Tiit Rosenberg 1877. aasta linnaomavalitsuse reformist ja Tallinna baltisaksa linnapeadest

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek  toimub kolmapäeval, 07. detsembril kell 16.15
Lossi 3-406

Ettekande peab Tiit Rosenberg teemal “1877. a linnaomavalitsuse reform ja Tallinna baltisaksa linnapead 1877-1918″

1877. aastal laiendati Balti kubermangudele 1870. aasta Vene linnaseadus, millega raad kui senine linnavalitsus asendati  linnavalimiste teel moodustatud linnavolikogu ja linnavalitsusega eesotsas linnapeaga. Ettekandes antakse ülevaade toimunud muudatustest Tallinna linnavalitsemises ning ametis olnud värvikatest baltisaksa linnapeadest 1877-1918.

Nendeks olid  1877-1878  endine linnasündik  Oscar von Riesemann (1833-1880), 1878-1883 Haimre mõisnik (kuulsa loodusteadlase Jakob von Uexkülli isa) Alexander von Uexküll (1829-1891), 1883-1885 endine linnasündik  Thomas Wilhelm Greiffenhagen (1821-1890), 1885-1894 raudteeinsener parun Victor Maydell (1838-1898), 1895-1905 Munalaskme mõisnik ja Eestimaa aadli krediitkassa raamatupidaja  Karl Johan von Hueck (1844-1925) ning pärast 1905-1918 ametis olnud venelastest ja eestlastest linnapeasid  (E. Hiatsintov, V.Lender,  J. Poska, G. Beljagin, V. Vöölmann) viimastena  märtsist novembrini 1918 ülemlinnapea na suurkaupmees ja reeder Erhard Dehio ( 1855-1940) ja teise linnapeana advokaat Alexander Riesenkampff (1888-1940).

Kõik oodatud!

Priit Rohtmets räägib Esimesest maailmasõjast ja kirikuelust Eestis

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 23. novembril kell 16.15, Lossi 3-406.
Ettekande peab Priit Rohtmets teemal “Õitseng või madalseis? Esimene maailmasõda ja kirikuelu Eestis”

Esimene maailmasõda oli kirikuelus murdepunktiks, mis raputas põhjalikult seniseid võimusuhteid ja seeläbi kirikuid keskvalitsustest kuni kogudusteni välja. Ettekandes analüüsitakse maailmasõjaaegset kirikuelu, alustades ajastu üldiseloomustusest, lõpetades erinevate kirikute usuelu käsitlemisega. Tähelepanu pööratakse maailmasõja ajal maha peetud propagandasõjale, mis puudutas ka religioosseid teemasid ja andis hoogu kirikute vahelisele rivaalitsemisele. Lähemalt käsitletakse luteri kirikule ja teistele protestantlikele kirikutele seatud piiranguid ning samal ajal õigeusu kirikus aset leidnud usuelu aktiviseerumist. Järgnenud Eesti omariikluse kontekstis ei saa üle ega ümber ka maailmasõjaajal arutelu all olnud kirikureformikavade ja kirikute pingestunud rahvussuhete käsitlemisest, sest maailmasõjaaegne meeleolu ja tegevus moodustavad orgaanilise terviku Eesti esimese iseseisvusperioodi kirikueluga.

Kõik oodatud!

Eve Rannamäe räägib teemal kolm tuhat aastat lambaid Eestis

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 9. novembril kell 16.15, Lossi 3-406

Ettekande peab Eve Rannamäe teemal “Kolm tuhat aastat lambaid Eestis ehk nii nagu seda näitavad zooarheoloogiline leiuaines ja emaliinide geneetiline mitmekesisus”

Lammas (Ovis aries) kodustati 11 000 aastat tagasi Lähis-Idas metsikust lähteliigist Aasia muflonist (Ovis orientalis). Esimesed üksikud tõendid lammaste kohta Eestis pärinevad ligikaudu 5000 aastat vanadest kiviaegsetest matusepaikadest, kuid levima hakkas lambakasvatus alles paar tuhat aastat hiljem, hilispronksiajal (850–500 eKr). Arheoloogiline materjal on näidanud, et lambaid tarvitati lihaks, villaks ja nahkadeks, aga kasutamist leidsid ka luud, piim ja sõnnik. Viimastel aastatel on lammaste luuleide uuritud geneetika meetoditega, mis on võimaldanud analüüsida mineviku lambapopulatsioone suuremas üle-Euroopalises kontekstis ja hinnata nende geneetilise mitmekesisuse muutusi ajas. Kuigi tänapäeval moodustab lambakasvatus Eestis väikse osa põllumajandusest, on lammaste kujunemislugu ja ajalooline levik olulised meie kultuuriloos ja tänapäevaste tõugude mitmekesisuse säilitamisel. Ettekandes tuleb juttu tõenditest mineviku lambakasvatuse kohta ja lammaste tarvitamisest Viljandi ja Karksi zooarheoloogiliste leidude põhjal, lammaste emaliinide kujunemisest Läänemere kultuuriruumis ning tänapäevastest maalammastest. Ettekanne põhineb 2016. aasta hilissügisel Tartu ülikoolis kaitstaval doktoritööl „Lambapopulatsioonide kujunemine Eestis pronksiajast tänapäevani zooarheoloogilise leiuainese ning mitokondriaalse DNA liinide põhjal”.

Kõik oodatud!

Olev Liivik räägib 1941. aastal Eestist Saksamaale ümberasunute rahvusest

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 26. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-406.
Ettekande peab Olev Liivik teemal “Millisest rahvusest olid 1941. aastal Eestist Saksamaale ümberasunud?”

1939.-1941. aastani korraldati Eestist kaks baltisakslaste ümberasumist, mille käigus lahkus Saksamaale üle 21 000 inimese. Kui esimese lainega 1939.-1940. aastani lahkunud olid suures enamuses baltisakslased, siis 1941. aasta nn järelümberasujate puhul on pilt tunduvalt segasem. Ametlikel andmetel oli ligi 8000 ümberasuja hulgas sakslasi kolmveerand või rohkem, kuid mälestuskirjanduses on pakutud, et vähemalt pooled lahkunutest olid tegelikult eesti rahvusest. Millest tulenevad erinevused andmestikes? Kuidas määratles riigivõim rahvuslikku kuuluvust tollases Eestis? Milliseid juhtnööre jagati ümber asuda soovinute klassifitseerimisel Berliinist ja kuidas täideti neid saksa ümberasumise ametnike poolt Eestis? Kuidas toimus ümberasujate skriinimine NSV Liidu-Saksa segakomisjonis? Nendele ja mitmele muule küsimusele püütakse ettekandes anda vastuseid.

Kõik oodatud!

Taavi Pae räägib vallanimedest 1930. aastatel

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 12. oktoobril kell 16.15

Lossi 3-406
Ettekande peab Taavi Pae teemal „Vallanimede küsimus 1930. aastate reformis”. Ettekande kaasautoriks on Madli-Johanna Maidla.

Vallad kui omavalitsusüksused on praeguseks pea kaks sajandit vanad ning nende ajalugu kannab endas ka osakest Eesti ajaloost. Valdade tööpõhimõtteid ning olemust on kujundanud kõik valitsenud võimud ning see kajastub ka vallanimedes. Valdade liitmine ja selle kaudu neile uute nimede andmine on praegugi päevakajaline teema. Käimasoleva riigi- ja haldusreformi tulemusena väheneb omavalitsuste üldarv Eestis oluliselt ning ühinenud omavalitsusüksuste nime- ja identiteediküsimus on terav. Lähiminevikust leiame konkreetse näite, kui 2008. aastal Halliste ja Abja vald olid ühinemislepingu koostamisel juba lõppfaasi jõudnud, kuid uuele vallale nime leidmine katkestas protsessi. Tõmmates paralleeli 1930. aastatega, siis soovitati Kaiu ja Kuimetsa valla nimeprobleemi lahenduseks võtta kasutusele kohanimi Riiuvald. 1939. aastal läbiviidud valdade reformi tulemusel tekkinud 248 vallast 52 said endale täiesti uue nime ehk sellise, mis ei sisaldunud ega olnud tuletatud ühinenud valdade nimedest. Ettekandes käsitlemegi Eesti valdade nimeprobleeme peamiselt 1930. aastate lõikes ning vaatleme eri osapooli ja tollast otsustusprotsessi.

Kõik oodatud!

 

Selle sügise esimene ettekandekoosolek

Selle sügise esimene Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule toimub kolmapäeval, 14. septembril kell 16.15, Lossi 3-406

Ettekande peab Dorothee M. Goeze teemal „Aadel kodus”
Aadliklassi kuulumine võib tähendada kuulsat elu, privileege, rikkust ning muidugi ka poliitilist mõju ja võimu otsustada oma alluvate saatuse üle.
Olukord Baltimaades, sh Eestis, näib olevat üsna selge. Ühel pool oli baltisakslaste vähemus ning teisel pool endogeenne eestlaste enamus. Kuulumine perekonda nagu Campenhausen või Liphart tõi endaga kaasa aadli elu, mida demonstreerisid lossid ja suured mõisad.
Mida need perekonnad tegid kui neil polnud parajasti suuri poliitilisi ülesandeid? Kas oli võimalik ka privaatne elu ametliku elu kõrval? Teated meie (s.t. Marburgi Herder-Instituudi) arhiivist tahaksid seda teemat tutvustada.

Kõik oodatud!

 

Konverents “Kaks sajandit õ-tähega”

Konverents „Kaks sajandit õ-tähega“ toimub reedel, 16. septembril 2016 Tabivere rahvamajas. http://www.tabikas.ee/
Konverentsi korraldab Emakeele Selts koostöös Õpetatud Eesti Seltsi, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning Eesti-uuringute tippkeskusega (CEES).

Ettekanded:
Valve-Liivi Kingisepp – Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde?
Kersti Taal – Eesti keele küsimus Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetuses
Fred Puss – õ-tähe kasutusele võtmisest luteri koguduse meetrika- ja personaalraamatutes Eesti eri piirkondades
Kristiina Praakli – õ-ga või õ-ta: sotsiolingvistiline vaade õ kasutusele
Pire Teras - õ häälduse varieerumine
Taavi Pae – Kuidas õ-hääliku piir jõudis Regio atlasesse?

Ettekannete järel kell 15 liigume bussiga Äksi motelli (http://www.aksimotell.ee/) lõunasöögile.
Pärast sööki toimub kultuurilooline jalutuskäik Äksis, esinevad TÜ eesti kirjakeele vanemteadur Heli Laanekask ning kohalik koduloouurija Aune Sepp.

Konverentsi kava

11.00 saabumiskohv

11.20 tervitus ja ettekanded (3)

13.00 kohvipaus

13.30 ettekanded (3)

15.00 sõit Äksi

15.30 lõunasöök

16.30 ringkäik Äksis

18.00 tagasisõit Tartusse ja Tallinna

Bussiinfo:
Tellitud buss (Luule Reisid) väljub kell 8.00 Tallinnast Mere puiesteelt Vene kultuurikeskuse eest.
Sama buss väljubTartus Vanemuise alumisest parklast kell 10.30.
Tagasisõit on hiljemalt kell 18 Äksist, Tartusse jõuame kell 18.20 ja Tallinna umbes kell 20.45.

Registreerimine:
Palume osalemisest teada anda kuni 12. septembrini e-posti aadressil killu@eki.ee, märkides info selle kohta, kas vajate bussis kohta (Tallinnast või Tartust) või tulete oma transpordiga. Samuti palume täpsustada, kas osalete lõunasöögil.

Kohtumiseni õ-tähe juubelil!
Emakeele Seltsi juhatus

Kadri Tael räägib maareformi elluviijatest kohtadel

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 11. mail kell 16.15 Lossi 3-406
Ettekande peab Kadri Tael teemal “Maareformi elluviijad kohtadel: riigimaade ülemad ja ringkonna valitsejad”

10. oktoobril 1919. aastal vastuvõetud Maaseadus muutis kardinaalselt maaomandit ja maakasutust, olles kõige ulatuslikum ühiskondlik-majanduslik ümberkorraldus, mis teostus noores Eesti riigis. Senini pole ilmunud põhjalikku üldkäsitlust maareformist. Erinevaid maareformi tahke vaadeldes on ka veel vähe kajastamist leidnud lokaaltasandil nagu kihelkonna, valla, küla tasandil realiseerunu. Kõige valgemate laikudena mõjuvad maareformi elluviijad, kelle roll ja tegevus on seni tahaplaanile jäänud.

Maareformi ulatust, mahtu ja selle kordaminekut ette kujutledes tekib küsimus, kuidas see kõik teostati. Arvestades, et puudusid piisavalt eelteadmisi ja kavasid, nappis kogemusi ning oli muid ettenägematuid kitsaskohti maareformi teostumise algusaastatel. Samuti oli algusaegadel vähe spetsiaalse ettevalmistusega inimesi ja paljud, kes oleksid sobinud, olid sõjaväeteenistuses.

Enne maareformi võeti suurmaaomand kohalike võimuorganite kontrolli alla, et hoida ära selle laostumine ning kavandada maa edasist tükeldamist ja väljajagamist. Maaseaduse põhjal võõrandati kogu suurmaaomand ja muu vara suures osas 1923. aastaks. Kogu ettevõtmine asetati Põllutööministeeriumi õlgadele. Maareformi elluviimist teostas Maakorralduse Peavalitsus. Maakondades töötasid ministeeriumi esindajad ja instruktorid, peale Maaseaduse teostumise määruste jõustumist nimetati esindajad ümber riigimaade ülemateks ja maakonnad jagati ringkondadeks, mille eesotsas figureeris ringkonna valitseja.

Käesolev ettekanne püüab tuua päevavalgele neid, kes maareformi maakonna ja ringkonna tasandil teostasid. Nende elluviijate tasandi avamine võimaldab paremini mõista maareformi olemust, sellest koorunud asja- ja vastuolusid. Protsessides osalemine, murranguliste olukordade kogemine ning plaanitu elluviimine toob välja uudseid väljakutseid, edasiminekuid, aga ka arusaamatusi, puudujääke, seaduskuulekuse ja korruptsiooni probleeme.

Kõik oodatud!

 

Maris Valtin räägib N. von Hövelni käsikirjast

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 27. aprillil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Maris Valtin teemal “Enimate sissekannetega märksõnad N. von Hövelni käsikirjas Proverbia quaedam et sententiae Ciceronis, Plauti, Terentij et aliorum clarissimorum virorum“.
Ettekande aluseks on N. von Hövelni 17. sajandil (ilmselt ülikooli õpingute ajal) koostatud käsikiri Proverbia quaedam et sententiae Ciceronis, Plauti, Terentij Et aliorum clarissimorum virorum (‘Mõned vanasõnad ja Cicero, Plautuse, Terentiuse ning teiste ülikuulsate meeste ütlused’.)

Tegemist on 3678 ladinakeelset ütlust sisaldava kogumikuga.  Selliseid fragmendikogumikke ehk florileegiume kasutati õpetamisel juba antiikajal, keskajal olid eriti laialt levinud teoloogilised florileegiumid. Suurel hulgal florileegiume koostati ka 16.-19. sajandil peaaegu igal võimalikul kujul ja igas mõõdus nii õpetlaste kui ka asjaarmastajate poolt.

Kuigi florileegiumite traditsioon on pikk ja nende koostamise kohta esines erinevaid teooriaid, ühendas neid siiski see, et mõjukad õpetlased pidasid florileegiumit hariduse omandamise tähtsaks osaks. Florileegium aitas arendada õpilase mälu ning analüüsivõimet, erinevate autorite tsiteerimine andis stiilinäiteid ning aitas õppida õigeid grammatilisi vorme. Ühtlasi olid sententsid tähtsad retoorika- ja poeetikaõpetuses ning aluseks kõnede ja kirjalike tekstide koostamisel, need varustasid kirjutajat nii poolt kui ka vastuargumentidega ning kuulsate autorite tsiteerimine andis tekstile mõjukust.

N. von Hövelni käsikirja üheks osaks on märksõnade alla paigutatud ütlused. Kuna ütluste arv erinevate märksõnade all varieerub tugevalt, keskendub ettekanne sellele, milliste märksõnade alla suutis käsikirja autor enim fragmente leida.

Kõik oodatud!

Indrek Schwede räägib jalgpallist kui vastupanurelvast annekteeritud Eestis

Õpetatud Eesti Seltsi järgmine koosolek toimub kolmapäeval, 13. aprillil kell 16.15.
Lossi 3-406

Ettekande peab Indrek Schwede teemal “Kas lõime põnnama? Jalgpall kui vastupanurelv annekteeritud Eestis”.

Maailmas on vähe riike, kus jalgpall pole spordialaks number üks. Veel vähem on riike, kus jalgpall on esikoha käest andnud. Eesti on üks neist. Kahe maailmasõja vahel oli jalgpall suurim publikuala ja enim meediakajastust saanud spordiala. Pärast Eesti annekteerimist hakkas senine esiala alla käima ja muutus veerandsaja aasta jooksul rahva suus „venelaste alaks“. Maailma populaarseima mängu ja Eesti anastajate vahele tõmmati võrdusmärk. Jalgpall oli korraga põlastusväärne tegevus ja eestlased olid uhked, et nemad seda räpast mängu ei mänginud. Ametlikult paigutati jalgpall Eesti NSV-s 4. kategooria alaks ühele pulgale koos male, kabe ja lauatennisega.

Miks jättis Eesti kasutamata võimaluse, mida teevad kümned rahvad ja sajad vähemused üle maailma, kasutades jalgpalli relvana, et rõhutada oma identiteeti, võidelda suurema kultuurilise, poliitilise ja majandusliku autonoomia eest ning saavutada oma rõhuja üle sümboolne võit pallimurul? Nagu teevad seda parima näitena baskid ja katalaanid Hispaanias.

 Miks me tõmbusime tagasi just neilt kontaktsetelt aladelt (jalgpallist, jäähokist, poksist), mida hakkasid harrastama kohalikud immigrandid? Miks me ei võtnud lahingut vastu seal, kus see oli võimalik: maailma kõige populaarsemal spordialal, mis oli ka meie endi meelisala? Kas me lõime põnnama?

Kõik oodatud!