Video Siluri kivimeist

«Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu»

«TÜ geoloogiamuuseum»

Siluri ajastu

Siluri ajastu algas 443 ja lõppes 419 miljoni aasta eest, kestes seega umbes 24 miljonit aastat. Baltika jäi kogu Siluri jooksul palavvöötmesse. Keskmine temperatuur ületas tänapäevast kuni kümne kraadi võrra. Mandriservadel paiknenud soojades meredes settisid laialdaselt lubisetendid ja vohas rikkalik mereelustik.

Siluri ajastul ei täienenud mereelustik eriti suurel määral uute loomarühmadega. Meredes kasvas korallide (tabulaatide ja rugooside) ja peagi väljasurnud kihtpoorsete käsnade ehk stromatopooride mitmekesisus ning osatähtsus riffide moodustamisel jõudsasti. Tekkisid esimesed tänapäevastega võrreldavad, sadade kilomeetrite pikkused vallrahud ehk barjäärrifid.

Okasnahksete seas loovutasid primitiivsemad, varreta merikerad (tsüstiidid), juhtpositsiooni pikavarrelistele meriliiliatele (krinoididele). Lülijalgsete seas vähenes pidevalt trilobiitide mitmekesisus ja esinemissagedus, kuid tekkisid sootuks uued evolutsiooni harud, näiteks meriskorpionid (eurüpteriidid), kes suutsid elada magedaveelistes laguunides ja saavutada aukartust äratavaid mõõtmeid.

Umbes samast perioodist on teada juba üsna palju maismaataimede kivististe leide. Need lubavad oletada, et Siluri ajastu teisel poolel hakkas tekkima algeline hõre maismaataimestik, mis koosnes primitiivsete eostaimede - ürgraigaste (psilofüütide) esindajatest.

Ordoviitsiumi ajastu lõppes Sahara jäätumise tõttu üleüldise merede madaldumise ja regressiooniga. Kogu Põhja-Eesti muutus mõneks ajaks maismaaks.

Siluri ajastu alguses valitsesid väga muutlikud tingimused - meri kord madaldus, kord sügavnes (foto 1). Juuru eal tekkisid Kesk-Eestis mergli vahekihtidega muguljad mudalis-detriitsed lubjakivid. Juuru ea teises pooles meri madaldus ning Kesk-Eestis tekkis Hiiumaalt Alutaguseni ulatuv käsijalgse Borealis kodadest koosnev karplubjakivi hiigellasund, mille maksimaalne paksus Pandivere kõrgustikul ulatub 13 meetrini.

Meri muutus märgatavalt sügavamaks Vara-Siluri keskel, Adavere eal, kui hakkasid tekkima sügavaveelised merglid või mergelsavid. Jaani ea teisel poolel aga madaldus meri järsult, mida näitab savikate merglite asendumine puhaste lubjakividega (skeem 1). Siluri ajastu keskel aeglustus Baltika mandri liikumine põhja, kuna ta põrkas kokku Laurentiaga (Põhja-Ameerikaga). Sellest ajast peale hakkas meri lõplikult taanduma edela suunas. Mere taandumiste aegu tekkisid väga madala vee setendid, nagu Rootsiküla lademe laguunidolomiidid, milles on jälgitavad kuivalõhed ja kus leidub mageveeliste eurüpteriidide ja lõuatute kivistisi. Tuli ette ka ajutisi mere pealetunge, kuid Siluri lõpuks taandus meri meie alalt täielikult (skeem 2a, b).

Siluri ladestu lasub rööpselt Ordoviitsiumi ladestul ja avaneb Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel. Ladestu koosneb väga erinevaist karbonaatkivimeist. Mudalis-detriitsete lubjakivide kõrval leidub ka lubiliivast tekkinud lausdetriitseid lubjakive, aga ka puhtast lubimudast moodustunud afaniitseid lubjakive. Kõige paksem (450 m) on Siluri läbilõige Sõrve poolsaarel, seal on ta ka kõige täielikum. Ida pool on Siluri setendid ära kulutatud ja Ülem-Siluri kivimeid paikneb mandril ainult väga väikesel alal Tõstamaa poolsaare lääneosas.

a b c d e f g h i
Foto 1. Siluri ladestu paljandeid Saaremaal: a, b - Suuriku pank; c, d - Kuriku pank, mõlemal pangal paljandub Jaani lademe lubjakivi; e, f - Kogula paemurd, paljandub Paadla lademe lubjakivi; g - Kaugatuma pank, paljandub Kaugatuma lademe lubjakivi; h, i - Ohesaare pank, paljandub Ohesaare lademe lubjakivi

Skeem 1. Jaani ea faatsiesed
a b
Skeem 2. a - Paadla ea faatsiesed; b - Kaugatuma ea faatsiesed