Luukalad


Sellesse rühma kuulub suurem osa kõrgemaid kalu, kaasa arvatud tänapäeval kõige sagedamini esinevad pärisluused (foto 2) - ahvenad, haugid, särjed jt.
Luukalade primitiivsemaid esindajaid olid Paleosoikumis elanud akantoodid, kes olid ogalised väikesed kalad, kes kasvasid 40 cm pikkuseks (joonis 3). Akantoodid surid välja Karbonis.
Paleosoikumi arenenumate luukalade hulka kuuluvad paleoniskoidid olid väga liikuvad ja nad kasvasid kuni 30 cm pikkuseks (foto 1).
Devoni ja Karboni ajastul olid väga tavalised kopskalad (joonis 1), kes praeguseks on suures osas väljasurnud. Kopskalade pikkus ei ületanud enamasti 30 cm.
Vihtuimsed kalad (joonis 2) on valdavalt väljasurnud, nende ainsaks esindajaks tänapäeval on perekond Latimeria. See kalarühm oli laialt levinud Paleosoikumi teisel poolel ja Mesosoikumi alguses. Suurimate vihtuimsete kalade pikkus ei ületanud ühte meetrit. Vihtuimsete kalade tähtsus evolutsioonis on väga suur, sest ainult neile iseloomulikest uimedest said tekkida jäsemed. Devoni ajastu esimesl poolel elanud vihtuimsetest arenesid evolutsiooni käigus välja kahepaiksed, kelle varaseimaks esindajateks loetakse perekondi Ichthyostega ja Acanthostega esindajaid.
a b c d
Foto 1. Paleoniskoidid: a - Palaeoniscus wratislavensis Ag., Perm, Böömi; b - Palaeoniscus freiesleben Blv., Perm, Mansfeld; c - Palaeoniscus elegans Sedgwick, Perm, Durham; d - paleoniskoidi Paleoniscus rekonstruktsioon
a b c d
Foto 2. Luukalad: a - Leptolepis sprattiformis, Juura, Solnhofen; b - Meletta cf. sardinites Heck., Paleogeen, Oligotseen, Flärsheim Maini ääres; c - Leuciscus papyraceus Brohn., Paleogeen, Saksamaa; d - luukala Leptolepis rekonstruktsioon

Joonis 1. Kopskala Dipterus rekonstruktsioon

Joonis 2. Vihtuimse kala Osteolepis rekonstruktsioon

Joonis 3. Akantoodi Climatius rekonstruktsioon


Koostanud ja fotografeerinud © 2003 Mare Isakar