Vähke nimetatakse nende kehakatteks oleva tugeva kooriku tõttu ka koorikloomadeks. Vähkide lüliline keha koosneb kahest suuremast osast – pea ja rindmiku kokkukasvamisest moodustunud pearindmikust ehk eeskehast ning tagakehast. Enamusel vähkidel katab pearindmikku seljakilp. Seljakilp puudub vaid kakandilistel, aerjalgsetel ja kirpvähilistel. Vähkidele on iseloomulik veel suur jäsemete arv. Pähe kinnitub kaks paari tundlaid ja suised. Rindmikuosas on kokku viis või enam paari jalgu. Osadel vähkidel on jalad ka tagakehal. Enamus vähke on veeloomad.
Mullkakandilised on maismaaloomad. Siiski ei saa nad päris kuivas elada. Nagu nende suguvennad vees, hingavad ka mullakakandilised lõpustega. Vett on vaja tagakehal paiknevate lõpuste niisutamiseks. Seetõttu väldivad mullakakandid otsest päikesevalgust ja kuiva, varjudes kivide ja puutükkide alla. Öösel tulevad mullakakandid varjupaikadest välja ja söövad taimi. Peale toidu saavad mullakakandilised taimedest vedelikku, millega oma lõpuseid niisutada. Kakandiliste keha on selgmiselt ja kõhtmiselt kokku surutud. Neil pole vähkidele üldiselt iseloomulikku seljakilpi.
kakandid
- keha ovaalne, pealt kumer
- selja pool tugev kehakate
- kehalülid enamvähem ühesuurused
- tundlalülid pikad
- jalad keha all
- kõhtmine pool õrn
- hallikad või pruunikad
- jalgu rohkem kui 5 paari
Kirpvähilised elavad meres ja magevees. Nende kõver, veidi küürakas keha on külgedelt kokku surutud. Seetõttu lebavad nad tihti veekogude põhjas külili. Ujudes teevad kirpvähid järske hüplevaid liigutusi. Enamasti peituvad kirpvähid põhjasetetesse ja kivide vahele.
kirpvähid
- keha kõver, külgedelt kokkusurutud
- keha eesosas kaks paari tundlaid
- tagakehajalad on pöördunud üles
