Alfa-, beeta- ja gammakiirgus:

Alfa- ja beetakiirgus on osakeste vood. Nad eralduvad aatomituumast ja neil on suur kiims ja energia.

Alfa-osake koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist. Ta on suurem ja raskem kui beeta-osake ja liigub aeglasemalt. Suuruse ja aegluse tõttu ei suuda ta liikuda kuigi sügavale aine sisse. Isegi paberileht on talle läbimatu tõke, rääkimata inimese nahast.

Alfakiirgus on ohtlik, kui alfakiirgust kiirgavad tuumad satuvad meid katvast nahast moodustatud kaitsebarjääri taha koos söögi või sissehingatava õhuga.

Alfa- ja beetakiirgust on küllalt kerge summutada väliste barjääridega, gammakiirgusel on aga suur läbistamisvõime.

Beeta-osakesed on elektronid, needsamad, mis elektrijuhtmetes aeglasemalt liikudes meile suureks abiks on. Beeta-osakesed on alfa-osakestest kiiremad ja läbistamisvõimelisemad. Osa beetaosakesi «löövad läbi» ka nahast, aga ohtlikum on, kui beeta-osakesi kiirgav aine satub organismi.

Gammakiirgus ei ole elektrilaenguga osakeste kiirgus. Seda võib kujutada pisikese energiapakikesena, mis tuumast välja lendab. Ta on samas ka elektromagnetiline laineliikumine.

Gammakiirgus on väga hea läbistusvõimega ja ulatub kaugele. Välise gamma-kiirguse eest on raskem kaitset leida kui teiste ioniseerivate kiirguste eest. Gammakiirguse summutamiseks kasutatakse paksu betoonseina, terase- või seatinakihti vöi püütakse olla kiirgusallikast võimalikult kaugel.