Eesti päevaliblikaid TÜ Zooloogiamuuseumi kogudes

© TÜ 1996

Projekti toetas Avatud Eesti Fond.

Ettevaatust - palju pilte tabeli kujul! Soovitav kiire võrguühendus.

Päevaliblikateks nimetatakse päeval lendavaid liblikaid ülemsugukondadest Papilionoidea ja Hesperioidea. Kõige olulisemaks tunnuseks päevaliblikatel on nende tundlate kuju. Tundlavars on neil sile, niitjas, võrdlemisi vähe painduv, tundlatipp aga tõlvjas või nuiakujuline. Selle tunnuse poolest erinevad nn. päevaliblikad teistest päeval lendavatest liblikatest (Zygaenidae, Castniidae, mõned liigid sugukondadest Uraniidae, Geometridae, Noctuidae).

Päevaliblikad on Eestis esindatud viie sugukonnaga (siin on kasutatud vana jaotust kuueks):

punnpealased 12 Hesperiidae punnpealased

ratsulibliklased 4 Papilionidae ratsulibliklased

põualibliklased 11 Pieridae põualibliklased

koerlibliklased 56 Nymphalidae koerlibliklased

(Satyridae silmiklased )

sinilibliklased 33 Lycaenidae sinilibliklased

 

Seega on Eestis andmeid 116 päevaliblikaliigi leiust, kuigi mõned neist on veidi kaheldava väärtusega. Paljudele neist on Eesti ka leviku piiriks. Mööda Läänemere kallast jõuavad siia liigid, kes ei talu hästi karmimaid Sise-Eesti talvesid (nurmenukuliblikas - Hamearis lucina), samal ajal on meil jääajajärgsete reliktsetena säilinud rabadel selliseid liike, kes muidu esinevad alles Kesk-Soomes ja põhjaaladel (põhja-kannikesetäpik - C.freija, norra-kannikesetäpik - C.frigga, põhja-tõmmusilmik - E.embla). Väga palju on meil aga liike, kellede areaali põhiline osa jääb hoopiski ida poole ja siit Läänemere äärest nad kaugemale läände ei ulatugi (uneliblikas - H.morpheus, väike-kannikesetäpik - C.dia, valgetähn-pajuliblikas - N.xanthomelas, niidutäpik - A.laodice, siilak-sinitiib - E.argiades).Väga paljud liigid jõuavad meil oma areaali põhjapiirile ja ei esine enam Soomes (väike lumik - L.camilla, väike-kiirgliblikas - A.ilia, väike-kannikesetäpik - C.dia, jumika-tähnikvõrkliblikas - M.phoebe, kirju-aasasilmik - C.arcania, tamme-kannustiib - S.ilicis, pruun-kuldtiib - L.tityrus, lutserni-sinitiib - G.alexis, marana-täpikpunnpea - P.serratulae, kasspunnpea - C.flocciferus).

Eesti alal esinemise järgi võib päevaliblikaid jagada tinglikult ka kolme rühma: 1) esinevad meil pidevalt kõigis arengujärkudes, 2) lendavad meile sisse peaaegu igal aastal, kuid ei talvitu meil, 3) satuvad Eestisse juhukülalistena haruharva. Esimesse rühma kuuluvad meil nii väga tavalised koerliblikas (Aglais urticae) ja lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) kui ka haruldased valgetähn-pajuliblikas

(Nymphalis xanthomelas) ja norra-kannikesetäpik (Clossiana frigga). Teist rühma esindab meil ohakaliblikas (Cynthia cardui). Kolmandasse kuuluvad aga ruuge-võiliblikas (Colias crocea), valgesilmik (Melanargia galathea), ere taevastiib (Lysandra bellargus).

Kirjandust päevaliblikate kohta:

määrajad:

 nimestikud:

levikukaardid:

T.Kesküla


Leheküljed 01.11.1996. Koostasid Tõnu Kesküla ja Mati Marits, fotod: Aivo Tamm.

 

© Zooloogiamuuseum