Vetikad


Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks.

Vetikatest on järele jäänud tohutud ladestud kivistunud ainet, kuid üsna vähe määratavaid fossiile. Kivististena on säilunud põhiliselt lubi - ja ränivetikad - need on vetikad, mille rakukesta muudab vastupidavaks lubi- või räniaines. Lisaks lubivetikatest makrofossiilidele võib kivististena leida vetikate spoore ja tsüste.

Hõimkond rohevetikad Chlorophyta on vetikate seas liigirikkamaid. Eesti aluspõhja settekivimites leidub põhiliselt männas-põisvetikate kivistisi (foto 1). Nendega sarnanevad tänapäevased vetikad asustavad troopilisi ja lähistroopilisi meresid ning arvatavasti samalaadsetes tingimustes kasvasid vetikad ka oma õitseajal Paleo- ja Mesosoikumis.

Vetikate iseloomulik värvus lubifossiilides ei säilu. Punavetikastest on Eestis säilinud ebamäärase kujuga mügarikke perekonnast Solenopora (foto 2). Seda tüüpi vetikad tekkisid juba Hilis-Kambriumis.

Fossiilsete vetikate perekondi tuntakse praegu paar tuhat, Eesti aluspõhja kivimites on neid umbes 15.
a b c
Foto 1. Rohevatikad Ordoviitsiumi kivimitest: a - Mastopora concava Eichwald, Rae, Jõhvi alamlade; b, c - Cyclocrinites spasski Eichwald, Anija, Jõhvi alamlade

Foto 2. Punavetikas Solenopora spongoides Dybowski, Saku, Ordoviitsium, Oandu lade


Koostanud ja fotografeerinud © 2003 Mare Isakar