Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed. Ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades, söövad lehti ja jahivad väiksemaid loomi. Mardikalised söövad tahket toitu või joovad taimemahlu. Neil on haukamissuised, mis koosnevad kolmest paarist lõugadest. Kõige suuremad on ülalõuad, mis röövtoidulistel on eriti võimsad.
Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Mardikaliste nukul on näha peale tiivaalgmete piirjoonte ka tulevase mardika jalad, tundlad ja muud kehajätked. Need paiknevad nukul vabalt. Sellist nukku nimetatakse vabanukuks. Mardikaliste vastsed võivad areneda mitu aastat. Valmikute eluiga piirdub meie kliimas tõenäoliselt vaid ühe aastaga.