CECT




4. detsember - MATERIAALSE JA VAIMSE KULTUURIPÄRANDI TÄHENDUS

Toimumise aeg: 4. detsember 2012 kell 16.15 – 18.00
Toimumise koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Korraldaja: Pikne Kama (arheoloogia u/r)

Vaata seminari plakatit siit!

Mis on materiaalne kultuuripärand? Mis on vaimne kultuuripärand? Kellel on õigus määratleda, mis on kultuuripärand? Milleks on vaja kultuuripärandit? Kuidas kultuuripärandi staatus muudab kultuuripärandit? Kelle oma on kultuuripärand? Need on mõned küsimused, mis tekivad kultuuripärandit mõtestades. Vaadeldes kultuuripärandi materiaalset kui ka vaimset tähendust, püüame seekordsel seminaril leida vastuseid neile küsimustele ja tõstatada ka uusi.

Teemad ja esinejad:

Vaimse kultuuripärandi roll ja võimalused
Kristel Rattus (etnoloogia)

Ettekanne käsitleb vaimse kultuuripärandi mõiste kujunemist ja kasutamist ning (vaimse) kultuuripärandi konstrueerimist ja toimimist tänapäeva ühiskonnas.

Kultuuripärandi mõiste pärineb hilismodernsest euroopalikust kultuurinähtuste käsitusest, mis küll kasutab oma lähtepunktina minevikku ja lokaalsust, ent muutub tähendusrikkaks just nüüdisaegses globaliseerunud maailmas.

Kultuuripärand on ideoloogiline ja võimupositsiooni kehtestav mõiste, mis tõstab teatud kultuurielemendid teiste seast esile kui väärtuslikumad ning (tuleviku seisukohast) säilitamist ja/või potentsiaalset kaitset vajavad. Kultuuripärandit defineerides lähtutakse väärtusotsustustest, mis või kes selle hulka kuulub või ei kuulu; siin muutuvad oluliseks nii päritolu kui ka omandiküsimused. Nüüdisajal muutub kultuuripärand aina tähtsamaks nii sümboolse kui materiaalse ühiskondliku ja poliitilise kapitalina. Seega on kultuuripärand oleviku väärtushinnangutest lähtuv kultuuripoliitiline nähtus, mille käigus rakendatakse väljavalitud kultuurielementide säilitamist, nähes ette nende jätkuvust ka tulevikus. Kultuuripärandi näol on tegemist mõistega, mis on kiiresti ja edukalt imbunud akadeemilisest ja institutsionaalsest käibest tavakasutusse. Vaimse ja materiaalse kultuuripärandi eristamine on seostatav eeskätt institutsionaalsete praktikatega. Eestis on vaimse kultuuripärandi mõiste kasutamine tihedalt seotud UNESCO vastavasuunalise tegevusega alates vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni jõustumisest Eestis jaanuaris 2006.

Salme muinaslaeva kaasaegsed kajad – pilk arheoloogia ja kogukonna suhetele
Nele Kangert (arheoloogia)

Kuigi traditsioonilises käsitluses on arheoloogia teadus, mis uurib minevikuinimest ja -ühiskonda läbi materiaalse kultuuri, ei tohiks arheoloogid keskenduda ainult füüsiliste minevikumärkide otsimisele. Kaasaegne arheoloogia ei ole pelgalt kitsa teadlaskonna huvidest ja eesmärkidest lähtuv suletud ettevõtmine, vaid kogukonda kaasav ning arheoloogia sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi tagajärgi arvestav protsess. Oluline on märgata ka olevikuinimest ja vaimset kultuuripärandit uuritava objekti ümber. Ühest küljest võimaldab inimesekesksem lähenemine interpreteerida uuritavat muistist või nähtust laiemal ajaloolisel ja kultuurilisel taustal. Teisalt toetab see kogukonna huvi piirkonna kultuuripärandi ja selle säilimise vastu ning paikkondliku identiteedi tugevnemist.
Ettekanne analüüsib materiaalse ja vaimse kultuuripärandi seoseid ja mõjusid Saaremaal Salmel toimunud kahe muinaslaeva arheoloogilise uurimistöö valguses. Salme elanikega tehtud intervjuude põhjal on püütud välja selgitada, kuidas ja millisel määral on 8. sajandist pärinevate laevade leiupaigas läbi viidud mitmeaastased kaevamised mõjutanud kohaliku kogukonna elu, minevikuarusaamu ning väärtushinnanguid.

Suitsusauna UNESCO Vaimse kultuuripärandi nimistusse kandmisest
Epp Tamm (etnoloogia)

Vaimne kultuuripärand seostub inimeste praktikate ja teadmistega, mida nad tunnustavad kui oma kogukonna traditsioonilise kultuuripärandi osa. Suitsusaun on kuulunud Eesti traditsioonilise maaelu juurde, suitsusaunas käimine kätkeb endas põlvest põlve edasi antud oskusi ja pärimust. Iga objekt või paik on pärandina tõlgendatav, kui inimesed või organisatsioonid nagu näiteks UNESCO (United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization) sellele pärandi väärtuse annavad (Smith, Akagawa 2008: 6). Suitsusaun omab kogukonna jaoks nii teadvustatud kui teadvustamata väärtust.

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon on loodud eesmärgiga tunnustada kogukondade püüet endale olulist kultuurinähtust elus hoida ning pakkuda võimalusi ja abi selle kaitsel. Võrumaal on tekkinud liikumine, milles osalejad teevad ühiseid jõupingutusi, et vana Võrumaa suitsusauna kui vaimset kultuuripärandit UNESCO kaitse alla saada. Oma ettekandes toon ära selle aktsiooni põhilised eesmärgid ning ettevõtmiste sisu. Analüüsin ka suitsusauna rolli kogukondlikus eneseteadvuses ning sellise objekti jätkusuutlikkust vaimse kultuuripärandi ja pärandipoliitilises kontekstis. Lisaks arutlen lühidalt, mil viisil kohtuvad selles kultuurinähtuses vaimne ja materiaalne kultuuripärand.

Seminari lindistus (audiofail)


6. november - PIIRIVALVURID JA PIIRIRIKKUJAD: FUNDAMENTALISMIST

Toimumise aeg: 6. november 2012 kell 14.15 – 16.45
Toimumise koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Korraldajad: Lea Altnurme, Roland Karo

Esinejad
Meelis Friedenthal „Fundamentalism ja lugemine“
Alar Kilp „Sekulaarne fundamentalism“
Ain Riistan „Fundamentalismid ja kultuurisõjad: mõtteid religioossest natsionalismist Venemaal”

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa; 3. osa) 


2. oktoober - "1940"/"1990" JA PIIRIDE AMBIVALENTSUS

Toimumise aeg: 2. oktoober 2012 kell 15.15 – 17.00
Toimumise koht: Ülikooli 16-102, Tartu
Korraldaja: Ene Kõresaar

Seminar keskendub katkestusele kui piiritõmbamise metafoorile, “katkestamise” kultuurilistele praktikatele ning neid tasakaalustavatele, järjepidevust loovatele praktikatele. 1996. aastal kirjutas Hasso Krull: “Eesti kultuur on algselt üles ehitatud katkestuse motiivile. ... Üheksakümnendatel aastatel on see põhjapanev motiiv jälle väga tugevasti esile tulnud. Positiivset katkestust kehastab poliitiline iseseisvuse taastamine koos eelnenust lahtirebimisega, negatiivset langemist Vene võimu alla Teise maailmasõja käigus. Nende katkestuste rõhutamisel põhineb kogu praegune kultuuridiskursus ...” (Krull, 1996: 7) Seminaris mõtestatakse ‘katkestust’ kui piirisituatsiooni ning küsitakse ajakirjandusajaloolist, semiootilist ja folkloristlikku vaatepunkti kõrvutades: millistel tingimustel on “1940” ja “1990” käsitletav kui piirijoon või piiriruum, mis on järjepidevuse roll piirisituatsioonis, millised katkestuse ja järjepidevuse konkreetsed väljendused, kas ja kuidas ühtivad ajaloolised, poliitilised, kultuurilised ja omaeluloolised piirid? “Katkestuse” kaudu arutlemegi piiride ambivalentsuse üle.

Tanel Pern
Juunipöörde mõtestamine pöördejärgses Eesti kirjanduses

Oma ettekandes tahaksin vaadelda ühte kultuurimälu osa, nimelt kirjanduslikke tekste selle sõna laiemas tähenduses – nii ilukirjandust, kui ka kriitilisi ja teoreetilisi tekste. Vaadeldavad tekstid pärinevad perioodist 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini; sinna sisse mahub riigipööre, Eesti Vabariigi liitmine Nõukogude Liiduga ning kõige lõpuks Teise maailmasõja algus. See on küllaltki segane aeg, mis võib-olla just seepärast on nn Eesti nõukogude kultuurist kirjutamisel tähelepanu alt kõrvale jäetud; sõjajärgsel ajal tundub kõik olevat tunduvalt selgem, rohkem paigas. See korrastatus kantakse siis tihtipeale üle ka sõjaeelsele ajale ning nähakse Eesti (ent ka Läti ja Leedu) "sovjetiseerimist" protsessina, mis on rangelt determineeritud „nõukogude võimu olemuse“ poolt. Minu seisukoht on, et otstarbekam oleks vaadelda 1940. aasta juunipöörde järgset aega mitte determineeritud protsessi, vaid võimaluste ruumina.

Ajaloolist situatsiooni selle sõna laiemas tähenduses iseloomustab ennustamatus; isegi suured totaalsused omavad teatavat ennustamatut iseloomu (Jampolski 2007: 63; Lotman 2001). Ajaloolist situatsiooni võib igal konkreetsel ajahetkel kirjeldada kui metastabiilset – ei stabiilset ega ebastabiilset. Metastabiilset situatsiooni iseloomustab ennustamatus ning intensiivne energia, mis võimaldab sellel areneda millekski individuaalseks. (Jampolski 2007: 63) Ajaloolist situatsiooni on võimalik kirjeldada alles siis, kui see jõuab individuatsiooni staadiumisse, muutub nimetatavateks totaalsusteks (Jampolski 2007: 64). Reaalselt kulgev protsess asendatakse tema mudeliga; toimunu tunnistatakse ainuvõimalikuks. Ajaloolase pilk omakorda organiseerib seda pilti teistkordselt ning konstrueerib järjepideva arengujoone, mis viib kõige kindlamalt teadaolevasse lõpp-punkti (Lotman 2001: 28-29).

Minu jutt lähtub eeldusest, et kirjandustekste võib vaadelda samasuguste ajaloolise protsessi mudelitena. Vaatlengi oma ettekandes erinevaid viise, kuidas seda metastabiilset/plahvatuse/katkestuse olukorda „sirgeks“ üritatakse kirjutada.

Tiiu Jaago
Katkestus ja järjepidevus elulugudes: 1940. aasta

1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel jutustatud elulugude uurimustes tuleb nõukogude aja tõlgendustes esile nii kultuurilise katkestuse kui ka järjepidevuse teema. Vaidlustamata neid uurimistulemusi, vaatlen lähemalt katkestuse ja järjepidevuse omavahelist seotust stalinlike vangilaagrite näitel. Allikmaterjalina kasutan Eesti Kirjandusmuuseumis talletatavaid käsikirjalisi tekste „Eesti elulugude“ kogust (EKLA f 350). Analüüsis lähtun folkloristlikust eluloo- ja pärimusliku ajaloo uurimisest. Tekstianalüüsile tuginedes näitan, mil viisil piiritletakse olukordade vastandlikkus (nt tsivilisatsioon ja sellest kõrvale jäämine kui katkestus), ja ühtlasi, kuidas neis kirjeldustes on „kohal“ ka järjepidevus. Kontekstianalüüs võimaldab vaadelda jutustamisaja mõju just selliste piiride esiletoomisele.

Roosmarii Kurvits
Eesti astub üle autoritaarsuse piiri, 1940 ja 1991. Ajalehe visuaalne vorm kui sotsiopoliitiliste muutuste representatsioon

Tavaarusaama kohaselt muutub ajalehtede kujundus ehk visuaalne vorm vastavalt tehnika arengule. Ettekandes analüüsin ajalehti, et näidata, kuidas suur sotsiopoliitiline muutus mõjutab ajalehtede välimust. Vaatluse all on 1940. a. ja 1991. a., st aastad, mil Eesti ‘astus’ de iure üle autoritaarsuse ja demokraatia vahelise piiri. Uuring põhineb kontentanalüüsil. Valimiks on kolm keskset eestikeelset päevalehte, mille muutumist uurisin viieaastase intervalliga (aastad 1935, 1940, 1945 ja 1990, 1995, 2000). 1940. a. kohta kogusin eraldi andmed esimese ja teise poolaasta kohta. Analüüs näitab, et 1940. ja 1991. a. sotsiopoliitilised muutused väljendusid ajalehtede visuaalses vormis väga selgesti.

1940. a., Eesti annekteerimise järel muudeti ajalehtede seesmist struktuuri: ajalehtede mahtu ja reklaami mahtu vähendati järsult, kujunduslike võtetega hakati rõhutama propagandistlikku ja harivat sisu (mitte uudiseid ja reklaami nagu seni), meelelahutuslikust sisust loobuti. Ajalehed muudeti lihtsamaks ja vähemliigendatuks: avaldati vähem ja pikemaid lugusid, pealkirjad ja tekstikirjad muudeti väiksemaks, loobuti fraktuurkirjadest, vähendati visuaalsust. Seega pöörduti tagasi 19. saj. kujunduspraktikate poole. Kõik need muutused olid väga kiired, juba 1940. a. lõpus nägid ajalehed välja täiesti teistsugused kui sama aasta alguses.

1991. a., Nõukogude Liidu lagunemise ajal toimusid vastupidised muutused. Ajalehtede maht ja reklaami maht kasvasid plahvatuslikult, uudised said taas ajalehe keskmeks. Lehtede välimus muudeti liigendatumaks, visuaalsemaks ja varieeruvamaks: lugude hulk kasvas, esmalt lood pikenesid, siis lühenesid; pealkirjad ja tekstikirjad suurenesid; visuaalsus ja visuaalide variatiivsus kasvas; kasutusele võeti neljavärvitrükk. Seekord olid muutused palju aeglasemad ja mitte üksnes ühesuunalised, nt lood ja fotod muutusid esmalt keskmiselt pikemaks/suuremaks, seejärel lühemaks/väiksemaks. Autoritaarse visuaalse vormi hülgamine võttis aega seitse-kaheksa aastat, 1998. a. paiku oli eesti ajalehed muutunud väliselt samasuguseks nagu tollased Lääne ajalehed.

Kokkuvõttes toimus ‘sisenemine’ visuaalsesse autoritaarsusse väga kiiresti, ‘väljumine’ oli aga palju sujuvam ja pikaajalisem protsess.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)



11. september - LIMINAALSUS MAASTIKUS / LIMINAALSED MAASTIKUD

Toimumise aeg: 11.septembril 2012 kell 14.15-18.00
Koht: Tallinn,Uus-Sadama 5 M-340
Korraldajad: Anu Printsmann, Helen Sooväli-Sepping, Ester Võsu

Esinejad:
Karin Dean (TLÜ, EHI, Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu)
Marju Kõivupuu (TLÜ, EHI, Maastiku ja kultuuri keskus)
Krista Karro (TLÜ, Ajaloo Instituut ning EHI, Maastiku ja kultuuri keskus)
Piret Pungas (TLÜ, EHI, Maastiku ja kultuuri keskus ning TÜ, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Ökoloogia- ja maateaduste instituut, Geograafia osakond)

Limen tähendab ladina keeles uksepakku. Lävi võib tänapäeval olla ka lävepaku koht ukseavas (mõttelise joone või vööndina), künnis. Läve kasutatakse ka metafoorselt eraldava piirina või piirialana kvalitatiivselt erinevate nähtuste vahel, näiteks psühholoogias aistingu tekkimiseks vajaliku ärrituse minimaaltugevuse märkimiseks; ülikooli sissesaanud on lävendi (vastuvõtuks vajaliku minimaalse punktisumma) ületanud. Lävel seisatamine on kui kahevahel (in-between, betwixt and between) või suisa peataolek, otsustamatus, mõõtmatult pikk hetk ruumipunktis (kairoloogiline, mitte kronoloogiline aeg), mil kõik on võimalik. Üle läve astumine – seest välja, kodust õue, kodumaalt välismaale – üleminek (üleminekufaas, transiit, transition, metamorfoos), palverännak, ühes kindlas suunas liikumine seob ruumilise ja ajalise komponendi; pärast mida pole miski enam endine – ka sotsiaalsel tasandil: pärast teismeiga pole võimalik enam lapsepõlve tagasi pöörduda, samas kui sündimist võib igal aastal uuesti tähistada. Antropoloogias on ilmselt enim esil olnud just see liminaalne hetk, initsiatsiooniriitus ning teadmamehed-nõiad-šamaanid, kes tihti elavadki pöördemomendis või oskavad sinna minna (teispoolsuses ära käia – ülekantud, ka eskapistlikus tähenduses) tehes seda igapäevasest elukeskkonnast eemal, kuskil (sotsiaalseil) ääremail (ristteed, kaevud), nii individuaalselt kui kollektiivselt. Seminaris tahaksime just liminaalsuse ruumilist osapoolt tähelepanu alla seada.

Kas millegi lõpp on piir? Kas piiril on piir (erinevad mõõtkavad, fraktalid)? Kas piiripealsusel on piir? Kas liminaalsus on kindel seisund (ümberkehastumine, constant state of becoming) või on tegemist muutuva, efemeerse suurusega? Kas piir lahutab või ühendab? Kas maastikus saab olla piiri, mis ei tee seda teiseks maastikuks? Kas maastik ise võib olla liminaalne? Piirialad kui eikellegimaad – pühakohad kus käiakse või kust hoitakse eemale? Kas piirideta maailm on võimalik või on need kõikjal igapäevaelus, nagu poliitikagi? Kas pärast piiri ületamist ei ole tõesti enam võimalik tagasi pöörduda, minevikku või Teist mõista?

Esinejad

Karin Dean 

Tutvustan ettekandes piiride muutuvat käsitlemist poliitgeograafias ja –antropoloogias. Räägin sellest, kuidas piiriuuringud on muutunud piiride empiirilisest vaatlusest piire loovate ühiskondlik-poliitiliste tegevuste ja protsesside uuringuteks. Tutvustan piiridega seotud terminoloogiat, mida võiks kasutada distsipliinideüleselt. Ettekanne peaks vastama küsimusele, miks piirid ei kao, vaid on jäänud, ning miks pakuvad need käepärast vahendit paljude ühiskondlik-poliitiliste teemade lahkamiseks.

Marju Kõivupuu 

Juriidilisest vaatekohast paiknevad looduslikud pühapaigad Eestis n-ö liminaalsel alal – oma spetsiifikast tulenevalt ei kuulu nad Eestis ei muinsuskaiste ega looduskaitse haldusalasse. Ka nähakse looduslikke pühapaiku kitsalt maa- ja taarausuliste religioosse erahuvina. Käsitlen seminaris Eesti looduslike pühapaikade kui pärimusmälestiste diskursust liminaalsuse mõistest lähtuvalt.

Krista Karro 
Järveline maastik: piiriala sisemaa ja vee vahel

Järveäärne ala on piiriala, kus kuivast maast saab vesi. Selline geograafiline asend pakub kohalikele elanikele nii mitmeid võimalusi kui loob ka takistusi. Seetõttu leidub tegevusalasid, millega tegeleda ei saa, kuid ka selliseid valdkondi, mis on omased ainult selliste piirkondade elanikele.

Ettekanne kirjeldab ja analüüsib Peipsi järve rauaaegset läänekallast kui vee ja sisemaa vahelist piiriala, kuid teatud määral on traditsioonilised elatusalad sellises maastikus loomulikult säilinud tänapäevani. Peipsi järv on suur järv, millel on ja oli nii majanduslik, poliitiline kui ka religioosne roll selle kaldatsooni elanike jaoks, seetõttu võibki sellist maastikku nimetada järveliseks maastikuks.

Piret Pungas 

Uurimustöös olen pööranud peatähelepanu kohaloome ühis- ja erijoonte leidmisele erinevates looduslikes tingimustes. Lisaks tõlgendan kohtade tähendusvälju ja nende muutumist ning sellest tulenevalt seletan maastikul toimivaid protsesse. Näitealadena olen uurinud külakiigekohti ja soid, seda, mida inimesed nendest aegade jooksul on arvanud ja kuidas seal käitunud, kuidas kiigekohad ja erinevad kohad soos on maastikus tähistatud ja kuidas neid piiritletakse.

Liminaalsus on kerkinud mu uurimuse keskmesse nendesamade tähendusväljade kaudu, mis kohtadega vaikimisi kaasas käivad. Prantsuse antropoloogi Arnold van Gennepi teosest Les Rites de Passage (1909) pärineva liminaalsuse-mõiste kasutamine oli algupäraselt hoopis üheks osaks üleminekuriituste kolmetises jaotuses (rites of separation, rites of passage või liminal rites, rites of incorporation). Liminaalse faasi kirjeldust on edasi arendanud ja ka laiendanud briti antropoloog Victor Turner. Aegade jooksul on liminaalsuse mõistet laiendatud niivõrd, et liminaalsena võib käsitleda mistahes olukorda või objekti, millega kokkupuude jääb väljapoole tavapärast või igapäevast. Ruumiliselt seostatakse liminaalsust geograafiliste, poliitiliste ja kultuuriliste piirialadega.

Minu kahe väga eripalgelise uurimisobjekti juures on just liminaalsus siduvaks kontekstiks. Võib ju öelda, et kiigekohtadele mindi veel paarkümmend aastat tagasi ikka korralikumate riietega ning kindlal ajal ja võimalustel ning eesmärkidelgi. See ei olnud päris igapäevane tegevus. Mida aeg tagasi, seda enam oli kiikumisel riituslik taust, mis tänapäevalgi on säilitanud silmapaistva kohta nt lihavõtete ja jaanipäeva kombestiku juures.

Soomaastikku võib nimetada liminaalseks juba selle looduslike tingimuste tõttu, mis on omakorda kujundanud inimeste ja selle koosluse vahelist suhet. Sood tõlgendatakse jätkuvalt silmapaistvalt teistsuguse maastikuna, olgu siis positiivses (atraktiivne turistidele, rekreatsioon, ökoloogia) või negatiivses võtmes (ohtlik, majanduslikult vähe kasulik). Liminaalsuse kasutusvõimaluste ulatuslikkus on muutnud mu jaoks võtmeprobleemiks selle, mille alusel süstematiseerida tänapäeval liminaalseid traditsioonilisi kohti ning tõlgendada nende toimemehhanisme.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)
 


3. aprill - LOOMADE JA INIMESTE LIIKUMISTEED JA -PIIRID

Toimumise aeg: 14:15–18:00
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu

Esinejad:
semiootika u/r: Riin Magnus, Timo Maran, Nelly Mäekivi, Kadri Tüür
etnoloogia u/r: Maarja Kaaristo
folkloristika u/r: Pihla Siim
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus: Ulrike Plath

Diskussandid
Anu Printsmann (maastiku uuringute u/r), Kati Lindström (semiootika u/r), Merili Metsvahi (folkloristika u/r)

Liikumine sünnitab teistmoodi tähendusi kui paigalolu, liikumine ise on oluline keskkonna- ja kultuuripiiride looja ja lammutaja, tekitades ja nihutades neid pidevalt. Lisaks sellele, et erinevused liikumisvõimalustes on olulised sotsiaalsete liigenduste loojad nii ühiskonnasiseselt kui ühiskondade vaheliselt, on need määrava tähtsusega ka liikidevaheliste suhete kujunemisel. Selle seminari raames on seetõttu plaanis vaadelda nii inimesele omaseid liikumisteid, -viise ja -piire kui ka nende kattumist või erinemist liikumisest, mida saab kirjeldada ka teiste elusolendite puhul.

Nii inimesi kui teisi elusolendeid hõlmates saab kõnelda liikumisest ja liikumisteedest kui üksikisendi keskkonnataju kujundajatest, nende kogukonda või populatsiooni piiritlevast ja ökosüsteemi struktureerivast rollist. Liikumise reguleerimine ning sümboolne piiritlemine, samuti selle mäletamise, identiteedi ning sotsiaalsete hierarhiatega seotud funktsioonid tunduvad küll pigem olevat seotud inimkultuuriga. On see piir inimese ja teiste olendite liikumise tähenduse vahel siiski nii selge?
Kuna liikumisteedest võib kõnelda äärmiselt paljudel viisidel, plaaniks seminaril keskenduda valitud teemadele ja lähenemistele, mis lähtuvad uurijate empiirilisest materjalist:
  • inimeste ja loomade liikumispiiride lõikumised ja kokkupuutekohad
  • loomade ja inimeste liikumise jälgimine ja reguleerimine
  • liikumistüüpide ja -trajektooride kaudu loodavad sotsiaalsed, kultuurilised ja keskkonnapiirid
  • ametlikud ja mitteametlikud liikumisteed
  • vabatahtlik / mittevabatahtlik liikumine ning sellega toimetuleku mehhanismid
  • oma ja võõra piiritlemine lähtuvalt paiksuse ning liikumise polaarsusest või ka liikumisulatuse ja -tüüpide erinevusest

Esinejad

Nelly Mäekivi (semiootika u/r)

Minu uurimisteema haakub täpsemalt seminari alateemadega vabatahtlik/mittevabatahtlik liikumine ja sellega toimetuleku mehhanismid ning inimeste ja loomade liikumispiiride kokkupuutekohad. Keskenduksin kitsamalt loomaaia loomadele ning vaatleksin peamiselt, kuidas inimesed loomadel liikuda võimaldavad ja kuidas nad loomade liikumist takistavad (nt loomaaia sees väljapanekute kujundamine). Samuti uurin, kuidas mittevabatahtlik liikumine (nii loomaaedade vahel kui ka taasasustamisel) mõjutab looma suhteid nii ümbritseva keskkonna kui teiste isenditega. Sellest lähtuvalt võiks seminaril ka arutleda, kuidas liikumise piiramine mõjutab liikidevahelisi suhteid nii (tuttava) loomaaia piirides kui väljaspool seda.

Ulrike Plath (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)
Liikumine valgustusajastul: reformpedagoogika, maadeavastamine ja kodutunde tekitamine baltisaksa kultuuris
 
Liikumine oli maadeavastamise ajastul 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul uute teadmiste produtseerimise üks tähtsam võti. Omal jalal matkates lõimusid uued teadmised teatud paikadega. See on mäletamise vorm, mis oli levinud juba antiikajal. Matkamist propageeriti nii reformpedagoogikas kui ka reisikirjanduses kui parimat õppimisviisi. Selle taga oli ühtlasi poliitiline programm: oma kodupaiga paremast tundmisest pidi välja kasvama armastus kodumaa vastu. Baltisakslastele andis liikumine võimaluse ületada oma ja võõra dihhotoomiat ning seisuste omavahelisi piire.

Timo Maran (semiootika u/r)
Loomade liikumis- ja tegevusjälgede semiootilised kirjeldusvõimalused.

Püüan rakendada semiootika teoreetilisi vahendeid loomajälgede paremaks interpreteerimiseks. Sellesuunaline huvi on seotud minu poolt loetava zoosemiootika kursusega ning kannab seega osati didaktilist eesmärki – selgitada loomade kommunikatsiooni semiootika abil ja semiootikat loomajälgede abil.

Pihla Siim (folkloristika u/r)

Uurin endise Nõukogude Liidu aladel elavate ja sealt Soome kolinud perekondade narratiive. Uurimuse keskseks teemaks on pere ja identiteetide konstrueerimine perejutustustes piiriülestes ja paljukultuurilistes perekondades. Analüüsin, kuidas inimesed narratiivide abil konstrueerivad suhet nii oma praeguse kui ka endis(t)e elukohtadega ja seda mõjutavaid tegureid. Nii identifitseerumise protsessid kui ka konkreetsed sotsiaalsed praktikad ületavad (riigi)piire mitmel moel.

Maarja Kaaristo (etnoloogia u/r)
Kogedes maaelu: kohtumised loomadega ja taluturism

Turismitalud on Eestis kujunenud olulisteks siseturismi sihtkohtadeks ja seal puhkamise puhul võib muuhulgas kõnelda ka soovist otsida kontakti looduse ja (talupoegliku) minevikuga. Paljud turismitalunikud võimaldavad oma talus ka suhtlemist (kodu)loomadega. Kas loomi nähakse n-ö maa-maastiku ja „pastoraalse idülli“ vältimatu osana? Kuidas ristuvad loomade ja inimeste teed taluturismi kontekstis? Üha olulisem on siinjuures aktiivne suhtlemine loomaga: loomi ei soovita mitte vaid näidata, vaid pakkuda ka vahetust suhtlusest saadavat unikaalset kogemust.

Kadri Tüür (semiootika u/r)
Liikumine looduskirjanduses/Liikumine Muhu ümbruse laidudele

Minu peamiseks uurimisteemaks on eesti looduskirjandus. Looduskirjanduses on üks konkreetne alaliik tekste (ingl k rambles), mille peamiseks struktureerivaks printsiibiks on see, et narratiiv järgib reaalses looduskeskkonnas liikumise dünaamikat. Lisaks aja- ja kohamääratlustele on neis tekstides huvitav jälgida liikumise kui kehalise kogemuse kirjeldusi: looduskeskkonna eripära ja liikumise inim-spetsiifilised ajendid sõlmuvad teksti autori kehalises kogemuses ja selle tekstuaalsetes representatsioonides. Teine teema, millega tegeleme koos Riin Magnusega ning mis on tegelikult seminari korraldamise ajendiks, puudutab ajaloolisi liikumisteid ning -viise Muhu ümbruse laidudele. Aastasadu on rannikupiirkondade elanikud (nii inimesed kui muud loomad) kasutanud Eesti rannikumere väikesaari mitmesugustel otstarvetel ning oma käikude kaudu loonud neile valdavalt pärimusliku iseloomuga tähendusi. Esimeseks küsimuseks taoliste mereliste liikumisteede uurimise juures ongi – kust leida allikaid, mis neid liikumisi dokumenteeriksid? Väga paljud kaldalähedase navigeerimisega seotud teadmised on keskkonnaspetsiifilised selle määrani, et neid ei ole võimalik sõnastada väljaspool konkreetset kasutusolukorda. Siit teine, andmete kogumise metoodikat puudutav küsimus – kuidas olemasolevaid teadmisi dokumenteerida?

Riin Magnus (semiootika u/r)
Pimeda inimese ja juhtkoera liikumispiirid/Liikumine Muhu ümbruse laidudele

Oma uurimistöös uurin ma pimeda inimese ja juhtkoera tandemi kommunikatsiooni ning nende keskkonnataju linnas liikudes. Selle seminari raames sooviks tõstatada küsimuse, kuidas ja millistel juhtudel on loomade liikumispiirid ning piirangud, mis on seatud looma liikumisele, ühtlasi piiranguteks inimese liikumisele. Samuti sooviks lähemalt vaadelda, kuidas inimese liikumispiirid muutuvad, kui temaga on kaasas teist liiki isend.

Seminari lindistus (audiofail) (1. osa; 2. osa)

PROJEKT

TEGEVUS
arhiiv «
KOOSSEIS