Väliselt sarnanevad ehmestiivalised liblikatega, kuid ehmestiivaliste tiivad pole kaetud soomustega, vaid on hoopis karvased. Sellest on nad ka omale nime saanud. Ehmestiivalistel pole ka liblikalistele väga iseloomulikku imilonti. Täiskasvanud ehmestiivalised ei toitu, nad saavad vaid vett juua. Ehmestiivalistel on üsna pikad niitjad tundlad. Nende tiivad lamavad puhkeolekus kehal katusetaoliselt. Ehmestiivalised lendavad loiult ja sugugi mitte meelsasti. Ehmestiivalisi võib leida veekogude lähedusest, nende vastsed elavad vees.
Pärast paaritumist munevad emased vette sültjad munaklombid. Munast koorunud vastsed ehitavad kohe endale süljenäärmetest erituvast niidist ja põhjas olevatest osakestest tupe ehk kambri. Sõltuvalt putuka liigist ja põhjas leiduvatest osakestest võivad kambrid olla erinevast materjalist. Materjal seotakse võrguniidiga. Kamber kaitseb õrna tagakeha. Hädaohu korral tõmbub vastne kambri sisse. Vastsed toituvad taimsest ja loomsest materjalist, suised on haukamistüüpi - neil on tugevad lõuad. Kambrist hoiab vastne kinni kahe konksja jätke abil. Areng kestab 1 aasta, põhjapoolsematel liikidel isegi 2-3 aastat. Ehmestiivaliste vastseid nimetatakse sageli “puruvanadeks”.