Graptoliitargilliit

Graptoliitargilliit ehk diktüoneemaargilliit (nimetatakse ka veel diktüoneemakildaks) on tavapärane põlevkiviliik - orgaanilise ainega (12–17%) läbi imbunud kõvastunud savikivim, mis levib katkematu kihina Eesti põhja- ja loodeosas Hiiumaalt Narvani. Kuid arvestatavad paksused (>3 m, max 8 m Osmussaarel) on jälgitavad siiski vaid Haapsalu-Tallinna vahelisel alal (joonis). Oma nime on graptoliitargilliit saanud temas leiduvate kivistunud organismide graptoliitide Rhabdinopora flabelliforme (Eichwald) järgi, vana nimetusega Dictyonema flabelliforme (vt fotod). Põlevat orgaanilist ainet sisaldava argilliidi varud on hiiglaslikud, hinnanguliselt ligikaudu 60 miljardit tonni. Suurem osa neist lasub ka kaevandamiseks kättesaadavas sügavuses, avanedes paekaldajärsaku jalamil üsna madalal.

Paraku on kõnealuse kivimi kasutamine maavarana tõkestatud mitme asjaoluga. Esiteks on temas leiduva orgaanilise aine sisaldus madal (12-17%, keskmiselt 13-14%), mis teeb kütteväärtuseks üksnes 1500-1600 kcal/kg (5-7 MJ/kg, õlisaagis 2-6%). Teisisõnu, nii kõrge tuhasusega kütuseliigi kasutamine ei tule tänapäeva tehnilistes oludes kõne alla ei tehnoloogiliselt ega majanduslikult. Teiseks piirajaks on argilliidi kõrge rauasulfiidse mineraali - püriidi (FeS2) - sisaldus, mis tõuseb kohati 8-9%, püsides enamasti siiski 2,4-6,0% piires. See väävliühend laguneb põletusprotsessidel vääveloksiidseks gaasiks, mis põhjustab atmosfäärisaastet. Seegi probleem püsib argilliidi kasutuselevõtu perspektiivis esialgu ületamatuna.

Perspektiivikamaks on loetud argilliidis esinevate haruldaste ja hajutatud elementide kõrgendatud sisaldust. Märkimist väärivad uraan, molübdeen, vanaadium, plii, tsink ja reenium, mille sisaldus kivimis ületab kümneid kordi nende maakoores esineva keskmise hulga. Siiski ei tõuse see sisaldus kusagil tänapäevaste maakide tasemele, mistõttu neist metallidest saaksime rääkida üksnes kui kaasnevatest maavaradest, mille kasutamine tuleks kõne alla vaid argilliidi komplekssel kasutamisel. Kõige kaugemale on sel teel mindud uraani kasutuselevõtul, milleks rajati Sillamäele vastav rikastuskombinaat. Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel, 1946-1952 kaevandati Sillamäel toorainena uraani, milleks rajati ka Sillamäele vastav rikastuskombinaat. Sillamäe kaevanduses toodeti üle 270 000 tonni argilliiti, millest saadi ainult 22,5 tonni uraani. Sobivamate maagilasundite leidmisel Venemaalt sellest aga loobuti.

Argilliidi kobestamisel pääseb temasse õhuhapnik, mis asub intensiivselt orgaanilist ainet ja peenhajusat püriiti hapendama. Raskendatud soojusjuhtivuse tõttu võivad need eksotermilised reaktsioonid põhjustada kivimi soojenemise ja isesüttimise, mis viib kõige muu ebameeldiva kõrval ka väävliühendite iseeneslikule ja intensiivsele paiskumisele atmosfääri. Selliste kollete tekkimise kogemus on olemas Maardu ammendatud fosforiidialadelt. Ja kuigi on leitud efektiivseid meetmeid selle nähtuse tõkestamiseks, on tema tehislik esilekutsumine kaevandusaladel siiski äärmiselt ebasoovitav. Ja teinegi külg - kobestatud kivimimassiivi pääseb sademe- ja põhjavesi, mis hakkab lahustama ka kivimis kõrgendatud kogustes sisalduvaid lisandelemente. Enamik nende oksüdeerunud ühendeid on tugeva toksilise toimega. Nii saastub lähiümbruse põhjavesi ohtlike komponentidega. Sedagi tuleks vältida.

Graptoliidi rekonstruktsioon

Graptoliitargilliit koos hästi säilinud graptoliidi Rhabdinopora flabelliforme (Eichwald) jäljendiga, Türisalu pank.

Graptoliitargilliidi väljavedu tulevase kunstimuuseumi süvendist.

Graptoliitargilliidi väljavedu tulevase kunstimuuseumi süvendist.

Graptoliitargilliit sama süvendi seinas.

Graptoliitargilliidi paljand Pakri poolsaarel