Moondekivimid


Moondekivimid tekivad sügaval maakoores, kus valitseb kõrge temperatuur ja rõhk. Lähtekivimeiks võivad olla nii sette- kui ka tardkivimid. Enamik moondekivimeid tekib 10 - 30 km sügavusel.

Moondekivimites esinevaid mineraale iseloomustab sageli väljavenitatud või lehtjas kuju ning orienteeritud asend (foto 1), mis annab kivmile vöödilise, kihilise või kildalise ehituse (foto 2). Eriti selgelt väljendub see mitmesugustes kiltades ja gneissides, mõnikord ka amfiboliitides.

Olulisemateks moondekivimiteks on savikildad, fülliidid, kloriitkildad, talgikildad, kristallilised kildad, amfiboliidid, marmorid, kvartsiidid, gneisid. Moondekivimid, mis on osaliselt ülessulanud, on tuntud migmatiitidena (foto 3). Migmatiidid on kõrvuti gneissidega ulatuslikult levinud Lõuna-Soome aluskorras, kust nad on kantud mandrijää poolt ka meie alale.

Eesti rändkivide hulgas moodustavad moondekivimid umbes 13%. Peale valitsevate migmatiitide ja gneisside esineb vähemal määral amfiboliite, kristallilisi kiltu, fülliite ja savikiltu ning kvartsiite (jotnia kvartsiidid).


Foto 1. Vesuviaani orienteeritud kristall,


Foto 2. Skarn, Pöhlau, Erzgebirge


Foto 3. Migmatiit, Tartu


Koostanud ja fotografeerinud © 2003 Mare Isakar