Järvemuda ja meremuda

Eesti mudad on oma tekkelt settemudad, mis on ladestunud seisva veega järvedes ja varjatud merelahtedes. Eesti pärastjääaegsetes veekogudes lõpuni lagunemata orgaanilisest ainest kujunenud mudad on üsna mitmekesised. Mudade füüsikalis-keemilised omadused olenevad suurel määral veekogu füto- ja zooplanktonist, mikroelementide ja mineraalide sisaldusest. Sõltuvalt ladestumise keskkonnast jagatakse mudad kahte põhirühma: mageveejärvede muda ehk sapropeel ja soolaste veekogude muda ehk meremuda. Muda on tumedat värvi püdel aine, mida kasutatakse kas ravi- ehk tervisemudana või põllumajanduses olenevalt mineraalide ja orgaanilise aine sisaldusest.

Järvemudaks loetakse klastilisest, karbonaatsest või orgaanilisest ainest koosnevat magevee setendit, mis sisaldab orgaanilist ainet vähemalt 35% kuivaine massist. Järvemuda esineb hõljuva massina enamikus järvedes, aga ka kinnikasvanud vanades järvenõgudes mõnevõrra tihenenult turbakihi all. Järvemuda sisaldab vitamiine B1, B2, B12 ja D, fooliumhapet ning bioloogiliselt aktiivseid mikroelemente. Värska lahes on järvemuda paksuseks mõõdetud kuni 12 meetrit ja maardla pindala on umbes 76 ha. Kasuliku kihi kekmine paksus on 4,6 m ja 60% niiskuse puhul on muda aktiivne tarbevaru ligikaudu miljon tonni.

Järvemudasid on püütud kasutusele võtta väetisainena põllumajanduses, kuid paraku on seegi rakendusvaldkond üsna piiratud, sest sapropeeli toiteainetesisaldus on üsna madal ja tema kasutamine tuleks kõne alla üksnes kompostiva lisandina väetisesegudes. Sültjat sapropeeli võib kasutada ka looma- ja linnusöödana.

Eesti merelahtede meremuda on paremini uuritud kui järvemuda ja ka sihikindlamat kasutamist leidnud. Meremudaks loetakse mineraalmaterjalist koosnev meretekkelist setendit, mis sisaldab orgaanilist ainet üle 5% kuivaine massist. Esimesed andmed meremuda kasutamisest pärinevad Saaremaalt, kus umbes 1800. aasta paiku ehitas üks Kihelkonna valla talumees endale koju mudavanni. Esimene mudaravila avati 1824. aastal Saaremaal Rootsikülas, aasta hiljem Haapsalus, siis 1838 Pärnus ja 1840 Kuressaares. Eesti mudaravi saavutas rahvusvahelise tuntuse 1920. aastate paiku.

Üleriigilise tähtsusega meremuda maardlad on Haapsalu (Tagalaht), Kuressaare (Mullutu-Suurlaht) ja Käina laht (joonis), meremuda koguvaruks hinnatakse 3022300 tonni. Mudakiht lasub suhteliselt madalas vees 0,7 - 2 meetri paksuse kihina. Meremuda on sinakashall pehme ja kleepuv savitaoline mass, millel on väävelvesiniku lõhn. Meremudal on hinnatavad raviomadused, nende toime on pikaajalise kliinilise kasutuse jooksul kinnitust leidnud. Muda kasutatakse sanatooriumides ja haiglates perifeerse närvisüsteemi haiguste ja põletike ravis.

2009. aastal ammutati 100 tonni järvemuda (raviks) Ermistu järvest ja 100 tonni meremuda (raviks) Haapsalu Tagalahest, põlluväetiseks järvemuda ei toodetud (Maa-amet).

Tahkestunud mattunud järvemuda Suur-Emajõe orust, pealtvaade

Tahkestunud mattunud järvemuda Suur-Emajõe orust, külgvaade

Kodused protseduurid Haapsalu ravimudaga (fotod Ain Põldvere)