Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Päevaliblikate tiibade alakülg on tumedam. Kokkupandud tiibadega liblikas sarnaneb taimelehele ja jääb märkamatuks. Hämarikuliblikate hallikirjud tiivad lamavad puhkeolekus keha peal. Nemad jäävad märkamatuks, kui istuvad puude tüvedel ja taimede vartel. Vaid päevaliblikatel on tundla tipp nupuga. Liblikad toituvad õienektarist ja puumahlast, mis kändudest või koorehaavadest välja on voolanud. Imemiseks kasutavad nad imilonti, mis puhkeasendis on spiraalselt kokku keritud. Tihti käivad liblikad veekogude ja lompide ääres vett imemas, eelkõige selleks, et vajalikke mineraalaineid saada.
Liblikaliste vastsed on taimetoidulised röövikud. Röövikutel on lisaks kuuele rindmikujalale tagakehal kuni viis paari ebajalgu. Sageli on röövikud hoiatuseks eredalt värvunud või kaitsevad neid ogad ja karvad.

• tiibade põhivärv valge
• tagatiibade alakülg on soonte kohalt laialt hallikalt tolmunud
• eestiiva pikkus alla 27 mm

• tiibade põhivärv valge
• tagatiibade alakülg pole soonte kohalt hallikalt tolmunud
• eestiiva tipul väike hallikas laik
• eestiiva pikkus alla 27 mm

• eestiiva tipul suur must laik, mille serv ulatub tiiva välisserva keskkohani
• eestiiva pikkus üle 27 mm

• tiibade põhivärv kollane või kollakasvalge
• eestiib teritunud tipuga
• iga tiiva keskkohal üks punakas täpp

• ees ja tagatiivad on pruunikaspunased
• iga tiiva tipul suur silmlaik

• tiibade põhivärv pruunikaspunane
• tagatiibade tagaserval rida siniseid laike
• eestiibade eesserval vaheldumisi kollakad ja mustad laigud, tipuosas üks valge laik