevustest moodustas Läänemere regioon siiski osa terviklikust Euroopast. Oma suure tagamaaga – siia suubus palju jõgesid – varustas ta tööstuslikku Lääne-Euroopat toidu- ja toorainetega. Majandussuhted Läänemere ida- ja läänekalda vahel olid Esimese maailmasõja eel jõudsalt tõusuteel. Nüüd oli üheks stiimuliks ka Venemaa industrialiseerumine ja moderniseerumine. Nii näiteks vajas see maa üha suuremal hulgal Rootsi masinaehitustoodangut ja Taani põllumajanduseksperte.

Jõudsa sammu tegi riikluse areng Läänemere kallastel edasi Esimese maailmasõja lõpufaasis. Pärast tsaarivõimu kukutamist Venemaal 1917. aastal olid eestlased esimesed ja ainsad, kellega asustatud alad ühendati ühte administratiivsesse üksusesse ja kes said Ajutiselt Valitsuselt piirkondliku autonoomia. Leedus oli kujunenud mingi ühtne süsteem Saksa okupatsiooni tingimustes, kuid Läti oli lõhestatud rindega. Septembris 1917 arutas Eesti piirkondlik parlament, Maanõukogu, esimest korda Eesti rahvusvahelist seisundit. Eesti tollane prominentseim poliitik Jaan Tõnisson tegi ettepaneku luua Leedu, Läti, Eesti, Soome ja Skandinaavia rahvaste ühendus. See ei tähendanud veel Eesti sõltumatuks kuulutamise soovi, see mõte sündis Eesti poliitikute peades hiljem, aastavahetusel 1917-1918. Küll aga võib öelda, et Eesti iseseisvumise idee sündis Läänemere väikeriikide ja -rahvaste koostöö kaudu ehk Balti ja Skandinaavia rahvaste koostöö idee oli etapp Eesti iseseisvuse mõtte kujunemisel. Seda esiteks. Teiseks – see tähendas Eesti välispoliitilise orientatsiooni esmakordset sõnastamist. Kolmandaks oli Eesti Maanõukogu rahvusvahelises kontekstis aga esimene esinduskogu Läänemere ääres ja maailmas, mis seda teemat, Balti ja Skandinaavia riikide koostöö, sellisena nii XX sajandil kui üldse, käsitles, sest Maanõukogu oli põhimõtteliselt demokraatlikul teel moodustatud esinduskogu, lätlastel-leedulastel sellist organit ei olnud veel, Soome Eduskund sellise probleemiga ei tegelenud, veel vähem võinuksid sellega tegelda Rootsi, Taani või Norra parlamendid. Tõnissoni mõtetel oli mõndagi ühist Esimese maailmasõja ajal eelkõige Rootsis viibivate ja enamasti mingil määral keiserlikule Saksamaale sümpatiseerivate või sellega isegi seotud rahvusvahelistes ringkondades arutatud kavadega (kuigi sagedamini need kavad piirdusid siiski Soome ja Skandinaaviamaade koostöö ja liiduga). 1916. aasta suvel oli eesti poliitiline pagulane Aleksander Kesküla andnud Lausanne´is toimunud III Rahvuste konverentsile üle memorandumi, mis rääkis Põhjala riikide liidust, kuhu pidanuks kuuluma ka Soome ja Eesti. Memorandum oli võrdselt vaenulik nii Vene- kui Saksamaa vastu.Uus Tõnissoni juures oli sellise kava sidumine Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide huvidega ja selle vastandamine Saksamaa taotlustele.

Järgmise aasta vältel tekkisid ka eeldused Läänemere äärsete väikeriikide koostööks, seda siinsete väikerahvaste iseseisvustumise tulemusena. 1917. aasta detsembris deklareeris oma sõltmatust Soome, 1918. aasta detsembriks olid deklareerinud ja omandanud iseseisvuse ka Leedu, Eesti, Poola ja Läti. XIX sajandi kolmandal kümnendil alanud Euroopa väikerahvaste iseseisvustumisprotsess oli jõudnud XX sajandi algul ka Läänemere äärde.

1917. aasta suvel tekkinud kontaktid Eesti, Läti ja Leedu poliitikute vahel jätkusid iseseisvusvõitluse süvenedes ning 1919. aasta kevadel leidis nende kolme riigi poliitiline kooslus ka rahvusvahelist aktsepteerimist. Siinkohal mõni sõna termini "Balti" mahu muutumistest läbi aegade ja ka kultuuride. Geopoliitiliselt on termin "Balti" olnud nii lai kui kitsas. Laiemalt, eeskätt inglise keeles, haarati

selle sõnaga kõiki Läänemere-äärseid riike, eriti väikeriike, s.t. Rootsit ja Taanit. Seega võis väljend Balti liit 1918. aastal tähendada ka kõikide siinsete (väike)riikide liitu. Kitsamalt, enamasti saksa keeles, mõeldi eelmise sajandivahetuse paiku "Baltimaade" all Vene tsaaririigi Eesti- Liivi- ja Kuramaa kubermange, seega enam-vähem praeguse Eesti ja Läti alasid, kus baltisakslased, õigemini nende eliit oli sajandeid poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt domineerinud. Kui see Eesti-, Liivi- ja Kuramaad sisaldav Balti kontseptsioon XIX sajandi keskpaiku – seega küllalt hilja – kujunes, siis Leedu sellesse veel ei kuulunud. Nõnda käsitleti Baltikumi ka 1918. aastal Balti Hertsogiriigi rajate poolt – Leedu oli nende jaoks midagi Baltikumist erinevat.

1918. aasta Saksa meri jäi Läänemere ajaloos lühiajaliseks episoodiks, nii nagu Teise maailmasõja ajalgi. 1918. aasta oktoobrist kuni 1919. aasta alguseni tegi Inglise diplomaatia jõupingutusi Skandinaavia ning Eesti, Läti ja Leedu koostöö organiseerimiseks eesmärgiga moodustada mingis vormis nende riikide vaheline liit eesotsas Rootsiga, millesse Skandinaavia riigid suhtusid tõrjuvalt, võtmata seda tõsiselt arutuselegi. Idee taga oli Briti tollane välisminister Balfour. Idees endas oli tollal ülekaalus minevik – temas kajastus uskumatus väikeriikide iseseisva eksisteerimise võimesse.

Senised suurvõimud Venemaa ja ja Saksamaa varisesid teineteise järel kokku. Vaakumi täitis Suurbritannia. XVII sajandist saati oli Läänemerel olnud Londoni poliitikas kindel koht, siinse metsa ja linata poleks tast nii kergesti merede valitseja saanud. Nüüd tema hegemoonia sel merel tipnes, et siis siit hiljem sellisena kaduda. Regiooni kõikide väikeriikide lootused taastuvale ja kasvavale transiidile läänest Venemaale ja vastupidi lõikas aga läbi Nõukogudemaa eneseisolatsioon. Nii kustusid näiteks lootused Stockholm-Paldiski praamiühenduse loomiseks.

Pinda reaalsuses ei omandanud leedu ja läti pagulaste seas heietatud Läti-Leedu liidu kavad ning ning Eesti-Soome suhetes jäi ajutiseks, pigem romantiliseks sähvatuseks 1919. aasta algul lahvatanud poliitilise “Soome silla” idee, mis oli tingitud Soome abist Eestile tema Vabadussõja raskel hetkel; abist, mis vastas ka Soome enda strateegilistele huvidele. Küll aga tihenes 1919. aasta lõpukuudel Soome, Eesti, Läti ja Leedu poliitiline koostöö, mille kutsus välja vajadus sõlmida rahu Nõukogude Venemaaga, mis edaspidi täienes ka Poolaga.

1920. aasta jaanuaris toimus Helsingis Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome esimene konverents. Seega sai ka siin teoks see, mis oli Läänemere läänekaldal alanud märtsis 1916 Kopenhaagenis. Aastail 1916-1919 kohtusid Skandinaaviamaade välisministrid 5 korda, 1920. aastal toimus veel 2 kohtumist. Läänemere idakalda uued riigid olid kohe valmis oma koostööd laiendama ka vanade väikeriikideni mere läänekaldal ehk siis Skandinaaviamaadeni. Nagu 1920. aastate alguse Eesti valitsusjuht ja välisminister Ants Piip hiljem kirjutas, loodetud kuni 1922. aastani esialgu Läänemere idarannal loodavat Balti Liitu edaspidi täiendada ka Skandinaavia riikidega. Helsingi konverents volitas Soomet kutsuma järgmisele kokkusaamisele Riiga ka Rootsit, Taanit ja Norrat., ent sama aasta mais Kristiaanias (Oslo) toimunud konverentsil otsustasid Rootsi, Taani ja Norra välisministrid Riia konverentsist eemale jääda. Siitpeale hakkab Läänemere väikeriikide poliitilise koostöö idee kulgema tegelikkuses kogu aeg mõranemise suunas.

1920. aasta augustis-septembris kohtusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome välisministrid veel kord Riia lähedal Bulduris, kuid see jäi ka nende viimaseks ühiseks kokkusaamiseks. 1920. aasta oktoobris vallutas vormiliselt Poola sõjaväest eraldatud diviis nädalase võitluse tulemusena Leedult Vilniuse piirkonna (ümarguselt 15 000 ruutkilomeetrit, kus elas ca. 400 000 elanikku ja mis moodustas 36 % territooriumist, mida Leedu pidas omaks). Sellel territooriumil moodustatud nn. Kesk-Leedu Vabariik “ühines” 1922. aasta kevadel Poolaga. Leedu keeldus seda tunnustamast ega rajanud Poolaga diplomaatilisi suhteid kuni 1938. aastani ning rajas ka siis need alles Poola ähvarduse sunnil. Ehkki piiriprobleeme oli kõikidel uutel Läänemere idakalda riikidel, seda Leedu põhjapiirilt Rootsi-Soome tülini Ahvenamaa saarte pärast, varjutas Vilniuse konflikt kõik muu ja oli üle-euroopalise tähtsusega tüliõun, seda just 1920. aastail.

1921. aasta juulis olid Helsingis koos juba ainult nelja riigi – Poola, Läti, Eesti ja Soome välisministrid. Leedu jäi neist kohtumistest kõrvale. Neljapoolsed läbirääkimised lõppesid kokkuleppe poliitilist koostööd kavandava kokkuleppe parafeerimisega 1922. aasta märtsis Varssavis, mis aga ei jõustunud, kuna Soome Eduskund jättis selle ratifitseerimata, tõmmates nõnda joone mööda Soome lahte enda ja Soome lõunakalda riikide vahele. Akt, mis Rootsis võeti vastu heameelega, kuna, esiteks, seal arvati, et kui Soome seob oma saatuse liialt tihedalt Soome lahe lõunakalda riikidega, võib see osutuda talle ohtlikuks tulevikus ja, teiseks, olnuks mingi selline mitmest riigist koosnev poliitiline liit Läänemere ääres Rootsile ebameeldiv. Selge oli, et julgeolekualasest koostööst Soomega ei saa asja. Pole ka raske mõista, miks Piip lõpetas oma tagasivaate Balti-Skandinaavia koostöö soovidest aastaga 1922. Võimatu oli edaspidi helitada ootusi Balti-Skandinaavia liidule, kui üksmeel ei jätkunud isegi Poolast, Lätist, Eestist ja Soomest koosneva Balti Liidu jaoks. 1923. aasta sügisel tõmbas Rootsi avalik arvamus aga samasuguse joone ka Botnia lahele. Oktoobri lõpul esines Rootsi välisminister Carl Hederstierna kõnega, milles ta tagasihoidlikult, “isikliku mõttena” pakkus välja Rootsi-Soome “kaitseliidu” idee. See ei päästnud teda. Rootsi avalikule arvamusele oli Soomestki üleliia, kümmekond päeva hiljem oli ta sunnitud oma ametist loobuma.

Ainsa tulemusi jõudsid Eesti ja Läti kaitsealase koostöö läbirääkimised, kuigi ka need kulgesid üle kivide ja kändude. 1921. aasta juulis mõlemate riikide vahel sõlmitud liiduleping, mis nägi ka vastatikust kaitset, kui ühele pooltest kallale tungitakse, jäi ratifitseerimata. Eesti-Läti sõjaline liiduleping sündis alles 1. novembril 1923, seegi tänu välisele sekkumisele. Nimelt pärast Moskva emissari Viktor Koppi visiit Eestisse ja Lätisse oktoobris 1923, mille käigus ta esitas üsna kaugeleulatuvaid poliitlisi nõudmisi, et mitte öelda rohkem.

Poolast Soomeni ulatunud poliitiline koostöö, vähemalt valisministrite konverentside näol, lõppes täpselt viis aastat hiljem seal, kus ta oli alanudki, Helsingis, kus 1925. aasta jaanuaris toimus viimaseks jäänud Poola, Läti, Eesti ja Soome välisministrite kohtumine. Soome pidas esialgu veel “ust lõuna suunas praokil” ja järgmise kahe aasta jooksul toimus Tallinnas kolm Soome, Eesti ja Läti välisministrite kohumist, kuid 1927. aasta jaanuaris lõppesid ka need, kusjuures viimastel konverentsidel liiduprobleeme enam kõne alla ei võetud.

Soome välispoliitikas võis üha rohkem täheldada teatud passiivsust, iseloomustavaks märksõnaks sai neutraalsus. Kahepoolsete suhete rõhutamine jäi tagaplaanile. Soome hakkas järgima nn. hiilgava eraldumise poliitikat, nagu seda sama kümnendi lõpul määratles tollane välisminister Hjalmar Procopé. Nagu tulevik näitas, moodustas see etapi tema teel Põhjamaade hulka. Suhteliselt aktiivselt jätkusid üksnes Eesti ja Läti välisministrite kohtumised, ent sellest hoolimata jäi mõlemata riikide vahel 1927. aasta veebruaris sõlmitud tolliliitki jõustumata.

Ent ehkki väikeriikde välisministrite konverentsid 1920. aastate keskpaiku lõppesid, ei tähendanud see veel koostöömõttest loobumist Läänemere kallastel. Esialgu muutus üksnes rõhuasetus. Esiteks, teisenes valdkond, kus püüti koostööd arendada. Poliitikast – rääkimata sõjandusest – kandus raskuskese järkjärgult, eriti 1923. aastast peale, majandusse ja kultuuri. Teiseks laienes koostööd arendavate riikide ring. 12. septembril 1925 kirjutas Soome vastne president Lauri Relander oma päevikusse, et tema välispoliitika eesmärk on “hobuserauapoliitika”: “Leedu, Läti, Eesti, Soome, Rootsi, Norra ja Taani kompleksi tugevdamine…”. Mõte, mille juurde ta oma ülestähendusis lähiaastail ikka ja jälle tagasi pöördus. Kolmandaks ei võetud liidu loomist enam sugugi peamise ülesandena, kuigi see eesmärk samas ka ei kadunud, ta nihkus vaid kaugemasse tulevikku. 1929. aastal kinnitas Eesti Riigikogu väliskomisjoni esimees Johan Laidoner, et alles järgmise põlvkonna ajal, kui Läänemeremaade noorsugu on üksteist juba aastaid külastanud ja sõlminud vajalikud sõprussuhted, luuakse alus tõsisele Läänemereliidule.

Sellise poliitika realiseerijana püüdis esineda Soome. Sõnadele järgnesid teod. Oma esimese välisvisiidi presidendina tegi Relander Rootsi, teise – Eestisse. Sellega oli paika pandud Balti-Skandinaavia suhete telgjoon. Soome võis ja pidigi olema nende rühmituste vahendaja, sest tal oli ühist mõlemaga: kuulunud sajandeid Rootsi koosseisu ja juba ammu suure sisemise autonoomiaga, oli ta samas ka noor riik. Kuid pelgalt Soome-Rootsi koostöö võinuks jääda üksnes Põhjamaade raamesse ja kiskunuks Soome eemale Balti riikidest, mida viimased ei tahtnud. Soome-Eesti koostöö jäänuks aga Baltikumi piiridesse, millest järeldunuks Soome-Rootsi põliste sidemete nõrgenemine.

Eesti-Rootsi suhted olid neist ohtudest vabad. Ainult see suhe sai olla Balti-Skandinaavia koostöö telgjooneks. Läti-Rootsi vahekord oli Eesti-Rootsi suhetega võrreldes juba kõrvalisem, Eesti-Taani oma – samuti. Eesti-Rootsi majandus- ja kultuurisuhted arenesid 1923. aasta lõpust peale tõusujoones. 1929. aastal oli Eesti ja Rootsi vaheline kaubandus tihedam kui kunagi varem või hiljem sel sajandil, kuid seda enne 1990. aastaid. Poliitiliselt tipnesid Eesti ja Rootsi suhted Rootsi kuninga Gustav V, vana riigi riigipea esimese ja ainsaks jäänud visiidiga Tallinnasse 1929. aasta juunis. Sellist kahepoolsete suhete arendamist vaadeldi ka kogu Läänemere kontekstis. Aasta varem toimunud Eesti riigipea Jaan Tõnissoni külaskäigu puhul Stockholmi oli Eesti välisminister öelnud, et see sõit andis tõuke “kultuurilise ja majandusliku koostöömõttele Baltimerd ümbritsevate rahuarmastavate riikide vahel”.

Võrreldes Taani ja Norraga oli Rootsi huvi Baltikumi suhtes sõdadevahelisel ajajärgul suurem. Rootsis hinnati olukorda, mis pärast Esimest maailmasõda Läänemere ääres 1920. aastail kujunes, endale igati soodsaks. Samas oli Stockholmi suhtumine Balti riikidesse passiivne. Suhteid oldi valmis mingil määral arendama majanduse ja kultuuri vallas, seda ka stabiliseerimaks nende riikide seisundit. Kuid poliitiliselt, rääkimata sõjaliselt, ei tahetud end nendega siduda, kuna ei usutud, et nad oma iseseisvust suudavad kaua säilitada. Stockholmis arvati ka, et Soomel on ohtlik liiga aktiivselt osaleda Balti riikide koostöös, Eestil ja Lätil aga arendada koostööd Poolaga.

Esimese maailmasõja lõppedes oli Läänemere äärne poliitiline kaart sõjaeelsega võrreldes tundmatuseni muutunud. Esiteks oli kasvanud iseseisvate riikide arv. Kui enne sõda oli neid neli, siis nüüd üheksa. Teiseks - väikeriikide rolli Läänemere ääres ei suurendanud üksnes nende arvukus, siinsed suurriigid, Vene- ja Saksamaa olid Esimese maailmasõja peamised kaotajad ja nende mõju tugevasti kahanenud. Kolmandaks - jõulise sammu tegi edasi demokraatia ja seda mitte üksnes riikides, mis saavutasid sõltumatuse, vaid ka neis, mis olid ennegi iseseisvad ja kus demokraatia oli arenema hakanud juba varem. Ainult Venemaa moodustas erandi.

Ehkki senised, vanad väikeriigid, eriti Rootsi, hindasid kujunenud olukorda endale igati soodsana, ei teinud nad aga eriti midagi, et seda olukorda kinnistada. Algas Eestist, Lätist ja Leedust koosneva Baltikumi kujunemine, mis juba tollal paistis väljaspoolt palju ühtlasema ja homogeensemana, kui seest. Ent ulatuslikumat väikeriikide poliitilist koostööd, ei vanade ja uute ega uute endigi vahel, Läänemere ääres välja ei kujunenud.

Kahekümnendate aastate keskpaiku esialgne umbusk Balti riikide iseseisvuse kestvamasse püsimisse Skandinaavias küll nõrgenes, kuid ei kadunud siiski kuhugi, sest arvati, et kui Vene- ja Saksamaa taas tugevnevad, siis teevad nad sellele ikkagi lõpu. Ent kui esimese sõdadevahelise kümnendi keskpaiku Läänemere idakalda uute väikeriikide konverentsid lõppesid, ei tähendanud see siiski veel koostööpüüdluste kadumist.

Esialgu teisenes rõhuasetus. Ühest küljest muutus valdkond, kus seda koostööd püüti arendada. Puhtast poliitikast kandus see rohkem majandusse ja kultuuri. Teisest küljest laienes ka riikide ring, kes seda koostööd arendasid. 1925. aastal Soome presidendiks saanud Lauri Relanderi esimeste välisvisiitidega, esimene neist Eestisse, järgmine Rootsi, oli paika pandud Balti-Skandinaavia suhete telgjoon - see oli joon Eesti-Rootsi.

Soome võis ja pidigi olema nende riikide puhul vahendaja, sest tal oli midagi ühist mõlema rühmitusega: kuulunud sajandeid Rootsi koosseisu ja omanud ammu ulatuslikku sisemist autonoomiat, oli ta samas ometi uus riik. Kuid Soome-Rootsi koostöö võinuks piirduda üksnes Põhjamaade koostöö raamidega ja kiskunuks nõnda Soomet eemale Balti riikidest, mida viimased ei tahtnud. Soome-Eesti koostöö jäänuks aga Baltikumi piiridesse, millest järeldunuks Soome-Skandinaavia sidemete nõrgenemine. Eesti ja Rootsi suhted olid neist ohtudest vabad. Samas olid Läti-Rootsi või Eesti-Taani suhted võrreldes Eesti-Rootsi suhetega kogu Balti-Skandinaavia koostöös juba kõrvalisemad.

Eesti (ja Läti) jaoks kulmineerus Läänemere-äärsete väikeriikide omavaheline diplomaatiline aktiivsus noil aastail Rootsi kuninga visiidiga 1929.aastal. See oli mingi vana, Esimese maailmasõja eelse riigi riigipea ainsaks jäänud visiit neisse riikidesse sõdadevahelisel ajajärgul. Ühteaegu tihenesid majandus- ja kultuurilised suhted Läänemere uute ja vanade riikide vahel. See andis Laidonerile alust 1929.aastal Taanis rääkida tõsisest Läänemere riikide liidust järgmise põlvkonna ajal, kui nende maade noorsugu on vastastikku üksteist juba aastaid külastanud ja sõlminud vajalikud sõprussuhted.

Ent just samal, 1929. aastal tuli tõrge. Puhkenud ülemaailmne majanduskriis räsis tugevasti Läänemere äärsete vanade ja uute väikeriikide majandussuhteid. Eesti-Rootsi kaubanduses jäi 1928. aasta aastakümneteks ületamatuks tipuks. Nii näiteks oli 1932.aastal Eesti sissevedu Rootsist kriisieelsega võrreldes langenud 4,2 ja väljavedu Rootsi 4,9 korda ega saavutanud sõja eel enam endist taset. Nõrgenesid ka kapitali sidemed.

Jäid kultuurilised püüdlused, ent need osutusid liig nõrgukesteks 1930. aastate Euroopas, kus järjest rohkem andis tooni suurriikide poliitika. Pealegi tugevnes tendents, et väikeriikide hulgas kujunesid uued ühendused. Soome eemaldumine Balti riikidest kiirenes. 1933.aastal ühines ta paar aastat varem tekkinud Oslo grupiga, kuhu kuulusid Skandinaavia ja Beneluxi-maad, 1935.aastal kuulutas aga välja Skandinaavia-laaadilise neutraliteedi, mille viimased ka aktsepteerisid. Nii algas Soome liikumine Põhjalasse, mida siinsed suurriigid siiski suurt ei tunnustanud, sest MRP-s käsitlesid Moskva ja Berliin Soomet endiselt samaväärsena Balti riikidega.

Balti riikidele Oslo grupis ruumi ei jätkunud ja 1934. aastal Leeduga laiendatud Eesti-Läti liit uue osalise omandamisest eriti palju vägevamaks ei muutunud. Kümnendi keskpaigast peale lahutas Balti ja Skandinaavia riike ka rezhiimide erinevus. Sellal, kui Skandinaavias tugevnes majanduskriisi mõjul ja järgi sotsiaaldemokraatia, kaldus Baltikum parempoolsesse autoritaarsusse.

Teisele maailmasõjale vastu läksid Läänemere väikeriigid seega killunenuina. Euroopa suurriikide poliitika 1930. aastail oli aga XIX sajandi koloniaalse mõtteviisi ja praktika taastamise katse, mis kulmineerus Teise maailmasõjaga. Väljaspool Euroopat, Etioopias alanud riikide sõltumatuse eitamine jätkus varsti Euroopas ja jõudis 1939. aastal Läänemere äärde. 1940. aastal jäi oma iseseisvusest maailmas ilma üheksa riiki, neist kolm olid Balti riigid. Tervikuna oli Läänemere äärsete riikide arv kahanenud viiele.

Ometi moodustasid 1920. aastad, täpsemalt nende teine pool, otsekui ennustuse, missuguses suunas võivad Läänemere äärsete väikeriikide omavahelised suhted areneda, kui regioonis ei domineeri imperialistlike suurriikide poliitika. Balti- ja Skandinaaviamaade läbikäimine ja koostöö nii majanduse, kultuuri kui poliitika vallas saavutas taseme, mis ületati alles 1990. aastail. Paraku jäi see üksnes eelmänguks. Venemaa ja Saksamaa nõrgenemine oli ajutine, nende tugevnedes aga taastus argessiivne välispoliitika.

Tagasilangus algas kümnendivahetuse paiku. Majanduskriis rasis tugevasti Läänemere-äärsete väikeriikide suhteid. Sellal kui maailmakaubandus tervikuna vähenes kriisi tagajärjel 2,6 korda, oli Eesti sissevedu 1932. aastal Rootsist 4,2 ja väljavedu Rootsi 4,9 korda väiksem kui 1928. aastal. Taani puhul olid need arvud veelgi suuremad – vastavalt 5,6 ja 6,9 korda. 1929. aasta eelset taset ei saavutanud Läänemere-äärsete vanade ja uute riikide kaubandus enne Teist maailmasõda enam kunagi, kui piirduda ühe näitega majanduse vallast. 1934. aastast alates takistas Balti ja Skandinaavia riikide koostööd ka rezhiimide erinevus. Esimestes olid võimul vähem või rohkem autoritaarsed diktatuurid, teistes tugevnes majanduskriisi mõjul hoopis sotsiaaldemokraatia ja demokraatia.

Selline oli olukord, kui 1930. aastate Euroopas andsid üha enam tooni agressiivsed suurriigid. Inglise-Saksa mereväekokkulepe (1935) tähendas seda, et Suurbritannia hakkas eemalduma Läänemerelt. Euroopa väikeriikide hulgas kujunesid välja uued ühendused. 1930. aastal olid Skandinaavia- ja Beneluksimaad sõlminud Oslos konventsiooni majandusliku koostöö kohta. Soome liitus Oslo konventsiooniga 1933. aastal. Nimetatud riigid arendasid hilisematel aastatel koostööd ja vahetasid mõtteid muudeski küsimustes peale majanduse. Balti riikide jaoks Oslo-rühmituses kohta ei leidunud. Soome hakkas eemalduma Baltimaadest, kelle hulka teda 1920. aastail ja veidi hiljemgi mõnikord oli arvatud. 1932. aastal taastusid Skandinaavia riikide välisministrite kohtumised. Nende üldjärjestuses üheksandal kohtumisel septembris 1934 osales esimest korda ka Soome, üheteistkümnendast peale (august 1935) muutus Soome osavõtt neist konverentsidest pidevaks. Selle arengu viis Soome enda teada lõpule Skandinaavia tüüpi neutraliteedi väljakuulutamisega 1935. aasta detsembris. Ent see ei tähendanud veel, et Soome sellist seisundit oleksid respekteerinud ka suurriigid. Vähemalt kuni 1939. aastani käsitlesid need Soomet endiselt Balti riigina.

Veebruaris 1934 uuendasid Eesti ja Läti oma 1923. aastal sõlmitud sõjalist liitu. Seni oli selle kestel korraldatud ainult ühed ühised manöövrid, seda 1931. aastal, mis jäid ka viimasteks. Septembris 1934 sõlmisid Eesti, Läti ja Leedu Üksmeele ja koostöö lepingu, millega rajati Balti Liit. See leping ei sisaldanud sõjalisi punkte. Küll jäi aga kehtima Eesti ja Läti sõjalise liidu leping, ent selle raames vahendati üksnes informatsiooni ja üksikuid visiite. Ka poliitiline koostöö oli Balti Liidus nõrk, piirudes parimal juhul konsultatsioonidega. Ainsaks regulaarseks koostöövormiks olid kaks korda aastas toimuvad välisministrite konverentsid. Balti Liidu leping oli avatud ühinemiseks ka kolmandatele maadele, kellena tõenäoliselt esmajoones mõeldi Soomet, võib-olla ka Poolat, ehkki erilist lootust, et viimast sellist soovi avaldaks, enam polnud.

1920. aastail oli Poola püüdnud etendada Läänemere idakalda väikeriikide suhtes juhtrolli. Ent väikeriike takistasid sidumast oma saatust Poolaga muuhulgas ka viimase suhted oma naabritega, mis Saksamaa ja Nõukogude Venemaaga olid teravad ja Tshehhoslovakkiaga, mis olid jahedad. 1934. aastal näis Poola küll oma suhted mõlema suurriigiga reguleerinud olevat, kuid ühtlasi tähendas see suurriikliku elemendi jätkuvat tugevnemist Poola enda välispoliitikas. Septembris 1934 Poola pigem vastustas kui tervitas Balti Liidu sõlmimist.

Hitleri võimustudes Saksamaal võis täheldada rahvusvaheliselt huvi kasvu Balti-Skandinaavia koostöö ja liidu idee vastu, sellest on jälgi nii tollases ajakirjanduses kui diplomaatide ja poliitikute märkmetes, seda nii eitavas kui jaatavas suhtumises. Rootsi poliitik, sotsiaaldemokraat, endine Stockholmi linnapea Carl Lindhagen propageeris sellist liitu kui agressiivse Saksamaa vastast moodustist. Natslikul Saksamaal tegeles sellega, vastupidi, toetavas plaanis, NSDAP välispoliitilise ametkonna juht Alfred Rosenberg. Tema nägi selles vahendit parandamaks Saksamaa suhteid Suurbritanniaga. Kui aga 1937 suvel jõudsid Saksa saadikuni Soomes kuuldused, et London taotlevat Skandinaavia-Balti bloki moodustamist, siis täheldas ta poolehoidu sellise idee vastu küll Balti riikide riigitegelaste, eriti eestlaste, mitte aga Põhjamaade omade poolt. Arvesse võttes seda resonantsi, mis Eestis 1930. aastail poliitiliselt saatis siin – ja seda hiljemgi – geograaf Edgar Kanti poolt käiku lastud terminit Baltoscandia, siis oli sel ideel toetuspind Läänemere idakaldal ka rahva hulgas.

Ent eeldusi selliseks koostööks ei olnud. Just sel samal, 1937. aasta kevadel oli Taani peaminister Stauning pidanud Lundis kõne, milles kinnitas, et Taani ei kavatse hakata Põhjala valvekoeraks. Oma kohad kaotasid mõlemad välisministrid, Soome Rudolf Holsti ja Rootsi Rickard Sandler, üks 1937., teine 1939. aastal, sisuliselt ühe ja samasuguse poliitika eest, selle eest, et taotlesid liig energiliselt väikeriikide koostöö arendamist. Esimene Soome ja Soome ja idakalda riikide, teine Rootsi ja Soome vahel, aga samuti ka Põhjamaade ja Baltikumi vahel. 1938. aasta lõpul ja 1939. aasta algul jõustunud Balti riikide neutraliteediseadused töötati välja Oslo grupi riikide neutraliteedideklaratsioone eeskujuks võttes, ent see oli ka kõik.

Märtsis 1939 jõudis hitlerlik Saksamaa oma nõudmistega Läänemere äärde, esitades oma nõudmised Poolale. Saksamaa ähvarduse ees tundis Leedu end sunnitud olema loovutada talle Memelimaa ehk Klaipeda koos ümbruskonnaga, mis oli moodustanud probleemi mõlemate riikide suhetes 1920. aastate algusest peale. Seejärel alanud kolmepoolsetel läbirääkimiste Moskva, Londoni ja Pariisi vahel oli Prantsusmaa algusest peale nõus Nõukogude Liidu sooviga nimetada garanteeritavate riikide nimekirja ka Eesti ja Lätit riike, soovivad nad seda või ei, Suurbritannia nõustus sellega juuni lõpus, tingimusel, et see fikseeritakse salajases lisaprotokollis, küll aga ei saavutatud üksmeelt veel kaudse agressiooni mõiste suhtes, mis andnuks Moskvale Baltikumis vabad käed. Instruktsioon, mis anti augustis Londonist kaasa Moskvasse kolmepoolsetele sõjalistele läbirääkimistele siirdunud delegatsioonile, jaotas riigid sõja korral nelja rühma: sõpradeks, sõbralikeks neutraalideks, vaenulikeks neutraalideks ja vaenlasteks. Balti riikidel ei olnud kohta üheski rühmas, nagu polnuks neid enam olemas. Instruktsioon kõlas: “Delegatsioon ei tohi arutada Balti riikide kaitsmist, kuna ei Suurbritannia ega Prantsusmaa ei ole neid riike garanteerinud…”. Ent kolmepoolsed läbirääkimised katkesid, kuna Berliin oli Moskva ees vastutulelikum. Detsembris samal aastal tundis Briti peaminister kergendust, et läbirääkimised Moskvaga lõppesid nii nagu nad lõppesid – muidu oleks London pidanud alla neelama selle, mis Moskva Leedu, Läti ja Eestiga oli teinud, kõnelemata kallaletungist Soomele.

Vaatamata Soome püüdlustele eemalduda Balti riikidest ja läheneda Skandinaaviamaadele ei leidnud see veel rahvusvaheliselt tunnustamist, vähemalt mitte Moskva ja Berliini poolt, millest andis tunnistust ka see, et 23. augusti 1939 sõlmitud NSV Liidu ja Saksamaa mittekallaletungilepingu salajases lisaprotokollis käsitleti teda koos Eesti ja Lätiga, s.t nii Berliin kui Moskva vaatlesid Soomet endiselt kui Balti riiki.

Tagasivaates sõdadevahelisele ajajärgule võib resümeerida, et rahvusvahelisi suhteid Läänemere regioonis iseloomustasid järgmised jooned. Esiteks praktilise poliitilise koostöö pea täielik puudumine ida- ja läänekalda, uute ja vanade väikeriikide vahel, seda eriti viimaste passiivsuse tõttu. Teiseks jäi nõrgaks ka poliitline koostöö Läänemere idakalda uute riikide endi vahel, seda ka Balti riikide endi puhul, ehkki nende Balti Liit oli ainsaks sõdadevahelisel ajajärgul tekkinud poliitiliseks liiduks Läänemere ääres. Teineteisemõistmist oli nende vahel kindlasti vähemgi, kui Skandinaaviamaade hulgas. Sõdadevahelisel ajajärgul Baltikum oli pigem mõiste, ta ei moodustanud veel regiooni, erinevalt Skandinaaviast, millel juba oli selliseid tunnuseid, kasvõi omavahelise küllalt tiheda kaubanduse näol. Kolmandaks – sõjaline koostöö kas puudus täielikult, oli väga pealiskaudne (nagu tol ajajärgul siin ainsaks sõjalise liidu sõlminud Eesti ja Läti vahel) või tehti seda vargsi (nagu seda ilma vormilise liidulepinguta, aga seda tihedamalt, tõenäoliselt kõige tihedamalt tollal Läänemere ääres, tegid Soome ja Eesti). Neljandaks iseloomustas Läänemere äärseid suurriike agresssiivne välispoliitika, demokraatlike suurriikide huvi Läänemere regiooni suhtes oli praktiliselt väike või olematu.

Skandinaavia ja demokraatlike suurriikide juba varem kujunema hakanud erinev suhtumine ühelt poolt Eesti, Läti (ja Leedu) ning teiselt poolt Soome saatusesse ilmnes küllalt markantselt Talvesõja eel. 12. oktoobril 1939, kui Moskvas algasid Nõukogude-Soome läbirääkimised, pöördusid Rootsi, Taani ja Norra valitsused simultaannootidega Moskva poole, milles teatasid, et Skandinaaviamaade valitsused jälgivad tähelepanelikult Nõukogude Liidu ja Soome vahel alanud läbirääkimisi ning väljendasid soovi, et nende tagajärjel ei juhtuks midagi, mis takistaks Soomel täiesti sõltumatuna jätkata neutraliteedipoliitikat, mida ta seni on teostanud koos teiste Põhjamaadega. Analoogilist soovi väljendas samal päeval ka Nõukogude välisministrit külastanud USA suursaadik. Mõned päevad hiljem teatas Briti välisminister sama ka Nõukogude suursaadikule Londonis. 18.-19. oktoobril toimus Rootsi algatusel Stockholmis Põhjamaade riigipeade kohtumine, mille eesmärk oli demonstreerida Põhjamaade kokkukuuluvust. Avaldatud kommünikees väljendati soovi säilitada erapooletus nagu Esimese maailmasõja ajalgi. Samal ajal kinnitasid kohumisel peetud läbirääkimised, et üksteise toetamisel ei oldud valmis minema kaugemale üldistest, mitte millekski kohustavatest avaldustest. 23. oktoobril teatas Rootsi välisminister Nõukogude suursaadikule, et kui miski peaks ähvardama Soome iseseisvust, mõjutab see Rootsi-Nõukogude suhteid, tõsi, sellele järgnes mõni päev hiljem info soomlastele, et nad ärgu arvestagu Rootsi sõjalise abiga, poliitika, millest edaspidi ka põhimõtteliselt kinni peeti, ehkki Rootsi oli Talvesõja ajal Soomet enim abistanud riik.

Sellesse ajajärku mahtus ka XX sajandi esimesel poolele ainsaks jäänud katse väikeriikide vastast agressiooni Läänemere regioonis ohjeldada. Detsembri lõpul langetasid lääneriigid otsuse sekkuda Talvesõtta, kus juures suuremat aktiivsust sel puhul ilmutas Prantsusmaa, mille taga Rootsi nägi soovi viia sõjategevuse raskuspunkt Euroopas kaugemale. See abikorpus jäi lähetamata, sest kui lääneriigid märtsi algul pöördusid sooviga saata see läbi Norra ja Rootsi, siis, esiteks, vastasid need riigid eitavalt ja, teiseks, Moskva nõustus samal ajal alustama rahuläbirääkimisi, mis lõpetasid 12. märtsiks sõja. Nii jääb lahtiseks küsimus, kui palju ja kui suures ulatuses see abikorpus üldse Soome aitamiseks mõeldud oli. Briti Ekspeditsioonijõudude staabiülem Prantsusmaal märkis 13. märtsil oma päevikusse, et neljast või viiest diviisist, mis oleks lähetatud üle Põhja mere, poleks Soome jõudnud ükski, vaid üksnes üks või kaks brigaadi, ülejäänud aga jäänuks okupeerima Põhja-Rootsit, kus paiknevad rauamaagikaevandused. Pownall heitis Briti ja Prantsuse poliitikutele ette silmakirjalikkust, millest nood ise ka teadlikud olnud.

Talvesõda ei matnud Läänemere ääres liidumõtteid maha, pigem vastupidi. Selle lõpul tegi Soome Rootsi ja Norra valitsustele ettepaneku uurida võimalusi nende riikide vahelise kaitseliidu sõlmimiseks. Rootsi poolsed kõhklused lõpetas Moskva sekkumine väitega, nagu oleks selline liit suunatud üksnes NSV Liidu vastu. Järgmisel kuul vallutas Saksamaa Taani ja Norra. 1939. aasta sügisel Moskva poolt Balti riikidele peale surutud Baasidelepingutega alanud Läänemere äärsete väikeriikide iseseisvuse likvideerimine ei jätnud puutumata ka Oslo-grupi liikmeid. 1940. aasta kevadeks olid viis neist (Taani, Norra, Luksemburg, Holland ja Belgia) okupeeritud ning Leedu, Läti ja Eesti vallutamine NSV Liidu poolt sama aasta juunis tähistas Lääne- ja Põhja mere äärsete väikeriikide süsteemi likvideerimise lõpuleviimist tol ajaloolisel hetkel. Iseseisvuse säilitasid üksnes Rootsi ja Soome. Samal sügisel nende vahel jätkunud kontaktid koostööküsimustes kuni liidu sõlmimiseni jäid aga juba Teise maailmasõja sündmustiku raamesse ja kohtasid nii Moskva kui Berliini vastuseisu.

Põhjamaade endi diplomaatilised suhtedki olid enam kui madalseisus. Kuna Saksamaa kallaletungi tingimustes Taani ja Norra saatused kujunesid erinevateks – Taani valitsus läks okupandiga koostööle, Norra oma aga taganes Inglismaale -, siis Taani valitsus palus Norra saadikul lahkuda ja tal ei olnud mingeid kontakte Norra Londonis paikneva valitsusega. Normaalseid kontakte selle valitsusega ei olnud ka Rootsil. Esialgu säilusid Norra eksiilvalitsusel diplomaatilised sidemed üksnes Soome valitsusega, ent needki üksnes 7. detsembrini 1941, sest eelmisel päeval oli Suurbritannia Soomele sõja kuulutanud.

Hetkel, mil Nõukogude Liit okupeeris täielikult Balti riigid, oli Euroopa riikide tähelepanu keskendunud sündmustele Prantsusmaal. Päeval, mil Moskva oma okupeerimise lõpule viis, lastes Balti riigid kuulutada nõukogude sotsialistlikeks vabariikideks, avaldas USA Riigidepartemang protesti sellise tegevuse vastu. Balti riikide jaoks tähendas see USA loobumist senisest isolatsionistlikust välispoliitikast. Atlandi Hartas 1941. aasta sügisel kinnitasid USA ja Suurbritannia ja Balti riikide õigust iseseisvusele

Balti riigid olid omandanud oma esimese iseseisvuse rahvaste vabadusliikumise üle-eelmisel etapil, mis kestis XIX sajandi 20-ndaist aastaist 1921. aastani ja millele oli omane, et rahvad rajasid iseseisvaid riike, eraldudes impeeriumidest. Teise maailmasõja ajal algas järgmine etapp, kus iseseisvuma hakkasid meretagused kolooniad. Eesti oli oma iseseisvuse selleks ajaks kaotanud. Seetõttu võib Hitleri-Stalini pakti augustist 1939 ja sellest järeldunud Teist maailmasõda vaadelda kui reaktsiooni, tagasilööki Esimese maailmasõja järgetele arengutele. Väikerahvaste sõltumatuse jaatamisele, mis oli iseloomustanud Esimese maailmasõja lõppu, järgnes eitus, tagasilöök, reakstioon, spiraalina arenevas ajaloos üsna tavapärane nähtus. Euroopa agressiivsete suurriikide, Berliini, Moskva ja Rooma poliitika 1930. aastail oli XIX sajandi koloniaalse mõttelaadi ja praktika taastamise katse, mis kulmineerus Teise maailmasõjaga.

1941. aasta aasta detsembri keskpaiku soovis Stalin Briti välisministrilt, et Nõukogude läänepiiril taastataks Saksa kallaletungi eelne seisund. Ehkki peaminister Churchill seda seisukohta esialgu vastutas, tundis ta 1942. aasta kevadel,et ei suuda seda kõlbelist seisukohta enam “füüsiliselt” säilitada, kinnitas ta samas, et tema arvamus Balti riikidest jääb muutmatuks: “Pole aga kahtlust, kus on õigus. Balti riigid peaksid olema suveräänsed ja sõltumatud.” Üks peamisi motiive, miks Stalin 1942. aasta lõpul ja 1943. aastal Hitlerile separaatrahu pakkus, oli see, et lääneriigid polnud andnud garantiid Nõukogude Liidu läänepiiridele. Ei seda ega teist küll ei juhtunud, kuid Teise maailmasõja lõppedes oli Balti riikide olukord Euroopas võrreldamatu – sellal kui teised rahvad ootasid Saksa okupatsiooni ikke all vabaduse koitu, ei olnud Läänemere idakaldal seda lootust.

Teise maailmasõja lõppemine tähendas Põhja- ja Läänemere äärse riikidesüsteemi taastamist, kuid ainult osaliselt. Kui Potsdami konverentsi aegu võis tunduda, et lahendamata on veel tõepoolest üksnes Balti riikide küsimus, kuid üsna ruttu lükkas teravnev Saksamaa probleem selle tahaplaanile.

Aastail 1948-1949 kujunes Põhja-Euroopas välja poliitilis-strateegiline tasakaal, mis põhijoontes säilus läbi kogu Külma sõja. Seda tasakaalu iseloomustasid järgmised jooned. Esiteks olid Soomel erilised suhted Nõukogude Liiduga, mis tuginesid nende vahel aprillis 1948 sõlmitud Sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingule. Teiseks, pärast seda kui olid ebaõnnestunud maist 1948 kuni jaanuarini 1949 Rootsi, Taani ja Norra vahel kestnud läbirääkimised neutraalse, NATO-t välistava sõjalise kaitseliidu loomise üle, deklareeris Rootsi oma jätkuvat ustavust senisele liiduvabale välispoliitikale. Kolmandaks: Taani, Norra ja Island astusid NATO-sse. Üks peamisi, kui mitte peamine põhjus selleks oli see, et ei korduks see, mis oli juhtunud nendega 1940. aasta kevadel, milleks otsustati osaleda kollektiivses julgeolekusüsteemis. Tegid aga seda nn. minimaaltingimustel, mis algul tähendas seda, et rahu ajal ei paigutatud nende riikidele territooriumitele võõrüksusi, hiljem lisandus sellele kinnitus, et sama kehtib tuumarelva kohta.

Endivahelist koostööd arendasid Põhjamaad 1952. aastal rajatud Põhjamaade Nõukogu raames, kuhu algul kuulusid üksnes Skandinaavia riigid. Soome astus Põhjamaade Nõukogusse alles 1955. aastal, milles võib ka näha Moskva lõplikku nõustumist sellega, et Soome on lahkunud Balti riikide seast. Põhjamaade Nõukogus käsitleti õiguse, kultuuri, kommunikatsioonide ja sotsiaalasjade ning keskkonnakaitse alast koostööd. Teatud ulatuses kehtis see ka majandusliku koostöö kohta, kuid ei arendatud poliitilist ja loomulikult üldsegi mitte sõjalist koostööd. Selles mõttes oli Põhjamaade Nõukogu kui Külma sõja aegne koostöö vorm Läänemere regioonis, mida poolitas Raudne Eesriie.

Teist korda vähem kui sajandikolmandiku vältel oli situatsioon Läänemere ääres muutunud dramaatiliselt. Dramaatilisemaltki kui Esimese maailmasõja lõppedes.

Riikide arv muutus küll kõigest kahe võrra - pettis Saksamaa lõhestamine ja selle pinnal DDR-i, nn. Saksa Demokraatliku Vabariigi moodustamine -, kuid tegelikult nihkus Venemaa võimupiirkond Esimese maailmasõja eelsega võrreldes tugevasti lääne poole.

Raudne Eesriie lõhestas Läänemere regiooni ja ehkki Baltikumist ning seejuures eriti Eestist sai Nõukogude Lääs, ei ole Eesti eraldatus, seejuures ka mahajäämus tõelisest Läänest kunagi nii suur olnud kui esimesed nelikümmend viis Teise maailmasõja järgset aastat. Eesriideid oli rohkemgi kui Raudne - teine, samuti küllalt "metalline", jooksis Raudse Eesriide taguse maailma enda sees, piltlikult öeldes näiteks mööda Bugi jõge - Baltikum oli eraldatud ka Kesk-Euroopast ja tohtis sealsete maade, Nõukogude impeeriumi osadega lävida üksnes Moskva valvas silma all. Kui Teise maailmasõja lõppedes esialgu tundus, et lahendamata on üksnes veel Baltikumi probleem, siis selline illusioon kadus kiiresti. Saksamaa lõhestamine lükkas Baltikumi kiiresti Läänemaailma jaoks tahaplaanile.

Esimese maailmasõja ajal tekkinud riikidest säilitas reaalse iseseivuse üksnes Soome, ent seegi teatud aga`dega. Ka Põhjala lõhestus, ehkki mitte nii drastiliselt kui Läänemere idakallas. Norrast ja Taanist said NATO-liikmed, ainsana jätkas oma klassikalist liiduvaba välispoliitikat Rootsi, muidugi modifikatsioonidega, mida tingis aeg, Soome sõlmis Nõukogude Liiduga sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu, mis ei olnud küll liiduleping, kuid jättis Soome neutraliteedile teatud varjundi. Tõsi, selle varjus võis Soome liikuda lõplikult Põhjalasse, mis sai teoks kümmekond aastat pärast Teist maailmasõda.

1950. aastate keskpaigaks oli Läänemere regioonis välja kujunenud teatud strateegiline tasakaal, mis säilus XX sajandi eelviimase kümnendi lõpuni. Nihked, mis selle raames toimusid, ei olnud põhimõttelist laadi. Seejuures need nihked pigem tugevdasid Moskva mõju kui vastupidi.

XX sajandi teist poolt on, esialgu Külma sõja varjus, iseloomustanud rahvusvaheliste suhete suurejooneline ümberkujunemine. Üks selle protsessi tunnusjooni on XX sajandi keskpaiku Euraasia läänerannal alanud koostöövõrgustiku kujunemine, seda nii NATO kui Euroopa Majandusühenduse näol, kus ei ole enam kohta senisel imperialismil. Lääne-Euroopast alguse saanud koostöövõrgustiku ehk integratsiooni levimise esimene laine jõudis Kesk-(ja Ida-)Euroopasse Nõukogude impeeriumi välise kesta lagunemise näol (See, mis Ida- ja Kesk-Euroopas enne seda toimus, polnud mitte integratsioon, vaid lihtsalt allutamine, mida integratsiooniks nimetada oli ja on eksitav). Selle koostöövõrgustiku teiseks laineks ehk integratsiooni eelduste tugevnemiseks oli rahvusriikide hulga suurenemine Kesk-Euroopas, sest tõeliselt integreeruda saavad üksnes iseseisvad rahvusriigid. Rahvusriikide teke ja integratsioon on seega ühe ja sama protsessi eri etapid, mis pole omavahel vastuolus, vaid loogiliselt seotud. Selle koostöövõrgustiku levimise kolmas laine algas XX sajandi viimase kümnendi teisel poolel Euroopa Liidu ja NATO idalaienemisega. Eesti, Läti ja Leedu jaoks järeldus sellest “Tagasipöördumine Läände”.

XX sajandi eelviimase kümnendi keskpaiku Moskvas alanud perestroika ja glasnost hakkasid kõige kiiremini vilju kandma Läänemere ääres, Baltikumis. Eestimaa Rahvarinne ja Toompeal vastuvõetud Suveräänsusdeklaratsioon leidsid peatselt matkimist mujalgi Nõukogude Liidus. Veelgi enam, mingi tõde on ka sõnades, et Laulev revolutsioon äratas Kesk-Euroopa.

Olukord Läänemere ääres muutus jällegi drastiliselt, kolmandat korda XX sajandi vältel, seekord ilma maailmasõjata. Riikide arv siin korraks vähenes - sest 1990.aastal kadus DDR -, et siis jällegi suureneda ja taastuda sellisena, nagu sõdadevahelisel ajajärgul. See, mis Külma sõja aastail oli tundunud sõdadevahelise erandlikkusena, osutus siiski seaduspärasuseks. Võrreldes sajandialgusega oli väikeriikide arv Läänemere äärega kasvanud aga kahelt seitsmele.

Maailmasõjatus ei olnud nende muutuste juures ainus erinevus. Teistsugune oli ka Läänemere äärsete nn. vanade, s.t. Skandinaavia riikide suhtumine Balti riikide taasiseseisvumisse. Kunagine passiivsus asendus nüüd algusest peale aktiivsusega.

Koostöömõte, seeme, mis sõdadevahelisel ajajärgul idanema ei hakanudki, lõi mitmesugustes vormides, neist silmapaistvaim Läänemeremaade Nõukogu, hoobilt õitsele.

Ent erinevalt sõdadevahelisel ajajärgul viljeldud, kuid paberile jäänud Läänemere riikide liitude ideedest erineb Läänemeremaade Nõukogu selle poolest, et kui tollased ideed kõnelesid üksnes väikeriikide liitudest, siis Läänemeremaade Nõukokku on kaasatud ka siinsed suurriigid.

Teistsugune on olukord ka Läänemerest lõunas, Kesk-Euroopas. Esiteks - kui sõdadevahelisel perioodil olid Kesk-Euroopa riigid jagunenud ühelt poolt võitjateks (Jugoslaavia, Rumeenia) või võitjate toel tekkinud riikideks (Poola, Tshehhoslovakkia) ja kaotajateks ( Ungari, Bulgaaria, Austria), siis nüüd, nii paradoksaalne, kui see ka pole, on "Sotsialistliku Sõprusühenduse" periood nühkinud maha paljud endised vastasseisud, pannud unustama vana vaenu ja rajanud seega aluse ühtsusele, millest enne Teist maailmasõda nii tihti puudu tuli.

Teiseks - rahvusriiklus on teinud seal jõudsa sammu edasi. Kui sõdadevahelisel perioodil serblased allutasid endale horvaate ja sloveene, tshehhid slovakke ja poolakad läänevalgevenelasi ja lääneukrainlasi, siis pärast Sloveenia, Horvaatia, Makedoonia ja Slovakkia iseseivustumist langevad rahvus- ja riigipiirid Kesk-Euroopas kokku rohkem kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et selle idapiiril on senise kolossi asemel kaks uut iseseisvat riiki - Ukraina ja Valgevene. Euroopa on omandamas tasakaalu: kui varem oli läänes riikide paljusus ja idas üks koloss, siis nüüd on murenemas ka ida.

Kolmandaks - olukord on teistsugune Kesk-Euroopa läänepiirilgi. Kui sõdadevahelisel ajajärgul seisis seal Esimese maailmasõja kaotamisest kibestunud, revanshi ihkav ja ainult pealispindselt demokratiseerunud Saksamaa, siis tänapäeval on kõik vastupidi. Saksamaa on üks Külma sõja võitjaid, tal on juhtiv seisund lääneriikide seas ja tema demokraatial on poolesajandiline kogemus ja traditsioonid.

Sellised protsessid Kesk-Euroopas sisendavad lootust, et Läänemere ääres toimuv ei jää enam erandiks ega ajutiseks nagu kahekünendail aastail, vaid on osa suuremast rahvusvaheliste suhete ümberkorraldumisest, mis osutub püsivamaks. Selle taustal võib tunduda ka loomulikuna, et lagunema hakkab sõdadevahelisel perioodil tekkinud ja Külma sõja ajal tugevnenud Baltikumi ühtsus, ehkki see on paljudele tundunud nii ootamatu ja isegi vastuvõetamatuna. Muutuvast Baltikumist on saamas siduv vahelüli kujunevas horisontaalses väikeriikide Kesk- ehk Vahe-Euroopas. Vahe-Euroopas, kus puuduvad Külmale sõjale omased lõhed.

Selle Vahe-Euroopa idapiiril seisab aga oma XVII sajandi keskpaiga raamidesse kahanenud Venemaa, samasugune küsimärk, kui XX sajandi hakulgi, kui mitte suurem ja kõveram, otsides oma teed, kuidas moderni- ja demokratiseeruda.

XXI sajandi hakul iseloomustavad Läänemere regiooni järgmised jooned, seda eriti võrreldes Teise maailmasõja eelse olukorraga.

Esiteks on lakanud ideoloogiline vastasseis, kõikidele Läänemere äärsetele riikidele on omased analoogilised aated ja püüdlused.

Teiseks – kõiki Skandinaaviamaid iseloomustab aktiivne huvi suhtumisel Balti riikide saatusse, seda juba ajast peale, mil Nõukogude Liit veel eksisteeris. Ehk Taani välisministri sõnutsi 1991. aastast: “On tohutu erinevus Taani kõhkleval suhtumisel Balti riikidesse pärast Esimest maailmasõda ja meie praeguse aktiivsuse vahel.

Kolmandaks koostöö Läänemeremaade Nõukogu (CBSS, asut. 1992) raames, millesse kõrvuti väikeriikidega on kaasatud ka Läänemere-äärsed suurriigid. Seega siis otsekui väikeriikide kontrolli all, nähtus, millest sõdadevahelisel ajajärgul ei söandatud mõeldagi. Kui esialgu oli koostöö raskuskese suunatud seniste poliitiliste ja seadusandlike erinevuste likvideerimisele, siis nüüd, tingimuste sarnastudes, liigub see üha rohkem majandusliku koostöö tihendamise suunas. Riiklik koostöö ulatub omavalitsuste tasandilt valitsusjuhtide tippkohtumisteni, laieneb valitsusväliste kontaktide hulk.

Neljandaks – regionaalne koostöö on arenemas ka Läänemere Nõukogu naabruses, seda nii lõuna kui põhja suunal. Lõunas, kus paikneb juba 1989 kujunema hakanud ja 1992 oma praeguse nimetuse omandanud Kesk-Euroopa Initsiatiiv (CEI), põhjas, kus asetseb Barentsi mere Euro-Atlandi Nõukogu (BEAC, asut. 1993), kui piirduda lähimate ja peamistega. Kuivõrd koostöövaldkondade hulk on Läänemere ääres suurem ja kontaktide arv intensiivsem, moodustab CBSS otsekui omalaadse südamiku selle koostöövõrgustiku sees.

Viiendaks – CBSS on komponent ulatuslikumas rahvusvahelises koostöös. Euroopa Komisjon oli tema asutajate hulgas, selle volinik osaleb välisminitrite iga-aastastel konverentsidel. Alates 1999. aastast on CBSS-is kehtestatud ka vaatleja staatus. Selliseid riike on neli: Ukraina, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid.

Kuuendaks – Euroopa Liidu konkreetsetest kavadest väärib eraldi väljatoomist Põhjadimensiooni (ND), 1997. aastal Soome poolt esitatud idee ja 1998. aastal Euroopa Nõukogu poolt kinnitatud poliitika realiseerimine. ND haarab ala Norra, Barentsi ja Kara merest Läänemere lõunarannikuni ja Islandist Loode-Venemaani. Loode-Venemaast kuuluvad ND tegevussfääri St. Peterburg, Karjala Vabariik, Murmanski oblast, Leningradi oblast ja Kaliningradi oblast. Põhjadimensiooni alane tegevus peab aitama ületada seniseid ja vältida uusi eraldusjooni Euroopas.

Seitsmendaks – kõik see võib aga olla ajutine, kui ülemineku etapp veelgi ulatuslikumale koostööle, mis ulatub Läänemerest Musta mereni (Ruszkowski 1999: 116-117), idee, mis rippus õhus 1920. aastal toimunud Riia konverentsi aegu.

Kaheksandaks – kõik see ei jää üksnes Euroopa riikide asjaks. Sama regiooni ja selles arendatavat koostööd käsitleb samaaegselt Põhjadimensiooniga, septembris 1997, Ühendriikide poolt sõnastatud Põhja-Euroopa Initsiatiivi kava (NEI) . NEI-l on kolm eesmärki: 1) tugevdada USA sidemeid Läänemere regiooni maadega, 2) aidata selle uutel demokraatiatel paremini valmistuda astumaks Euroopa Liitu ja 3) suurendada igati koostööd Venemaaga. NEI prioriteedid on ettevõtluse edendamine, kodaniku ühiskond, energeetika, keskkond, seadusloome, ühiskondlik tervishoid. NEI poolt seatud raamidesse mahub ka jaanuaris 1998 Ühendriikide ja Eesti, Läti ning Leedu poolt allkirjastatud partnerlusharta. Kui üldiselt on moes rääkida Ameerika Ühendriikide eemaldumisest Euroopast, siis Põhja-Euroopas võib pigem vastupidist tendentsi täheldada. Võrreldes eeltoodud dokumente USA strateegiaga järgmiseks sajandiks tundub, et Washingtoni jaoks on NEI raames esikohal Balti riigid.

Üheksandaks – kõik see on osa veelgi ulatuslikumast integratsioonist. Integratsioonist, mille tagajärjena kujunevad Läänemere regioonis kooperatiivse täieliku julgeoleku elemendid, seda nii regionaalses (WEU, BALTSEA, BaltBat, Baltron, BaltNet) kui transatlantilises plaanis (NATO, EAPC, PfP, the NATO-Russia Permanent Joint Council). Ja ehkki see meenutab esialgu pigem dzhunglit kui korrastatud aeda, ei pea see tingimata nii jääma.

Kümnendaks – Baltikum ise. Balti riikidest on öeldud, et tõeliselt ühes rütmis hakkas nende saatus liikuma alles Teisest maailmasõjast peale. Ainult et see oli väljaspoolt peale sunnitud rütm… Balti regionalismi kiputakse enamasti kõrvutama Skandinaavia ehk Põhjala regionalismi ja identiteediga ning seejärel leitakse, et see Balti regionalism ei ole mingi regionalism. Ent kui võrrelda Balti regionalismi tema endaga minevikus peame siiski nentima, et edasiminek ja süvenemine on kindlasti olemas, olgu see siis institutsionaalses plaanis või sõjalise koostöö vallas. Sest, 1) ega see Skandinaavia regionalism maailmas muide see kõige tüüpilisem polegi, 2) kui juba kõrvutada, siis sarnaneb Balti identiteet pigem Kesk-Euroopa identiteediga ja, 3) kui võrrelda Balti regionalismi aga tema endaga minevikus peame nentima, et edasiminek ja süvenemine on kindlasti olemas. Piisab kui märkida Baltimaade Nõukogu tema parlamentidevahelise Balti Assamblee ja valitsustevahelise Balti Ministrite Nõukoguga, mis arendavad poliitilist koostööd või pidada silmas üha tihenevat sõjalist koostööd, mis sõdadevahelisel ajajärgul puudus praktiliselt täielikult. Balti regionalismi aitab kujundada ka see, et rahvusvahelised organisatsioonid ja ettevõtted käsitlevad Baltikumi tervikuna. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, siis omaette majanduslikuks subregiooniks võib Baltikum kujuneda just Läänemere regiooni ja Euroopa Liidu raames. Nii järgneb kolmest riigist koosneva Balti regiooni kujunemise protsessis esimesele, kus ühendas sarnasus, ja teisele, kus ühendas vastandumine (ülejäänud Nõukogude Liidule) sarnasuses, kolmas etapp. Olukorras, kus pärast Rootsi ja Soome liitumist Euroopa Liiduga on viimane alustanud liitumisläbirääkimisi ka Ungari, Tshehhimaa ja Poolaga, on Eesti ja Baltikumi roll kujuneda Kesk- ja Põhja-Euroopa vaheliseks lüliks.

XX sajandi loojudes on Läänemere ääres 8 riiki. Üksnes suurima väikeriigi, Rootsi rannaosa Läänemerest on jäänud endiseks, Taani osa on isegi kasvanud, ülejäänu, kunagi suurriikide valduses olnud 75 % jaguneb aga 6 riigi vahel. Seda tihedam on aga koostöö selle kaldariikide vahel ja selles koostöös annavad üha rohkem tooni tegurid, mis paiknevad regioonis endas. Nagu enne XVIII sajanditki.

· Kaido Jaanson. The Baltic Sea Region in International Relations of the 20th Century: The Seminal Nature of the Interwar Period. – Journal of Baltic Studies. Volume XXXII, 3, Fall 2001, 267-288.

- siinolevad tekstid on reeglina lõplikult redigeerimata, sageli ka viideteta ja kärbetega käsikirjad;

At the dawn of the twentieth century the international relations in the Baltic Sea region were rather monotonous in character. There were four countries on its shores. Two of these were great powers, both of them empires: one, Germany, with overseas colonies and the other, Russia, a continental one. The other two, however, were small states, one of which, Denmark, also possessed overseas colonies; the other was Sweden, which encompassed Norway as well. The great powers were ruled by emperors, the small states were kingdoms, thus there were no republics on the shores of the Baltic Sea. Of the nearly 8,000 kilometres of the Baltic coastline Russia possessed 44 percent, Germany 31 percent, Sweden 21 percent, and Denmark 4 percent (Hovi, The Baltic 22).

In the Middle Ages the international relations in the region had depended on factors around the Baltic Sea itself (the Hanseatic League, the German Order, Denmark, Sweden) and in the seventeenth century the Baltic Sea was becoming an internal sea of Sweden. However, from the start of the eighteenth century the international relations of the region became increasingly dominated by the hegemony of great powers. The role of the small states at the Baltic Sea had been reduced to the minimum, which was also symbolised by the non-aligned or neutral foreign policy that Sweden developed in the nineteenth century and which Denmark and later also Norway tried to follow. The essence of this policy was clearly nothing else but an attempt to avoid the great power antagonisms in the Baltic Sea region. Even the term Baltic Sea region in its historical-political sense had emerged late, at the end of the nineteenth century (Männikkö 6-7). Having been conquered by Russia at different times, the small ethnic groups on the eastern coast of the Baltic Sea – Lithuanians, Latvians, and Estonians did not even belong to a single administrative unit. Estonians were divided between at least two, Latvians three and Lithuanians four administrative units.

The development of statehood at the Baltic Sea took a great leap forward in the final stage of the First World War. After the overturn of czardom in Russia in 1917 Estonians were the first and the only ones to be united into one administrative unit and to be granted regional autonomy by the Provisional Government. In Lithuania some sort of a unified system had developed during the German occupation (Tauber 7), but Latvia was split by the frontline of the war. In September 1917, the Estonian regional parliament, the Land Council discussed Estonia’s international status. Estonia’s most prominent politician of the time, Jaan Tõnisson, proposed that a union of Lithuanian, Latvian, Estonian, Finnish, and Scandinavian peoples to be established (Maanõukogu 109). This did not yet mean the desire to proclaim Estonia an independent country; that idea was born later, at the turn of 1917-1918. Nevertheless, it can be maintained that the concept of independent Estonia was born through cooperation between the small states and peoples around the Baltic Sea; in other words, the thought of cooperation between the Baltics and Scandinavia was one stage in the development of the idea of Estonia’s independence. Secondly, Tõnisson’s proposal actually signified the fact that Estonia’s foreign policy line was worded for the first time. Thirdly, the Estonian Land Council was the first democratically established representative body at the Baltic Sea (and also in the world!) to address the issue of cooperation between the Baltic and Scandinavian countries, both during the twentieth century and in general, too (Hovi, “Die Randstaatenkonferenzen” 93). Neither Latvians or Lithuanians had such an institution as yet. Finland’s Eduskund did not discuss issues of this type and the parliaments of Sweden, Norway or Denmark were even less prone to do so. Tõnisson’s idea had quite a lot in common with some plans discussed during the First World War in Sweden by some political circles who sympathised with imperial Germany or were even connected with Germany. These plans, however, were still confined mostly to a possible cooperation and union between Finland and the Scandinavian countries. In the summer of 1916, an Estonian political refugee, Aleksander Kesküla, had submitted to the Third Conference of Nations in Lausanne a memorandum about a union of Nordic countries, which should also have comprised Finland and Estonia (Keskula). The memorandum was equally hostile towards Russia and Germany (Colliander 35). Tõnisson’s idea, in turn, contained a new aspect in relating such a union to the interests of Great Britain and the USA, and contrasting it to the objectives of Germany (Jaanson, “Põhjavalgus” 1895).

During the next year, as a result of the emancipation of the small nations at the Baltic Sea, conditions developed to facilitate cooperation between them. In December 1917, Finland proclaimed its independence; by the December of 1918, also Lithuania, Estonia, Poland, and Latvia had gained independence. The emancipation process of European small nations, which had started in the third decade of the nineteenth century had by the beginning of the twentieth century reached the Baltic Sea (Paasivirta).

The contacts between the politicians of Estonia, Latvia and Lithuania, which had developed in the summer of 1917 continued during the increasing fight for independence, and in the spring of 1919 the political coexistence of these three nations gained international recognition (Tarulis).

Being a German sea in 1918 remained a short episode in the history of the Baltic Sea, as well as during the Second World War. From October 1918 to the beginning of 1919, British diplomacy made efforts to organise cooperation between Scandinavia and Estonia, Latvia, and Lithuania in order to establish some type of union of these countries under the leadership of Sweden (Jaanson, “Kodanliku Eesti”) – an idea viewed with reluctance in the Scandinavian countries: they refused even to seriously consider it (Hovi, The Baltic Area 54-7, Carlgren, Sverige 14-5). The idea was launched by the British Foreign Minister of the time Arthur Balfour (SKA, 602:220, 57: Till utrikesministern, 27 feb. 1919). The idea itself was concentrated on the past – it was carried by a disbelief in the ability of small nations to exist independently (Hovi, The Baltic Area 54).

The great powers of the time, Germany and Russia crumbled one after another. The vacuum was filled in by Great Britain. Since the seventeenth century the Baltic Sea had had a definite place in London’s policies: without the timber and flax from this region it would not have been so easy for her to become the ruler of the seas (Hovi, The Baltic Area 24-5). Now her hegemony on that sea was at its peak, only to disappear soon. All of the region’s small nations were nurturing hopes to restore and increase transit trade between the West and Russia but these were dashed by the self-isolationist policy of the Soviet Union. In this way, for instance, the hopes to establish a ferry-line between Stockholm and Paldiski did not materialise (Jaanson, “Lootuste praam”).

The tentative plans of Latvian and Lithuanian refugees to form a Latvian-Lithuanian union had no prospects in reality. Likewise, at the beginning of 1919, the idea of a political “Finnish Bridge” in the Estonian-Finnish relationships remained a temporary, rather romantic flash, which had been induced by Finnish assistance to Estonia during the difficult times of its War of Independence – an assistance, which met well with Finland’s own strategic interests (Zetterberg, Suomi 172-8, 192-204). Nevertheless, by the end of 1919, political cooperation intensified between Finland, Estonia, Latvia, and Lithuania, spurred on by the need to conclude a peace treaty with Soviet Russia; later this included Poland as well.

In January 1920, the first conference of Poland, Lithuania, Latvia, Estonia and Finland took place in Helsinki, thereby concluding a development, which had started in Copenhagen in 1916. During 1916-1919, the Scandinavian foreign ministers met five times, in 1920 two more meetings were held (Ørvik 470). The new nations on the eastern coast of the Baltic Sea were at once ready to extend their cooperation also to the “old” small nations on the western coast of the sea, i.e. the Scandinavian countries. As Ants Piip, the Estonian head of government and foreign minister of the beginning of the 1920s has written later, until the year 1922 it was hoped that the Baltic Union, which was being established on the eastern coast of the Baltic Sea would later also include the Scandinavian countries (210). The Helsinki conference commissioned Finland to extend to Sweden, Norway, and Denmark the invitation to participate in the next meeting in Riga; nevertheless, at a conference in Christiania (Oslo) in the same year, the foreign ministers of Sweden, Denmark, and Norway decided to decline it (Jaanson, “Põhjavalgus” 1898). From this point on, the idea of political cooperation between the small nations at the Baltic Sea gradually moved towards disintegration in reality.

In August-September 1920, the foreign ministers of Poland, Lithuania, Latvia, Estonia, and Finland once again met in Bulduri near Riga, but this was to become their last joint meeting. In October 1920, as a result of a one-week campaign, a Polish division formally separated from the Polish army took from Lithuania an area around Vilnius (around 15,000 sq. km, with a population of c. 400,000, which comprised 36 percent of the territory that Lithuania considered hers). The so-called Central-Lithuanian Republic established on that territory “united” with Poland in spring 1922. Lithuania refused to recognise this and did not establish diplomatic ties with Poland until 1938, and even then did it under threats from Poland (Łossowski, Žepkaite). Although all new nations on the eastern coast of the Baltic Sea had territorial problems (see Medijainen, “Piiritõmbamine”), from the northern border of Lithuania to the Swedish-Finnish conflict over Åland Islands, the confrontation over Vilnius overshadowed everything else and was a bone of contention of all-European significance, especially in the 1920s.

In July 1921, there already were only four nations meeting in Helsinki – Poland, Latvia, Estonia, and Finland. In the future, Lithuania did not participate in these meetings any longer. In March 1922 the quadruple negotiations were concluded in Warsaw by a political agreement. This, however, did not enter into force because Finland’s Eduskund did not ratify it, thus drawing a dividing line across the Gulf of Finland between itself and the nations on the southern coast of the gulf. This was a move welcomed in Sweden. Firstly, Stockholm thought that if Finland became too intimately connected with the nations on the southern coast of the Gulf of Finland, it could be dangerous to Finland in the future. Secondly, such a political union comprising several countries at the Baltic Sea would have been uncomfortable for Sweden (Carlgren, Sverige 19-20).

Thus it became clear that there would be no co-operation on security issues between Estonia, Latvia, and Poland, on the one hand, and Finland, on the other. It is therefore not difficult to understand why Piip had finished his retrospect on plans of Baltic-Scandinavian cooperation with the year 1922. It had become impossible to nurture hopes of a Baltic-Scandinavian union if there was no consensus even on the issue of a Baltic Union comprising Poland, Latvia, Estonia, and Finland (Jaanson, “Põhjavalgus” 1898). In autumn 1923, public opinion in Sweden drew a similar dividing line across the Gulf of Bothnia. At the end of October the Swedish Foreign Minister Carl Hederstierna delivered a speech in which he modestly, as a personal thought, proposed the idea of a Swedish-Finnish “league of defence.” This did not save him, though. Even the idea of cooperation with Finland on security issues was too much for the Swedish public opinion, and ten days later the minister was forced to resign (Lönnroth, Den svenska 66-8).

There was only one result. It was achieved at the Estonian-Latvian negotiations on security cooperation, although even these proceeded with complications. The bilateral treaty of union, which had been signed in 1921 and which also stipulated mutual defence if either party were assaulted, remained unratified. The Estonian-Latvian treaty of military union was born only on 1 November 1923, and even then due to external interference. In fact, it was established as a result of a visit of a Moscow emissar to Estonia and Latvia in October 1923, in the course of which he made rather far-reaching political claims, to say the least (Rodgers 30, Pajur 23).

The political cooperation, which had stretched from Poland to Finland, at least at the level of foreign minister meetings, ended exactly five years later in where it had started. The last meeting of Polish, Latvian, Estonian, and Finnish foreign ministers took place in January 1925 in Helsinki. Finland was still “holding open the door to the south” (Zetterberg, Iseseisva Soome 38) and during the next two years three meetings between the foreign ministers of Finland, Estonia, and Latvia were held in Tallinn. Nevertheless, in January 1927 these ended as well and the last conferences did not discuss the issue of a union any longer (Hovi, “Die Randstaatenkonfrenzen” 103).

In Finland’s foreign policy certain passive undertones could increasingly be noticed, neutrality being the keyword. Bilateral relations were pushed to the background. Finland started to pursue the so-called policy of splenid isolation, as it was defined at the end of the decade by the then foreign minister of Finland Hjalmar Procopé (Zetterberg, Iseseisva Soome 39). As the future demonstrated, this formed a stage on Finland’s way to becoming a Nordic country. Only the Estonian and Latvian foreign ministers continued to meet relatively often; however, this was not very fruitful since even the bilateral customs union treaty, signed in February 1927, failed to enter into force (Medijainen, Eesti 46-61, 68-71).

Nevertheless, although the foreign minister conferences ceased around the mid-1920s, this did not mean that the idea of cooperation of small nations was abandoned at the Baltic Sea. At first only the focus was altered. Firstly, the area of possible cooperation changed. From politics – let alone defence – it gradually shifted to economics and culture, especially from the start of 1923. Secondly, the circle of cooperating countries enlarged. On 12 September, 1925, the newly elected president of Finland Lauri Relander wrote in his diary that his foreign policy aim is “horseshoe policy”: “The strengthening of the bloc of Lithuania, Latvia, Estonia, Finland, Sweden, Norway, and Denmark …” (Relander 81; see also Kangeris 187). This was an idea which time and again recurred in his notes during the following years. Thirdly, the establishment of a union was no longer regarded as a primary objective, although it did not disappear either: it was only postponed into a more distant future. In 1929, Johan Laidoner, chairman of the Foreign Committee of the Estonian Riigikogu (Parliament) maintained that foundations to the real union would be laid no sooner than during the next generation when young people of Baltic Sea countries have visited and befriended each other during many years (Riigikogu IV 31; see also Anderson, Toward the Baltic Union 12).

Finland was to be the country to carry out this policy (Carlgren, Sverige 24) and words were put into practice. As president, Relander made his first official visit to Sweden, the second – to Estonia. This defined the axis of the Baltic-Scandinavian relationships. Finland could and should be the mediator between these two groups because it had something in common with both: it had for centuries been incorporated in Sweden, but had long had extensive internal autonomy, too. At the same time it was a young nation as well. The Finnish-Swedish cooperation could have been confined to the Nordic area only and would have torn Finland away from the Baltic countries, which the latter did not wish to happen. The Finnish-Estonian cooperation, on the other hand, would have been restricted to the Baltic area, which could have caused a weakening of the age-old ties between Finland and Sweden (Jaanson, “Põhjavalgus” 1901).

The Estonian-Swedish relationships were not exposed to these threats. Only this relationship could become the axis of the Baltic-Scandinavian cooperation. The Latvian-Swedish relationship was marginal compared to the Estonian-Swedish one, the same could be said about the Estonian-Danish ties. The Estonian-Swedish economic and cultural relations developed increasingly since the end of 1923 (Jaanson, “Rootsi”). In 1929 trade between Estonia and Sweden was more intensive than ever before or after in this century, until the 1990s, though. Politically, the Estonian-Swedish relations reached its peak in June 1929 with the visit to Tallinn of the Swedish king Gustav V. This was the first and only state visit to the Estonian capital between the wars by a head of state of an old nation. Such development of bilateral relations was also viewed from the perspective of the Baltic Sea region as a whole. A year earlier, in connection with the state visit to Stockholm of the Estonian head of state Jaan Tõnisson, the Estonian foreign minister had said that the visit had fostered the development of “ideas of cultural and economic cooperation between the peace-loving nations around the Baltic.“ (Riigikogu III 193).

In comparison with Denmark and Norway, in the inter-war period Sweden showed more interest towards the Baltic countries. In Sweden’s opinion the situation that had developed at the Baltic Sea after the First World War was favourable to her in every way. At the same time Stockholm’s attitude to the Baltic countries was passive. Sweden was willing to develop relationships with them to some extent in the fields of economics and culture, among other things also in order to stabilise the external circumstances of these countries. Yet in the political, let alone military field, she was unwilling to commit herself, since according to her it was unlikely that these countries should stay independent for long. It was likewise believed in Stockholm that it was dangerous for Finland to participate actively in the Baltic cooperation, or for Estonia and Latvia to develop cooperation with Poland (Carlgren, Sverige).

Still, the second half of the 1920s became a sort of prediction of the direction in which the relationships between the small nations at the Baltic Sea might develop when the region was not dominated by imperialist great power policies. Interaction and cooperation between the Baltic and Scandinavian countries both in the fields of the economy, culture and politics achieved a level, which was surpassed first in the 1990s. This was what the inter-war period, especially the 1920s bequethed to the 21^st century. Unfortunately, this remained only a forplay. The weakening of Russia and Germany was temporary, their strengthening also restored their aggressive foreign policy. What happened in the 1930s and culminated during the Cold War was only a reaction, a backlash, which turned out to be temporary, especially from small countries' point of view.

The setback started at about the turn of the decade. The economic crisis played havoc with the relations between the small Baltic nations. As a result of the crisis, global trade as a whole decreased by 2.6 times, while Estonia’s import from Sweden in 1932 was 4.2 times and export to Sweden 4.9 times smaller than in 1928. The same indicators were even more telling in the case of Denmark – 5.6 and 6.9 respectively. Before the Second World War the level of 1929 was never reached again in the trade between the old and new nations at the Baltic Sea, if we take this one economic indicator as an example. Since the beginning of 1934, cooperation between the Baltic and Scandinavian countries was also impeded by the difference in regimes. The former were governed by more or less authoritarian regimes, in the latter, under the influence of the economic crisis, social democracy and democracy strengthened (Jaanson, “Põhjavalgus”1902-3).

Such was the general situation when in the 1930s Europe was increasingly dominated by aggressive great powers. The English-German naval treaty (1935) meant that Great Britain started to withdraw from the Baltic Sea (Carlgren, Sverige 30). New associations emerged among the small nations of Europe. In 1930 the Scandinavian and Benelux countries had in Oslo concluded a convention on economic cooperation. Finland acceded to the Oslo convention in 1933. In the years to come the abovementioned nations developed cooperation on other issues than the economy, too (Kaukiainen 32, Carlgren, Sverige 35-7). There was no place for the Baltic States in the Oslo-group. So Finland started to drift away from the Baltic countries, to which it had sometimes considered to belong in the 1920s and even later. In 1932 the Scandinavian foreign minister meetings were resumed. At the ninth meeting in September 1934 Finland participated for the first time, since the eleventh meeting (in August 1935) Finland became a permanent participant of these meetings (Ørvik 470). According to Finland’s own understanding the process of becoming a Nordic country reached its goal in December 1935 when Finland proclaimed Scandinavian-type neutrality (Jaanson, “Põhjavalgus” 1902, Ilmjärv 17-9). Yet this did not immediately bring about respect for Finland’s new status by great powers. At least until 1939 they still regarded Finland as a Baltic country (Carlgren, Sverige 40-1).

In February 1934 Estonia and Latvia renewed the military union signed in 1923. But until that time only once, in 1931, had joint maneuvres taken place within the framework of this treaty. These were to remain the last as well (Ilmjärv 12, 40). In September 1934 Estonia, Latvia, and Lithuania signed a Treaty of Friendship and Cooperation, with which the Baltic Union was founded. The treaty did not include military issues. Nevertheless, the Estonian-Latvian military union treaty was still valid, but within its framework only some information was exchanged and some visits took place. Similarly, political cooperation in the Baltic Union was weak, being at best confined to consultations only. The only regular form on cooperation was the foreign minister conferences twice a year. The Baltic Union Treaty was open for accession to third parties, which probably primarily meant Finland, maybe also Poland (Anderson, “The Baltic Entente” 81, 92, Ilmjärv 13), although there was not much hope any longer for either of these to apply.

In the 1920s Poland had tried to play the role of leadership among the small nations on the eastern coast of the Baltic Sea (Hovi, Puolan historia 117-24, Carlgren, Sverige 16, Hovi, Interessensphären). Yet the small nations were restrained from linking their fate with Poland by, among other factors, the latter’s relationships with her neighbours, which were confrontational with Germany and Soviet Russia and cool with Czechoslovakia. In 1934 Poland seemed to have normalised the relationships with both great powers but this also meant that elements of great power ambitions grew increasingly stronger in her own foreign policy (Carlgren, Sverige 28-31, Hovi, Puolan historia 132-8). In September 1934 Poland was strongly opposed rather than welcomed the conclusion of the Baltic Union (Anderson, “The Baltic Entente” 81, Ilmjärv 11-2).

With Hitler’s coming to power some increase could be detected in the international interest in the idea of the Baltic-Scandinavian cooperation and union; this can be traced both in contemporary press and notes of diplomats and politicians: both negative and positive attitudes have been recorded. The Swedish politician, social democrat, former mayor of Stockholm Carl Lindgren advocated for the union as a counter-force against the aggressive Germany. In Nazi-Germany this idea was viewed in a positive light by Alfred Rosenberg, head of the foreign policy office of NSDAP (Jaanson, “О роли”). He saw the union as a means to improve Germany’s relations with Great Britain (Seraphim 139-40). Yet when in summer 1937 the German ambassador to Finland heard the rumours about London facilitating the establishment of a Scandinavian-Baltic bloc, he noticed that the idea was received favourably by the politicians of the Baltic States, especially Estonians, but not by the representatives of the Nordic countries (Blücher 72-3, 103-5, Anderson, “The Baltic Entente” 88). Given the political reception that in the 1930s and even later accompanied the term Baltoscandia, coined by geographer Edgar Kant, it could be seen that on the eastern coast of the Baltic Sea this idea had support among common people as well.

However, there were no prerequisites for such cooperation. In the spring of the same year, 1937, the Danish prime minister Stauning had delivered a speech in Lund in which he declared that Denmark had no intention of becoming a watchdog of the Nordic countries (34). Two foreign ministers, Finland’s Rudolf Holsti and Sweden’s Rickard Sandler were ousted, one in 1937 and the other in 1939, for pursuing the same type of policy: for advocating too energetically for the development of cooperation between small nations. The former promoted cooperation between Finland and nations on the eastern coast (Ilmjärv 24-6, 33, 48), the latter between Sweden and Finland, but also between the Nordic and the Baltic countries (Lönnroth, “Sweden`s” 135, Ilmjärv 33-5, Carlgren, Sverige 38). The laws of neutrality of the Baltic countries, which entered into force at the end of 1938 and the beginning of 1939 had been designed by the example of the neutrality declarations of the Oslo group (Ilmjärv 46), but that was also all.

In March 1939 Hitler’s Germany with its claims reached the Baltic Sea region (Myllyniemi, Die baltische Krise), presenting its demands to Poland. In the face of German threats Lithuania felt compelled to cede to Germany the Memel region or Klaipeda, which had since the beginning of the 1920s constituted a problem in the relationships between these countries (Žalys). At the trilateral negotiations that started after that between Moscow, London and Paris, France agreed from the start with the Soviet wish to guarantee, among other nations, also Estonia and Latvia, whether they want it or not. Great Britain agreed to that at the end of June on condition that this would be stipulated in an additional secret protocol; however, unanimity was not achieved about the term indirect aggression, which would have given Moscow free hands in the Baltic States (Meissner 32, 41). The instruction that was given in August in London to the delegation going to Moscow to the trilateral military negotiations, divided nations in the event of a war into four groups: allies, pro-ally, pro-enemy, and enemies. The Baltic States were not named in any of these categories as if they did not exist any more. The instruction ran as follows: “The delegation should not discuss the defence of the Baltic States, since neither Great Britain nor France have guaranteed these States …” (Documents 764-5). Nevertheless, the trilateral talks aborted, since Berlin was more yielding to Moscow. In December in the same year the British Prime Minister was relieved that the negotiations with Moscow had ended as they did – otherwise London would have had to swallow what Moscow did to Lithuania, Latvia, and Estonia, not to mention the attack on Finland (Pownall 271).

Despite Finland’s attempts to distance from the Baltic States and approach the Scandinavian countries, so far this did not gain international recognition, at least not from Moscow or Berlin. This is also certified by the fact that in the secret protocols to the Non-aggression pact concluded by the Soviet Union and Germany on 23 August 1939, Finland was considered together with Estonia and Latvia, i.e. both Berlin and Moscow still regarded Finland as a Baltic country.

In retrospect to the inter-war period one may resume that international relations in the Baltic Sea region were characterised by the following features. Firstly, the near total absence in practice of political cooperation between the eastern and western coast, between new and old small nations, mostly due to the passiveness of the latter. Secondly, political co-operation remained weak also between the new nations themselves on the eastern coast, including the Baltic States, although their Baltic Union was the only political association that emerged at the Baltic Sea in the inter-war period. Thirdly, there was certainly even less mutual understanding between them than between the Scandinavian countries. In the inter-war period the Baltics was simply a term, it did not yet constitute a region, contrary to Scandinavia that already possessed such traits, of which intensive mutual trade is a good example. Fourthly, military cooperation was either entirely non-existent, very superficial (as the Estonian-Latvian military union signed during that period) or clandestine (as the one carried out without a formal treaty of union between Estonia and Finland, but all the more intensive: probably the most intensive military cooperation of the time at the Baltic Sea) (Leskinen). Fifthly, the great powers of the Baltic Sea region pursued aggressive foreign policies and the interest of democratic great powers in the Baltic Sea region was either small or non-existent.

The difference in the attitude of Scandinavia and democratic great powers towards the fate of Estonia, Latvia, and Lithuania on the one hand and Finland on the other had started to develop earlier but made itself particularly conspicuous on the eve of the Winter War. On 12 October 1939, when the Soviet-Finnish negotiations started in Moscow, the governments of Sweden, Denmark, and Norway addressed Moscow with simultaneous notes in which they stated that the Scandinavian countries would closely observe the talks that had commenced between the Soviet Union and Finland. They also expressed their wish that the negotiations would cause nothing to prevent Finland as a totally independent nation from continuing with the policy of neutrality, which it had pursued together with the other Nordic countries. A similar wish was expressed by the US ambassador who on the same day visited the Soviet foreign minister (Paasikivi 39). Some days later the British foreign minister told the same to the Soviet ambassador in London (Gripenberg 124). On 18-19 October, on the initiative of Sweden, a meeting of Nordic heads of states was arranged in Stockholm with the aim to demonstrate the unity of the Nordic countries. In the published communiqué they expressed the wish to retain neutrality like during the First World War. At the same time the talks held during the meeting confirmed that in supporting each other the Nordic countries were not ready to go beyond general, non-binding declarations (Carlgren 1973 48). On 23 October the Swedish foreign minister told the Soviet ambassador that if anything were to threaten Finland’s independence it would have an impact on the Swedish-Soviet relationships; true, that was followed some days later by information to the Finns that they should not count on Sweden’s military assistance (Carlgren, Svensk utrikespolitik 54-5). This was a policy line that Sweden in principle maintained even later, although during the Winter War Sweden was the country to assist Finland most (Wigforss 152, Carlgren, Svensk utrikespolitik 81-2).

This period also comprises the only attempt during the first half of the twentieth century to contain aggression against the small nations at the Baltic Sea region. At the end of December 1939 Paris and London made a decision to interfere in the Winter War; the country to demonstrate more activity on that issue was France, behind which Sweden saw a wish to carry the focus of the war further in Europe (Gripenberg 161-3, 168, Boheman 12, Wahlbäck 250). These assistance forces remained unsent because when the western countries addressed Norway and Sweden with the request to send the forces via these countries, then firstly, they were refused and, secondly, at the same time Moscow agreed to start peace talks with Finland which ended the war by 12 March. Thus the question remains how much and to what extent these assistance forces were meant to help Finland at all. Sir Henry Pownall, Chief of Staff in British Expeditionary Forces in France wrote in his diary on 13 March that of the four or five divisions that might have been sent across the North Sea none would have reached Finland, maybe only a brigade or two. The rest would have remained to occupy Northern Sweden where the iron ore mines lay. Pownall accused the British and French politicians of hypocrisy, which he believed these politicians themselves were aware of (290).

The Winter War did not bury the thoughts of a union at the Baltic Sea, quite the contrary. At the end of it Finland proposed the governments of Sweden and Norway to study the possibilities of forming a defence union with these countries. Sweden’s hesitation was cut through by Moscow’s interference with a statement that such a union could only be directed against the Soviet Union (Carlgren, Svensk utrikespolitik 132-6). Next month Germany conquered Denmark and Norway. The process of eliminating the small Baltic Sea nations’ independence that had started in the autumn of 1939 with so called pacts of mutual assistance imposed by Moscow on the Baltic States did not leave the members of the Oslo group unscathed either. By the spring of 1940 five of these (Denmark, Norway, Luxembourg, Holland, Belgium) were occupied, and the subjugation of Lithuania, Latvia and Estonia by the Soviet Union in June of the same year signified that the elimination process of the system of small nation states at the Baltic Sea had been completed at that historical moment. Only Sweden and Finland retained their independence. Their mutual contacts on issues of co-operation and a possible union, which continued in the same autumn (Assarsson 46-7; Blücher 202, Manninen, “Saksa” 219-35, Manninen, Toteutumaton) were already being conducted within the framework of the Second World War and encountered the opposition of both Moscow and Berlin.

The moment when the Soviet Union entirely occupied the Baltic States the attention of Europe was focused on the events in France. On the day Moscow concluded the occupation by forcing the Baltic States to be proclaimed soviet socialist republics, the US State Department issued a protest against such intervention (Tarulis 364). For the Baltic States it meant that the USA had abandoned the isolationist foreign policy it had been pursuing. In the Atlantic Charter in autumn 1941 the USA and Great Britain confirmed the Baltic States’ right to independence.

In mid-December in the same year Stalin requested from the British foreign minister that the Soviet western borders should be restored in the order prior to German occupation in 1941. Although Prime Minister Churchill was at first opposed to this, in spring 1942 he felt that he could no longer “physically” maintain this honourable standing, but he still asserted that his opinion of the Baltic States would be unchanged: “There was no doubt, however, were the right lay. The Baltic States should be sovereign independent peoples.” (Churchill, The Second World War. III 629-30, 695, IV 326-9). One of the main reasons why Stalin offered a separate peace agreement to Hitler at the end of 1942 and in 1943 was the fact that the Western powers had not rendered a guarantee to the Soviet western borders (Kleist 241-7). Neither of these happened but at the end of the Second World War the situation of the Baltic States in Europe was incomparable to that of any other nation – whereas the others under the yoke of German occupation were expecting a dawn of freedom, there was no such hope on the eastern coast of the Baltic Sea (Myllyniemi, Die Neuordnung 292).

The end of the Second World War signified the restoration of the system of nation states at the North and Baltic Seas, but only in part. While at the end of the Potsdam Conference it seemed that the issue of the Baltic States was really the only one unresolved (Pick 14), the rapidly exacerbating problem of Germany soon pushed this to the background.

In 1948-1949 a political-strategic equilibrium developed in Northern Europe whose main features were maintained throughout the Cold War. This equilibrium was characterised by the following traits. Firstly, Finland had special relationships with the Soviet Union, which based on the bilateral Treaty of Friendship, Cooperation and Mutual Assistance, signed in 1948. Secondly, after the negotiations held from May 1948 to January 1949 between Sweden, Denmark and Norway about a neutral, non-NATO military defence union had failed, Sweden declared its continued adherence to non-aligned foreign policy. Thirdly, Denmark, Norway and Iceland joined NATO. One of the principal, if not the principal reason was to avoid what had happened to them in spring 1940; thus they decided to join the system of collective security. Nevertheless, this was done at the so-called minimal conditions, which at first meant that foreign armed forces would not be deployed on their territories in times of peace; later it was added that the same regarded nuclear weapons. The Nordic countries cooperated with each other within the framework of the Nordic Council, established in 1952, which at the beginning comprised Scandinavian countries only. Finland acceded in 1955, which can also be regarded as Moscow’s final consent to the fact that Finland no longer belonged among the Baltic States. The Nordic Council addressed cooperation in the fields of law, culture, communications and social issues as well as environmental protection. To some extent this also encompassed economic co-operation but not political and naturally not military cooperation at all. In this respect the Nordic Council was a Cold War generated form of cooperation in the Baltic region bisected by the Iron Curtain.

The second half of the twentieth century has been, at first in the shadow of the Cold War, characterised by a grand reorganisation of international relations. One of the distinctive features of this process is the development of a powerful cooperation network which emerged in the middle of the century in Western Europe. This includes both NATO and the European Economic Community, later the European Union and is devoid of the once prevailing imperialism. This network has since then undergone three waves of expansion. The first wave of expansion, or integration, reached Central (and Eastern) Europe when the walls of the Soviet empire crumbled. (What happened in Central and Eastern Europe before that was not integration but pure subjugation, and to call it integration was and is misleading). The second wave can also be regarded as the strengthening of the premises of integration – it was the increase in the number of independent nation states in Central Europe, for only sovereign nations can truly integrate. The emergence of nation states and integration are thus different stages of the same process, which are not antagonistic, but inherently connected with each other. The third wave began in the second half of the last decade of the twentieth century with the eastward enlargement of the European Union and NATO. For Estonia, Latvia, and Lithuania this meant a “return to the West” (Lauristin and Vihalemm).

At the beginning of the twenty-first century the Baltic Sea region can be characterised by the following features, especially compared to the situation prior to the Second World War.

First, ideological confrontation has ceased; all nations at the Baltic Sea have analogous ideals and goals.

Second, all the Scandinavian countries are actively interested in the fate of the Baltic States; in fact, this started already when the Soviet Union was still intact (Ahlander 57-76). Or to quote Denmark’s Foreign Minister in 1991: “There is an immense difference between Denmark’s hesitant attitude in relation to the Baltic countries after the First World War and our present activity.” (Jaanson, “Estonia” 81).

Third, cooperation takes place within the framework of the Council of the Baltic Sea States, CBSS (established in 1992), which along with the small nations also includes the great powers at the Baltic Sea. Thus, this cooperation takes place under the control of the small nations: a phenomenon that nobody could even dream of in the inter-war period. While the focus of cooperation was at first concentrated on eliminating the discrepancies in political and legal systems, now that these have been reduced, it is increasingly moving towards a more intense economic cooperation (Baltinfo 26). Cooperation between nations ranges from the level of local government to summits of heads of governments; the amount of non-governmental contacts is expanding.

Fourth, regional cooperation is also developing in the neighbourhood of the Baltic Council, both southwards and northwards. In the south there is the Central European Initiative, which emerged already in 1989 and obtained its present name in 1992. In the north there is the Barents Euro-Arctic Council, (founded in 1993) (Masegosa), if we confine ourselves to the closest and most important ones. Since the number of fields of co-operation is larger and the contacts have become more intensive (Leray), the CBSS constitutes a core of this cooperation network.

Fifth, the CBSS is a component in a more extensive international cooperation. The European Commission was one of its founding members; its commissioner participates in the yearly conferences of foreign ministers. Since 1999 the CBSS has also instituted the status of an observer. Here are four observer nations: Ukraine, France, Great Britain, and the USA (Baltinfo 20, 21).

Sixth, one of the EU plans is worth mentioning separately – the Northern Dimension (ND), an idea launched by Finland in 1997, which in 1998 was adopted by the European Council as an official policy of the EU. ND comprises the area from Norway, from the Barents and Kara Seas to the southern coast of the Baltic Sea, from Iceland to Northwest Russia. In Northwest Russia, ND covers St. Petersburg, the Republic of Karelia, Murmansk Oblast, Leningrad Oblast, and Kaliningrad Oblast (European Commission, Baltinfo 19). Activities within the Northern Dimension are to help overcome the existing and avoid the emergence of new fault lines in Europe.

Seventh, all this may be temporary as a stage in a transition to an even more extensive cooperation, which would range from the Baltic Sea to the Black Sea (Ruszkowski 116-7); an idea, which was conceived during the Riga Conference in 1920.

Eighth, all this will not be an internal affair of Europe only. The same region and cooperation within it is addressed in a plan launched by USA simultaneously with the ND and called the Northern European Initiative, NEI. The NEI has three goals: to reinforce US’s contacts with the countries of the Baltic Sea region, to assist its new democracies to better prepare for accession to the EU and to increase cooperation with Russia (Baltic Sea Region 7-8). The priorities of the NEI are business promotion, civil society, energy, environment, law enforcement and public health (Baltic Sea Region Brief 119-20). The Charter of Partnership among the United States of America and the Republic of Estonia, Republic of Latvia, and Republic of Lithuania signed in January 1998 by the USA, Estonia, Latvia and Lithuania is also one event that has taken place within the framework of the NEI. While there is a tendency to refer to an increasing distancing of the USA from Europe, in Northern Europe a reverse development can be denoted. If we compare the abovementioned documents with the US strategy for the next century – A National Security Strategy for a New Century (The White House 31) – it seems that for Washington, within the NEI, the Baltic States are first priority.

Ninth, all this is part of an even more extensive integration, i.e. integration which will result in the final development of elements of cooperative hard security in the Baltic Sea region both at the regional (WEU, BALTSEA, BaltBat, Baltron, BaltNet) and transatlantic levels (NATO, EAPC, PfP, the NATO-Russia Permanent Joint Council). And although this growth so far resembles more that of a jungle than of a garden (Knudsen 37), it does not necessarily need to remain so.

Tenth, the Baltic States themselves. It has been said about the Baltics that their fate began to develop at the same pace only starting with the Second World War. However, this was a pace imposed by external forces … (Regional Identity). Baltic regionalism is often compared with that of Scandinavian or Nordic regionalism and identity and then the conclusion would be that the Baltic one cannot be called regionalism at all (Rebas). Yet if we compare the Baltic regionalism with its own past we still have to admit that there is development and deepening, both at the institutional level and in the field of military cooperation.

At the dusk of the twentieth century there are nine nations at the Baltic Sea. Only the coastal line of the largest small nation, Sweden, has remained the same, the share of Denmark has even increased. The rest, the 75 percent that once belonged to great powers is now divided between seven nations, but the more intense is the cooperation between the nations on its coast. This cooperation is increasingly dominated by factors that lie in the region itself: exactly as before the eighteenth century. And for the Baltic States it means that when in 1995 we could still ask "A Baltic Renaissance?" (Kirby 409-39), then as time goes by there are increasingly more reasons to omit that question mark.

This article was written within the project funded by the Estonian Science Foundation.

The term Baltic has changed over time and across cultures. Geopolitically, the term Baltic has been both broad and narrow. More broadly, and primarily in English, this term has denoted all the countries at the Baltic Sea, especially small nations, i.e. Sweden and Denmark. Thus the phrase Baltic union could in 1918 also signify the union of all (small) nations in the region. In a narrower sense, and particularly in German, the term “the Baltic countries” at the turn of the century denoted the Estland, Livland, and Courland provinces of czarist Russia, i.e. approximately the territories of today’s Estonia and Latvia where Baltic Germans, or to be more precise, their elite had dominated politically, economically and culturally for centuries. At the time when the concept of the Baltics comprising Estonia, Livonia, and Courland developed - this happened rather late, in the mid-nineteenth century – Lithuania did not belong there yet. Hence the interpretation of the term the Baltics by the founders of the Baltic Duchy in 1918: in their opinion Lithuania was something different to the Baltics.

· Kaido Jaanson. Läänemere-äärne julgeoleku-alane koostöö üle-euroopalises kontekstis (Teesid). - Eesti sotsiaalteaduste aastakonverents II (23.-24. november 2001), 39-40.

julgeolekusüsteemi, nendib norra politoloog Olaf Knudsen kujundlikult, et see oma korrapäratusega meenutab džunglit, mitte korrastatud aeda. See võib tõesti nii tunduda, kui vaadelda olukorda ülalt või horisontaalselt. Lähenedes probleemistikule altpoolt, asetades selle avaramasse raamistiku ja käsitledes seda mitte staatilise, vaid muutuva ja arenevana võib pilt teistsugune kujuneda.

2. Miks ei võiks ka sellest džunglist aed saada? Ja miks ei võiks see aed hakata tekkima Läänemere idakaldalt? Esiteks on selleks olemas ajalooline traditsioon, teiseks on selle elemendid ka juba tekkinud (BALTBAT, BALTRON, BALTNET, BALTDEFCOL, BDRC).

3. Koostöö traditsioonilised vormid Läänemere ida- ja läänekaldail on erinevad. Rööbiti sõjaväelise koostöövõrgustiku tekke ja süvenemisega Baltikumis on tekkinud ja alates eelmise kümnendi lõpul laienenud ka analoogiline, Põhjalale omane koostöövõrgustik Baltikumi ja Põhjala vahel, seda nii kahepoolsel alusel riikide vahel kui abi näol Baltikumi koostöövormidele. Selle koostöövõrgustiku arengut on mõttekam analüüsida mitte ajaloolises plaanis (järjekorras Soome, Rootsi, Taani) vaid praeguses, julgeolekupoliitilises järjekorras (side NATO-ga): Taani, Rootsi, Soome. See seletab rohkem.

4. Sellele koostööl on oma loogiline koht üleeuroopaliste ja transatlantiliste koostöövormide, nii sõjaväeliste (NATO>EAPC, PfP, WEU) kui mittesõjaväeliste (OSCE, EL>ND, NEI>US-Baltic Charter), hierarhilises süsteemis.

5. Lisaks süvenemisele ja täiustumisele on Läänemere regioonis kujuneval kooperatiivsel julgeolekusüsteemil perspektiiv ka laieneda geograafiliselt. Üks selliseid suundi on lõuna. Leedu-Poola kaitsealane koostöö ei ole mingil määral vastuolus sellega, mis toimub üle Läänemere või Soome lahe, vaid üksnes täiustab seda. Edust sellel suunal sõltub paljus nii edu Läänemere regioonis kui üldse Euroopas. Ning miks mitte ka ida suunas, kui me käsitleme väljendit “vältida uute eraldusjoonte kujundamist Euroopas” tõsiselt? Putini praegused reveransid NATO suunas võivad nt kümne aasta pärast tunduda teistsuguse sisuga kui praegu.

6. Kõik see on osa Baltikum kui poliitilise regiooni koostöö kujunevast kolmandast etapist, mis oma ühtede elementide kadumise ja uute tekkimisega võib tunduda võõristav. Samas on see ka osa rahvusvaheliste suhete suurejoonelisest ümberkujunemisprotsessist Läänemere regioonis ja Euroopas. Protsessist, mille alguse võib paigutada, sõltuvalt vaatenurgast, kas kümne aasta, poole sajandi või kahesaja aasta tagusesse aega.

7. Eelnevast tulenevalt tundub mulle selline vastandamine, mis kõlab sektsiooni pealkirjas (Eesti julgeoleku kinnistamine ja välispoliitilise identiteedi toestamine Balti ruumis ja/või Põhjalas) vähemalt kolm-neli aastat aegununa.

· Kaido Jaanson. Läänemere regiooni julgeolekupoliitiline tulevik. – 12. Forum Balticum. Euroopa julgeoleku ja kaitsepoliitika. Tartu, Konrad Adenaueri Fond, 2002, 58-69.

- ja selle alusel tehtud tõlge: Die Sicherheitspolitische Zukunft des Ostseeraumes. – 12. Forum Balticum. Europäische Sicherheits- und Verteidigungspolitik - ESVP. Tartu, Konrad Adenauer-Stiftung, 2002, 67-80.

Üks järeldusi, mille võis teha 1979. aastal Cambridge´i Kaasaja ajaloo XIII köites ilmunud kolme norralase artiklist1 (seda küll utreerides), oli, et XX sajandi lõpul on rahvusvaheliste suhete vallas oodata põhjapanevaid nihkeid ja muutusi. Nüüd võib juba ka öelda, missugused need on olnud ja kus suunas need kulgevad.

Üks selle, esialgu Külma sõja varjus kulgenud protsessi tunnusjooni on kindlasti XX sajandi keskpaiku Euraasia läänerannal alanud koostöövõrgustiku kujunemine, seda nii NATO kui Euroopa Majandusühenduse näol, sellise koostöövõrgustiku kujunemine, milles ei ole enam kohta senisel imperialismil. Selle Lääne-Euroopast alguse saanud koostöövõrgustiku ehk integratsiooni levimise esimene laine jõudis Kesk-(ja Ida-)Euroopasse Nõukogude impeeriumi välise kesta lagunemise näol, sest see, mis Ida- ja Kesk-Euroopas enne seda toimus, polnud mitte integratsioon, vaid lihtsalt allutamine, mida integratsiooniks nimetada oli ja on eksitav.

Selle koostöövõrgustiku teiseks laineks ehk integratsiooni eelduste tugevnemiseks oli rahvusriikide hulga suurenemine Kesk-Euroopas, sest tõeliselt integreeruda saavad üksnes iseseisvad rahvusriigid. Rahvusriikide teke ja integratsioon on seega ühe ja sama protsessi eri etapid, mis pole omavahel vastuolus,

vaid loogiliselt seotud: suveräänsust saad integratsiooni nimel ja huvides loovutama hakata alles siis, kui sa selle suveräänsuse saavutanud oled!

Selle koostöövõrgustiku levimise kolmas laine algas XX sajandi viimase kümnendi teisel poolel Euroopa Liidu ja NATO idalaienemisega. Eesti, Läti ja Leedu jaoks järeldus sellest “Tagasipöördumine Läände”.2

Esiteks on lakanud ideoloogiline vastasseis, kõikidele Läänemere äärsetele riikidele on omased analoogilised aated ja püüdlused.

Teiseks – kõiki Skandinaaviamaid iseloomustab aktiivne huvi suhtumisel Balti riikide saatusse, seda juba ajast peale, mil Nõukogude Liit veel eksisteeris.3

Kolmandaks: koostöö 1992. aastal rajatud Läänemeremaade Nõukogu raames, millesse kõrvuti väikeriikidega on kaasatud ka Läänemere-äärsed suurriigid. Seega otsekui väikeriikide kontrolli all, nähtus, millest sõdadevahelisel ajajärgul ei söandatud mõeldagi. Kui esialgu oli koostöö raskuskese suunatud seniste poliitiliste ja seadusandlike erinevuste likvideerimisele, siis nüüd, tingimuste sarnastudes, liigub see üha rohkem majandusliku koostöö tihendamise suunas.4 Riiklik koostöö ulatub omavalitsuste tasandilt valitsusjuhtide tippkohtumisteni, laieneb valitsusväliste kontaktide hulk.

Neljandaks – regionaalne koostöö on arenemas ka Läänemere Nõukogu naabruses, seda nii lõuna kui põhja suunal. Lõunas, kus paikneb juba 1989 kujunema hakanud ja 1992 oma praeguse nimetuse omandanud Kesk-Euroopa Initsiatiiv (Central European Initiative, CEI), põhjas, kus asetseb Barentsi mere Euro-Atlandi Nõukogu (Barents Euro-Arctic Council, BEAC) (asut. 1993)5, kui piirduda lähimate ja peamistega. Kuivõrd koostöövaldkondade hulk on Läänemere ääres suurem ja kontaktide arv intensiivsem, moodustab CBSS otsekui omalaadse südamiku selle koostöövõrgustiku sees.

Viiendaks – CBSS on komponent ulatuslikumast rahvusvahelisest koostööst. Euroopa Komisjon oli tema asutajate hulgas, selle volinik osaleb välisminitrite iga-aastastel konverentsidel. Alates 1999. aastast on CBSS-is kehtestatud ka vaatleja observer staatus. Selliseid riike on viis: Ukraina, Prantsusmaa, Suurbritannia, USA ja Itaalia.

Kuuendaks – Euroopa Liidu konkreetsetest kavadest väärib eraldi väljatoomist Põhjadimensiooni (ND), 1997. aastal Soome poolt esitatud idee ja 1998. aastal Euroopa Nõukogu poolt kinnitatud poliitika realiseerimine. Põhjadimensiooni alane tegevus peab aitama ületada seniseid ja vältida uusi eraldusjooni Euroopas.

Seitsmendaks – see võib aga olla ajutine, kui ülemineku etapp veelgi ulatuslikumale koostööle, mis ulatuks Läänemerest Musta mereni,6 idee, mis Baltikumis rippus õhus juba 1920. aastal toimunud Riia konverentsi aegu.

Kaheksandaks – kõik see pole aga üksnes Euroopa riikide asi. Sama regiooni ja selles arendatavat koostööd käsitleb samaaegselt Põhjadimensiooniga, septembris 1997, Ühendriikide poolt sõnastatud Põhja-Euroopa Initsiatiivi kava (Northern European Initiative, NEI). NEI-l on kolm eesmärki: tugevdada USA sidemeid Läänemere regiooni maadega, aidata selle uutel demokraatiatel paremini valmistuda astumaks Euroopa Liitu ja suurendada igati koostööd Venemaaga.

Üheksandaks – kõik see on osa veelgi ulatuslikumast integratsioonist, mille tagajärjena kujunevad Läänemere regioonis kooperatiivse täieliku julgeoleku elemendid, seda nii regionaalses (WEU, BALTSEA, BaltBat, Baltron, BaltNet) kui transatlantilises plaanis (NATO, EAPC, PfP, the NATO-Russia Permanent Joint Council).

Rahvusvaheliste ajalugu Läänemere regioonis võib jagada vähemalt kaheks suureks perioodiks. Esimene neist vältas aegade algusest kuni XVII sajandi lõpuni, teine XVIII sajandi algusest XX sajandi lõpuni. Esimest perioodi iseloomustas see, et rahvusvahelisi suhteid Läänemere regioonis kujundasid kohalikud tegurid, teist see, et Läänemere regiooni rahvusvahelistes suhetes olid teguritena määravalt esinenud regioonivälised jõud, riigid, mille n. ö jõujuured, keskmed, olid regioonist eemal. Seega suurriigid, kas Läänemere äärsed või ka siit eemalolevad.

Nüüd on siinsete rahvusvaheliste suhete ajaloos kujunemas uus, kolmas periood, mil tihendumas on koostöö Läänemere kaldariikide vahel ja selles koostöös annavad üha rohkem tooni taas kohalikud tegurid, tegurid, paiknevad regioonis endas, nagu enne XVIII sajanditki. Selle perioodi sündi on olnud võimalik täheldada XX sajandi esimesest kolmandikust peale.9

Seda kinnitab ka Läänemere äärsete riikide julgeoleku-alase koostöö sõjalise aspekti areng.

On ammune ja levinud traditsioon kurta sõjalise koostöö vähesuse üle siin Läänemere idakaldal.1923. aastal sõlmitud Eesti-Läti sõjalist liitu võib hinnata tõepoolest kaksiti. Ühest küljest nii nagu seda näiteks omal ajal tegi läti ajaloolane Edgars Andersons, juhtides tähelepanu tollastele tegematajätmistele ja vastuoludele selles liidus.10 Ent teisest küljest ka nii – see Eesti-Läti sõjaline liit oli esimene ja XX sajandi esimesel poolel ainsaks jäänud sõjaline liiduleping. Läänemere regiooni väikeriikide vahel. Ja mujal Euroopaski oli selliseid üksnes kaks.11 Skandinaavia ja Põhjala riikide seas ei tekkinud sellistki. Ja kui Eesti ja Läti sõjaväed said kolmekümnendail aastail hakkama kõigest ühtede ühiste manöövritega, ei korraldatud neid Läänemere läänekaldal ainsatki sellist.

See oli lihtsalt liiga vara, ka Lääs ei olnud kooperatiivseks koostööks veel valmis. On nenditud, et lääneriikide seas valitses pealegi üldine ükskõiksus Balti riikide suhtes.Ükski sealne suurriik ei tahtnud end koormata vastutusega Balti riikide julgeoleku eest.12 Kuid sellesse ajajärku mahtus ka XX sajandi esimesel poolel ainsaks jäänud katse väikeriikide vastast agressiooni kusagil, ja see on Läänemere regioonis, ohjeldada. Sest ükskõik kuidas hinnata lääneriikide ettevalmistusi sekkumaks Talvesõtta 1939-1940, et abistada agressiooni ohvriks langenud Soomet oli või olnuks see siiski seda.13

Läänemere enda ääres tehti ära ettevalmistusi rohkemakski. 1925. aasta paikuaktiviseerus Rootsi ja Soome ohvitseride koostöö ja 1930. aasta paiku küpses Rootsi sõjaväe juhtkonnas veendumus, et kui Rahvasteliit rakendab Läänemere regioonis agressorivastaseid sanktsioone, peab Rootsi valmis olema neis osalema. Rootsi 1936. aasta väekorraldus lähtus põhimõttest, et osavõtt Rahvasteliidu poolt Läänemere regioonis rakendatavatest sanktsioonidest on Rootsi huvides. Kõne alla võisid tulla kolm piirkonda: üks – Soome, teine – Själland Taanis, ja kolmas Balti riigid, täpsemalt Eesti ja Läti.14 Mida see ilmutab? Aga seda, et Rootsi oli juba 1930. aastail valmis osalema regionaalses julgeolekusüsteemis ja selle väljakujundamisel. Ja mida see NATO-gi praegu muud on?

See, et see teoks ei saanud, polnud Rootsi ega Läänemere regiooni ülejäänud riikide süü: Rahvasteliit, selle juhtivad riigid minetasid võime taoliste sanktsioonide rakendamiseks. Mida neis Rootsis toimunud arengutes aga näha võib? Ma arvan, et nende võimaluste eelmängu, mis XXI sajandil, pärast seda, kui Balti riigid NATO-sse on võetud, teoks saavad. Sama järeldub ka Soome ja Eesti sõjaväelaste koostööst, mis 1930. aastail omandas kõrgeima taseme, mis on võimalik saavutada ilma vormilist liidulepingut omamata ja tegelikult rohkemgi veel.15 Need Läänemere regioonis tekkinud alged jäid realiseerumata, sest arengud mujal Euroopas kulgesid teist rada.

Nüüd on Euroopa tugevasti muutunud. Teistsugune on ka olukord, mis on kujunenud Läänemere regioonist lõunas.

Esiteks – kui sõdadevahelisel perioodil seisis praeguse Kesk-Euroopa läänepiiril maailmasõja kaotanud, Lääne-Euroopas revanshi ihkav ja korraks üksnes pealispindselt demokratiseerunud, siis aga diktatuuristunud Saksamaa, siis tänapäeval on seal kõik vastupidi: SLV on üks Külma sõja võitjaid, tal on juhtiv seisund lääneriikide süsteemis ja tema demokraatial on poolesajandiline kogemus.

Teiseks oli sõdadevaheline Kesk-Euroopa lõhestunud võitjateks (Jugoslaavia, Rumeenia) või võitnud suurriikide toel tekkinud riikideks (Poola, Tshehhoslovakkia) ning kaotajateks (Ungari, Bulgaaria, samuti Austria). “Sotsialistliku Sõprusühenduse” periood nühkis – nii paradoksaalne kui see ka pole – maha endised vastasseisud ja lõi aluse ühtsuseks, millest seal varem puudu tuli.

Kolmandaks – kui varem köitsid ja rõhusid mõned vabanenud rahvad ise teisi (nt serblased horvaate ja sloveene, tshehhid slovakke, poolakad lääneukrainlasi ja läänevalgevenelasi), siis pärast sakslaste ja juutide massilist lahkumist ning Sloveenia, Horvaatia ja Slovakkia iseseisvustumist langevad rahvuslikud ja riiklikud piirid Kesk-Euroopas kokku rohkem kui kunagi varem.

Neljandaks: sõdadevahelisel ajajärgul ei olnud Vahe-Euroopas vaenulikumat vastasseisu kui see, mis eksisteeris Poola-Leedu piiril. Mõlemale rahvale nii vajalik solidaarsus hakkas sündima alles septembris 1939, kui leedulased abistasid põgenevaid poolakaid, nagu poleks vahepealset kahtkümmend aastat olnudki. Tänapäeval seob mõlemat riiki sõprusleping ja Leedu juhid deklareerivad oma riigi ühtekuuluvust Kesk-Euroopaga.

Viiendaks: tugevnevad sõprussidemed ja koostöö köidavad Kesk-Euroopa suurimat riiki, Poolat ka tema idanaabri, Ukrainaga. 1339. aastal alanud Poola ülemvõim Ukraina üle lõppes täpselt 600 aastat hiljem, 1939. aastal, Stalin-Ribbentropi paktiga. Pärast Teist maailmasõda tekkis ukrainlaste ja poolakate vahele esimest korda riiklik piir, mis langes kokku etnilisega. Mõlema rahvuse prioriteedid hakkasid muutuma. Pööre jõudis lõpule 1970. aastail, mil kultuuriliselt liberaalsemas olukorras oleva Poola ajalookirjandus hakkas suhtuma ukrainlastesse ja nende ajalukku järjest suurema sümpaatiaga. Lahutava asemele tõusis esiplaanile ühendav.16

Raudse Eesriide langedes algasid muutused ka Läänemere regioonis. Alustan Taanist, kuivõrd varasemaga võrreldes on muutused tema poliitikas vast isegi kõige pöördelisemad. 1990. aastail avardus Taani julgeolekukontseptsioon. See laienes otseselt julgeolekult ka kaudsele julgeolekule, mille kindlustamine tõusis Taani jaoks nüüd esikohale. Taani julgeolekukontseptsiooni avardumine põhjustas Taani julgeolekupoliitika mitmekesistumise. Selle jaoks on suurenenud selliste seniste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO, OSCE ja Euroopa Liidu, aga samuti uue, tekkinud rahvusvahelise organisatsiooni, Läänemeremaade Nõukogu, roll. See pole aga põhjustanud NATO kui tähtsaima julgeolekuinstitutsiooni vähenemist, seda ei absoluutses ega suhtelises mõttes.

Taani NATO-poliitikas on toimunud järgmised nihked. Esiteks – Külma sõja aegsest julgeoleku-tarbijast on Taani nüüd muutunud julgeoleku tootjaks. Teiseks – kuna Külma sõja järgses maailmas on väikeriikide välispoliitiline tegevusruum laienenud, on Taani välispoliitika aktiviseerunud. Kolmandaks – kuna seni oli Taani NATO raames poolperifeerses seisundis, siis nüüd on Taani liikunud n. ö NATO südamikku, tsentrumisse ja kavatseb sinna ka jääda. Taani politoloogi Peterseni arvates on selle peamine põhjus see, kuidas NATO on kohandunud 1990. aastail maailmas toimunud muutustega, lähenedes Taani traditsioonilistele väärtustele, s.o pingelõdvenduse ja rahvusvahelise koostöö taotlemisele.17

1993. aastal omandas Taani idapoliitika militaarse dimensioni. Selle aasta oktoobris kirjutas Taani alla sõjalise koostöö kokkuleppe Poolaga, järgmise aasta kevadel sõlmis Taani samasugused kokkulepped ka Balti riikidega. Alates 1994. aastast pooldab Taani innukalt NATO laienemist, 1997. aastal soovis Taani, et Balti riigid lülitatakse NATO laienemise esimesse ringi, et nõnda vältida uute eraldusjoonte ja halide tsoonide tekkimist Euroopas. Rahupartnerluse (PfP) raames on Taanist saanud omalaadne juhtriik Balti riikide suhtes. Samas näeb Taani oma eesmärki ka selles, et teha kõik, et vältida Venemaa Föderatsiooni isoleerimist. 1999. aastal oli plaanis NACC-i raames sõlmida Venemaaga analoogilised sõjalise koostööplaanid, nagu ta on sõlminud need Poola ja Balti riikidega.18

Nõukogude Liidu lagunemine lahendas Soome jaoks 1948. aastal NSV Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmitud nn sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise kokkuleppe probleemi. Alates 1992. aastast reguleerib Moskva ja Helsingi suhteid heanaaberlike suhete kokkulepe. Rööbiti sellega on toimunud Soome neutraliteedipoliitika redefineerimine. Seda nimetatakse kas mitteliitumise või sõjaliselt mitteliitumise poliitikaks.

Eelduseks, et Soome sai ühineda ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, oli, et Soome aastail 1988-1992 alanud lähenemine Euroopa Liidule ja ühinemine sellega 1995. aastal. Veebruaris 1995, kuu aega pärast liitumist Euroopa Liiduga, sai Soomest WEU vaatleja. Ühteaegu osaleb Soome ka NATO tegevuses. Juunis 1992 sai Soomest Põhja-Atlandi Koostöönõukogu vaatleja. 1994. aastal liitus Soome Rahupartnerlusega. Üks tema eesmärke PfP-s on saada informatsiooni NATO kohta ja kasutada seda oma relvajõudude arendamiseks. Veebruaris 1995 sai Soomest PARP-i – PfP Planning and Review Process – osaline. PARP-i üks eesmärke on parandada oma liikmesriikide suutlikkust ühineda NATO-ga. 12. novembril 1997 nimetati ametisse esimene Soome suursaadik NATO juures. Soome relvajõudude restruktureerimine toimub viisil ja suunas, mis parandab ja suurendab nende võimet tegutseda koos NATO jõududega, kui see peaks vajalik olema.

Huvitav on märkida, et see sõjanduse vallas kulgev protsess on küllalt sarnane protsessiga, mis toimus majanduse vallas EEA raames, enne seda kui Soome hakkas ühinema ja ühines Euroopa Liiduga teed Euroopa Liitu sillutati pisikeste sammude abil. Üldiselt on Soome seisund praegu mingil määral ambivalentne - kuigi Soome osaleb aktiivselt isegi NATO struktuurides, pole ta siiski liitlane.

Tunduks kummaline, kui selline seisund kestaks igavesti, niisugused seisundid on alati ajutised. Arengud ei ole lõppenud, need jätkuvad ja suund on näha. Soome praegune koostöö NATO-ga on loomas põhilisi eeldusi liitumaks selle organisatsiooniga. Millal, sõltub asjaoludest. Muuhulgas ka sellest, mida arvab sellest Soome rahvas. Detsembris 1999 arvas enam kui 2/3 (64-68 %) küsitletud soomlastest, et Soome ei peaks astuma NATO-sse ja natuke üle viiendiku, 21-23 %, et peaks. 40 % arvas siiski, et niikuinii astub.19

Külma sõja lõpemine põhjustas nihkeid ka Rootsi rahvusvahelises seisundis ja välispoliitilises mõtlemises. Mis puutub rahvusvahelisse seisundisse, siis praeguses seoses on oluline see, et kui seni oli Rootsi arendanud aktiivselt rahvusvahelist koostööd sellistes organisatsioonides nagu ÜRO ja OSCE, siis nüüd oli Rootsi väljaspool selliseid rahvusvahelisi organisatsioone, mis kujundasid aktiivselt ümber uut Euroopat, väljaspool Euroopa Liitu ja NATO-t.

Senise välispoliitika ümberhindamise ja uute prioriteetide seadmise protsess langes aastatesse 1990-1992. Novembris 1991 sedastas Rootsi tollane peaminister Carl Bildt, et termin neutraliteedipoliitika ei kõlba enam Rootsi välis- ja julgeolekupoliitika adekvaatseks kirjeldamiseks ja Rootsi edasine välispoliitika on selge Euroopa identiteedi poliitika. Seda esiteks. Teiseks – et Rootsi on valmis astuma konstruktiivsesse dialoogi teiste riikidega, et üles ehitada Euroopa uus julgeolekuarhitektuur. Järgmise aastal deklareeris Riksdagi väliskomisjon, et Rootsi välispoliitika on endiselt sõjaline mitteliitumine rahu ajal selleks, et võimaldada Rootsil jääda neutraalseks, kui sõda peaks aset leidma Rootsi lähikonnas. Rõhk, et mitteliitumispoliitika on üksnes sõjaline, konstateeris seda, mis oli Rootsi poliitika olnud viimased mõnikümmend aastat, samas aitas selle konstateerimine nüüd sillutada teed Euroopa liitu, mida ei klassifitseeritud sõjalise liiduna.

keskendusid Euroopa Liidu ja NATO suunal. 1995. aastal sai Rootsist WEU vaatleja. NATO suund kajastub osaluses NACC-is ja koostöös PfP-ga. PfP liige sai Rootsist 9. mail 1994. Seda otsust toetasid kõik parteid ja erakonnad, kaasa arvatud ka Pahempoolne Partei, s. t kommunistid ehk kunagised kommunistid. Parlamendidiskussioonide käigus ei näinud ükski erakond Rootsi sellises sammus midagi, mis oleks kompromiteerinud Rootsi liiduvaba poliitikat või sammu, mis oleks ette võetud selleks, et kergendada Rootsi astumist NATO-sse.

Seni on 1992. aasta formuleering Rootsi välispoliitika suhtes endiselt jõus. Samas on sellele antud erinevaid tõlgendusi. Sotsiaaldemokraatlik valitsus on väljendanud arvamust, et Rootsi ei saa jääda ükskõikseks, kui keegi ründaks mõnd Euroopa Liidu liiget, Carl Bildt on läinud veelgi kaugemale, tema on kinnitanud, et Rootsi ei tohi jääda passiivseks, kui keegi peaks ründama Balti riike. 2000. aasta algul väitis Lena Hjelm-Wallén,asepeaminister,et ta ei suuda uskuda, et Rootsi jääks tegevusetuks,kui Rootsi lähikonnas toimuks sõda. On nenditud, et selle 1992. aasta formuleeringu tulevik pole sugugi kindel.Mais 1999 rõhutas Rootsi välisminster Anna Lindh, et mitteliitumine pole väärtus omaette.

Ühteaegu on jätkunud Rootsi relvajõudude internatsionaliseerumine. Üks valdkondi, kus see realiseerub, on PfP, mille raames Rootsi peab küllalt tähtsaks kaasa aidata Balti riikide võimele osaleda rahupartnerluses. 1995. aastal sai Rootsist PARP-i, 1997. aastal Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu ja nn tugevdatud PfP liige. Samal aastal akrediteeriti Rootsi suursaadik Belgias ka NATO juurde. PfP raames on Rootsi aktiivsemaid liikmeid, üks tema eesmärke on seejuures võimalikult enam kaasata Venemaad selle tegevusse ja Euroopa julgeoleku struktuuri üldse.

peab olema endiselt liiduvaba. Samal ajal on avaliku arvamuse küsitlusi, mis näitavad, et NATO liikmelisuse pooldajate arv tõuseb aeglaselt, kuid kindlalt, tendents, mille lõhkus korraks küll Kosovo pommitamine aprillis 1999, kuid mis sama aasta sügisel taas taastus. Parteidest suhtuvad kõige positiivsemalt NATO-sse konservatiivid-moderaadid. Selle liikmeskonnast arvab üle poole, et Rootsi peaks ühinema NATO-ga, kuid see on ka ainus erakond, kus NATO-pooldajaskond nii suur on. Konservatiividele järgnevad liberaalid. Alates 1999. aasta sügisest pooldab ka Liberaalse Partei juhtkond NATO-sse astumist. Teravalt NATO-sse astumise vastu on Rohelised ja Pahempoolne Partei. Rootsi NATO-sse astumise heaks argumenteerib rootsi suurim ajaleht Dagens Nyheter ja selgelt on tunda, et seda pooldab ka Rootsi ohvitserkond.

Rootsi praeguse, sotsiaaldemokraatliku valitsuse seisukoht kajastub artiklites, mida selle liikmed ajakirjanduses aeg-ajalt, sageli koos oma Soome kolleegidega, avaldavad. Neist artiklitest on öeldud, et mitteliitumine on pigem vahend, kui lõppeesmärk, vahend, mis antud momendil on mõlema maa ja Läänemere regiooni julgeolekule kõige kasulikum.20

Koostöö traditsioonilised vormid Läänemere ida- ja läänekaldail on läbi aegade erinevad olnud. Sellal kui idakaldal on omistatud suurt tähtsust koostöö vormilistele kokkulepetele, iseasi, kuidas see koostöö tegelikkuses toimima hakkab, – ma ei räägi hetkel üldsegi üksnes koostööst sõjalises valdkonnas, vaid laiemalt – on läänekaldal esiplaanil sisuline koostöö, mis võib toimuda ka kirjalikult fikseerimata. Möödunud aasta lõpul Rootsi Riigiarhiivis, üldsegi mitte käesoleva ettekande jaoks materjale otsides, sattusin toimikule, mis kajastas Esimese maailmasõja aegseid kontakte Taani, Norra ja Rootsi sõjaväelise eliidi vahel küsimuses, kuidas luua Skandinaavia Kaitseliit. Üks peamisi juhtmõtteid, mida seal rõhutati, oli just sisu, mitte vormid: “At förbundet faar indre styrke er det vigtigste. Formen kommer i anden raekke”.21 Ei ole saladus, et sellest põhimõttest on Põhjalas kinni peetud hiljemgi XX sajandil.

Rööbiti sõjaväelise koostöövõrgustiku tekke ja süvenemisega Baltikumis endas on tekkinud ja alates eelmise kümnendi lõpul laienenud ka Põhjalale omane koostöövõrgustik Baltikumi ja Põhjala vahel, seda nii kahepoolsel alusel riikide vahel kui abi näol Baltikumi koostöövormidele.Selle Baltikumi ja Põhjala vahelise, Põhjalale omase koostöövõrgustiku kaudu haakub Baltikum seda ja kõige kindlamalt üle-euroopalise ja transatlantilise koostöövõrgustikuga.

Ning kunagi, kui saabub aeg, vormistatakse see reaalsuses toimuv koostöö kindlasti ka Baltikumile omases stiilis, vormilise üldise raamlepinguga. Seda kõige tõenäolisemalt NATO raames. Vähemalt seni on trendid sellised.

Üks selle vältimatuid eeltingimusi on aga avatus ida suunas, selle eelduseks aga omakorda sama sügavad ja ulatuslikud muutused ja ümberkujundused Venemaal. XX sajandi algupoolel tekkinud ja selle sajandi viimase kolmandiku keskpaigani kestnud idapoolne eneseisolatsioon ei olnud normaalne ega saa ka XXI sajandil jätkuda. Kui mõned aastad tagasi tundus, et Venemaa ei olnud sisult strateegilisi otsuseid veel teinud ja neid nagu ei püütudki teha, siis nüüd näib, et nii enam öelda ei saa: strateegilised otsused on kindlasti tehtud ja edasine sõltub, kuivõrd neid suudetakse ellu viia. NATO pole ohtlik, ohtlik on NATO laienemine, seepärast – mida kiiremini see toimub, seda varem kaob ohtlikkus.

1998. aastal kirjutas norra politoloog Olaf F. Knudsen, et Põhjala ja Balti koostöö meenutab pigem džunglit kui korrastatud aeda.22 Miks ei võiks aga sellest džunglist aed saada? Ja miks ei võinud see aed juba omal ajal hakata tekkima Läänemere idakaldalt? Aed võib-olla algaski Baltikumist. Aia algust peab oskama näha. Praegu võib-olla rohkemgi kui muidu. Mõnikord on kaos tingitud ka sellest, et meie mõte ei oska sündmustikus korda luua, ei oska seda korda näha, mis tegelikkuses juba olemas ja aina juurde tekib.

1 Galtung, Johan, Rudeng, Erik, Heiestad, Tore. On the last 2500 Years in Western History and some Remarks on the Coming 5000. –The New Cambridge Modern History. XIII companion volume. Cambridge University Press, 1979, pp. 318-361.

2 Lauristin, Marju, and Vihalemm, Peeter. Return to the Western World. Cultural

and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu: Tartu University Press, 1997.

3 Ahlander, Dag Sebastian. Spelet om Baltikum. Stockholm: Norstedt, 1992, S. 57-76.

4 Baltinfo. The Official Newsletter of the Council of the Baltic Sea States, 2000.

5 Masegosa Carrillo, José Luis. Regional Security-building in Europe.

The Barents Euro-Arctic Region. Umea University 1998.

6 Ruszkowski Janusz. “Das geopolitische Modell Europas im Ostseeraum in den Jahren 1990-1998.” Deutsche Studien. XXXVI. Jahrgang, Heft 142, 1999: 108-19.

7 Regional Identity under Soviet Rule: The Case of the Baltic States. Publications of the

Association for the Advancement of Baltic Studies 6. Hackettstown: N.J., 1990.

8 Rebas, Hain. “Barriers to Baltic cooperation – opportunities for

surmounting them.” The Baltic States at Historical Crossroads. Political, Economic, and Legal Problems in the Context of International Cooperation on the Doorstep of the 21^st Century. Riga: Academy of Sciences of Latvia, 1998. 319-35.

9 Jaanson, Kaido. The Baltic Sea Region in International Relations Of the Twentieth Century: The seminal Nature of theInterwar Period. Journal of Baltic Studies. Volume XXXII, Number 3. Fall 2001. S. 267-288.

10 Anderson, Edgar. The baltic Entente 1914-1940 – Its Strength and Weakness. “Studia Baltica Stockholmiensia” 3, “Acta Universitatis Stockholmiensis” 1988, lk. 79-99.

11 Turtola, Martti. Från Torne älv till Systerbäck. Hemligt försvarssamarbete mellan Finland och Sverige 1923-1940. Stockholm: Militärhistoriska Förlaget, 1987. S. 115.

12 Rodgers, Hugh I. Search for Security: A Study in Baltic Diplomacy 1920-1934.

Hamden (Connecticut): Archon Books, 1975. S. 13, 70.

13 Wahlbäck, Krister. Finlandsfrågan i svensk politik. Stockholm: Norstedt, 1967. S. 250.

14 Turtola, S. 139-140.

15 Leskinen, Jari. Vendade riigisaladus. Soome ja Eesti salajane sõjaline koostöö Nõukogude Liidu võimaliku rünnaku vastu aastatel 1918-1940. Tallinn, Sinisukk, 2000.

16 Jaanson, Kaido. Geopoliitiline seisund. Eesti uue aastatuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud. Tallinn, TEA, 2000. S. 42-43.

17 Petersen, Nikolaj. Denmark`s 50 years with NATO. Aarhus, Department of Political Science, March 1999. S. 20-25.

18 Petersen, Nikolaj. Contribution for Norbert Wiggerhaus & W. Heinemann, Hrsg.: Nationale Aussen- und Bündnispolitik der Bündnispartner, Berlin (forthcoming). Aarhus, Department of Political Science, August 1998. S. 14-15.

19 Ojanen, Hanna, Herolf, Gunilla, Lindahl, Rutger. Non-Alignment and European Security Policy. Ambiguity at Work. Helsinki, Ulkopoliittinen instituutti, 2000. 87-115.

Läänemere regioon XX sajandil

- EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika, Euroopa identiteet;

- Läänemere regioon enne XX sajandit.

Läänemere regioon rahvusvahelistes suhetes XX sajandil

Esiteks on lakanud ideoloogiline vastasseis, kõikidele Läänemere äärsetele riikidele on omased analoogilised aated ja püüdlused.

Teiseks – kõiki Skandinaaviamaid iseloomustab aktiivne huvi suhtumisel Balti riikide saatusse, seda juba ajast peale, mil Nõukogude Liit veel eksisteeris.3

Seitsmendaks – see võib aga olla ajutine, kui ülemineku etapp veelgi ulatuslikumale koostööle, mis ulatuks Läänemerest Musta mereni,6 idee, mis Baltikumis rippus õhus juba 1920. aastal toimunud Riia konverentsi aegu.