Video Vasalemma karjäärist

«Eesti geoloogilised vaatamisväärsused»

«TÜ geoloogiamuuseum»

Vasalemma rifilubjakivi

13. sajandist külana märkimist leidnud Vasalemma (Wosilki) ümbrus on pälvinud geoloogide tähelepanu alates 19. sajandi keskelt, eelkõige kui omapäraseid kivistisi – tsüstiide (merikerasid) sisaldavate lubjakivide levila. Vasalemmas ja selle ümbruses paljanduvad Ordoviitsiumi-aegsed lubjakivid kohati lausa maapinnal või õhukese rohukamara all.

Geoloogidest palju varem on Vasalemma ümbruse lubjakivide väärtust hinnanud kiviraidurid ja ehitusmeistrid. Selle tunnistuseks on nii Padise klooster 14. sajandist kui ka Marienburgi loss Ida-Preisimaal, keskaegses stiilis Vasalemma mõisahoone 19. sajandi lõpust ja rida teisi ehitisi, palju hauaplaate, raidkive, karniise ja muud. Vasalemma kivimit on laialdaselt kasutatud ka tööstuses kõrge kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) sisalduse tõttu. Enne Esimest maailmasõda veeti Vasalemma lubjakivi Venemaale, Soome, Rootsi ja mujalegi.

Vasalemma kihistu (Wasalemmische Schicht) eraldas välja Eesti geoloogia rajaja, akadeemik F. Schmidt 1881. aastal. Vasalemma kihistu levib peaaegu lääne-idasuunalise umbes 40 km pikkuse kitsa vööndina Risti ja Saku vahel (joonis 1).


Joonis 1. Vasalemma kihistu paljandite ja puurprofiilide paiknemise skeem. Punktiirjoonega on tähistatud Vasalemma kihistu levila (Hints, 1990)
 
Kihistu alumine ja keskmine osa kuuluvad Keila, ülemine aga Oandu lademesse. Puursüdamike andmete põhjal on Vasalemma kihistu paksus kuni 15 m ja sellest keskmiselt 2/3 on esindatud detriitsete kuni biomorfsete lubjakividega, nn „marmoriga”. Viimast nimetust on kasutatud kivimi kristallilise ehituse ja hea poleeritavuse tõttu. Ülejäänud kolmandiku läbilõikest moodustavad mikro- ja peitkristallilised (afaniitsed) lubjakivid. Kihistu alumises osas esineb 0,1-1,0 m paksuseid savika lubjakivi kihte, mis sisaldavad mitmeid Keila lademele iseloomulikke kivistisi (käsijalgseid Estlandia, Clinambon, jt). Keila ja Oandu lademe piiri määramine Vasalemma kihistu sees on seotud suurte raskustega, sest lademete nn juhtkivististe esinemissagedus on läbilõikes on väike.

Suur, umbes 4 km2 pindalaga tegutsev karjäär asub Vasalemma asulast idas, otse teispool raudteed. Karjääris paljanduvad Ülem-Ordoviitsiumi Keila ja Oandu lademe detriit- ja rifilubjakivid, mida käsitletakse Vasalemma kihistuna (foto 1).

Foto 1. Ebakorrapärase kujuga rifid Vasalemma karjääri lõunaosas

Lubjakivides näeb umbes 454 miljonit aastat tagasi valitsenud troopilise madalmere rikkalikku elustikku. Karjääri põhjaseinas paljandub umbes 8 m paksune lasund lainjaskihilisi kuni muguljaid, lubimudast ja kivististe osistest moodustunud mudalis-detriitseid lubjakive, mis kuuluvad Keila lademe Saue kihistikku (joonis 2, foto 2). Kihistiku alumisel piiril, mis moodustab siin karjääri põhja, esinevad kivistunud lainevired. Need osutavad lubjakivide väga madalaveelistele, lainetusest mõjutatud tekketingimustele.


Joonis 2. Karjääri põhjaseina (Saue kihistik) geoloogiline läbilõige (Hints, 2004)

Foto 2. Vaade Vasalemma lubjakivikarjääri põhjaseinale, kus paljandub Saue kihistik