Selle sügise esimene ettekandekoosolek

Selle sügise esimene Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule toimub kolmapäeval, 14. septembril kell 16.15, Lossi 3-406

Ettekande peab Dorothee M. Goeze teemal „Aadel kodus”
Aadliklassi kuulumine võib tähendada kuulsat elu, privileege, rikkust ning muidugi ka poliitilist mõju ja võimu otsustada oma alluvate saatuse üle.
Olukord Baltimaades, sh Eestis, näib olevat üsna selge. Ühel pool oli baltisakslaste vähemus ning teisel pool endogeenne eestlaste enamus. Kuulumine perekonda nagu Campenhausen või Liphart tõi endaga kaasa aadli elu, mida demonstreerisid lossid ja suured mõisad.
Mida need perekonnad tegid kui neil polnud parajasti suuri poliitilisi ülesandeid? Kas oli võimalik ka privaatne elu ametliku elu kõrval? Teated meie (s.t. Marburgi Herder-Instituudi) arhiivist tahaksid seda teemat tutvustada.

Kõik oodatud!

 

Konverents “Kaks sajandit õ-tähega”

Konverents „Kaks sajandit õ-tähega“ toimub reedel, 16. septembril 2016 Tabivere rahvamajas. http://www.tabikas.ee/
Konverentsi korraldab Emakeele Selts koostöös Õpetatud Eesti Seltsi, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning Eesti-uuringute tippkeskusega (CEES).

Ettekanded:
Valve-Liivi Kingisepp – Kuidas tuli õ-täht eesti kirjakeelde?
Kersti Taal – Eesti keele küsimus Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetuses
Fred Puss – õ-tähe kasutusele võtmisest luteri koguduse meetrika- ja personaalraamatutes Eesti eri piirkondades
Kristiina Praakli – õ-ga või õ-ta: sotsiolingvistiline vaade õ kasutusele
Pire Teras - õ häälduse varieerumine
Taavi Pae – Kuidas õ-hääliku piir jõudis Regio atlasesse?

Ettekannete järel kell 15 liigume bussiga Äksi motelli (http://www.aksimotell.ee/) lõunasöögile.
Pärast sööki toimub kultuurilooline jalutuskäik Äksis, esinevad TÜ eesti kirjakeele vanemteadur Heli Laanekask ning kohalik koduloouurija Aune Sepp.

Konverentsi kava

11.00 saabumiskohv

11.20 tervitus ja ettekanded (3)

13.00 kohvipaus

13.30 ettekanded (3)

15.00 sõit Äksi

15.30 lõunasöök

16.30 ringkäik Äksis

18.00 tagasisõit Tartusse ja Tallinna

Bussiinfo:
Tellitud buss (Luule Reisid) väljub kell 8.00 Tallinnast Mere puiesteelt Vene kultuurikeskuse eest.
Sama buss väljubTartus Vanemuise alumisest parklast kell 10.30.
Tagasisõit on hiljemalt kell 18 Äksist, Tartusse jõuame kell 18.20 ja Tallinna umbes kell 20.45.

Registreerimine:
Palume osalemisest teada anda kuni 12. septembrini e-posti aadressil killu@eki.ee, märkides info selle kohta, kas vajate bussis kohta (Tallinnast või Tartust) või tulete oma transpordiga. Samuti palume täpsustada, kas osalete lõunasöögil.

Kohtumiseni õ-tähe juubelil!
Emakeele Seltsi juhatus

Kadri Tael räägib maareformi elluviijatest kohtadel

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 11. mail kell 16.15 Lossi 3-406
Ettekande peab Kadri Tael teemal “Maareformi elluviijad kohtadel: riigimaade ülemad ja ringkonna valitsejad”

10. oktoobril 1919. aastal vastuvõetud Maaseadus muutis kardinaalselt maaomandit ja maakasutust, olles kõige ulatuslikum ühiskondlik-majanduslik ümberkorraldus, mis teostus noores Eesti riigis. Senini pole ilmunud põhjalikku üldkäsitlust maareformist. Erinevaid maareformi tahke vaadeldes on ka veel vähe kajastamist leidnud lokaaltasandil nagu kihelkonna, valla, küla tasandil realiseerunu. Kõige valgemate laikudena mõjuvad maareformi elluviijad, kelle roll ja tegevus on seni tahaplaanile jäänud.

Maareformi ulatust, mahtu ja selle kordaminekut ette kujutledes tekib küsimus, kuidas see kõik teostati. Arvestades, et puudusid piisavalt eelteadmisi ja kavasid, nappis kogemusi ning oli muid ettenägematuid kitsaskohti maareformi teostumise algusaastatel. Samuti oli algusaegadel vähe spetsiaalse ettevalmistusega inimesi ja paljud, kes oleksid sobinud, olid sõjaväeteenistuses.

Enne maareformi võeti suurmaaomand kohalike võimuorganite kontrolli alla, et hoida ära selle laostumine ning kavandada maa edasist tükeldamist ja väljajagamist. Maaseaduse põhjal võõrandati kogu suurmaaomand ja muu vara suures osas 1923. aastaks. Kogu ettevõtmine asetati Põllutööministeeriumi õlgadele. Maareformi elluviimist teostas Maakorralduse Peavalitsus. Maakondades töötasid ministeeriumi esindajad ja instruktorid, peale Maaseaduse teostumise määruste jõustumist nimetati esindajad ümber riigimaade ülemateks ja maakonnad jagati ringkondadeks, mille eesotsas figureeris ringkonna valitseja.

Käesolev ettekanne püüab tuua päevavalgele neid, kes maareformi maakonna ja ringkonna tasandil teostasid. Nende elluviijate tasandi avamine võimaldab paremini mõista maareformi olemust, sellest koorunud asja- ja vastuolusid. Protsessides osalemine, murranguliste olukordade kogemine ning plaanitu elluviimine toob välja uudseid väljakutseid, edasiminekuid, aga ka arusaamatusi, puudujääke, seaduskuulekuse ja korruptsiooni probleeme.

Kõik oodatud!

 

Maris Valtin räägib N. von Hövelni käsikirjast

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 27. aprillil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Maris Valtin teemal “Enimate sissekannetega märksõnad N. von Hövelni käsikirjas Proverbia quaedam et sententiae Ciceronis, Plauti, Terentij et aliorum clarissimorum virorum“.
Ettekande aluseks on N. von Hövelni 17. sajandil (ilmselt ülikooli õpingute ajal) koostatud käsikiri Proverbia quaedam et sententiae Ciceronis, Plauti, Terentij Et aliorum clarissimorum virorum (‘Mõned vanasõnad ja Cicero, Plautuse, Terentiuse ning teiste ülikuulsate meeste ütlused’.)

Tegemist on 3678 ladinakeelset ütlust sisaldava kogumikuga.  Selliseid fragmendikogumikke ehk florileegiume kasutati õpetamisel juba antiikajal, keskajal olid eriti laialt levinud teoloogilised florileegiumid. Suurel hulgal florileegiume koostati ka 16.-19. sajandil peaaegu igal võimalikul kujul ja igas mõõdus nii õpetlaste kui ka asjaarmastajate poolt.

Kuigi florileegiumite traditsioon on pikk ja nende koostamise kohta esines erinevaid teooriaid, ühendas neid siiski see, et mõjukad õpetlased pidasid florileegiumit hariduse omandamise tähtsaks osaks. Florileegium aitas arendada õpilase mälu ning analüüsivõimet, erinevate autorite tsiteerimine andis stiilinäiteid ning aitas õppida õigeid grammatilisi vorme. Ühtlasi olid sententsid tähtsad retoorika- ja poeetikaõpetuses ning aluseks kõnede ja kirjalike tekstide koostamisel, need varustasid kirjutajat nii poolt kui ka vastuargumentidega ning kuulsate autorite tsiteerimine andis tekstile mõjukust.

N. von Hövelni käsikirja üheks osaks on märksõnade alla paigutatud ütlused. Kuna ütluste arv erinevate märksõnade all varieerub tugevalt, keskendub ettekanne sellele, milliste märksõnade alla suutis käsikirja autor enim fragmente leida.

Kõik oodatud!

Indrek Schwede räägib jalgpallist kui vastupanurelvast annekteeritud Eestis

Õpetatud Eesti Seltsi järgmine koosolek toimub kolmapäeval, 13. aprillil kell 16.15.
Lossi 3-406

Ettekande peab Indrek Schwede teemal “Kas lõime põnnama? Jalgpall kui vastupanurelv annekteeritud Eestis”.

Maailmas on vähe riike, kus jalgpall pole spordialaks number üks. Veel vähem on riike, kus jalgpall on esikoha käest andnud. Eesti on üks neist. Kahe maailmasõja vahel oli jalgpall suurim publikuala ja enim meediakajastust saanud spordiala. Pärast Eesti annekteerimist hakkas senine esiala alla käima ja muutus veerandsaja aasta jooksul rahva suus „venelaste alaks“. Maailma populaarseima mängu ja Eesti anastajate vahele tõmmati võrdusmärk. Jalgpall oli korraga põlastusväärne tegevus ja eestlased olid uhked, et nemad seda räpast mängu ei mänginud. Ametlikult paigutati jalgpall Eesti NSV-s 4. kategooria alaks ühele pulgale koos male, kabe ja lauatennisega.

Miks jättis Eesti kasutamata võimaluse, mida teevad kümned rahvad ja sajad vähemused üle maailma, kasutades jalgpalli relvana, et rõhutada oma identiteeti, võidelda suurema kultuurilise, poliitilise ja majandusliku autonoomia eest ning saavutada oma rõhuja üle sümboolne võit pallimurul? Nagu teevad seda parima näitena baskid ja katalaanid Hispaanias.

 Miks me tõmbusime tagasi just neilt kontaktsetelt aladelt (jalgpallist, jäähokist, poksist), mida hakkasid harrastama kohalikud immigrandid? Miks me ei võtnud lahingut vastu seal, kus see oli võimalik: maailma kõige populaarsemal spordialal, mis oli ka meie endi meelisala? Kas me lõime põnnama?

Kõik oodatud!

 

Tiina Vähi räägib Libahundiuskumustest 16. ja 17. sajandi nõiaprotsessides

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul toimub kolmapäeval, 30. märtsil kell 16.15
Lossi 3-406

Ettekande peab Tiina Vähi teemal “Libahundiuskumused 16. ja 17. sajandi  nõiaprotsessides.”

Libahundiuskumuste lähtekohad: folkloor ja selle tõlgendused demonoloogias.
Lühiülevaate Eestis toimunud nõiaprotsessidest Euroopa kontekstis vaadatuna.
Libahundi karakteristika kohtule esitatud kaebustes, antud tunnistustes ja esitatud süüdistustes ja langetatud kohtuotsustes.
Kas libahunditunnistuste andmisel kasutatud „taktika“ – peasüüdistust hajutavad libahundilood?
Konflikt kohtualusete ja kohtumõistjate vahel libahuntluse usundilistes tõlgendustes.

Kõik oodatud!

Tõnu Viik räägib Friedrich Georg Wilhelm Struve elust Tartus

 

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 16. märtsil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Tõnu Viik teemal “Friedrich Georg Wilhelm Struve elu Tartus”


Altona Christianeumi gümnaasiumi direktori poeg saadetakse Napoleoni armee värbajate eest pakku Tartusse, õppima filoloogiat. Seda ta teebki, kuid filoloogina ta tööle ei hakka, sest armub astronoomiasse ja saab Tartu ülikooli tähetorni direktoriks. Tellib tähetornile tolleaegse suurima akromaatilise refraktori, mõõdab kaksiktähti, määrab ühena esimestest tähe kauguse Päikesest, on hiigelpika meridiaanikaare mõõtmise organiseerija ja mõõtja, õpetab Venemaa kindralstaabi ja laevastiku ohvitsere ja rajab lõpuks omal ajal maailma astronoomia pealinnaks kutsutud Pulkovo observatooriumi.
See mees oli Friedrich Georg Wilhelm Struve.

Kõik oodatud!

Kalle Kasemaa ettekanne Orientalistika seminaris

 Orientalistika seminaris
kolmapäeval, 9. märtsil 
kell 18:15 Ülikooli 16 (von Bocki maja) auditooriumis 109
Koostöös Õpetatud Eesti Seltsi ja Akadeemilise Teoloogia Seltsiga
Emeriitprofessor
KALLE KASEMAA
loeng

KUI RELIGIOOSNE ON IRAANI ISLAMIVABARIIK?
Orientalistika seminarid toimuvad kolmapäeviti kell 18:15-19:45 Tartus TÜ õppehoone Ülikooli 16 (von Bocki maja) auditooriumis 109 (sissepääs hoovi poolt)
OODATUD ON KÕIK HUVILISED!
Vaata ka orientalistika seminari kodulehte: https://sisu.ut.ee/orientalistika
Liitu orientalistika infolistiga: http://lists.ut.ee:8888/wws/info/orientalistika
Seminari viivad läbi õppejõud:
Märt Läänemets mart.laanemets@ut.ee
Laur Järv laur.jarv@tibet.ee

02. märtsil Arvo Järveti ettekanne Eesti veetornide ajaloost ja tänapäevast

 

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 02. märtsil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Arvo Järvet teemal “Eesti veetornide ajaloost ja tänapäevast”

Veetornide ehitamine ja kasutamine, samuti nendest loobumine kajastab veevarustuse arengut. Võrreldes enamike Euroopa riikidega on Eesti veetornide ajalugu lühike. Esimesed veetornid Eestis ehitati 1860–70-ndatel aastatel seoses Narva-Tallinn-Paldiski raudtee rajamisega ja suuremate tööstusettevõtete ehitamisega (Kreenholmi vabrikud Narvas). Raudteevõrgu laienemisega ja suurte ettevõtete ehitamisega püstitati rohkesti veetorne 19.–20. sajandivahetuse aastakümnetel (laevaehitustehased Tallinnas, Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus, Sindi tekstiilivabrik). Linnade veevarustuse esimesed veetornid on Tallinnas Tõnismäe (1882) ja Viljandi veetorn (1908), mis mõlemad on hästi säilinud praeguseni. Samast perioodist on pärit mõisate esimesed veetornid: Raadi, Sangaste, Taheva, Taagepera, Maarjamäe, Vana-Vändra.

Eesti vabariigi alguskümnenditest on pärit arhitektuuriliselt silmapaistvad veetornid Rapla-Virtsu raudteeliinil (Märjamaa, Vana-Vigala, Lihula) ning Tartu linna veetorn 1939–40. aastast. Nõukogude ajal püstitati umbes 30 veetorni linnade ja suuremate maa-asulate veevarustuse korraldamisel, neist iseloomulikud veetorn-elamud on Eesti veetornide viimase perioodi märgilised ehitised (Haapsalu, Viljandi, Paide, Võru jt). Eesti veetornide ajaloolise jaotuse võiks esitada järgmiselt:

•         Mõisate kaevumajad, veepaagid ja veetornid

•         Raudtee veetornid:

                   1) Narva-Tallinn-Paldiski (1870)

                   2) Tapa-Tartu-Valga (1877; 1887)

                   3) Mulgi raudtee (1897)

                   4) Viljandi-Tallinn (1901)

                   5) Tallinn-Haapsalu (1904)

                        6) Rapla-Virtsu (1931)

•         Ettevõtete veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                        2) Eesti Vabariigi periood enne sõda 

                        3) Nõukogude periood

•          Ühisveevärgi veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                   2) Eesti Vabariigi periood enne sõda

                   3) 1950/1960ndad aastad

                        4) 1960/1970ndad aastad veetorn-elamud

•          Sõjaväe veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                        2) Nõukogude periood

 

Praegu on umbes 20 veetorni veevarustussüsteemides kasutusel, mõned on lammutatud, kuid enamik on ehituslikult säilinud. Oluline on nende säilitamisel edasise kasutusviisi leidmine, kuid see on kulgenud väga vaevaliselt. On üksikuid suurepäraseid näiteid veetornide taaskasutusest: Lasva, Viljandi, Raadi mõisa, Antsla rdtj veetorn; on projekte ja kavandeid taaskasutamiseks: Tõnismäe, Bekkeri laevatehase, Ülemiste, Raasiku rdtj, Kohtla-Järve veetorn, kuid enamik veetorne ootab oma saatust. Samal ajal on paljud veetornid hästi teada maamärkidena, mis väärtustab neid visuaalse maastiku elementidena ning pärandkultuuri objektidena.

Kõik oodatud!

 

Anu Raudsepp räägib Leevaku hüdroelektrijaamast

Olete oodatud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval, 17. veebruaril kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Anu Raudsepp teemal “Leevaku hüdroelektrijaama taastamine komsomoli löökehitusena 1947 – müüt või reaalsus?”

Kirjandus on läbi aegade mõjutanud meie mõttemaailma ja aidanud vahel luua ka müüte, serveerides neid reaalsusena. Üks nõukogudeaegsete kooliprogrammide kohustuslikke kultusteoseid oli Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ (1948), mis kinnistas komnoorte töökangelasteo Leevaku Hüdroelektrijaama taastamisel 1947. Elektri tähtsust pole kindlasti võimalik alahinnata – ilma selleta pole tänapäevane elu mõeldav.

Tänaseni pole aga selge, mis seal Leevakul siis ikkagi tegelikult toimus: milline oli Leevaku tööstuse ja elektritootmise eellugu enne 1947, kes ja miks tellis elektrijaama taastamise, kes ja kuidas seda finantseeris, millised olid kohalike talupidajate kohustused komsomoli löökehituse elluviimiselmillal ja kuidas rakendati  oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks plaanipäraselt ja pidulikult avatud elektrijaam tööle,  kas selle näol oli ikka tegemist suure kasumiga või hoopis kahjumiga. Neile küsimustele otsitaksegi käesolevas ettekandes vastuseid rikkalike arhiiviallikate põhjal.

Kõik oodatud!