CECT




1. OKTOOBER - "KEHALISE KOGEMUSE VAHENDAMINE"

1. oktoober 2013, 14.15
Ülikooli 16–102, Tartu Ülikool

Korraldajad ja diskussandid: Ester Bardone (etnoloogia uurimisrühm) ja Ergo-Hart Västrik (folkloristika uurimisrühm)

Seminar juhatab sisse tippkeskuse VI sügiskonverentsi paneeli “Negotiating embodied experiences”, mis keskendub kehalise kogemuse kultuurilisele vahendamisele. Ettekandeid peavad TÜ etnoloogia ja folkloristika eriala doktorandid ja magistrandid, kelle uurimisvaldkond haakub kehalisuse temaatikaga. Enamus esinejatest osales autorite ja/või toimetajatena ka sel kevadel ilmunud artiklikogumiku “Kogemus, taju, keha: uurimusi noorteadlastelt” (Vanavaravedaja 8) kokkupanemisel.

Katrin Alekand
Keha kui kogemus

Lähtudes Katherine Young’i mõistest bodylore, mis sedastab, et keha on alati leiutatud, igas käsitluses uus ja erinev ning seetõttu loomult pigem artefakt kui bioloogiline etteantus, võib tekkida küsimus, millest me üldse räägime? Mitu keha meil on? Mida me mõtleme, kui räägime kehast? Seon oma ettekandes Young’i idee igavesti uuestiavastatud kehast Nina Jablonski käsitlusega nahast kui organist ning Terence Turner’i käsitlusega kehamuutmiskunstidest kui sotsiaalsest nahast ja mõtisklen inimese keha kui sellise üle. Millest me räägime, kui räägime kehast. Ja millest me ei räägi. Pigem ei räägi.

Katre Koppel
Peenkeha mudelist lähtuv kehakäsitus uues vaimsuses

Ettekandes tutvustan peenkeha mõistet, mis on ühelt poolt levinud uue vaimsuse kontekstis, kuid teisalt kasutatav teoreetilise kategooriana. Uue vaimsuse mõtteviisis mõeldakse peenkehadest kui nähtamatutest, kujututest ning energeetilistest kehadest, milles toimub inimese tõeline ja sügav tervenemine. Käsitledes peenkeha analüütilise kontseptsioonina, tähistab see mitteduaalset lähenemist inimkehale, hägustades sealjuures mateeria ja vaimu piire ning aidates mõtestada inimese ja maailma suhet holistlikust vaatenurgast. Kasutan peenkeha mõistet 2011.–2013. aastal kogutud välitöömaterjalide analüüsimisel. Välitööd on läbi viidud uue vaimsuse Algallika hingamiskogukonnas.

Kaisa Kulasalu
Arhiiv ja kehalisus: rahvaluulearhiiv kehalisust representeerimas

Mäluasutused, muuhulgas arhiivid, säilitavad ja teevad kättesaadavaks vaimse kultuuri nähtuseid. Kultuuriuuringutes toimunud kehaline pööre on aga näidanud, et alati pole tarvilik eristada keha ning vaimuga seotu uurimist, kehaliste aspektide väljatoomine avab uusi ja viljakaid vaatenurki. Arhiivide ja kehalisuse vahel on mitut laadi suhteid: esiteks on arhiivid mälu kehaväliseks laienduseks, teiseks on arhiivi kasutamine kehaline kogemus ning kolmandaks representeerivad dokumente säilitavad mäluasutused eri laadi kehalisust. Ettekandes käsitlengi arhiivide ja kehalisuse suhteid, keskendudes paljuski näidetele rahvaluulekogudest ja hilisstalinistlikule perioodile.

Lona Päll
Keskkonnakogemuse vahendamisest (koha)pärimustekstides, Kakerdaja raba külalisteraamatute näitel

Ettekande eesmärgiks on arutleda, kuidas konstrueerib keskkonna ja pärimuse dünaamika kogemust. Rabade ja soodega seotud pärimuses väljendub sageli (ja ehk ülejäänud kohapärimusest enamgi) kehaline kogemus, mis on seotud keskkonnatüübi iseärasuse ja teisalt varasema pärimusliku kontekstiga (nt uppumislood, üleloomulikud olendid jmt).

Kõnekaks võrdluseks intervjuudele ja arhiiviteadetele vaatlen kohapärimusena (e. kohasidusa pärimusena) Kakerdaja raba külalisteraamatu sissekandeid aastatest 2004–2011.

Kõneldes seosest paiga või keskkonnaga on folkloristikas sageli esil küsimus paigaidentiteedist, samuti on kirjutatud kohtadest või keskkonnast eluloojutustuse ruumina, külalisteraamatu sissekannete puhul ei saa aga rääkida kogemuslikust järjepidevusest. Teksti kirjutaja ja lugeja viibimine samas keskkonnas/paigas ja napp ajadistants kogemuse ja selle verbaliseerimise vahel võimaldab folkloristlikku ainest kasutades uurida eeskätt vahetut, kehalist tajukogemust.


10. SEPTEMBER - "VARIETIES OF RELIGIOUS IDENTITY" EHK RELIGIOOSSE IDENTITEEDI MITMEKESISUS

10. september, 14.15-18.00
Ülikooli 16–102, Tartu Ülikool

Korraldajad ja esinejad: Roland Karo, Priit Rohtmets, Irina Paert, Atko Remmel (religiooni uurimisrühm)

Ettekanded:

Priit Rohtmets
“Südametunnistuse vabadus” ja “puhas usk”

Ettekande eesmärgiks on analüüsida 20. sajandi I poolel toimunud usulist diskussiooni, võttes aluseks pealkirjas esitatud kaks mõistet. Viimaseid on kasutatud nii teineteisele vastanduvatena – personaalne religioosne kogemus versus (institutsionaalne) õpetus –, aga ka teineteist täiendavatena. Vaadeldakse, milliseid tõlgendusi ja omavahelisi seoseid kahele mõistele omistatakse ja kas need tõlgendused peegeldavad 20. sajandi alguses toimunud muutusi indiviidi ja institutsiooni vahekorras.

Irina Paert
Childhood and Religion (ettekanne inglise keeles)

What does the image of a child mean for Christian theology? Judging from historical evidence, to what extent this idealized image has been put into practice? How can we interpret some extraordinary occurrences such as child witchcraft trials or children’s religious violence? What does it tell us about certain forms of religion and about religiosity of a child? How and with what consequences did the atheist propaganda use images of child-abuse by religious groups? What methodological approaches can be used to study religion and childhood? What ethical considerations researchers should keep in mind using children as the object of analysis?

Atko Remmel
Mittereligioossed “usutunnistused”: mitmekesisus, piirid ja uurimisseis

Nagu pealkirigi ütleb, käsitleb ettekanne küsimust mittereligioossete “usutunnistuste” võimalikkusest ja olemusest. Loengule sobiva tausta saamiseks on soovitatav eelnevalt tutvuda Lois Lee ja Christopher Smithi ning Richard Cimino artiklitega.


11. JUUNI - “PRIVAATSED LOOD MEEDIAS”

11. juuni, 14:15-18:00
Ülikooli 16-102, Tartu

Korraldajad ja esinejad: Halliki Harro-Loit, Kadri Ugur, Roosmarii Kurvits, Ene Kõresaar, Triin Vihalemm (kultuurikommunikatsiooni u/r)

Teoreetiline seminar toetab Kultuuriteooria tippkeskuse VI sügiskonverentsi paneeli teemat “Dynamics between public and private”. Privaatsust analüüsitakse ajakirjandusuuringute, kommunikatsiooni eetika, surmakultuuri ja ajakirjanduse ajaloo aspektidest.

Esinejad:

Halliki Harro-Loit (Tartu Ülikool)
“Privaatsuse piiride muutmine ajakirjanduse konventsioonide muutmisel”

Keskeks küsimuseks on formaat, žanr ja nendega seotud konventsioonide muutumine. Keskendume küsimusele, kuidas on isiklike narratiivide levimine poolavalikus ruumis mõjutanud privaatsuse kultuuri.

Kadri Ugur (Tartu Ülikool)
“Isiklik lein avalikus ruumis: internet noorte leina väljendamise keskkonnana”

Arutelu keskmes on privaatsete emotsionaalsete protsesside väljendamine interneti suhtluskeskkondades ning küsimus, kuidas internetikeskkondade kommunikatiivsed eripärad võivad mõjutada leinaprotsesse. Lisaks väärib arutamist isikliku leina ja kollektiivse leinamise kui kultuurifenomeni vastastikune mõju: millised tunded ja käitumisviisid tunduvad normaalsed, mis on sotsiaalselt aktsepteeritud ja mis mitte, kuidas tunnetatakse privaatsuse piire jms.

Roosmarii Kurvits (Tartu Ülikool)
“Surma ja leina eksponeerimine avalikkuses. Eesti ajalehtede surmakuulutused 1910–2013”

Keskne küsimus on, millist infot inimesed ajalehe surmakuulutustes avaldavad ehk mida peetakse vajalikuks ja sobilikuks avalikkuses rääkida seoses kellegi surmaga. Näeme, kuidas sajandi jooksul on tähelepanu liikunud surmalt ja suremiselt leinale ja leinamisele. 20. saj. alguses oli surmakuulutuse keskmes detailne informatsioon surmast, suremisest ja matustest (millal suri, miks suri, millal ja kuhu maetakse). 21. saj. alguses on surmakuulutused surmast distantseerunud: surmakuulutusest on saanud kaastundeavaldus, mille keskmes on kadunukese lähedased, neile kaasatundvad sõbrad-tuttavad ning nende tunded ja emotsioonid. Kui sada aastat tagasi oli suremine avalik ja lein privaatne, siis nüüd on surm privaatne ja lein avalik. Ettekanne põhineb Postimehe/Edasi surmakuulutuste analüüsil.

Triin Vihalemm (Tartu Ülikool)
“Meediakasutus ja argipraktikad: metoodilisi väljakutseid”

Ettekanne arutleb üldisemalt meediakasutuse uuringute metoodiliste väljakutsete üle, vaadeldes meediakasutuse ja igapäevaelu praktikate omavahelist põimumist. Seos privaatsete lugudega tuleneb meedia kui n-ö teiste praktikute esitleja rollist, mõjutades lugejate-vaatajate igapäevaelulisi toimimisi ja otsuseid.



21. MAI - “MAASTIKU IDENTITEET: KÄSITLUSI (ISIKLIKUST) TÄHENDUSLOOMEST MAASTIKES”

21. mai (teisipäev), 14:00-18:00
Uus-Sadama 5, M-342, Tallinna Ülikool

Korraldajad: Tiit Remm, Tarmo Pikner, Kadri Semm

Teoreetiline seminar toetab Kultuuriteooria tippkeskuse sügiskonverentsi paneeli teemat “Learning landscapes: stories, senses and sensitization”, mis otsib metodoloogilisi pidepunkte maastiku subjektiivsete tähenduste avamisel. Ruumi, koha ning maastiku mõistetega opereerivad distsipliinid on kutsutud arutama afekti, emotsiooni, eneseteadlikkuse ning eneseväljenduse üle loovas, strateegilises ning võimustatud maastiku mõtestamises. Seminar analüüsib afektiteooria, geoinfosüsteemi, kirjanduse ning semiootika uurimuste kaudu tähendusloome problemaatikat ning selle mõju maastiku identiteedi kujunemisel.

Esinejad:

Eik Hermann (Eesti Kunstiakadeemia)
"Liikumised, afektikontuurid, emotsioonid, tunded"

Humanitaarteadustes on viimasel ajal tekkinud suur huvi afekti puudutava teemaderingi suhtes. Samas esineb üksjagu terminoloogilist segadust mõistete emotsioon ja afekt ümber. Oma ettekandes üritan seda segadust vähendada ning esitan oma nägemuse sellest, kuidas neid eristada, tuginedes ajuteadusest ning psühhiaatriast pärit dünaamilistele isiksusekäsitlustele, eriti Antonio Damasio ja Daniel Sterni käsitlustele. Lähtun töömudelist, mille kohaselt saab tuua paralleele kolme sorti nähtuste vahel: inimese aju evolutsioonilised kihid, indiviidi kognitiivsed arengujärgud imikust täiskasvanu suunas ja meie igapäevase kogemuse kihid. Sellest vaatepunktist saab afektikontuure, emotsioone ja tundeid (ja n-ö ratsionaalseid mõtteid) vaadelda liikumise eri järkudes väljasopistustena. Kuna eeldatavasti on loetletud kogemuskihtidest kõige vähem tuntud afektikontuuride kiht, pühendan sellele enim tähelepanu.

Kiira Mõisja (Tartu Ülikool, Ökoloogia- ja Maateaduste Instituut, Geoinformaatika ja kartograafia õppetool)

Maastike kirjeldamise üheks vormiks on kaardid. Levinud on arusaam, et kaardid ning nende aluseks olevad ruumiandmed on reaalsuse tõeseks peegelduseks. Tegelikult on kaardid vaid tõlgendused reaalsusest, andes edasi erinevaid maailma diskursuseid. Tõlgendused on subjektiivsed, põhjustavad moonutusi, mida ruumiandmete kontekstis nimetatakse määramatuseks. Määramatuse allikateks on inimlikud vead, puudused nähtuste defineerimises või määramise metoodikas ning mõnede reaalsuse ilmingute ähmane iseloom. Ruumiandmete määramatuse teadvustamine annab taustsüsteemi kaartide paremaks mõistmiseks ning on aluseks nende õigele kasutamisele.

Elle-Mari Talivee (Underi- ja Tuglase Kirjanduskeskus)
"Tartu loomise võimalusi ilukirjanduslikus tekstis"

Räägin kirjanik Bernard Kangro kujutatud Tartust mitmes tema romaanis („Jäälätted“, „Keeristuli“, „Tartu“ jt): täpsemalt sellest, kuidas ta seda maastikku loob, kogeb, ka hävitab ja tehtus omakorda kõhklema lööb. Otsin vastust sellele, kas tema loodud kirjanduslik linn on reaalse linnamaastiku tajumist kuidagi mõjutanud ja milline on üldse kirjanduslike tekstide mõju ühele linnale.

Tiit Remm & Kadri Semm (Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Semiootika osakond; Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Maastiku- ja kultuurikeskus)
"Kronotoop ja isiklik tähendusloome maastikukogemises"

Räägime maastikukogemuse isikliku tähendusloome kirjeldusvõimalusest, mis toetub M. Bahtinist lähtuva kronotoobimõistestikule. Ajalis-ruumilise korrastatusena võimaldab kronotoobimõistestik kirjeldada maastikukogemuse ja seejuures isikliku tähendusloome dünaamikat ja kihilisust. Maastikukogemuse uurimiseks võiks visandada analüütilise raamistu, mis sisaldaks kronotoobi idee kolme aspekti: (1) erinevate kronotoopide samaaegset paljusust nii kunstides, sotsiaalses situatsioonis kui maastikukogemuses, (2) kronotoopide võrdlevat, tüpoloogilist aspekti ning (3) nende hierarhilis-tüpoloogilist aspekti. Maastikukogemise ja tähendusloome näitematerjal on seotud arhitekt Ott Kadariku Hashima saare külastamise kogemuste ja nende esitustega.


23. APRILL - “VÄÄRTUSED: NENDE TEKKELUGU, TÄHENDUS JA MÕISTMINE”

Toimumise aeg: 14:15–18:00
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu

Korraldaja: Indrek Tart (nüüdiskultuuri uurimisrühm)

Seminar keskendub väärtuste tekkimisele, mõistmisele ja mõõtmisele erinevates sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkondades. Üle vaadatakse nii filosoofiline, sotsioloogiline, psühholoogiline kui ka kultuuriline mõõde. Alusväärtuste kõrval leiavad käsitlemist filosoofilised, politoloogilised ja igapäevaväärtused. Püütakse luua pilti alusväärtuslike orientatsioonide geograafiast Euroopas.

Indrek Tart
"Väärtuste filosoofiline ja kulturoloogiline taust ning nende kujunemise lugu"

Väärtuste mõiste, selle käsitlemise ning empiirilise uurimise taustast leiame psühholoogide eelkäijatena peaaegu kõik kaasaegse sotsioloogilise mõtte alustepanijad: Comte, Spencer, Marx, Durkheim, Max Weber, Tönnies jt. Käesolevas käsitleme väärtuste põhja või alusjuurena moraalisätestust (Nietzsche), religioosset ainukogemust (William James), ühiskondade kollektiivset ja sünkroniseerivat südamerütmi (Durkheim), indiviidi sattumuslikku saatust kultuuri kuldpuuris (Simmel), identiteedi ning headuse/autentsuse suhet (Charles Taylor). Seega alustame tavaväärtuste hukkumisest industriaalmaailma põrgus ning lõpetame postmodernismi kõikelubatavusega kaasnenud väärtuskriisiga. Ilmeka punkti paneb sellele arenguloole globaliseerunud maailma isekus. Indiviid võtab võimust, et ise kõike otsustada. Sellega seoses arutleme ühiskondade üleminekuaegade teemal ning väärtuste rollist neil murdehetkil.

Marko Sõmer
"Alusväärtused ja nende suhestumise mudelid"

Igapäevakõnes ja poliitilises retoorikas räägitakse tihti väärtustest, osundades enamasti millelegi olulisele; teatud ideaalidele, millest tahetakse lähtuda, mida tahetakse hoida või millest tuntakse puudust. Nii peetakse väärtuste all silmas vähemal või enamal määral kõiki positiivseid omadussõnu. Sarnaselt igapäevakasutusega ei eksisteeri ka teadusmaastikul ühest arusaama väärtuste olemusest ja kasutusest. Erinevates distsipliinides (ja ka nende sees) lähtutakse väärtuskontseptsiooni defineerimisel suuresti oma vajadustest ja huvidest (Rohan, 2000).
Siiski on esile kerkinud teoreetikud, kelle arusaam väärtustest on hakanud enam domineerima. Neist mõjukamaiks võib pidada sotsiaalpsühholoog Shalom Schwartzi, kelle alusväärtuste teooria leiab üha laiemat kasutust erinevate (põhiliselt küll sotsiaalteaduslike) distsipliinide hulgas.

Schwartz (1994, lk. 21) defineerib väärtusi kui erineva tähtsusega ihaldusväärseid situatsiooniüleseid eesmärke, mis on indiviidi või sotsiaalse koosluse jaoks juhtivaks printsiipideks. Väärtused on eesmärgid, mis: teenivad mingi sotsiaalse koosluse huve, motiveerivad selle käitumist ja tegevust, ning funktsioneerivad kui standardid millegi hindamisel ja õigustamisel. Et sotsiaalses kontekstis reaalsusega toime tulla ning endale tähtsaid eesmärke väljendada, representeerivad inimesed ja grupid neid kognitiivselt (ja lingvistiliselt) väärtustena, lülitades need oma kommunikatsiooniprotsessi (Schwartz, 2006). Tulenevalt neist erinevatest motivatsioonilistest eesmärkidest määratleb Schwartz (1992) kümme alusväärtust: eneselesuunatus, stimulatsioon, hedonism, saavutus, võim, turvalisus, konformsus, traditsioon, heasoovlikkus ja kõikehaaravus. Need kümme alusväärtust katavad nn motivatsioonilise kontiinumi, mis põhineb dünaamilistel suhetel erinevate väärtuste vahel. Tegevusel, mis on motiveeritud mingist väärtusest, on psühholoogilised, praktilised ja sotsiaalsed tagajärjed, mis võivad olla konfliktis või hoopis kooskõlas mõne teise väärtusmotiiviga. Seeläbi moodustub üksikutest väärtustest ja nende omavahelistest suhestumistest terviklik väärtusstruktuur.

Laur Lilleoja
"Alusväärtused Euroopa sotsiaaluuringus ja poliitilised hoiakud"

Väärtuste uurimine on viimase kümnendi vältel oluliselt intensiivistunud (Google Scholari andmetele tuginedes on alusväärtuste uurimisega seotud artiklite arv viimase kümnendi vältel kahekordistunud), mille käigus on täpsustunud nii väärtuste uurimise metodoloogia, kui ka laienenud üldisem arusaam nii väärtuste olemusest kui ka toimimise mehhanismidest.

Hetkel võib pidada antud valdkonna mõjukamaks paradigmaks Shalom Schwartzi väärtusteooriat (1992), mis käsitleb väärtusi kui kriteeriume, mille abil inimesed annavad hinnangu tegevustele, teistele inimestele ja sündmustele. Viimasele tuginevalt on Schwartz postuleerinud 10 olemuslikult iseseisvat ja universaalset personaalset väärtustüüpi ning kirjeldanud nende omavahelistel dünaamilistel seostel põhinevat väärtusstruktuuri.

Antud lähenemise populariseerimisele on oluliselt kaasa aidanud asjaolu, et Schwartzi poolt välja töötatud väärtusküsimustik (PVQ-21) kuulub igal teisel aastal umbes 30 Euroopa riigis läbiviidavasse Euroopa Sotsiaaluuringusse (ESS – http://www.europeansocialsurvey.org/). ESSi näol tegemist väga kõrgete kvaliteedikriteeriumitega võrdleva sotsiaaluuringuga, mis mõõdab väga laia spektrit ühiskonna toimimisega seotud aspekte. Seega võimaldavad ESSi andmed lisaks võrdlevale (nii riikidevahelisele kui ka ajalisele) perspektiivile uurida ka kõikvõimalike sotsiaalsete nähtuste vahelisi seoseid. Muu hulgas sisaldab ESS ka mitmeid indikaatoreid, mis kirjeldavad indiviidi poliitilisi hoiakuid.

Käesoleva ettekande eesmärgiks ongi uurida seda, mil määral ja kuidas mõjutavad eestlaste hinnangud nende poliitilisi hoiakuid. Varasemad uuringud on viidanud antud seoste olemasolule (Caprara, et al 2006), kuid Eestis ei ole analoogseid analüüse seni veel läbi viidud.

Maaris Raudsepp
"Väärtuste regulatiivsed funktsioonid kollektiivses ja personaalses kultuuris"

Vaatlen väärtusi semiootilise kultuuripsühholoogia mõisteraamistus, mis käsitleb individuaalse ja kollektiivse tähenduseloome mehhanisme. Väärtused esindavad eesmärgistatuse ja vaba tahte valdkonda, toimides kõrgeima hierarhilise tasandi regulaatorina nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil. Kollektiivse kultuuri süsteemis on väärtused kõige üldisemad regulatiivsed ideed, esindades aktsepteeritavaid eesmärke. Personaalse kultuuri süsteemis kuuluvad väärtused kõrgeima üldistusastmega afektiivsete regulaatorite hulka, motiveerides ja suunates indiviidi toimimist. Kollektiivse tasandi konsensuslikud väärtused toimivad stabiliseeriva ja emotsionaalset ühtekuuluvust loova vahendina, reguleerides süsteemi elementide omavahelisi suhteid. Väärtuste konstitueeriv ja piiri loov funktsioon avaldub selles, kuidas kollektiivsed ja individuaalsed subjektid kasutavad teatud väärtuste mustrit enese semiootiliseks konstrueerimiseks ja enesekirjeldamiseks. Väärtuste generatiivne funktsioon teostub läbi vastandlike väärtuste vahelise pinge, mis tekib subjekti ja keskkonna konkreetse vastastoime olukorras. Empiirilised näited käsitlevad väärtuste regulatiivse toime situatiivsust ja arengulisust.

Indrek Tart
"Alusväärtuste empiirilise uurimise praegune seis ja selle eellugu"

Ülevaade Teise maailmasõja eel ja järel toimunud väärtuste uurimise meetodite arengust (Allport, Rokeach, Schwartz, Inglehart, Welzel). Evolutsioonilisest vaatepunktist on eesmärgid ja nendega seotud väärtused inimrühmade edasikestmiseks vältimatud. Sellistest inimeksistentsiks vajalikest eeldusest – indiviidide kui bioloogiliste organismide vajadused, koordineeritud sotsiaalse suhtluse tarve, loodusega tasakaalu säilitamise olulisus, sotsiaalse sidususe garanteerimine, isiksuslik arengutarve (Schwartz 1994) – tuletab Schwartzi metoodika kümme ulatuslikku alusväärtuse tüüpi, mis on kultuuriülesed ning millest igaüht iseloomustab vastav keskne tegur. Neid seob nn sõõrmudel, kus empiirikast leitud tüübid paigutuvad n-ö arhetüüpselt nii, et lähestikku asetsevad on sarnased (sõbrad) ning kaugemad võivad tormituult (konflikti) külvata. Kirjeldatakse selle mudeli tuletuvust ning piiranguid erineval moel ülesehitatud küsitlustiku baasil (SVS ja portree-küsitluste erinevad vormid). Viimati väljatöötatud 57 küsimuslausega versioon (Schwartz jt 2012) on alles piloteerimisjärgus, kuid sealt tulenev 19 tüübi leidumus vajab tutvustamist. Nagu ka seos Ingleharti moderniseerimisteooriaga (Inglehart 2000).


2. APRILL - “MÕISTE PERSONHOOD TÄHENDUS JA KASUTUSVÕIMALUSED EESTI KONTEKSTIS”

Toimumise aeg: 14:15–16:15
Koht: Ülikooli 16-102, Tartu

Vaata plakatit!

Korraldajad: Pikne Kama, Maarja Olli (arheoloogia u/r))

Esinejad:

Maarja Olli (arheoloogia)
"Mõistest personhood arheoloogias"

Mõistet personhood avab arheoloogilises ja etnoloogilises võtmes hästi Chris Fowler, kellelt ilmus sellel teemal 2004. aastal raamat „The Archaeology of Personhood: An Anthropological Approach,“ mis on üheks parimaks käsitluseks personhood'ist arheoloogias. Ta defineerib mõisteid person ja personhood ning selgitab mitmeid personhood'i mudeleid, põhinedes etnoloogilistele uurimustele. Samuti on ta oma uurimustöös analüüsinud, kuidas arheoloogilises materjalis on võimalik näha kilde personhood'ist.

Eesti arheoloogias ei ole otseselt personhood'i käsitlevaid teadustöid tehtud ning sellest tulenevalt on tegemist uue mõistega. Milline oleks termini eestikeelne tõlge, kas isik või isikustatus on piisav mõiste väljendamiseks?

Heaks võimaluseks personhood'i uurimiseks arheoloogias on matused. Üheks näiteks võib valida monumentaalsed rooma rauaaegsed (50–450 pKr) tarandkalmed, mis on kollektiivsed kivikalmed, kuhu maeti põletatult kogukonna surnud. Põlenud inimluud, hauapanused, loomaluud, võimalikud hilisemate rituaalidega seotud esemed (nt keraamika) on kalmes segatult. Seetõttu pole selgeid matusekomplekse võimalik eristada. Mida võivad kalmete monumentaalsus ja segatud põletusmatused meile öelda rooma rauaaegsete inimeste personhood'i osade ja mudeli kohta?

Kristiina Johanson (arheoloogia)
"Personhood'i mõistest inimeste ja asjade omavahelise suhte määratlemisel"

Personhood'i on kõige laiemas tähenduses mõistetud kui isikuks (person) olemise seisundit. Isik (person) definitsiooni järgi viitab ükskõik millisele olemile (entity), mis koosneb erinevate aspektide (nt füüsiline keha, hing, mõistus, agentsus, võime (efficacy), individuaalsus jne) ajutisest seostatusest. Personhood (nagu person'gi) on seega kontekstist sõltuv, muutlik; see on saavutatav ja säilitatav läbi suhete inimestega, asjadega, kohtadega, substantsidega, jne. Personhood on osa identiteedist, sarnaselt teiste identiteeti loovate elementidega, nagu rühmakuuluvus, sotsiaalne sugu, etnilisus jne. Oma ettekandes vaatlen erinevate arheoloogiliste näidete abil asjade ja inimese omavahelist muutuvat suhet – kuidas esemed osalevad inimeste personhood'i loomisel/muutmisel; millistes arheoloogilistes kontekstides ja läbi milliste aspektide olemasolu on võimalik jälgida esemete personhood'i. Lõpetuseks tahaks õhku visata küsimuse, mil määral saab personhood'i lahutada teistest identiteeti kujundavatest elementidest ja kas see on arheoloogilise materjali puhul üldse võimalik.

Pikne Kama (arheoloogia)
"Surnute personhood (isiksuse küsimus) regilauludes"

Eesti regilaulude värsid peegeldavad, kuidas inimesed minevikus surnutesse suhtusid. Regilaulus kajastub üldine arusaam surnute personhood’ist, kuid samas võis laulmine olla surnute personhood’i looja ja konstrueerimise vahend.

Regilauludes kirjeldatud surnute personhood on erinev teistes suulise pärimuse liikides esinevast surnute identiteedist. Erinevus võib tuleneda sellest, et regilaul sisaldab endas üldiselt vanemaid kihistusi kui muu pärimus. Kuid kindlasti kajastab regilaul ainult osa surnute personhood’ist, mis on seotud laulmise konteksti ja funktsiooniga.

Oma analüüsis toetun ma regilaulutüübile „Ema haual“ ja „Avatud hauad“. Need kaks laulutüüpi kirjeldavad elavate läbikäimist surnud sugulastega. Nendest lauludest lähtuvalt võisid elavad suhelda surnutega, otsides enamasti nendelt abi. Kuigi nende laulutüüpide sisesed tegevusliinid on üsna sarnased, siis surnute personhood’i kirjeldused võivad paljuski erineda: surnu võib olla nii hauas mädanenud kui rännata koju linnu või putukana. Lisaks rahvausundile omasele arusaamade paljususele säilitavad regilaulud endas erinevate ajaperioodide uskumusi. Nii proovin erinevaid arusaamu personhood’ist oma ettekandes dateerida ja oletada muutusi surnute personhood’i tajumises pikemas ajaperioodis.

PROJEKT

TEGEVUS
arhiiv «
KOOSSEIS