Video Tuhala karstialast

«Eesti geoloogilised vaatamisväärsused»

«TÜ geoloogiamuuseum»

Tuhala karstiala

Tuhala karstiala asub Tuhala ja Kata küla piirkonnas, siia on loodud samanimeline maastikukaitseala. Karstiväljal on näha üheskoos palju erinevaid karstivorme, alates ilmekatest neelukohtadest, salajõe veevooludest ja nende kujundatud langatusorgudest kuni tegutsevate karstiallikateni välja. Viimastest on kahtlemata paeluvaim aeg-ajalt raketisest „ülekeev” Sulu talu Nõiakaev.

Tuhala karstiala on näide kaasajalgi arenevast karstnähtest, erinevalt Kostiverest, kus protsess näib põhiosas olevat vaibunud. Tuhalas on aga viimastel aastakümnetel nii mõndagi juhtunud: muutunud on neelukohtade välisilme, tekkinud ootamatuid ja ohtlikkegi langatusi. Ühes neist hukkus 1978. aastal hobune, teine tekitas 1981. aastal varingu asfaltkattega maanteel, kolmas ohustas elektriliini posti 1977. aastal. Lisandunud on uus neelukoht – Äiaauk (1972). Kõige tähelepanuväärsem Tuhala karstiväljal on võimalus jälgida karstisüsteemide järk-järgulist täitumist kevadise suurveega, mis loob ettekujutuse maa-aluste kanalite omavahelistest ühendusteedest. Nii neeldub veevaesel ajal Tuhala jõgi juba esimestes karstivälja pugemites kuivsängi põhjas (Ollani urked). Veerikkuse suurenedes jõuab osa sellest kanjonilaadsesse lõhekoobastega Ämmaauku karstivälja lõunapiirdel. Kui ka selle neeluava võimsus on ammendunud, hakkab vesi täitma suure Virulase langatusala lehterjat süvendit (500 x 300 m), mille põhjas on ligemale 80 pugemit. Nendest tuntumad on Hundikuristik, Kirstuauk ja Püksireie org. Suurt veetulva ei suuda needki vastu võtta ja nii kujuneb Virulase süvendis kevadeti järv sügavusega kuni 7 m. Järvepind uputab ka ühe suurematest pugemitest – Virulase koopa suudme ja vesi täidab kogu 50 m pikkuse koopatunneli. Veetaseme tõusul koopasuust 2,35 m kõrgemale hakkab „keema” ka Nõiakaev – sellest algab tugeva survega väljavool, mis ujutab üle ka kaevuümbruse madalama lohu. Virulase orundi täitumisel võib alata siit ka ülevool Kuie 2 km pikkuse loodesuunalisse kuivsängi ja veega täituvad ka Vanakubja ning Postimäe karstiorud, mis püsivad kevadiste järvikutena mõnda aega.

Tuhala jõgi tuleb maa alt välja suurte allikatena põhja pool Oru–Tuhala maanteed Sulu talu lähedal metsas, kus näeme ühte alaliste ja kahte ajutiste allikate rühma. Nende juurest algavad väikesed orud, mis lõpevad 100-200 m kaugusel. Alaliste allikate ala on kõige idapoolsem ja paikneb Tuhala jõesängi alguses, mis on hoburauataoliselt kõver. Seda, vaid 80 m laia ala hüütakse Veetõusme auguks. Vesi voolab siin maa alt välja arvukate tõusuallikatena, mille kohad on hästi märgatavad vaid suurvee ajal, kui karstivee surve on suur ja jõe pinnal tekivad väikesed kuhikud ning keerised.

Kogu Tuhala karstiala hüdraulika on siin hästi tajutav, veehulkade järgi ka täpsemalt arvutatav ja kõike seda teades on karstiala õpetlik külastada igal aastaajal.

 
Kata karstivälja skeem Tuhalas (Heinsalu, 1978)

 

Tuhala jõe org Ämmaaugust Püksireite oru poole aprillis 2013

Tuhala jõe org Ämmaaugust Püksireite oru poole mais 2013

Virulase karstiorg aprillis 2013

Virulase karstiorg mais 2013