«Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu»

«TÜ geoloogiamuuseum»

Pinnakate

Pinnakatteks nimetatakse aluspõhja kivimeid katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud aluspõhjakivimeist või mujalt kohale kantud. Eestis kattub pinnakate mõiste Kvaternaari setetega ning koosneb peamiselt purdsetteist (liiv, kruus, moreen), vähemal määral kemogeenseist (järvelubi) ja biogeenseist (turvas) setteist (joonis 1).


Joonis 1. Eesti pinnakatte ja pinnavormide kaart

Viimase 2,588 miljoni aasta jooksul kujunenud Kvaternaari ladestu on Eestis väga ebaühtlase paksusega.

Kvaternaari ajastu arengulugu

Pinnakatte tekkimisele eelnes pikk jäätumiseelne kulutusperiood, mille jooksul kujunes klindi, kulutuskõrgendike ja sügavate ürgorgudega liigestatud pinnamood (vt aluspõhja reljeef).

Suhteliselt kulumiskindlamatel kivimitel (paas, liivakivi) kujunesid kulutuse tulemusel lavamaad ja kõrgustikud ning nõrgematesse setenditesse (mergel, savi) madalikud. Ookeani suunas (läände) voolanud jõed uuristasid sügavaid orge. Arvatavasti voolas tänapäevases Soome lahes Ürg-Neeva, kuhu suubus mitmeid lisajõgesid. Aluspõhjakihtide lõunasuunalise kallakuse ja kivimite lõhelisuse tõttu allusid Ürg-Neeva lõunapoolsed kaldad kergemini erosioonile ning kujunes välja järsk lõunapoolne oruveer. Seda kulutati ja lõhuti jäävaheaegadel. Jääaegadel mandrijää purustas klinti, voolis välja klindineemikud ja lahed ning süvendas jõeorge.

Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni mandrijäätumisest ja nendevahelistest soojaperioodidest (jäävaheaegadest).

Paleoklimaatiliselt jaotatakse Kvaternaar

Kvaternaari setete seas valdavad Pleistotseeni ehk jääaja setted. Eestis on säilinud setteid kolmest viimasest Pleistotseeni jäätumisest ja nendevahelistest soojaperioodidest (jäävaheaegadest). Holotseeni (pärastjääaja) setted katavad Pleistotseeni setteid katkendlikult ja õhukese kihina.

Kvaternaari lühikese kestuse ja ebasoodsate loomastiku ja taimestiku mattumise ning säilimise tingimuste tõttu ei ole tema stratigraafilisel liigestamisel esikohal mitte loomastiku ja taimestiku arengu jälgimisel põhinev biostratigraafiline, vaid paleoklimaatiline printsiip, so jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine (joonis 2). Holotseeni ja Pleistotseeni piiriks on vastavalt Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Liidu otsusele aeg 10 000 radiosüsiniku aastat tagasi, kui Põhja-Euroopas algas jääajajärgse kliima oluline paranemine ning organogeensete järvesetete kuhjumine ja soode areng.

Pinnakatte stratigraafilisel liigestamisel on juhttasemeks kõige soojema jäävaheaja, ülem-Pleistotseeni kuuluva Prangli (Lääne-Euroopas Eemi, Venemaal Mikulino, Alpides Riss-Würmi) jäävaheaja setted. Klassikalised sellised setted on Rõngus moreenidevahelised soo- ja järvesetted ning Prangli saarel moreenidevahelised meresetted. Eestis on ka vanema, Kesk-Pleistotseeni kuuluva Karuküla (Lääne-Euroopas Holsteini, Venemaal Lihvini, Alpides Mindeli-Rissi) jäävaheaja setteid. Nende jäävaheaegade ning kolme Eesti jääaja setteid loetakse kihistuteks (Sangaste, Ugandi, Järva), neid liigestavaid staadiumi- ja staadiumivaheajasetteid (Ülem-Sangaste, Alam-Ugandi, Kesk-Ugandi, Ülem-Ugandi, Kelnase, Valgjärve, Savala, Võrtsjärve) alamkihistuteks.


Joonis 2. Kvaternaari setete stratigraafiline liigestus

Jääaja lõppu tähistavad hilisjääaja setted jaotatakse peamiselt palünoloogilise ehk õietolmu meetodi abil kronotsoonideks, mille ajalisi piire on täpsustatud radiosüsiniku meetodi abil (Holotseeni setete stratigraafiline liigestus).