CECT




15. märts – IDENTITEET JA KEHALISED PRAKTIKAD KULTUURIS (Tartu)

Toimumise aeg: 14:15–18:00
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Esinejad/korraldajad: Anne Kull, Ain Riistan, Roland Karo (religiooniuuringud); Aimar Ventsel, Ester Võsu (etnoloogia); Ergo-Hart Västrik, Kristel Kivari (folkloristika)

Üldist ja...

Inimkond on ühtaegu globaliseerunud ja fragmenteerunud. Kuigi multi-kulti on sõimusõna paljude jaoks, siis heterogeensus on palja silmaga nähtav ja seda ei ole võimalik kinni katta suurte ideedega (ühest rahvast, ühest religioonist, ühest haridusest, ühest maast): mitmesugused kehalised praktikad söömisest ja riietumisest tervendamise ja argikäitumise (ka seksuaalsuse) globaalsete mustriteni osutavad, et kultuurilise, sotsiaalse ja poliitilise identiteediloomega tegeletakse nii üksikisikute kui riikide tasandil (mainekujundus!). Kas tegemist on tegeliku manifesteerumisega või vastupidi, tõelise varjamisega? Kui püsivad saavad olla identiteedid? Kuidas rituaalid otseselt ja kaudselt loovad uusi identiteete? Miks söömine ja toit on nõnda olulised identiteediloomes ja hoidmises? Millal on identiteedi ehituskiviks teadus, millal religioon, millal mõlemad? Millal ja millistel asjaoludel on muutus trauma, ja millal tullakse kriisist välja uue ja energilisema identiteediga? Millist rolli mängivad identiteedi juures tajutavad erinevused staatuses, võimus, õnnes jmt., kuidas need erinevused seostuvad materiaalsete ja kehaliste huvide ja hüvedega? Bioloogilised müstifikatsioonid (päritolu, veri, DNA), valitud sugulussuhted toidu, vajaduse ja rituaalide abil (piimavennad/õed, eriti araabia maades; ”sugulaseks tegemine” indiaanlaste juures). Kus paikneb mina-teadvus, meie-tunne, maailma-mudeldamine?

Toit ja mälu.
Kui ükski meie paljudest sotsiaalsuse reproduktsiooni viisidest ei ole “loomulik”, siis kuidas me kinnistume oma konkreetsete üksteisega suhtlemise viiside külge (nii eetilised kui ka sotsioloogilised aspektid)? Söömine ja mäletamine on seotud nii religioonides kui ka sekulaarsetes traditsioonides.

Toit ja teadus.
Hiljemalt 18. sajandi algusest peale on toitumist käsitletud teaduse ja tehnoloogia kontekstis (keha kui masin). Spetsiaalsed dieedid, teaduslikult „tõestatud“ söömine terviseks, GM-d jne.

Toit ja identiteet.
Religioossed ja kultuurilised piirangud ja eelistused, toit kui identiteedimarker, meie ja nemad eristaja. Maailmaköök ja koduköök.

Asjade sümboolne väärtus identiteedi konstrueerimisel: nt identiteeti loov riietus sisaldab endas ka käitumisprogrammi, nii esteetikat kui eetikat. Identiteeti loovad asjad ei ole ainult või peamiselt mõtlemisega, arutlemisega, apoloogiatega seotud, vaid ka kehaliste praktikatega, psühholoogiliste mehhanismidega, toimimisviisidega, suhetega ühiskonnas. „Asjade“ loomine ja kasutamine religioonis või kultuuris, ka siis, kui need on „pühad asjad“, ei tähenda ilmtingimata neist ühtmoodi arusaamist ega ka nende ühtmoodi kasutamist. Mõnikord asjade pühadus toob kaasa nende hävitamise (nt ohvrina põletamine või rituaalsete toitude söömine). Religioosses kontekstis koondavad asjad endasse ja enda ümber kompleksseid ajaloolisi, sotsiaalseid, looduslikke, psühholoogilisi, emotsionaalseid jm faktoreid ja mõisteid. Pühadus, mis leiab väljenduse asjades, saab presentseks ning ei ole kadudeta tõlgitav mingisse teise väljendusvormi. Teise kultuuri, teise religiooni pühad asjad ei eristu ignorantsele kõrvaltvaatajale tavaliselt enne, kui ta on teadlikuks saanud nende asjade käitlemist või kasutamist normeerivatest reeglitest.

Me kõik jääme haigeks, varem või hiljem, ja päris kindlasti sureme. Religioon ja tervis (nii füüsiline kui ka vaimne) on seotud paljudel otsestel ja kaudsetel viisidel. Ka tänapäevased new age’i tervistamised nõuavad enamasti kõigepealt maailmavaate kohandamist konkreetse tervistaja vaadetele vastavaks. Muistne mikro- ja makrokosmose vastavus üksteisele elab edasi nii rahvameditsiinis kui ka uuel moel mures keskkonna ja tervise seoste pärast.

... üksikuid

AIMAR VENTSEL
"Kehalisus ja identiteet Ida-Saksamaa pungis"
Ida-Saksamaa punk on valdavalt töölisnoorte subkultuur. Oma ettekandes ma käsitlen seda, kuidas töölisklassi kujutelmad "kõvast mehest" on adapteeritud punki ja kuidas see kajastub füüsilistes tegevustes. Samuti tuleb jutuks, kuidas keha ja ettekujutust soorollidest kasutatakse punkkultuuris, et demonstreerida subversiivset hoiakut kodanliku mainstreamkultuuri suunas.

AIN RIISTAN
”Toidust ja religioossest identiteedist”
Ettekandes vaadeldakse N. T. Wrighti maailmavaadete analüüsi mudelile tuginedes, kuidas suhtumine toitu võib teatud juhtudel määratleda religioossete kogukondade identiteeti. Sümbolina suhestub toit seejuures nii usukogukonna kesksete narratiivide ja praktikatega, kui ka määratleb identiteedimarkerina piirid seesolijate ja väljasseisjate vahel.

ROLAND KARO/KRISTEL KIVARI
”Kehamaailm”
Oma esitluses läheneme me seminari üldteemale – Keha ja identiteet – märksõna “tervis” kaudu. Keskmise õhtumaalase mina (identiteet) on küllaltki olulisel määral defineeritud keha kaudu (nt kui mu keha vaevleb palavikus, siis ma ütlen, et ma olen haige). See seos omandab huvitava värvingu, kui tuletame meelde, et ladina sõna terve olemise kohta on salveo. Tegemist on sõnaga, mis haarab nii füüsilist tervist kui ka religioosset-spirituaalset päästet (vrd ld salvatio). Selles valguses on haigus teatav “dissonants,” olukord, kus miski eraldab-lahutab inimese harmoonia (“päästetud” – meenutage paradiisiaia maolugu!) seisundist. Nii tähendab haigusest tervenemine (olgu siis tegu puhtfüüsilistest vaevustest vabanemise või spirituaalse “ärkamisega”) harmoonilise seisundi taastamist. Uurime, kuidas see kontseptsioon avaldub ühelt poolt kaasaegsete imetervenemise lugude kontekstis ja teiselt poolt müstilis-ekstaatiliste teisenenud teadvusseisundite kontekstis. Läbi vastavate lugude ilmneb, et sarnaselt tuntud religioossele printsiibile nagu ülal, nõnda ka all (kujutlus, et n-ö teispoolses maailmas on elu korraldatud sarnaselt sellele, mida me näeme siinpoolses maailmas) näib kehtivat ka printsiip nagu väljas, nõnda ka sees (manipuleerides [maagiliselt?] välisreaalsust püütakse esile kutsuda muutusi seesmises ja ümberpöördult). Keha, keskkonna ja identiteedi põhjalik läbipõimitus on tegelikult ilmne juba ka rahvapärases ütluses oled see, mida sa sööd. Meie analüüs osutab, et see ütlus on palju enamat kui üksnes tabav metafoor.

ERGO-HART VÄSTRIK/ESTER VÕSU
"Vadjaluse (taas)loomine: materiaalsus muuseumis vs performatiivsus külapühal"
Ettekandes vaadeldakse vadja identiteedi ja pärandi esitamist (loomist ja etendamist) 21. sajandi alguskümnendil Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis. Võrdlevalt vaadeldakse kohalike entusiastide loodud Vadja Muuseumi ja sama rühma algatatud Luutsa külapüha tähistamise traditsiooni. Mõlemad institutsioonid on vadja identiteedi (taas)loomise ja kinnitamise teenistuses, kuid kasutavad selleks mõnevõrra erinevaid strateegiaid. Arutleme selle üle, kuidas ja miks on olnud kehalisust, etenduslikku ja kulinaarset kombineeriv külapüha praeguse Venemaa tõelust arvestades jätkusuutlikum, kui materiaalsusele ja asjadele keskenduv muuseum.

Soovitatav kirjandus:

Barthes, Roland 1997. Toward Psychosociology of Contemporary Food Consumption. – Food and Culture. A Reader. Routledge: London, pp. 20-27. (Google Books)

Davis, Lennard J.; Morris, David B. 2007. Biocultures Manifesto. New Literary History, 2007, 38: 411–418.

Douglas, Mary 2002 (1966). The Abominations of Leviticus. - Purity and Danger: An Analysis of Concepts of Pollution and Taboo. London, New York: Routledge.

Leeds-Hurvitz, Wendy 1993. Food as Sign and Code. - Semiotics and communication: signs, codes, cultures. Lawrence Erlbaum Associated, Inc.: New Jersey, pp. 83-103. (Google Books)


19. aprill – KUIDAS MEEDIUMID VAHENDAVAD JA SÄILITAVAD ASJU (Tartu)

Toimumise aeg: 14:15–18:00
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Esinejad/korraldajad: Peeter Torop, Katre Pärn, Kaie Kotov (semiootika); Roosmarii Kurvits, Aune Unt, Halliki Harro-Loit (kultuurikommunikatsiooni uuringud)

Kultuurisemiootika üheks lähtekohaks on arusaam kultuurist kui inimkogemuse korrastajast, inimest ümbritseva maailma struktureerijast. Selle korrastuse aluseks on tõik, et kõik meie kogemused on vahendatud – meelte, märkide, ideoloogiliste süsteemide ja muude semiootiliste artefaktide poolt. Need vahendavad struktuurid – modelleerivad süsteemid – kannavad oma struktuurse korrastuse kogetavale maailmale edasi, muutes arusaamatu, kaootilise ja juhusliku “loodusliku” maailma korrastatud, tähenduslikuks ja mõistetavaks “kultuurseks” maailmaks. Nii on üheks võtmeküsimuseks olnud just see, mil määral ja millist mõju need modelleerivad süsteemid vahendatavale maailmale avaldavad ning kuidas seda vahendavate struktuuride mõju maailma kirjeldamisel arvesse võtta.

Kultuuri kui mittepäriliku mälu toimimisel on meediumitel kui informatsiooni talletajatel ja edastajatel keskne roll. Ent informatsiooni vahendamise ja talletamise kõrval on meediumite sama oluliseks rolliks ka info struktureerimine, korrastatud maailmakogemuse pakkumine. Seejuures on see korrastus saavutatud eri tasandite sünteesina või erinevate modelleerivate süsteemide koostoimena, kus rolli mängivad nii meediumi enda materiaalsed parameetrid, tekstiformaadid kui maailmamudelid, mille nad endale loonud on või mille sees nad funktsioneerivad. Kultuuri ja kultuurimälu uurimisel tuleks seega ühtaegu arvesse võtta nii seda, mis asju kultuur vahendab, kui ka seda, millisel moel ja millist mõju kultuuri poolt kasutatavad modelleerivad süsteemid nendele asjadele avaldavad ning millist kultuuri- ja maailmakogemust nad pakuvad.

Seekordse teoreetilise seminari eesmärgiks ongi uurida erinevate meediumite formaalseid ja materiaalseid aspekte ning viise, kuidas nad meie maailmakogemust korrastavad, vaadeldes, mida ja kuidas eri meediumite ja meediaformaatide kaudu vahendatakse, kuidas meediumid edastatavat informatsiooni korrastavad ning kuidas kultuur kasutab neid asjade kultuurimälus hoidmiseks või unustamiseks.

Seminaris proovitakse lõimida kultuurikommunikatsiooni uurimisrühma empiiriliste uurimuste tulemused semiootiliste arusaamadega märgi- ja kultuurisüsteemide rollist vahendajatena ning nende mõjust vahendatule.

Kultuurikommunikatsiooni uurimisrühm:
ROSMARII KURVITS:
ajalehtede välimus: ajaleht kui artefakt
[kuidas on muutunud representeerimistavad lehekülje ülesehitamisel, kuidas see mõjutab lugejat, lugemist]
AUNE UNT: dokumentaalfilm
[dokkaadrite kontekstualiseerimine eri aegadel]
HALLIKI HARRO-LOIT:
unustatud asjad unustatud uudistes
[kuidas uudised asju vahendavad]

Semiootika uurimisrühm:
KATRE PÄRN
: vahendamise semiootika
[mis on semiootiline vahendamine ja vahendatuse mõju kultuuriprotsessides]
PEERER TOROP, KAIE KOTOV
: diskussioon

Soovitatav kirjandus:

Lotman, Juri ja Boris Uspensky 1978. On the Semiotic Mechanisms of Culture. – New Literary History, Vol. 9, No. 2, lk 211-232.

Mulder, Arjen 2006. Media. – Theory Culture Society, Vol 23 (2-3): 289-306.

Ipsen, Guido 2006. Signs Mediating the Media: Decoding Multiple Transmissions. Rmt: Veronika Azarova (toim. ) Semiotics, Image and Narration, EFSS’ 2006, Vol XII. Sofia: New Bulgarian University.

Bolter, Jay David ja Richard Grusin 1999. Immediacy, Hypermediacy, and Remediation. Rmt: Remediation. Understanding New Media. Cambridge: MIT Press, lk 20-50.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


3. mail – ASJAD, IDENTITEEDID, LOOD JA VASTASMÕJUD (Tartu)

Toimumise aeg: 14:15 – 18:00
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Esinejad/korraldajad: Madis Arukask, Tiiu Jaago, Elo-Hanna Seljamaa, Pihla Siim (folkloristika); Aida Hatšaturjan, Raili Nugin (nüüdiskultuur); Kirsti Jõesalu (etnoloogia); Katrin Kello (kultuurikommunikatsioon)

Seekordne teoreetiline seminar jätkab materiaalsetele objektidele omistatud sümboolsete tähenduste ning identiteediloome seoste uurimist, keskendudes identiteetide materiaalsusele ja narratiivsusele, inimese ja eseme suhtele ning asjade rollile kuvandite loomises.

Materiaalseid objekte iseloomustav vormi stabiilsus võimaldab kasutada neid ühenduslülide loomiseks erinevate aegade, kohtade, inimeste ja nähtuste vahel ning aitab luua ja kogeda järjepidevust, mis on üks identiteedi osiseid. Asjad toimivad mälu pidepunktidena ning nende kohta räägitud lood annavad kõnelejale võimaluse oma identiteete kinnitada ja (taas)luua. Samuti võivad materiaalsed objektid saada mahavaikitud sündmuste, kogemuste ja isikute tunnistajateks, toimides kanalitena, mis lubavad suhelda tabuks peetud teemadel.

Esemete püsiv aineline vorm loob mulje tähenduste püsivusest ning sageli ka esemete kasutajate ühtsusest ja ühetaolisusest. Viimast asjaolu kasutataksegi teadlikult erinevates rituaalides ja sümboolsetes toimingutes kollektiivse identiteedi loomiseks: esemetest saavad rühma liikmete jaoks kultuurilise, etnilise, poliitilise ja/või sotsiaalse identiteedi tähised. Mõnikord võib teatud esemega seotud praktikast ja selle valdamisest saada shibbolet, proovikivi või mehhanism, mille abil kontrollitakse kogukonna piire ning tugevdatakse sisemist ühtsust.

Samas on sümbolid kui võrdkujud loomu poolest ambivalentsed ning avatud erinevatele tõlgendustele. Kogukonna liikmete arusaamad objekti tähendusest ei pruugi kattuda väljaspoolsete hinnangutega ja vastupidi: materiaalsete objektidega markeeritud kollektiivne üksmeel osutub lähemal vaatlusel petlikuks, varjates sisemisi lahkhelisid ja seisukohtade paljusust. Isegi kui objekti materiaalne vorm püsib ajas muutumatuna, erinevad ja muutuvad selle tähendused, sest muutuvad ja erinevad objekti kasutamise viisid ja tõlgendused ning samuti neile kasutustele ja tõlgendustele väljastpoolt antavad tähendused ja tõlgendused.

Madis Arukask (folkloristika) – diskussant

Aida Hatšaturjan (nüüdiskultuur) – „Asja(de) representeerimine elulugudes“

Tiiu Jaago ja Pihla Siim (folkloristika) – „Lood ja asjad“

Katrin Kello (kultuurikommunikatsioon) – „Asjad ajalooõpetuse kuvandites“

Raili Nugin (nüüdiskultuur) ja Kirsti Jõesalu (etnoloogia) – „Asjade maailm 1970. aastatel sündinute biograafiates: kujuteldavad ja reaalsed esemed“

Elo-Hanna Seljamaa (folkloristika) – „Esemed identiteedimarkeritena linnaruumis“


Soovitatav kirjandus:

Bowen, John R. 2007. Introduction & Conclusion. – Why the French don’t like headscarves: Islam, the State, and public space. Princeton & Oxford: Princeton UP, pp. 1 – 8, 242 – 249.

Kõresaar, Ene 2003. Hea elu normatiivsus. Nõukogudeaegse defitsiidikogemuse kujutamisest elulugudes. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Toim. Ene Kõresaar, Terje Anepaio. Studia Ethnologica Tartuensia 6. Tartu Ülikooli Kirjastus: Tartu, lk 150 – 178.

Michael, Jennifer 1998. (Ad)Dressing Shibboleths: Costume and Community in the South of France. – Journal of American Folklore, Vol. 111, No. 440. In Modern Dress: Costuming the European Social Body, 17th-20th Centuries, pp. 146 – 172.

Rausing, Sigrid 1998. Signs of the new nation: gift exchange, consumption and aid on a former collective farm in north-west Estonia. – Material Cultures: Why some things matter. Ed. by Daniel Miller. Chicago: Chicago UP, pp. 189 – 213.

Winter, Jay 1995. War memorials and the mourning process. – Sites of Memory, Sites of Mourning. The Great War in European Cultural History. Cambridge UP, pp. 78 – 116.

Lisaks:

Goffman, E. 1974. Frame Analysis: An Essay on the Organization of Experience. New York, NY et al.: Harper & Row.

Harre, R. 2002. Material objects in social world. – Theory, Culture and Society, Vol. 19, № 5/6.

Kopytoff, I. 1986. The cultural biography of things: commoditization as process. – The social life of things. Commodities in cultural perspective. Ed. by A. Appadurai. Cambridge: Cambridge University Press, 1986.

Law J. 2002. Objects and spaces. – Theory, Culture and Society, Vol. 19, № 5/6.

Pels D., Hetherington K., Vandenberghe F. 2002. The status of the object: performances, mediations and techniques. – Theory, Culture and Society, Vol. 19, № 5/6.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)


September 14 - LANDSCAPE, THINGS AND THEORIES (Tallinn)

Time:14:00–18:00
Place: Tallinn University, Uus Sadama 5 - M-648
Speakers: Prof. Hannes Palang (Tallinn University), Prof. Mats Burström (Stockholm University), Tarmo Pikner (Tallinn University), Patrick Laviolette (Tallinn University), Arvi Haak (University of Tartu)
Organisers: Patrick Laviolette, Helen Sooväli-Sepping; Tarmo Pikner, Mari Lõhmus

Thinking principally through landscape studies, archaeology and contemporary cultural studies, this theoretical seminar will consider, discuss and reflect upon the ways in which 'landscape', as an analytical category, can (or cannot) also exist as a thing. In other words, is landscape an item or object of material culture?

Welcome session (13:45–14:20)
Arrivals, coffee, etc.
Opening remarks & presentations, Chaired by Prof. Hannes Palang (Director EHI, TLÜ)
Short provocations by Patrick Laviolette

Introductory Lecture into the Recent Past (14:20–15:00)
Prof. Mats Burström (Professor of Archaeology, University of Stockholm, Sweden) “Artefactual Memories. Family Belongings Hidden in the Ground in Estonia during World War II”

Many Estonians who abandoned their homes during the Second World War hid objects in the ground, hoping to return and recover them later. These objects sometimes included valuables, but more often the family ‘treasures’ contained objects that were important for other reasons than their pure economic value. Sets of glass or china, cutlery, and books were, for example, common objects to be buried. As history turned out, it was impossible to go back and during the many years in exile telling stories about these hidden ‘treasures’ was a way to remember the old native home and to keep alive the hope of return. After the fall of the Soviet Union some people went back to Estonia and were in some cases also able to recover their family belongings. For others, the objects were most important as long as they were unreachable. This paper discusses the relation between material objects and memory, and how the stories of individual families connect to the larger and official history to give that a human face.

Response to the paper by Arvi Haak

Discussion

15:30 Break

Auxiliary presentations (16:00–17:15)
Landscape and Materiality Issues
Short introduction & discussion moderated by Hannes Palang

Interfaces Between Nature and Urbanity
Short presentation + case studies summary & discussion moderated by Tarmo Pikner

Short break

Bridging different fields: Roundtable discussion session.

Suggested readings before the seminar:

Burström, M. 2008. Looking Into the Recent Past: Extending and Exploring the Field of Archaeology. Current Swedish Archaeology, Vol. 15–16, 21–36.

Burström, M., Gustafsson, A. & Karlsson,H. 2006. The Air Torpedo of Bäckebo. Local Incident and World History. Current Swedish Archaeology, Vol. 14, 7–24.

Kaika, M. & Swyngedouw, E. 2000. Fetishizing the modern city: The phantasmagoria of urban technology networks. International Journal of Urban and Regional Research, Vol. 24(1), 120–138.

Macnaghten, P. 2003. Embodying the environment in everyday life practices. Sociological Review, Vol. 51, 62–84.


4. oktoober - ARGIELU - ASJAD - MÄLU (Tartu)

Toimumise aeg: 14:00-18:00
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Ettekanded
: Kristiina Johanson (arheoloogia), Kristel Rattus (etnoloogia), Ester Võsu (etnoloogia) & Helen Sooväli-Sepping (maastiku-uuringud), Ene Kõresaar (kultuurikommunikatsioon)
Diskussandid: Anu Kannike (nüüdiskultuur), Ergo-Hart Västrik (rahvaluule), Mari Lõhmus (arheoloogia)

Seminari teoreetilisel taustal on küsimus argielu struktureeriva „harjumusmälu“ (habit memory) ja teadliku retrospektiivse meenutamise suhetest. Kui esimene toetab igapäevaseid rutiinseid praktikaid, siis teine muutub aktuaalseks, kui rutiinne asjade seis on häiritud või katkestatud ning tekib teadlikkus „unustatud“ kogemustest (Olsen 2010). Tegemist pole jäigalt defineeritud mäletamistüüpidega, vaid mäletamise potentsiaalidega, millest kultuuri- ja sotsiaalteadustes seni on vaieldamatult enam tähelepanu pööratud aktiivsele, teadlikule meenutamisele (vrd nt invented tradition, kultuuri-, sotsiaalse ja kommunikatiivse mälu kontseptsioonid). Seminar tegeleb nende kahe mäletamispotentsiaali suhetega. Seminari ettekannete empiirilist baasi ühendab see, et uuritakse asju, mis on rohkem või vähem eemaldunud oma esialgsest kasutuskontektekstist: arheoloogilised leiud, museaalid, „virtuaalsed“ asjad ajaloopildis ja „uut autentsust“ otsivad asjad. Küsitakse, kuidas rekonstrueerida kunagises materiaalsuses sisalduvat mälu, kuivõrd on mälu kehalisus sisse kirjutatud rekonstruktiivsesse minevikuloomesse ning kuidas identiteediprojekti kaudu tekib uus läbielatav materiaalsus.

Ettekanded:

Minevik minevikus
Kristiina Johanson (arheoloogia)

Oma ettekandes tutvustan lühidalt erinevaid minevik minevikus aspekte, mis arheoloogilise materjali põhjal väljenduvad, keskendudes peaasjalikult kiviaegsele materjalile hilisemates kontekstides. Minevik minevikus (past in the past) või ajalugu minevikus (history in the past) eeldab, et inimesed minevikus panid tähele erinevaid minevikuväljendusi või -aspekte enda ümber ning kujundasid oma tegevusi vastavalt sellele, kuidas nad neist väljendustest aru said ning kui oluliseks nad ühte või teist aspekti pidasid. Seega uurib minevik-minevikus kohtade ja esemete taaskasutust mineviku erinevatel perioodidel ning kaudselt läbi selle mäletamise mehhanisme.

Eestis ja naabermaades leitakse aeg-ajalt kiviaegseid esemeid (tulekivi- ja kvartsikilde, kivitalbu, kivikirveid) raua- ja keskaegsetest asulatest ja kalmetest. Oma ettekandes arutlen hilisematesse muististesse kiviaegse materjali lisamise põhjuste üle. Tegemist võib olla esivanemate mäletamisega (genealoogilise või müütilise ajaloo mõttes – Gosden & Lock 1998), mis aga tähendab, et teatud aja jooksul pidid inimesed veel seostama kiviaegseid tööriistu inimkätetööga. Tegemist võib olla lihtsalt eriliste esemetega, sel juhul pidi neil olema mingeid (füüsilisi) omadusi, miks neid peeti oluliseks (maagiliseks/rituaalseks vms). Tegemist võib olla väliste omadustega, nt kvartsi (mida on kiviajal kasutatud tööriistade valmistamiseks) on peetud antiikkirjanduse ja keskaegsete entsüklopeediate-lapidaariumite järgi otsustades hinnatud piksenoolteks. Ka arheoloogiline materjal viitab, et kvartsi (mäekristalli) on peetud rauaajal oluliseks ja hinnatuks just kivimina. Kristalsetest kivimitest kivikirved ja talvad viitavad nende maagilistele omadustele, nt on neid kirjalike allikate põhjal peetud piksenoolteks ning kasutatud maagiliste amulettidena erinevates kontekstides. Oma ettekandes püüan ohtrate näidete põhjal sõnastada kiviaegsete esemete lisamise põhjused hilisematesse muististesse, avada nende tausta ning arutleda nende tõenäosuse üle. Samuti püüan sõnastada seose rauaaegsetest kontekstides leitud kiviaegsete esemete ning rauaaegsete kalmete alt leitud kiviaegsete asulakohtade vahel – on ilmne, et tegemist on ühe taustaga nähtustega.

Esemest muuseumieksponaadiks
Kristel Rattus (ERM, etnoloogia)

1980. aastatel alguse saanud muuseumide tähenduse ja tegevuse ümbermõtestamiselaine, nn uus museoloogia, mõistab muuseume ja nende sisu senisest relatiivsema ja kontekstispetsiifilisemana. Mõnekümne aasta jooksul on tuntavalt muutunud nii teemad kui ka lähenemisviisid. Traditsioonilised esemetele keskendunud väljapanekud on asendunud probleemikesksete temaatiliste tervikutega, näitustel proovitakse seostada erinevaid distsipliine ning käsitleda täiesti uusi valdkondi. Nüüdisaegsed eksponeerimisviisidki on mõne aastakümne taguse ajaga võrreldes märksa mitmepalgelisemad ja ka mitmetimõistetavamad. Muuseumis eksponeeritavate esemete tähendusi nähakse pigem situatiivsete ja kontekstist sõltuvate kui enesestmõistetavate ja esemest enesest tulenevatena. Esemed ja dokumendid korraldatakse nii, et nende vahel osutuvad võimalikuks mitmesugused viited ja ajalood. Käesolevas ettekandes vaadeldakse (erialasele kirjandusele ja implitsiitselt ka ERMi kogemusele toetudes), milliste museoloogiliste praktikate tulemusel saab esemest eksponaat ja kuidas muuseumis eset mõtestatakse, tähendustega täidetakse. Püütakse analüüsida, millised on esemete kontseptualiseerimis- ja kontekstualiseerimisviiside võimalused ja potentsiaalsed piirid.

Suitsusaun ja identiteedi/pärandiloome Võrumaa turismitaludes
Ester Võsu (etnoloogia) & Helen Sooväli-Sepping (maastiku-uuringud)

Ettekanne keskendub idenditeedi- ja pärandiloome problemaatikale Võrumaa turismitalude näitel, kes pakuvad suitsusauna kui üht atraktsiooni. Püüame välja selgitada, mil määral nad seovad suitsusauna kui kaubastatud teenust/toodet kollektiivse kuvandiga suitsusaunast kui kohalikust kultuuripärandist (mille loojaks on eeskätt grupp aktiivseid kogukonnaliikmeid Võro Seltsist ja Võro Instituudist + veel mõned kohalikud ettevõtjad) ja mil määral tegelevad turismiettevõtjad isikliku pärandiloomega (isiklikud tõlgendused, lood, tähtsustamine jne). Olulise tähtsusega on meie ettekandes küsimus suitsusauna kui kultuuripärandi vahendamisest (kes ja kuidas seda teeb)? Ühtlasi jälgime ka seda, kuidas vaimne pärand seostub uuritud saunade materiaalsusega (mõned neist on ehitatud 2000 aastatel) ja pakutav saunateenus tervikuna ümbritseva maastiku-keskkonnaga (mis lõpuks loob tervikliku sauna-kogemuse).

Nõukogude-aegse elukeskkonna materiaalsus nõukogudejärgses mäletamise kultuuris
Ene Kõresaar (kultuurikommunikatsioon)

Ettekanne uurib üht “sündmust” nõukogudejärgse mäletamise kultuuri dünaamikas – 2004 – 2005 SL Õhtulehes ilmunud Retro rubriiki, mis keskendus nn hilise nõukogude perioodi argielu ja kultuuriloo teemadele. Küsin, kuidas konstrueeritakse ajakirjanduslike pildiliste ja narratiivsete vahenditega ajaloopilti nn küpse sotsialismi ajast ning millist rolli selles mängib tolleaegse argielu materiaalsuse kogemus (milliseid valikuid tehakse, kuidas suhestatakse ideoloogilis-avaliku, sotsiaalse ja personaalse jutustamistasandiga). Lõpuks diskuteeritakse analüüsi valguses nn küpse sotsialismi uuringutes populaarse nostalgia diskursusega.

Soovitatav kirjandus:

Boyer, Dominic 2010. From Algos to Autonomous. Nostalgic Eastern Europe as Postimperial Mania. In: Post-communist nostalgia. Ed. by Maria Todorova & Zsuzsa Gille. Berghahn Books.

Henning, Michelle 2006. Object. In: Museums, media and cultural theory. Open University Press: Maidenhead.

Olsen, Bjørnar 2010. Temporality and Memory: In Defence of Things. In: In defence of things: archaeology and the ontology of objects. Rowman Altamira.
PROJEKT

TEGEVUS
arhiiv «
KOOSSEIS