Settekivimid


Settekivimid kujutavad endast enamasti veekogu põhjas, harvem maismaal kuhjunud sette (lubimuda, liiv jne.) kõvastumise saadust (lubjakivi, liivakivi jt.).

Settekivimid iseloomustavad maakoore kõige ülemist osa, kus nad on tekkinud teiste kivimite arvel. Settekivimite lähtematerjaliks on harilikult tard- ja moondekivimite või varasemate settekivimite murenemissaadused. Peenestatud materjal (kruus, liiv, savi) kantakse tuule või voolava vee poolt nõgudesse või veekogudesse, kus ta setitatakse kihtidena. Sellel teekonnal esialgu teravaservaline murend ümardub - olenavalt kande tee pikkusest, osakeste suurusest, kõvadusest ja voolu kiirusest. Eriti ümaraks muutuvad korduvalt ümbersettinud ja tuule kantud osakesed.

Värskelt kuhjunud settematerjali iseloomustab pudedus, kobedus, mistõttu neist räägitakse kui setetest. Setete kõvastumine, tsementeerumine ja üleminek settekivimiks on pidev ja aeganõudev protsess.

Settekivimitele on oluliseks tunnuseks kihilisus, mis osutab setete kuhjumise perioodilisusele või rütmilisusele. Settekivimid sisaldavad ka mitmesuguste loomade või taimede kivistunud jäänuseid - fossiile ehk kivistisi.

Settekivimites valitsevad vastupidavad mineraalid, nagu kvarts, kaltsedon, opaal, kaoliniit, rauahüdroksiidid, karbonaadid, sulfaadid ja halogeniidid.

Setted ja settekivimid moodustavad 5% maakoorest, kuid katavad ligikaudu 75% maismaast, st valdavalt puutume me maapinnal kokku setete ja settekivimitega. Settelise kihi paksus kõigub vahemikus 0 - 25 km, olles keskmiselt 4,5 km paksune.

Tüüpilised settekivimid Eestis on lubjakivid, dolomiidid, merglid ja liivakivid.

Koostanud © 2003 Mare Isakar