Uudised
Töötajad
Kogud
Andmebaasid
Näitused
Ajalugu
Haridus
Lingid
English
TÜ geoloogiamuuseumi ajalugu

1802. aastal taas avatud Tartu ülikooli Universitas Dorpatensis filosoofiateaduskonna koosseisu kuulus ka looduslookabinet (Naturalienkabinett) geoloogia, zooloogia ja botaanika kogude jaoks. Esimesed geoloogilised kollektsioonid saadi juba sama aasta kevadel. Looduslookabinetti juhatasid üldise loodusteaduse ja botaanika professorid Gottfried Albrecht Germann aastatel 1802-09 ja 1811-20 Carl Christian Friedrich Ledebour. Geoloogiliste kollektsioonide eest vastutas aastatel 1804-13 kabineti inspektor Ernst Markus Ulprecht.

J. C. W. Voigtilt osteti 1803. aastal suur kollektsioon (1920 museaali), kuhu kuulus ka muuseumi esimene meteoriit - nn Pallase raud, mis on ka praegu eksponeeritud. Pallase raua (leitud 1749) saamist Krasnojarskist vahendas tuntud Vene akadeemik I. Georgi.

1820. aastaks oli museaalide hulk kasvanud juba üle 4000, seda tänu rikkalikele annetustele. Looduslookabinetile kinkisid oma isiklikud kollektsioonid suurvürst Konstantin Pavlovitsch, Johann Friedrich Eschscholtz, Adam Johann von Krusenstern, Otto Moritz Ludwig von Engelhardt jt.

Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumi ajalugu on tihedalt seotud geoloogia kateedri/osakonna/instituudi ajalooga. 1820. aastal lisandus filosoofiateaduskonda loodusteaduse ja mineraloogia õppetool ja kabinet, mille professoriks kinnitati O. M. L. von Engelhardt (1820-41). Uuele kabinetile anti üle senise looduslookabineti mineraloogilised ja paleontoloogilised kogud. Kabineti direktoriks määrati samuti M. Engelhardt. Tänu tema tegutsemisele kahekordistusid geoloogilised kogud - 1836. aastaks ulatus museaalide arv juba 11 370 ühikuni. Kabinetile annetasid oma kollektsioonid Th. Frisch, Ch. A. Zipser, M. A. Barclay de Tolly, G. F. Parrot jun., E. R. Hofmann, A. Burraschi, A. G. von Schrenck jt. Uusi museaale osteti Heidelbergi Mineralien-Comptoirist, H. H. Hessilt, A. H. Scheererilt ja A. Kämmererilt.

Aastatel 1842-47 juhatas kabinetti mineraloogiaprofessor Otto Hermann Abich. 1847. aasta sügisest kuni 1854. aasta kevadeni oli mineraloogia õppetool vakantne ja mineraloogiakabinetti juhatas 1844-49 matemaatikaprofessor Carl Eduard Senff ja 1849-54 botaanikaprofessor Alexander Georg von Bunge. Museaalide hulk kasvas 12 890 (1841) kuni 15 903 (1854).


Prof M. Engelhardt (1779-1842)
1854. aasta juunis valiti mineraloogiaprofessoriks Constantin Grewingk (1854-87), kes jäi õppejõuks kolmekümne kolmeks aastaks. Sellel perioodil kasvasid geoloogilised kogud võrdselt tänu nii C. Grewingki ekspeditsioonidele kui ka annetustele. Annetasid G. P. A. Petzholdt, N. von Nordenskiöld, F. Keller, A. Scacchi ja C. Grewingk, uusi museaale osteti A. Krantzilt, L. Sämannilt ja H. Heymannilt ja museaale vahetati A. Güntheri, F. Römeri, G. Rose ja Ch. U. Shepardiga. Mineraloogiakabineti museaalide hulk oli tõusnud 1884. aastaks 39 000 ühikuni.

Mineraloogiaprofessorid Johann Theodor Lemberg (1888-91), Franz Loewinson-Lessing (1892-1902) ja Vassili Tarassenko (1903-18) tegelesid põhiliselt teadusliku tööga.


Prof C. Grewingk (1819-1887)
1922. aasta suvel määrati geoloogiakateedri juhatajaks esimese eestlasena Hendrik Bekker (1922-25). Eesti Vabariigi algusaastatest peale hakati suuremat tähelepanu pöörama Eesti stratigraafilise ja paleontoloogilise ainestiku süstemaatilisele uurimisele. Geoloogiamuuseumis hakkas oluliselt suurenema Eestist pärit materjali hulk ning oluliselt kasvas ka kollektsioonide hinnalisim osa - teaduskirjanduses H. Bekkeri ja A. Öpiku poolt kirjeldatud originaalide arv. H. Bekker koostas Eestit käsitleva väljapaneku ja 1922. aasta sügisel avati geoloogiamuuseum esmakordselt kõigile külastajatele.


Prof H. Bekker (1891-1925)
1930. aastal valiti geoloogia ja paleontoloogia professoriks Armin Öpik (1930-44). Öpik oli samuti geoloogiakabineti ja -muuseumi juhataja. Oma paleontoloogiliste töödega käsijalgsetest ja trilobiitidest pälvis A. Öpik rahvusvahelise tuntuse.

1948. aastal rajati ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut ja geoloogiamuuseum viidi üle Teaduste Akadeemia alluvusse.

1976. aastal toodi geoloogiamuuseum tagasi Tartu Ülikooli ning tagastati ka osa geoloogilistest kogudest.

1991. aastal sai geoloogiamuuseum tagasi suurema osa vanadest kogudest (Engelhardti Soome kogu, Schrenki Altai kogu jne), kuid originaalid jäid endiselt Tallinnasse.

1997. aastal annetas Saksa amatöörgeoloog, arst Hanswilhelm Beil geoloogiamuuseumile ligi 7 tonni kaaluva kivimikollektsiooni.

Geoloogia õpetamist ülikoolis aastatel 1918-1945 on käsitlenud oma artiklis (2005) Mare Isakar.


Prof A. Öpik (1898-1983)