Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek toimub
kolmapäeval, 25. aprillil kell 16.15
Lossi 3-427.
Päevakorras TIIT ROSENBERGi ettekanne:
Eesti Vabariigi 1919. aasta maareform Virumaa Narva-tagustes valdades.
Kõik huvilised on oodatud!
Teesid:
1. Maareformi läbiviimine Virumaa Narva-tagustes valdades oli üks olulisemaid meetmeid selle ala integreerimiseks Eesti Vabariiki. Maareformi põhisisuks oli maakasutuse ümberkorraldamine talundipõhiseks samadel alustel eesti alaga ja eramaaomandi kujundamine.
2. Narvataguse vallad hõlmasid kokku 375 km² ja seal elas 1922. a. 7608 elanikku; piirkond kuulus Eesti tihedaima asustusega alade hulka (üle 45 elaniku 100 ha põllumajandusliku maa kohta). Neist põhjapoolseimas Naroova (hilisema nimega Narva) vallas (173 km², 2799 elanikku, neist venelasi 63, ingerlasi 24 ja eestlasi 13 %) , Kose (Piiri) vallas (91 km², 1310 elanikku, neist venelasi 88 ja eestlasi 11 %) ja lõunapoolseimas Skarjatina (Raja) vallas (111 km², 3499 elanikku, neist venelasi 96 ja eestlasi 3%) sai valdav osa elanikest (87%) oma elatise põllumajandusest (ülejäänud Virumaa maarahvastikust tervikuna 78 %).
3. Narva tagustes valdades ja Petserimaal teostatud maareformi eripäraks oli Eesti muust osast erinev maaomandus ja –kasutussüsteem – domineeris vene kogukondliku maaomanduse süsteem hingemaa näol. Maa kuulus valdavalt külakogukondadele (Naroova vallas 24, Kose vallas 10 ja Skarjatina vallas 21 küla) kui juriidilistele isikutele, kuna kogukonna liikmeil oli selle maa kasutamisõigus kas eraldi või ühiselt. Kogukonna hingemaad kasutati peamiselt „nööridena“, so. kitsaste pikkade ribadena.; regulaarselt toimus maade ümberjagamine vastavalt perede liikmete arvule. Seetõttu valitses maakasutuses väljasundus, võrdsustava põhimõtte tõttu puudus huvi maaparanduseks ja põllumajanduslikeks uuendusteks.
Eraomanikkude üksikmajapidamisi (mõisaid ja talusid) oli erinevalt muust Eestist vähe – Naroova vallas Lilienbachi, Saare ja Baikovi mõis ning Lomõ puustus, Skarjatina vallas Annenskaja poolmõis ja Testsina, Lutsinniku, Sasino ja Pansino puustus.
Üldiselt valitses neis valdades tugev agraarne ülerahvastus. Maatarahvas (palgalised) sisuliselt puudus, kui ühe hinge kohta tulevat maad oli ülimalt napilt.
4. Maareformi eeltööna tuli maad praktiliselt kõik uuesti mõõta ja hinnata, kuna nende alade kohta puudus vajalik plaanimaterjal; need tööd teostati 1923-30.
Kogukondliku maaomandi muutmist eraomandiks hingemaa kruntimise läbi oli alustatud juba tsaarivalitsuse viimastel aastatel, lähtuti maareformi teostamisel esialgu veidi muudetud Vene 21. mai 1911. a. maakorraldusseadusest (Seadus talumaade kohta Petseri maakonnas ja Viru maakonna Narva-taguses osas – RT nr. 88/89 -1921. a.), hiljem juba uuest eesti Maakorraldusseadusest (RT nr. 23 -1926.a. ). Maareformi elluviimisega tegeles 1. jaanuaril 1922 moodustatud Maakorralduse Peavalitsus ja selle Narva maakorralduse komisjon.
5. Hingemaade kruntimine Virumaa Narvataguses osas
Kruntimise tulemusena koondati hingemaadel asutatud maid läbisegi 3-4 tükki, üksikud maatükid märgiti looduses kindlate piirimärkidega ning maade kohta valmistati plaanid. Selle korralduse tagajärjed lõid eeldused majapidamiste arenemiseks.
Rööbiti maade kruntimisega toimus 1930ndatel aastatel ka krunditud maade kinnistamine Kohtu- ja Siseministeeriumile alluva Petserimaa ja Narvataguste kinnisvarade kinnistuskomisjoni kaudu, mis kergendas majapidamise arendamiseks laenude saamist.
6. Maareform ei suutnud paraku likvideerida maanälga ja ülerahvastust Narvatagustes valdades, kus jäid domineerima väikemajapidamised. Samas võis täheldada maakasutuse intensiivistamist, kasvas põllumajandusloomade arv haritava maa kohta ja mitmekesistus koduloomade pidamine, oluliselt suurenes viljapuude arv.