Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt
kokkusurutud. Nende eesselg on sadulataoliselt
külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele
suured ja pikad tagajalad – need on hüppejalad.
Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.
Need on tiheda soonestikuga ja katavad puhkeolekus tagatiibu.
Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla
kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole
üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või
on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised
ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised.
Sihktiivalised
arenevad vaegmoondega. Vastsed on väikesed, väikeste
tiivaalgmetega.
Sihktiivalistest elavad Eestis tirtsud, ritsikad, sirtsud, kilk ja kaerasori.
Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende
keha on jässakas ja jalad on pikad. Ritsikad tunduvad
veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda nad teha pikki
hüppeid. Heli tekitamiseks hõõruvad
isased ritsikad kattetiibade alusosi teineteise vastu. Kuulmiselundid
paiknevad ritsikatel eessäärtel. Ritsikad on peamiselt röövtoidulised.
Tettigonia cantans
- heleroheline, seljal pruunikas
- tundlad pikad
- pikkus 22-34 mm
- sarnane liik: roheline lauluritsikas
Decticus verrucivorus
- eesselg lame, keskkiiluga
- värvus väga muutlik, laikudega
- tundlad pikad
- pikkus 21-45 mm
Metrioptera roeselii
- eesselja küljed üleni heleda servaga
- tundlad pikad
- pikkus 14-20 mm
- sarnane liik: harilik niiduritsikas
Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel, tundlad ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Tirtsude liike on raske eristada. Värvi järgi neid kindlaks teha pole võimalik, sest kehavärvus on väga muutlik. Hääle tekitamiseks hõõrub enamus tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised.
Chorthippus brunneus
Chorthippus biguttulus
