Oma geoloogiliselt asendilt kuulub Eesti Ida-Euroopa platvormi (ehk kraatoni) loodeossa, külgnedes vahetult Skandinaavia poolsaart ja Soomet hõlmava Fennoskandia (Balti) kilbiga.
Struktuurselt jaotub Eesti aluspõhi kaheks korruseks - alus- ja pealiskorraks.
Mandrilise maakoore kujunemine Eesti alal toimus Proterosoikumis, ligi 2 miljardit aastat tagasi ja sellest ajast on pärit meie ala kristalse aluskorra tard- ja moondekivimid. Kristalse aluskorra pealispind nagu seda katvad settekivimikihidki on kõik 6-13 minutilise nurga all lõuna poole kaldu, mis tähendab kihtide 2-4 m langust 1 km kohta. Hilisematest šelfimerede perioodidest on pärit Paleosoikumi (Vanaaegkonna) settekivimid, mis moodustavad pealiskorra. Peaaegu horisontaalsed Vendi ja Paleosoikumi vanusega settekivimid kogupaksusega 100-800 m lasuvad Proterosoikumi vanusega kristalsel aluskorral. Järgnenud pikaajalise kulutusperioodi järel kattus ala Kvaternaarsete jääaegsete ja jääajajärgsete setetega, mis moodustavad pinnakatte. Kulutatud setete üldmahtu pole võimalik määratleda.
Eesti geoloogilises ehituses eralduvad selgesti kolm oma iseloomult tugevasti erinevat kivimite kompleksi:
kristallilistest kivimitest (graniit, gneiss jt) koosnev aluskord
settekivimiline (lubjakivid, liivakivid jt) pealiskord
enamasti kobedatest, veel kõvastumata setetest (kruusad, liivad, savid) koosnev pinnakate
Need kompleksid on kujunenud kolmel meie ala geoloogilise arengu etapil: esimene Proterosoikumis, teine Paleosoikumis ja kolmas Kainosoikumis, s. o. Kvaternaari ajastul. Nimetatud etappe eraldavad üksteisest küllaltki pikad ajavahemikud (Devoni lõpust Kvaternaari alguseni möödus umbes 350 miljonit aastat), millal Eesti ala oli maismaa ning settimise asemel toimusid valdavalt kulutusprotsessid, mille tulemusena hävitati suur osa varem tekkinud setetest.
Käesolev lehekülg on osa
TÜ geoloogiamuuseumi kodulehest ning
selle on koostanud ja HTMLinud Mare Isakar algmaterjalide põhjal.
Copyright © 2003 Mare Isakar
