Lõuatud


Lõuatud (Agnatha) on primitiivsed selgroogsed, kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik. Lõuatute kehakuju oli lihtne - tilga, värtna või ketta taoline. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim.

Esimesed lõuatud ilmusid Vara-Ordoviitsiumis, nende õitseng oli Siluris ja Devonis ning Devonis lõpus suri enamus lõuatuid välja. Tänapäeva on neist jõudnud vaid vähesed sõõrsuud (pihklased ja silmud).

Lõuatute hulka kuuluvad maailma vanimad selgroogsed - Vara-Ordoviitsiumis ilmunud hästi säilinud Arandaspis Austraaliast ja Sacabambaspis Boliiviast. Eesti vanimate lõuatute leiud pärinevad Siluri ladestust, Devonist on leitud rohkesti nende luuplaate - ka kõige aegade suurima lõuatu Tartuosteuse osi. Lõuatud toitusid vees olevast hõljumist ja põhjamudast.

Lõuatute hulgas eraldatakse erikilbilised (joonis 1a), telodondid (joonis 1b), luukilbilised (foto 1), kilbitud (joonis 1c), galeaspiidid ja sõõrsuud.
a b c d
Foto 1. Luukilbilised: a, b - Thyestes verrucosus (Eichwald), Viita, Silur, Rootsiküla lade; b - Dartmuthia gemmifera Patten, Saaremaa, Silma, Silur, Rootsiküla lade; d - Tremataspis mammilata Patten, Saaremaa, Silma, Silur, Rootsiküla lade;
a b c
Joonis 1. Lõuatute rekonstruktsioonid: a - erikilbiline Psammolepis; b - telodont - Phlebolepis; c - kilbitu Rhyncholepis


Koostanud ja fotografeerinud © 2003 Mare Isakar