Maris Valtin räägib N. von Hövelni käsikirjast

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 27. aprillil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Maris Valtin teemal “Enimate sissekannetega märksõnad N. von Hövelni käsikirjas Proverbia quaedam et sententiae Ciceronis, Plauti, Terentij et aliorum clarissimorum virorum“.
Ettekande aluseks on N. von Hövelni 17. sajandil (ilmselt ülikooli õpingute ajal) koostatud käsikiri Proverbia quaedam et sententiae Ciceronis, Plauti, Terentij Et aliorum clarissimorum virorum (‘Mõned vanasõnad ja Cicero, Plautuse, Terentiuse ning teiste ülikuulsate meeste ütlused’.)

Tegemist on 3678 ladinakeelset ütlust sisaldava kogumikuga.  Selliseid fragmendikogumikke ehk florileegiume kasutati õpetamisel juba antiikajal, keskajal olid eriti laialt levinud teoloogilised florileegiumid. Suurel hulgal florileegiume koostati ka 16.-19. sajandil peaaegu igal võimalikul kujul ja igas mõõdus nii õpetlaste kui ka asjaarmastajate poolt.

Kuigi florileegiumite traditsioon on pikk ja nende koostamise kohta esines erinevaid teooriaid, ühendas neid siiski see, et mõjukad õpetlased pidasid florileegiumit hariduse omandamise tähtsaks osaks. Florileegium aitas arendada õpilase mälu ning analüüsivõimet, erinevate autorite tsiteerimine andis stiilinäiteid ning aitas õppida õigeid grammatilisi vorme. Ühtlasi olid sententsid tähtsad retoorika- ja poeetikaõpetuses ning aluseks kõnede ja kirjalike tekstide koostamisel, need varustasid kirjutajat nii poolt kui ka vastuargumentidega ning kuulsate autorite tsiteerimine andis tekstile mõjukust.

N. von Hövelni käsikirja üheks osaks on märksõnade alla paigutatud ütlused. Kuna ütluste arv erinevate märksõnade all varieerub tugevalt, keskendub ettekanne sellele, milliste märksõnade alla suutis käsikirja autor enim fragmente leida.

Kõik oodatud!

Indrek Schwede räägib jalgpallist kui vastupanurelvast annekteeritud Eestis

Õpetatud Eesti Seltsi järgmine koosolek toimub kolmapäeval, 13. aprillil kell 16.15.
Lossi 3-406

Ettekande peab Indrek Schwede teemal “Kas lõime põnnama? Jalgpall kui vastupanurelv annekteeritud Eestis”.

Maailmas on vähe riike, kus jalgpall pole spordialaks number üks. Veel vähem on riike, kus jalgpall on esikoha käest andnud. Eesti on üks neist. Kahe maailmasõja vahel oli jalgpall suurim publikuala ja enim meediakajastust saanud spordiala. Pärast Eesti annekteerimist hakkas senine esiala alla käima ja muutus veerandsaja aasta jooksul rahva suus „venelaste alaks“. Maailma populaarseima mängu ja Eesti anastajate vahele tõmmati võrdusmärk. Jalgpall oli korraga põlastusväärne tegevus ja eestlased olid uhked, et nemad seda räpast mängu ei mänginud. Ametlikult paigutati jalgpall Eesti NSV-s 4. kategooria alaks ühele pulgale koos male, kabe ja lauatennisega.

Miks jättis Eesti kasutamata võimaluse, mida teevad kümned rahvad ja sajad vähemused üle maailma, kasutades jalgpalli relvana, et rõhutada oma identiteeti, võidelda suurema kultuurilise, poliitilise ja majandusliku autonoomia eest ning saavutada oma rõhuja üle sümboolne võit pallimurul? Nagu teevad seda parima näitena baskid ja katalaanid Hispaanias.

 Miks me tõmbusime tagasi just neilt kontaktsetelt aladelt (jalgpallist, jäähokist, poksist), mida hakkasid harrastama kohalikud immigrandid? Miks me ei võtnud lahingut vastu seal, kus see oli võimalik: maailma kõige populaarsemal spordialal, mis oli ka meie endi meelisala? Kas me lõime põnnama?

Kõik oodatud!

 

Tiina Vähi räägib Libahundiuskumustest 16. ja 17. sajandi nõiaprotsessides

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul toimub kolmapäeval, 30. märtsil kell 16.15
Lossi 3-406

Ettekande peab Tiina Vähi teemal “Libahundiuskumused 16. ja 17. sajandi  nõiaprotsessides.”

Libahundiuskumuste lähtekohad: folkloor ja selle tõlgendused demonoloogias.
Lühiülevaate Eestis toimunud nõiaprotsessidest Euroopa kontekstis vaadatuna.
Libahundi karakteristika kohtule esitatud kaebustes, antud tunnistustes ja esitatud süüdistustes ja langetatud kohtuotsustes.
Kas libahunditunnistuste andmisel kasutatud „taktika“ – peasüüdistust hajutavad libahundilood?
Konflikt kohtualusete ja kohtumõistjate vahel libahuntluse usundilistes tõlgendustes.

Kõik oodatud!

Tõnu Viik räägib Friedrich Georg Wilhelm Struve elust Tartus

 

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 16. märtsil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Tõnu Viik teemal “Friedrich Georg Wilhelm Struve elu Tartus”


Altona Christianeumi gümnaasiumi direktori poeg saadetakse Napoleoni armee värbajate eest pakku Tartusse, õppima filoloogiat. Seda ta teebki, kuid filoloogina ta tööle ei hakka, sest armub astronoomiasse ja saab Tartu ülikooli tähetorni direktoriks. Tellib tähetornile tolleaegse suurima akromaatilise refraktori, mõõdab kaksiktähti, määrab ühena esimestest tähe kauguse Päikesest, on hiigelpika meridiaanikaare mõõtmise organiseerija ja mõõtja, õpetab Venemaa kindralstaabi ja laevastiku ohvitsere ja rajab lõpuks omal ajal maailma astronoomia pealinnaks kutsutud Pulkovo observatooriumi.
See mees oli Friedrich Georg Wilhelm Struve.

Kõik oodatud!

Kalle Kasemaa ettekanne Orientalistika seminaris

 Orientalistika seminaris
kolmapäeval, 9. märtsil 
kell 18:15 Ülikooli 16 (von Bocki maja) auditooriumis 109
Koostöös Õpetatud Eesti Seltsi ja Akadeemilise Teoloogia Seltsiga
Emeriitprofessor
KALLE KASEMAA
loeng

KUI RELIGIOOSNE ON IRAANI ISLAMIVABARIIK?
Orientalistika seminarid toimuvad kolmapäeviti kell 18:15-19:45 Tartus TÜ õppehoone Ülikooli 16 (von Bocki maja) auditooriumis 109 (sissepääs hoovi poolt)
OODATUD ON KÕIK HUVILISED!
Vaata ka orientalistika seminari kodulehte: https://sisu.ut.ee/orientalistika
Liitu orientalistika infolistiga: http://lists.ut.ee:8888/wws/info/orientalistika
Seminari viivad läbi õppejõud:
Märt Läänemets mart.laanemets@ut.ee
Laur Järv laur.jarv@tibet.ee

02. märtsil Arvo Järveti ettekanne Eesti veetornide ajaloost ja tänapäevast

 

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 02. märtsil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Arvo Järvet teemal “Eesti veetornide ajaloost ja tänapäevast”

Veetornide ehitamine ja kasutamine, samuti nendest loobumine kajastab veevarustuse arengut. Võrreldes enamike Euroopa riikidega on Eesti veetornide ajalugu lühike. Esimesed veetornid Eestis ehitati 1860–70-ndatel aastatel seoses Narva-Tallinn-Paldiski raudtee rajamisega ja suuremate tööstusettevõtete ehitamisega (Kreenholmi vabrikud Narvas). Raudteevõrgu laienemisega ja suurte ettevõtete ehitamisega püstitati rohkesti veetorne 19.–20. sajandivahetuse aastakümnetel (laevaehitustehased Tallinnas, Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus, Sindi tekstiilivabrik). Linnade veevarustuse esimesed veetornid on Tallinnas Tõnismäe (1882) ja Viljandi veetorn (1908), mis mõlemad on hästi säilinud praeguseni. Samast perioodist on pärit mõisate esimesed veetornid: Raadi, Sangaste, Taheva, Taagepera, Maarjamäe, Vana-Vändra.

Eesti vabariigi alguskümnenditest on pärit arhitektuuriliselt silmapaistvad veetornid Rapla-Virtsu raudteeliinil (Märjamaa, Vana-Vigala, Lihula) ning Tartu linna veetorn 1939–40. aastast. Nõukogude ajal püstitati umbes 30 veetorni linnade ja suuremate maa-asulate veevarustuse korraldamisel, neist iseloomulikud veetorn-elamud on Eesti veetornide viimase perioodi märgilised ehitised (Haapsalu, Viljandi, Paide, Võru jt). Eesti veetornide ajaloolise jaotuse võiks esitada järgmiselt:

•         Mõisate kaevumajad, veepaagid ja veetornid

•         Raudtee veetornid:

                   1) Narva-Tallinn-Paldiski (1870)

                   2) Tapa-Tartu-Valga (1877; 1887)

                   3) Mulgi raudtee (1897)

                   4) Viljandi-Tallinn (1901)

                   5) Tallinn-Haapsalu (1904)

                        6) Rapla-Virtsu (1931)

•         Ettevõtete veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                        2) Eesti Vabariigi periood enne sõda 

                        3) Nõukogude periood

•          Ühisveevärgi veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                   2) Eesti Vabariigi periood enne sõda

                   3) 1950/1960ndad aastad

                        4) 1960/1970ndad aastad veetorn-elamud

•          Sõjaväe veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                        2) Nõukogude periood

 

Praegu on umbes 20 veetorni veevarustussüsteemides kasutusel, mõned on lammutatud, kuid enamik on ehituslikult säilinud. Oluline on nende säilitamisel edasise kasutusviisi leidmine, kuid see on kulgenud väga vaevaliselt. On üksikuid suurepäraseid näiteid veetornide taaskasutusest: Lasva, Viljandi, Raadi mõisa, Antsla rdtj veetorn; on projekte ja kavandeid taaskasutamiseks: Tõnismäe, Bekkeri laevatehase, Ülemiste, Raasiku rdtj, Kohtla-Järve veetorn, kuid enamik veetorne ootab oma saatust. Samal ajal on paljud veetornid hästi teada maamärkidena, mis väärtustab neid visuaalse maastiku elementidena ning pärandkultuuri objektidena.

Kõik oodatud!

 

Anu Raudsepp räägib Leevaku hüdroelektrijaamast

Olete oodatud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval, 17. veebruaril kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Anu Raudsepp teemal “Leevaku hüdroelektrijaama taastamine komsomoli löökehitusena 1947 – müüt või reaalsus?”

Kirjandus on läbi aegade mõjutanud meie mõttemaailma ja aidanud vahel luua ka müüte, serveerides neid reaalsusena. Üks nõukogudeaegsete kooliprogrammide kohustuslikke kultusteoseid oli Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ (1948), mis kinnistas komnoorte töökangelasteo Leevaku Hüdroelektrijaama taastamisel 1947. Elektri tähtsust pole kindlasti võimalik alahinnata – ilma selleta pole tänapäevane elu mõeldav.

Tänaseni pole aga selge, mis seal Leevakul siis ikkagi tegelikult toimus: milline oli Leevaku tööstuse ja elektritootmise eellugu enne 1947, kes ja miks tellis elektrijaama taastamise, kes ja kuidas seda finantseeris, millised olid kohalike talupidajate kohustused komsomoli löökehituse elluviimiselmillal ja kuidas rakendati  oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks plaanipäraselt ja pidulikult avatud elektrijaam tööle,  kas selle näol oli ikka tegemist suure kasumiga või hoopis kahjumiga. Neile küsimustele otsitaksegi käesolevas ettekandes vastuseid rikkalike arhiiviallikate põhjal.

Kõik oodatud!

Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolekul 03.02.2016

valis üldkoosolek juhatuse ettepanekul ÕES-i auliikmeteks Hain Rebase, kes pidas aastakoosolekul ka ettekande.

Stipendiumi 2015. pälvis Marten Seppel artikli „Vene keskvalitsuse kartulikampaania Eesti- ja Liivimaal 1840. aastatel“ eest.

Juhatust täiendati Andres Andreseniga.

Seltsi võeti vastu uus liige, Brita Melts.

Koosolekul võeti vastu ka parandatud põhikiri.

Üldkoosolekul võeti vastu otsus tõsta liikmemaksu.  Alates 2016. aastast on liikmemaks 10 € ning pensionäridel ja üliõpilastel 5 €.

Aastakoosoleku järel esitleti Õpetatud Eesti Seltsi 2014. aastaraamatut, kus on artikleid Tartu Jaani kirikust, Araabia tekstide tõlkimisest, Eesti rahvarõivastest, oma kujutamisest, Masingute suguvõsast ja Ene Mihkelsonist.

ÕES aastakoosolek 2016

ÕES aastakoosolek toimub

kolmapäeval, 03. veebruaril 2016 kell 16.15 Lossi 3-406.

Sel aastal peab erandkorras esimehe asemel ettekande Hain Rebas teemal:

“Eesti koorilaulu politiseeritus ja lõhe eriti 1950. aastail”

Kodu-eestlane seob instinktiivselt mõistet ”laulupidu” Gustav Ernesaksa nimega. Miks see nii on, seda pole vaja lähemalt seletada, seda teab ja tunnetab kõik meie laulurahvas. Vähem teame aga sellest, kuidas, ja miks just temaga, ning milliste raskuste kiuste omal ajal kõik need asjad tema ümber just niimoodi sattusid, või õigemini just naamoodi toimetati.
Veelgi vähem tuntakse Eestis samaaegset Välis-Eesti kultuurielu, näiteks just välis-eestlaste suurte laulupidude olemust, haaret ja patriootliku mõju Juhan Aaviku, Eduard Tubina ja Eesti NSV-s represseeritud Tuudur Vettiku liinis. Viimane aeg oleks meie rahvusliku üldhariduse mõttes seda puudust korvata. Sest kui arvame, et ka välis-eestlusel oli midagi pakkuda Eesti taasiseseisvumisele veerand sajandi eest, siis kahtlemata lisasid välis-eesti koondavad ja innustavad laulupeod olulist välis-eestluse vaimsusele ja püsivusele. Teiste sõnadega peaksime kalibreerima oma arusaamisi ”eesti laulupidudest” pärast Teist maailmasõda selles mõttes, et täpsustame ja relativeerime pisut nn. Ernesaksa fenomeeni ning räägime ka Saksamaal, Rootsis, Kanadas ja USA-s toimunust.

Järgneb aastakoosolek, mille päevakorras on:
1) Juhatuse 2015. aasta tegevuse aruanne
2) Revisjonikomisjoni aruanne
3) Juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine
4) Uued liikmed ja auliikmed
5) ÕESi stipendiumi väljakuulutamine.
6) Põhikirja muutmine.

Aastakoosolekule järgneb orienteeruvalt kell 18 ÕESi aastaraamatu 2014 esitlemine.

Hent Kalmo räägib teemal Ants Piip ja Tartu läbirääkimised

Olete oodatud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval, 9. detsembril kell 16.15

 

Lossi 3-406

 

Päevakorras on Hent Kalmo ettekanne  ”Eesti diplomaatia kangelasajastust: Ants Piip Tartu rahukonverentsil”

 

1919. ja 1920. aasta vahetusel peetud Tartu rahuläbirääkimisi on alati seostatud Jaan Poska nimega. Poska diplomaadivõimete tunnustamise varju on aga kippunud jääma küsimus, milles tema läbilääkimistaktika täpselt avaldus ja kas see leidis Eesti delegatsiooni üksmeelse toetuse. Ehkki kirjanduses on vihjamisi kõneldud konfliktidest ja kriisidest Eesti delegatsioonis, pole ajaloolased neid siiani põhjalikumalt uurinud. Ettekandes vaadeldakse Tartu rahurääkimisi ja nende diplomaatilist eellugu delegatsiooni teise liikme, Ants Piibu vaatenurgast. Eesmärk on näidata, et Eesti delegaatidel polnud tarvis ettevaatlikult manööverdada mitte üksnes rahvusvahelises diplomaatias ja koduses poliitikas, vaid puhuti ka rahudelegatsiooni liikmete endi hulgas.

 

Kõik oodatud!