Röntgenikiirgus
ja Eesti raviasutused
Kronoloogiat
(NB! Kõik kuupäevad on esitatud uue kalendri järgi)
8. nov. 1895
Würzburgi Ülikooli füüsikaprofessor Wilhelm
Conrad Röntgen avastab katoodkiiretoruga eksperimenteerides nn. X-kiirguse
(õige pea nimetatud röntgenikiirguseks, ingliskeelses
kirjanduses senini X-rays, vt lisaks J.Grünthali (Haldre)
artiklid [1,2,3])
21. jaan. 1896
Röntgeni avastuse esmakordne publitseerimine Eestis Tallinna
ajalehes "Valgus" .
(31. jaan. 1896 ajalehes "Postimees").
Esitatakse lühidalt W.C.Röntgeni elulugu, kirjeldatakse uue kiirguse
saamise katseid ja kiirguse omadusi. Samuti märgitakse, et teadlased
loodavad avastust edukalt kasutada arstiteaduses, eriti siseelundite haiguste
diagnoosimisel.
Jaanuari lõpp
- veebruari algus 1896
Esimesed katsed X-kiirtega Eestis Tartu Ülikoolis
(TÜ). Sellest teatab "Postimees"
järgmist (keeleliselt muutmata): "Katsetel, mis hiljuti Jurjewi
ülikooli füsikalises kabinetis katodi valgusega ära tehti,
kestis hästi selge pildi valmistamine inimese käest kõige
vähemalt pool tundi ning kulus sääl juures nii palju
elektri võimu ära kui palju teda selle aja sees väikene dünamomasin,
mida 2½ hobuse jõuline gaasimootor käima ajab, oleks võinud
sünnitada"].
Katseid tegid TÜ füüsikaprofessor A.Sadovski ja tema assistent
M.Kossats`(K.Villako[4]) .
13. veeb. 1896
Esimene teaduslik ettekanne Röntgeni avastuse tutvustamiseks Eestis
TÜ sisehaiguste professori K.Dehio poolt Tartu Looduseuurijate Seltsi
aastakoosolekul. Professor demonstreeris samas ka röntgenikiirte saamist,
kuid ülesvõtteid tal ei õnnestunud teha, sest vooluallikas
- patarei - osutus liiga nõrgaks. Ettekannet illustreerisid seepärast
ainult assistent M.Kossats`i varem tehtud röntgeniülesvõtted
(K.Villako[4]) .
Märts 1896
Teade röntgenikiirguse esmakordsest kasutamisest arstiteaduslikul
otstarbel Eestis: füüsikud tegid ühe noormehe kümne
aasta vanuse kuuliarmiga käest röntgenogrammi - näha oli kuul
1. ja 2. kämblaluu vahel. Kuuldavasti müüdi hiljem seda pilti
suveniirina ajalehekontoris ja kohalikes raamatukauplustes ["Postimees",K.Villako[4]].
12. apr. 1896
Tallinnas võetakse kasutusele eriaparatuur röntgenikiirte
tekitamiseks (Tallinna koolidirektor magister W.Peterseni tellimusel Berliinist).
Katsete käigust andis W.Petersen ise ülevaate 13. aprillil ilmunud
ajalehes "Revalsche Zeitung". Selle seadmestiku lubas W.Petersen
kinkida reaalkoolile tingimusel, et ka Tallinna arstid võiksid seda
haigete uurimisel kasutada.
On üsna tõenäoline, et vähemalt üksikjuhtudel arstid
pakutud võimalust siiski kasutasid. Seega algas röntgenikiirte
rakendamine haigete uurimiseks Eesti kahes suuremas keskuses - Tartus ja Tallinnas
- ainult mõni nädal hiljem kui mujal maailmas (K.Villako[4]).
Mai 1897
Suuremas ulatuses teostati röntgenoloogilisi uurimusi Tartus
seoses sõjaväerongi õnnetusega 13. mail Puka jaama ligidal
Tartu - Valga raudteeliinil. Vagunirusude alt päästeti umbes sada
inimest, kellest 47 oli raskesti vigastatud. Viimased paigutati ravile ülikooli
haavakliinikusse Toomel. Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemiast
komandeeriti Tartusse füüsika kateedri assistent N.Georgijevski
koos spetsiaalse meditsiiniotstarbeline röntgeniaparaadiga. Ta jõudis
kohale 15. mail. Röntgeniaparaat paigutati kirurgiakliinikusse, elektrivoolu
saadi kiiresti rajatud juhtmestiku kaudu ülikooli peahoonest. Peale N.
Georgijevski juhtisid haigete röntgenoloogilist uurimist veel professor
A.Sadovski ja assistent M. Kossats`. See röntgeniaparaat töötas
Tartus juuni alguseni ja viidi Peterburi tagasi, kui N. Georgijevski komandeering
lõppes.
(K.Villako[4], kus autor viitab teosele "Materialy
po istorij rentgenologij v SSSR".M.1948),
[teade "Postimehes"]
Mai 1897
Rajatakse esimene täieliku sisustusega röntgenikabinet;
esmakordselt mainitakse võimalust teha tasulisi röntgenuuringuid
["Revalsche Zeitung"]
W. Hirschmanni poolt Berliinis toodetud aparatuuri ostab Tallinna fotograaf
Bernhard Lais, kel oli varasem kogemus röntgenikiirte rakendamise alal
koostöös W.Peterseniga. Seda aparatuuri on kirjeldatud kui tolle
aja moodsaimat Vene impeeriumis, võimaldades teha nii läbivalgustusi
kui ka ülesvõtteid, kusjuures läbivalgustusekraani suurus
oli 30x40 cm. Ülesvõtete tegemisel olid ekspositsiooniajad poolest
minutist kuni veerand tunnini - selle aja pidi uuritav kannatlikult paigal
püsima.
Ajalehes "Revalsche Zeitung" ilmub arst R. Wistinghauseni artikkel
röntgenikiirte kasutamisest ja tähtsusest haiguste avastamisel,
sisaldades tänapäevani püsima jäänud seisukohti (K.Villako[4]).
24. veeb. 1899
Esimene kirjalik teade röntgenikiirgusega läbivalgustuse
kohta kliinikusisestes haiguslugudes, kus rindkere läbivalgustuse
tulemusena on kirjas: "Teostatud läbivalgustus: märgatav on
südame ja põrna näidatud kõrvalenihe." (Rentgenoskopirovan:
zametno ukazannoje peremechtchenie serdza i selezenki) . Nii sel kui järgnevatel
aastatel tehti läbivalgustusi siiski veel üsna harva.
(K.Kõrge [5] )
9. jaan. kuni 1. märts 1899
(haigusloos märgitud haige haiglas viibimise aeg, röntgenuuringu
juures kuupäeva pole)
Esimene sõltumatu radioloogiline diagnoos patsiendi haigusloos:
"Kahel korral on tehtud läbivalgustus: selgelt näha põrna
suurenemine (Rentgenoskopirovan dwazchdy: zametno javnoje uvelichenije selezenki)."
(Märkus leitud dr. Nils B. Sachrise poolt Karl Titeri (Tartu maakond)
haigusloost, dr. Sachrise kommentaar: "Esimesed radioloogid pidid omama
kas väga täiuslikku aparatuuri ja kulli silmi, või head fantaasiat
- olen näinud mittekontrastitud põrna vaid õige harva !!"
)
1906
Ostetakse esimene vabrikutootena valminud spetsiaalne meditsiiniotstarbeline
röntgeniaparaat Reiniger, Gebbert&Schall "Ideal". [Teade:
dr. Nils B. Sachris]
Märts 1909
Esimene haigusloos dokumenteeritud
röntgenravi seanss lümfaatilise leukeemiaga patsiendil. (K.Kõrge
[5] ).
Aprill 1914
Esimene mao läbivalgustus, kus kontrastainena kasutatud
bismutym subnitricum oli lisatud mannapudrule (baariumi hakati
sel eesmärgil kasutama 1917. aastal). Tol ajal kasutati läbivalgustust
mao ja siseelundite haiguste diagnoosimisel siiski väga harva (K.Kõrge
[5] ).
1921
Esimesed radiograafiakursused arstidele (17
osavõtjat Tartust, 1 Tallinnast)
["Eesti Arst" (1922)]
Esimene teadaolev teaduspublikatsioon röntgenravikuurist ja selle
tulemustest - dr. A. Prikul, "Über die Behandlung der Actinomycose
mit Röntgenstrahlen" ajakirjas "Deutche Zeitschr. f. Chirurgie"
Bd. 166 H 5/6 1921. ["Eesti Arst" (1922)]
Paraku, nagu tol ajal röntgenteraapias kahjuks tihti juhtus - esitatud
järeldused osutusid ennatlikeks ja ravialune patsient pidi naasma haiglasse
pooleteise aasta pärast sama diagnoosiga. Kuigi töö tehti Eestis,
kujunes dr. A. Prikul'ist hiljem Läti radioloogia "Grand Old Man",
kes on võrreldav dr. J. Grünthal-Haldrega Eestis.
Esmakordselt on meditsiiniaparatuuri näitusele pandud röntgeniseadmed
: eksponaatideks olid Watt AG Elektrische Glühlampen-Fabrik (Berlin)
röntgenitorud. ["Eesti Arst" 1938, 1]
10. jaan. 1922
Eesti esimene dokumenteeritud edukas kiiritusravi seanss äsjarajatud
TÜ naistekliiniku röntgeniosakonnas patsiendil, kel oli diagnoositud
emaka healoomune kasvaja [[6],[7], Eesti Arst"
1924, 1, lk. 4] . Sellest aastast loetaksegi Tartu Ülikooli juures röntgensüvaravi
algust. Röntgenravile naistekliinikus pani aluse hilisem kõrva-nina-kurguarst
Ernst Saaberg-Saareste.
1926. aastast töötas samas radioloogina Jüri Grünthal-Haldre
, kes 1931. aastal kaitses doktoridissertatsiooni röntgenoloogia alal
ja hakkas alates 1932. aasta sügisemestrist õpetama radioloogiakursust
tulevastele arstidele (vt Röntgenikiired meditsiinis).
1927
Olulise murrangu algus röntgendiagnostika kvaliteedi alal seoses
röntgenoloog F. Kienasti tööleasumisega TÜ sisehaiguste
kliinikusse ja uue röntgeniaparatuuri (1928. aastal selle aja moodsaim)
muretsemisega. Aastal 1929 diagnoositakse juba maohaavandeid, teostatakse
retrograadset püelograafiat, tehakse hambaülesvõtteid jne.
(K.Kõrge [5] ).
Pärast Saksamaa visiiti
(1927) projekteeris ülikooli elektrotehnik J. Kersna-Muuga (koos radioloog
J. Grünthal-Haldrega) mitmeid (järgnevatel aastatel kokku 7 või
enam) terapeutilisi ja diagnostilisi, statsionaarseid ja mobiilseid röntgeniseadmeid.
Materjalide muretsemine, aparaatide ehitus ja ülesseadmine - see kõik
võttis aega, kuid 1929 sügissemestril oldi nii kaugel, et võidi
kasutada esimest omavalmistatud moodsat röntgenõõnesravi
õlitransformaatoraparaati [6].
Need seadmed töötasid suurepäraselt ja paigaldati ülikooli
haiglatesse ja ka mõnda maakonnahaiglasse.
Kiirituse ühikuna võetakse Eesti teaduskirjanduses kasutusele
röntgen (R).
[Ajakirjast "Eesti Arst" 1926]
Naha kiiritus röntgenteraapias oli tavaliselt 100...200 R. Enne seda
olid kiirituse ühikutena kasutusel H (Holzknecht) ja SUD. Naha erüteemdoos
(skin erythema unit ehk Skin Unit Dose - SUD) oli ligikaudu 13 H. Ekspositsiooni
1 SUD näide Eestist tol ajal: toru pinge 180 kV, vool 4 mA, filtratsioon
0.8 mm Cu, FOD 0.25 m, säritus 25 min; s.t. 3000 mAs pingel 180 kV ja
kaugusel 25 cm !!
[Andmed dr. Grünthal-Haldre dissertatsioonist (1931)]
Eesti esimene eksperimentaalne uurimus röntgenikiirguse tekitatud
kahjustuste olemusest ja biokeemilistest muutustest inimorganismi kudedes
(dr. A.Tamme dissertatsioon).
[Teade ajakirjas "Eesti Arst" 1928]
1931
Algavad esimesed regulaarsed loengud radioloogiast Tartu Ülikooli
arstiteaduse üliõpilastele (1 tund nädalas). Hiljem:
1938 2 tundi nädalas
1940 4 tundi nädalas
1932
Esimene statsionaarne röntgeniaparatuur ja komplekt kiirguskaitseseadmeid
meditsiinitehnika näitusel.
["Eesti Arst" 1938, nr. 1]
Näitusele esitas J. Kersna-Muuga ühe statsionaarse ja ühe mobiilse
diagnostilise röntgeniseadme, samuti ka kiirguskaitseseadmeid.
1936
Röntgenoloog Friedrich Kienasti publikatsioon ajakirjas "Eesti
Arst" nn. Scheineri tinaketta kasutamisest katsevahendina röntgenifilmi
kvaliteedi hindamisel - esimesed katsed röntgenprotseduuride kvaliteeditagamise
(QA) alal Eesti haiglates [8]. Artikli sissejuhatuses
rõhutab autor muuseas: "Füüsikalis-matemaatilise mõttekäigu
valdamiseta ei saa keegi olla meistriks röntgeniriigis."
30-ndate aastate statistikat
:
Igal maakonnal (kokku 10) oli vähemalt üks maakonnahaigla. Kokku
oli 51 haiglat, neist 9 riiklikku, 22 munitsipaal-(k.a. maakonna) ja 20 erahaiglat.
Osutatavate teenuste hinnakirja põhjal võib arvestada, et 3
riiklikku ja 7 (maakonna) munitsipaalhaiglat omasid röntgeniaparatuuri,
teistel neid kas ei olnud või puuduvad selle kohta andmed. Röntgeniseadmed
olid olemas ka 7 või enamal ülikooli haigla kliinikul ja 2 sanatooriumil.
Seega oli Eestis röntgeniaparaatidega varustatud raviasutusi 19 või
rohkem.
1938
Paigaldatakse esimene tervikuna Eestis valmistatud õõnesisese
röntgenravi aparaat (tehnik R.Sibold).
[Teade: dr. V.Viirsalu]
1938
Arstide Nõukogule esitatakse esimene kiirguskaitseseaduse eelnõu.
[Teade ajakirjas "Eesti Arst" 1938]
Pole teada, kas see seaduseelnõu ka parlamendis vastu võeti.
1947
Esimesed kursused röntgenlaborantidele/ õdedele. [Dr.
V.Viirsalu teade, E.Haldre mälestustest]
1947
Asutatakse esimene ametlik kiirguskaitse ja -järelevalve institutsioon
- Vabariiklik Tartu Röntgenijaam.
-------------
Siin on pikaajaline tühik. Kindlasti mahub siia veel midagi olulist,
mis on säilinud kaasaegsete mälestustes või hiljuti lahkunute
ülestähendustes. Näiteks esimene fotofluorograafiaseade (fluorograaf).
Arvatavasti ka esimene tava-tomograafiaseadmega röntgeniaparaat
-------------
1958
Odelca-kaamera (nõguspeegelkaamera, 60x60
mm) kasutuselevõtmine rindkere ülesvõteteks.
1970
Elektronoptilise muunduriga aparaat TuR 700
(Dresden) paigaldatakse Toome Sisekliinikusse Tartus.
1975
Sisustatakse esimene angiograafialaboratoorium.
Paigaldatakse esimene elektronoptilise muunduriga ja TV-seadmega fluoroskoopiaseade
ja kinofilmi-fluorograafiaseade. Baasaparaadiks on Siemensi generaatorseade
"Tridoros 5S" ja Siemens-Elema uuringulaud "Koordinat Z",
lisaks muundur "Sirecon Duplex 24/17" ja televisiooniseade "Videomed
II". Paigaldatakse esimene meditsiinilise röntgenifilmi automaattöötlusseade:
De Oulde Delft "Combilabor CMB-A-3" röntgenikinofilmi jaoks.
1976
Paigaldatakse esimene röntgenifilmi automaattöötlusseade:
Pentacon EAR 301 (DDR).
-------------
Siia ajavahemikku kuuluvad esimesed röntgeniülesvõtted filmiasendajaile
(seleenplaadile tehtavad ülesvõtted aparaadiga "ERGA",
nn. tahmapildid ).
--------------
1984
Paigaldatakse esimesed röntgenkompuutertomograafid: Technicare
"Deltascan 100" - neuroloogiline tomograaf, Tartu Ülikooli
haiglasse; Pfizer/Medicor Äcta 150" - kogu keha tomograaf, Mustamäe
haiglasse Tallinnas.
1994
Paigaldatakse esimene digitaalkujutismäluga tavaröntgeniseade:
op-ruumi C-statiiviga aparaat Philipsilt.
1995
Paigaldatakse esimene digitaalkujutise registreerimise ja salvestusega
röntgendiagnostiline aparatuur: Angiograafiline aparatuur Siemens
"Multistar T.O.P."; Angiograafiline aparatuur Philips "Poly-C"
generaatoriga "Optims M200".
1995
Esimesed QA (kvaliteeditagamise) ja kiirguskaitse kursused diagnostilise
radioloogia alal - korraldajateks EC, IAEA, Finnish Centre of Radiation
Protection ja Tallinna Keskhaigla radioloogiaosakond.
1995
Eesti Radioloogide Ühing võtab suuna fotofluorograafia
järk-järgulisele asendamisele tavaülesvõtetega
ja röntgeniläbivalgustuste arvu piiramisele.
1997
Esimene digitaalsetel filmiasendajatel töötav radioloogiaosakond
Tallinna Mustamäe Haiglas
(nn. Fuji plaat - salvestusluminofoorplaat ja selle lisaseadmed)
Kirjandust:
1. J. Grünthal (Haldre): Mõningaid märkmeid röntgenoloogia
arengust. Eesti Arst, 1932, XI, 1, 1-10.
2. J.Haldre: Wilhelm Conrad Röntgen. Eesti Arst, 1, XV,1936,1-7.
3. J.Haldre : Nelikümmend aastat röntgenikiiri, Eesti Arst, 1936,XV,
1, 8-14.
4. K.Villako: Esimesed sammud röntgenoloogia alal Eestis. Nõukogude
Eesti Tervishoid, 1965, 1, 63-65.
5. K.H.Kõrge, TÜ Toimetised, vihik 191, 1966, lk. 303-317
6. J. Grünthal (Haldre): Tartu Ülikooli naistekliiniku röntgeni-
osakond. Eesti Arst, 1932, XI, 1, 10-18.
7. 3. J.Haldre : Röntgenikabinetid Tartu ülikoolis, Eesti Arst,
1936,XV, 1, 15-21..
8. F.Kienast: Millest võib tunda head röntgenifilmi ja missugust
filmi peab ostma? Eesti Arst, 1936,1, 38-46.
9. TÜ Toimetised, Vihik 965: " 1985-1995 -The Century of X-Rays".
Tartu 1993.
10. Röntgenikiired 100. Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum, Tartu, 1995.
1) "Röntgenikiirte avastamine"
2) "Röntgenikiired meditsiinis"
Ülaltoodud kronoloogia koostamisel on abiks olnud prof. Kaljo Villako, dr. Nils B. Sachris, hr. Siim Aid.
Kõik täiendused, parandused, kommentaarid on teretulnud: kalle
ut.ee
Viimati muudetud: 15. sept. 1997
)
)
)
)
)
