Kraaton

Eesti nüüdisaja geoloogilise ehituse põhijooned tulenevad ala paiknemisest tektooniliste struktuuride suhtes ning on kujunenud pika arenguloo jooksul. Vanimate maakoort moodustavate kivimite vanus arvatakse olevat 3,5 miljardit aastat, kuid Eesti lähuümbruse (Soome) geoloogilise arenguloo alguseks loetakse aega umbes 2 miljardit aastat tagasi. Sealt alates algas Eesti aluskorra (kristalse vundamendi) kujunemine, mis on siinse geoloogilise ajaloo pikim, väga suurte muutustega arengujärk.

Selle aja jooksul tekkinud püsivat maakoore osa nimetatakse kraatoniks. Viimase piires on toimunud küll tektoonilist liikumist (maakoore tõusu ja vajumist, ka lõhede tekkimist), kuid tõelisi kurrutusi ei ole olnud. Kraatoni edasise arengu käigus on kujunenud pealiskorra kivimid ja tektoonilised struktuurid, sealhulgas Ida-Euroopa platvorm, Fennoskandia (Balti) kilp jmt.

Fanerosoikumis (Paleo-, Meso- ja Kainosoikumis) oli kraaton Baltika ürgmandri osa, mis on triivinud pika teekonna lõunapoolkera pooluselähedastelt laiustelt üle ekvaatori põhjapoolkerale. ürgmandri ränne on mõjutanud oluliselt Eesti ala kliimat, settekivimite koostist ning elustiku arengut. Baltika kraaton hõlmab tänapäeva Skandinaavia, Läänemere, Baltimaad, Kirde-Poola, ja kogu Ida-Euroopa lauskmaa kuni Uurali ja Kaukasuse mäestikuni.

Geoloogilise ehituse noorima osa moodustab kvaternaarne pinnakate, mille kujunemise peamised mõjurid olid mandrijäätumine ja sellega kaasnevad protsessid ning hiljem ka Läänemere areng. Pinnakatte tekkimisele eelnes pikk jäätumiseelne kulutusperiood, mille jooksul kujunes klindi, kulutuskõrgendike ja sügavate ürgorgudega liigestunud pinnamood. Kulutatud setete üldmahtu pole võimalik määratleda. Alates Devoni ajastu lõpust on üle 350 miljoni aasta jooksul Eestis valdav olnud kulutus. Arvatavasti toimus aeg-ajalt küll mere pealetung, kuid sellele viitavaid setteid pole säilinud.

 

«Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu»

«TÜ geoloogiamuuseum»