29.10 Ants Hein keskaegsetest kivimõisatest ja väikelinnustest

Järgmine ÕES koosolek toimub

29. oktoobril kell 16.15

Lossi 3-427.

TLÜ Ajaloo Instituudi vanemteadur ANTS HEIN esineb ettekandega:

Stenhus’id, steinwerk’id, festes haus’id, sloth’id, castellum’id, 

castrum’id, arx’id, torne’d, parochia murata’d

Lisandusi keskaegsete kivimõisate ja väikelinnuste levikkaardile Eestis”

„Keskaja poliitika kujutaski endast suuremalt jaolt linnuste püstitamise poliitikat,“ kirjutas kunagi Austria ajaloolane Herwig Ebner. Sestap on ka peaaegu kõik Vana-Liivimaa ajalooga tegelenud autorid võtnud juba 16. sajandi lõpust saati kõigi siinmail asunud linnuste ükshaaval üleslugemist enda jaoks kui omamoodi retoorilist kohustust. Kui tähtsamate, s.t. ordule ja piiskoppidele kuulunud linnuste osas olid asjalood üsnagi selged, tekkisid kõhklused eeskätt aadli valduses seisnud kindlustatud mõisamajade ehk nagu neid siin kunagi ka nimetati – festes haus’ide, steinwerk’ide, castellum’ite, castrum’ite, arx’ide, torne’de, sloth’ide jms. – puhul.  Palju neid siin tegelikult oli? Ja kuivõrd saigi neid kõiki üldse linnusteks pidada?

Ettekandes leiab vaatlust tublisti üle poolesaja objekti, mille puhul on võimalik rääkida neist kui kunagistest festes haus’idest. Kuigi nii mõnegi puhul on teated üpris puudulikud, ei muuda see veel peamist siit väljajoonistuvat järeldust: siinsete mõisate ehituspärand oli keskaja lõpul hoopis „kivisem“, kui seda senini on osatud arvata.

Kõik huvilised on teretulnud!

15. oktoobril M. Malve ettekanne Haapsalu Võllamäest

Järgmine ÕES koosolek toimub 15. oktoobril 2014 kell 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras:

MARTIN MALVE

Haapsalu Võllamägi – ajalugu ja arheoloogia

Esimest korda kaevati Haapsalu Võllamäel juba 1932. aastal, mil leiti “kahe hukatud mehe luustikud”. Toonasest leiust ajendatuna uuriti 2013. ja 2014. aasta suvel hukkamispaika arheoloogiliselt. Leiti Võllamäge ümbritsev ringmüür ja võimaliku varasema hukkamispaiga jäänuseid. Lisaks ka kümmekond münti ja segatud inimluid. Viimaste välitööde ja arhiiviallikate uurimise tulemusena õnnestus välja selgitada, kuidas on paigaga seotud talupoeg Buxhövedeni Rein.

Kõik huvilised on teretulnud!

 

24. septembril Boris Veizeneni ettekanne

Õpetatud Eesti Seltsi selle semestri esimene ettekandekoosolek toimub

kolmapäeval, 24. septembril

kell 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras BORISS VEIZENENi ettekanne

“Oma kujutamine XX sajandi esipoole eesti reisikirjades.”

Ettekanne eesmärgiks on kaardistada võimalikku ja seni vähe analüüsitud uurimisala, milleks oleks oma kujutamine XX sajandi esipoole eesti reisikirjades. Võrreldes võõra mentaalse kategooriaga, mille uurimise jaoks kõige paremini sobiks kolmikjaotus „neutraalne, eksootiline, demoniseeritud“, võib oma puhul täheldada palju rohkem erinevaid kihte ja võimalusi: oma ei ole ainult autori isiklik identiteet ja enesepositsioon, vaid ka sellest lähtuv suhtumine võõra reaaliadesse, mis väljendub end nii võõra maa olude ja inimeste kirjelduses, vaid ka oma isiklikku elutaust ja pärimuse pidevas rekonstrueerimises: näiteks, pidev nostalgia oma kodukoha suhtes, oma argieluliste väärtuste taaskinnitamine või siis oma igavaks tunnistamine, laveerimine igatsuse ja igavuse vahel. Samuti vajaks põhjalikku käsitlust ka oma mõiste laienev hierarhia: oma kui perekond ja kodukoht, Eesti, Lääne või Ida-Euroopa, oma kui valge inimese tsivilisatsioon jne. Selles kontekstis on eriti oluline vaadelda ka reisiautorite kokkupuuteid omaga reisi vältel – kaasmaalane, teine reisija või turist Euroopast ja selle suhtumise gradatsioon eri reiside kontekstis (Euroopasisene Grand Tour, reis Oriendi jne).

Ettekande eesmärgiks on panna alus antud küsimuste kaardistamiseks, võttes aluseks imagoloogilist teooriat (Joep Leersen) ja mentaalse geograafia ideid. Empiiriliseks materjaliks on Eduard Bornhöhe, Oskar Kallase, Friedebert Tuglase, Karl Ast Rumori jne reisikirjad.

Kõik huvilised on teretulnud!

 

D. M. Goeze ettekanne 17.09 jääb ära

Seoses ettekandja Dorothee M. Goeze haigestumisega ei toimu

17. septembril planeeritud ettekandekoosolekut.

21.05 ettekanne vanaturgi ruunimälestistest

Selle kevade viimasel ettekandekoosolek toimub

21. mail kl 16.15

Lossi 3-427

Päevakorras:

ENN ERNITS „Vanaturgi ruunimälestised: Levik, avastus- ja uurimislugu, tekstid”

Ettekande põhipunktid:

  1. Sissejuhatuseks turgi rahvaste riiklusest VII–XV sajandil
  2. Kirjakeeltest turgi rahvaste asualadel
  3. Ruunimälestiste levikupiirkonnad
  4. Ruunimälestiste avastus- ja uurimisloost (eriti Soome ja Venemaa)
  5. Ruunikirja omapärast
  6. Sissevaade tähtsamatesse ruunitekstidesse (sh tõlkekatkendid)

14. mail M. Salupere ettekanne O.W. Masingust

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub

14. mail 2014

kell 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras MALLE SALUPERE ettekanne:

Täpsustusi ja täiendusi Masingute suguvõsatabeleisse

Genealoogilised uuringud ning „juurte otsimine“ läheb aina rohkem moodi. Suguvõsauurijate jaoks on täpsustused pahatihti seotud pettumustega: legendid peentest esivanematest varisevad üha tihemini. Iseküsimus, miks paljud eestlased ei oska tunda uhkust oma rahvuse üle ja veel tänapäevalgi eelistavad uskuda põlvnemist võõrastest.

Kui Martin Lipp 1907. aastal avaldas uurimuse Masingute suguvõsast, kusjuures tema  esmapilgul põhjalikud genealoogilised andmed sisaldavad olulisi eksimusi (mis on kriitikata üle võetud kadakasakslaste koostatud hilisemate järglastega täiendatud perekonnatabelitesse), ei osutanud apteeker Johannes. Masing oma saksakeelses vastuses. mitte neile vigadele, vaid keskendus matsipäritolu ümberlükkamisele.

Lipp on liialt usaldanud Masingute perepärimusi aga kirikuraamatutes jätnud mõndagi märkamata. Kõige kurioossem on O. W. Masingu isa Christiani “leidmine”. Torma köster Joh. Friedrich Masing oli küll Lipule rääkinud et O.W. Masingu isa ja tema vanaisa isa vennad olnud (seega mõlemad pidid olema Kaiavere moldri Mihkli pojad), kuid Lipp arvas, et ta seekord eksis, kuna Möldri Mikul polevat Kristjani-nimelist poega olnud. Niisiis pidas ta Maarja-Magdaleena sünniregistrist leitud ainukest sobiva aastakäigu (1733) Kristjanit O.W. Masingu isaks. Ei teda ega hilisemaid autoreid pole seganud, et selle Kristjani vanemad – Jõevälja kangur Karel koos naise Annikaga – pole Masickute/Masingutega suhelnud (vaderite ringid on täiesti erinevad), ka pärast vabakslaskmist pole ükski Jõevälja kangrutest Masingu perekonnanime kandnud. Pigem on tõenäoline, et pärast sakste korraldatud abielu Ludovica Hildebrandiga ilmus üks Möldri Miku kaksikutest (Toomas) Lohusuu köstrikohale  ”peenema” nime all.

Vahest viib tõele lähemale baltisakslaste 1933. a. Geschlechterbuch, kus, Lipu tabeleid järgides, Tooma kohta öeldakse, et ta väidetavalt Lohusuu köster olnud. See perepärimus justnagu kinnitaks oletust Tooma nimevahetusest, sest Lohusuu köster alates 1759 oli just O. W. Masingu isa Christian Masick/Masing.

Lipu suguvõsatabeleid muudab põhjalikult Torma kirikuraamatu eesti koguduse surnuteregistris leiduv pikem 1808. a. sissekanne kohaliku köstri Heinrich Masingu ema, Kõrendu koolmeistri lese Anna kohta, kes surres loetles oma lapsi ja lapselapsi. Eelkõige teadis ta muidugi oma üheksat last. Lipul oli andmeid vaid nende kahest pojast – Kristjanist ning tolle 8 lapsest (Anne sõnutsi 11) ja lasteta Torma köster Hindrikust. Huvitaval kombel ei jõudnud ka Lipuni teadmine Kõrendu koolmeistri noorematest poegadest: Sangaste köster Karl Johann Masing oma 5 lapsega ja 13 (tollal veel 10) lapsega Rakvere köster Johann Reinhold Masing (Lipp, tabelid 6 ja 7). Viimase kahe järeltulijate hulgas on olnud ridamisi pastoreid, professoreid, kindraleid jne, kes kõik, ja seda enam nende järeltulijad olid ning on veendunud baltisakslased ja peavad end eraldi suguvõsaharuks. Lipp oletas perekonnapärimuse põhjal, et nende isa võis olla üks kaksikutest Toomas, ja see on üle võetud ka baltisakslaste pärimustes ning genealoogilistes tabelites.

Ettekandes vaadeldakse põhjalikumalt kirikuraamatute andmeid, ka on peatutud Masingute nn ”priiuseprotsessil”.

Kõik huvilised on teretulnud!

 

1905. aasta Eestis: komiteed ja vägivald maal

Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul
16. aprillil 2014 kl 16.15 Lossi 3-427

esineb TOOMAS KARJAHÄRM ettekandega

“1905. aasta Eestis: komiteed ja vägivald maal”.

Ettekandes vaadeldakse alternatiivse võimu loomise katseid ja revolutsioonilise terrori avaldumist maal. Lühidalt iseloomustatakse allikaid ja uurimisseisu (sh mõisteid), kirjeldatakse komiteede/komisjonide ning mõisaründajate salkade moodustamist ja tegevust, mõisnikele tekitatud kahju ulatust. Arutletakse mõnede 1905. aastaga seotud historiograafiliste seisukohtade ja hüpoteeside üle. Kui Eesti ala 365 vallast on ebaseaduslikke tegevusi vallaorganite komplekteerimisel teada (autori kasutuses olnud allikate järgi) u 100 vallas (vallaametnike koosseisu täielik või osaline uuendamine u 50 vallas, ühe teema komisjonide moodustamine veel 50 vallas ), siis mis toimus ülejäänud valdades? Vastupidiselt nõukogude historiograafia väidetele ei domineerinud revolutsioonilistes omavalitsustes kõige vaesemad kihid - mõisatöölised ja sulased, pigem talunikud (kohaomanikud ja rentnikud), samuti maaharitlased ja käsitöölised. Seaduslike vallaomavalitsuste autoriteet oli kogukonnas üldiselt kõrge ja need asusid ise ellu viima radikaalseid ümberkorraldusi, muutudes selles mõttes samuti revolutsioonilisteks ja valitsusevastasteks organiteks. Kohaomanikud ja rentnikud ei soovinud vallakogukonnas võimu vabatahtlikult maatutele üle anda; viimased polnud selleks ka valmis, enamasti puudusid neil vastavad kogemused ja hariduslikud eeldused. Rahvakoosolekutel ja uustekkelistel komiteedel puudus erinevalt vallaomavalitsusest täitevaparaat oma käredate otsuste elluviimiseks ja seetõttu ei suutnud nad kuigipalju lühikese eksisteerimisaja vältel ära teha; viljakam oli nende koostöö seaduslike vallavalitsustega. Maksimaalselt vaid u 20 komiteed pretendeerisid seadusliku vallavalitsuse täielikule ülevõtmisele, ent tegelikult jõuti selleni ainult üksikutes kohtades või eksisteeris “uus võim” paralleelselt “vanaga”. Erinevalt Lätist ei läinud Eesti vallakogukondades võim täidesaatvatele komiteedele, kes moodustasid Lätis ülemaalise võrgustiku ja allusid kesksele sotsiaaldemokraatlikule juhtimisele. Ka ei olnud enamik komiteesid Eestis moodustatud parteilisel alusel, kuigi sotsiaaldemokraatia mõju eriti Tallinna (tsentralistid) ja Tartu (Speegi föderalistid) ümbruses kasvas ja mõned komiteed nimetasid end sotsiaaldemokraatlikuks ühinguks või seltsiks. Eestis polnud sotsiaaldemokraatlikud organisatsioonid revolutsiooniliste komiteede tekkimise obligatoorseks eedluseks ja tingimuseks, rohkem sõltus see kohalike aktivistide ja karismaatiliste liidrite olemasolust, kellel polnud sotsiaaldemokraatiaga seost või oli see väga põgus. Ka ei ole leidnud tõestust väide, et komiteede liikmed võtsid aktiivselt osa mõisate ründamisest ja mõisnike vara hävitamisest. Kooliõpetajad ja vallasekretärid, kes etendasid komiteedes tähtsat osa, jäid vägivallategudest üldiselt kõrvale. Oli ka erandeid, nagu ”Velise vabariigi” juht kooliõpetaja Ivan (Jaan) Paulus, kes juhtis mässuliikumist kogu Läänemaal. Enamik komiteesid asus alal, kus ülestõusu ja mõisate ründamist üldse ei toimunud.

Kas Eestimaa talurahva kongressi korraldamise lõppfaasi (Volta koosolek) juht VSDTP Tallinna komitee prominentne liige Aleksander Kesküla suunas Tallinna töölised maale (kas mõisaid põletama?), ja kui, siis milliseid juhiseid võis ta salkade juhtidele anda. Kas see oli ühe mehe projekt? Võib kahelda selles, et maale läinud tööliste esmane ülesanne ja kindel siht oli mõisniku vara hävitamine, mida ei kiitnud avalikult heaks ühegi tollal Eestis tegutsenud sotsiaaldemokraatliku organisatsiooni juhtkond. Tähelepanuväärne on see tõsiasi, et põletati ja purustati peamiselt mõisniku elumaju ja piiritusevabrikuid, muud majandushooned jäid terveks ja mõisa majandustegevus võis jätkuda. Kui usaldusväärsed on 1905. aasta põhiallikatena repressiivorganid, legaalne ajakirjandus ja hilisemad mälestused? Küsimusi, mida uurida, on veel palju.

Kõik huvilised on teretulnud!

 

75 aastat haldusreformist

2. aprillil 2014 kl 16.15 esinevad

Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul Lossi 3-427

TAAVI PAE ja ERKI TAMMIKSAAR

ettekandega: “75 aastat haldusreformist”.

Konstantin Päts ütles 1933. aastal Maaomavalitsuste kongressil peetud kõnes järgmist: „Lugupeetud kongressi liikmed! Oma avakõnes lugupeetud liidu esimees [Hans Lauri] soovitas, et kongress töötaks selle tähtsa küsimuse [omavalitsuste reformi] lahendamisel üksmeelselt. Selle peale pean ma oma referaadi algul kohe tähendama, et ühtmeelt omavalitsuste küsimuste lahendamisel leida, on peaaegu võimata. See on ülesanne, mis mõtlevatele inimestele üle jõu on käinud, sest see on üks kõige keerulisem ja kõige raskemini lahendatav küsimus riigi ja seltskonna eluhuvide lähendamisel olnud“. Vaatamata skeptilisele vaatele rakendus vallareform Pätsi autoritaarse valitsemise ajal 1. aprillil 1939. Reformi põhimõtted töötati välja aga juba 1935. aastal. Vallareformi seostatakse eelkõige inimgeograaf Edgar Kanti nimega, kuid tegelikult oli reformi põhimõtete väljatöötaja ja alusuuringute teostaja Endel Krepp. Oluline isik reformi algse ettevalmistuse faasis oli ka Juhan Maide ning vallareformi läbiviimine kattus selgesti riigi tollaste sisepoliitiliste arengutega.

Ettekandes analüüsitakse 1930. aastate teisel poolel toimunud vallareformi eeltöid ning otsime selle seoseid tollase poliitika- ja teadusmaastikuga.

Kõik huvilised on teretulnud!

26.03 küüditamise aastapäevale pühendatud ettekanne

Järgmine ÕES-i ettekandekoosolek toimub 26. märtsil kl 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras:

ANDRES JÕGAR

“Stalinismiaegsed repressioonid Tartu Õpetajate Instituudis (1946-1953)”.

Ettekande eesmärk on selgitada valdavalt seni kasutamata Eesti Rahvusarhiivi allikate (instituudi õppenõukogu, komsomoli- ja parteikoosolekute protokollid jm) põhjal repressiivseid meetodeid, mida rakendati Tartu Õpetajate Instituudis uue ühiskonna jaoks õpetajate koolitamisel.

Ettekanne keskendub järgmistele küsimustele. Esiteks vaadeldakse märtsiküüditamise eelseid repressioone instituudis aastatel 1947-1949. Põhiküsimusteks on TÕI õpilaste suhtes esitatud ideoloogilised pealekaebused ja kommunistlikku noorsooühingusse vastuvõtmisel välja toodud kandidaatide poliitilise vm sobimatusega seotud probleemid. Teiseks analüüsitakse instituudi õpetajate ja õpilaste küüditamise küsimusi. Kolmandaks käsitletakse EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi arutelu ja seisukohavõtte instituudis ja ajakirjanduses.

Kõik huvilised on teretulnud!

 

 

12. märtsil Rein Müllersoni 70. sünnipäevale pühendatud ettekanne

Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek

toimub 12. märtsil kl 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras:

PEETER JÄRVELAID

Institut de Droit international ja Eesti.

Professor Rein Müllersoni 70. sünnipäevaks.

Ettekande põhipunktid:

1. Institut de Droit international asutamine 1873 ja tema roll maailmas.

2. Eestiga seotud juristid Institut de Droit international liikmetena (A.M.Bulmerincq instituudi 10. president).

3. Rein Müllerson Institut de Droit international liikmena alates 1995.

4. Rein Müllerson kui tuntud jurist ja tundmatu elukäiguga mees. Rein Müllersoni sugupuust.

5. Rein Müllersoni õpetajatest. Akadeemilise karjääri kolm peatust: Moskva, London, Tallinn.

6. Rein Müllerson Eesti Vabariigi asevälisministrina ja eksperdina riigi taastamise ajal.

7. Rein Müllerson ÜRO Inimõiguste komitee liikmena ja ÜRO eksperdina.

8. Rein Müllerson Institut de Droit international presidendina. Tallinna kongress (2015).