Andres Anvelt juhtis loengu alguses tähelepanu tõdemusele, et organiseeritud kuritegevuse teket ei saa tegelikkuses teaduslikult uurida, sest kriminaalmenetuslikult saab hakata organiseeritud kuritegevusest kui sellisest rääkima alles selle sajandi algusest peale. Lisaks sellele puuduvad reaalsed statistilised andmed organiseeritud kuritegevuse kohta.

Eesti organiseeritud kuritegevuse teke 1980ndate lõpul oli Anvelti sõnul iseäralik. Nimelt oli organiseeritud kuritegevus siin algusest peale väga tugeva vene eriteenistuse kaitse all. Paralleelse näitena kirjeldas lektor lähemalt Venemaa ja Itaalia klassikaliste organiseeritud kuritegevuse süsteemide ülesehitust, mille põhimõte oli seotud ennekõike kuritegelike grupeeringute autoriteedi ja materiaalsete võimaluste ümber. Venemaal sai autoriteet seejuures valitsuselt otsest tuge, samaaegselt ise kuritegelikkudelt organisatsioonidelt vastuteeneid oodates. Stalini-aja lõpul hakkas toimuma ka seaduslike kurjategijate, nagu Andres Anvelt neid nimetas, põrandaalune tegevus ennekõike teemanti- ja naftaärides.

Tänapäeva Eestis aga kujunes ja töötas kuritegelik maailm teisiti, sest siin mängis juba eelnimetatult väga suurt rolli vene eriteenistus, kuna Eesti oli rohkem läänele avatud kui teised piirkonnad. Eesti oli Anvelti sõnul justkui koridor, kus võisid kokku puutuda vene ja mingite teiste eriteenistuste – näiteks Helsingi eriteenistuste – huvid. Samas hakkas Eestissse Venemaa eri paikadest imbuma seaduslikke vargaid. Venemaa organiseeritud kuritegevus, mis oli koondunud eelnimetatult äride ümber, hakkas paisuma niivõrd suureks, et oma jüngreid saadeti juba edasti ka Eestisse. Grupeeringute esindajad tekkisid ennekõike Tallinnasse. Moodustati kooperatiive, saades ka siin kiirelt suurt kasumit ja tulu. Seejuures on oluline veel märkida, et eestlasi oli kõikides Venemaa sugemetega kuritegelikes grupeeringutes. Kui eestlastele siin vanglakaristus mõisteti, võis seda karistust kanda ka mujal Nõukogude Liidus ning seeläbi tekkisidki eestlastel sidemed kuritegeliku maailmaga.

Organiseeritud kuritegevusel on alati oma kindel struktuur. Seaduslikel kurjategijatel on oma liider, kes eri grupeeringute suhteid reguleerib ning ühtlasi kokkulepitud reeglitest kinnipidamise üle kontrolli teostab ja vajadusel kohtunikurolli täidab. Lisaks kogub juht ka makse, millest moodustub ühiskassa. Ühiskassa loomine oli kui omamoodi sotsiaalabi fond. Tallinnas oli pikka aega lektori sõnul juhtfiguuriks Kolja Tarankov, kelle puhul oli ebatavaline, et ta ei olnud kordagi omanud reaalset vanglakaristust. See tõdemus põhjustas mitmeid kordi ka tülisid seaduslike kurjategijate vahel. Enim konflikte ongi tekkinud aga vene kuritegelike grupeeringute endi vahel. Kuritegelik maailm sattus ka Eesti värvilise metalli eksportimise tipphetkel niivõrd tugevasse vastasseisu, et Eesti tõusis maailmas 1994. aastal esikohale registreeritud tapmiste arvu poolest.

Lektor mainis põgusalt ka Läti ja Leedu organiseeritud kuritegevuse olukorda, mis erineb suuresti Eesti reaalsusest. Lätis on algusest tänaseni toimunud ennekõike kuue kuni seitsme seadusliku varga omavaheline tegevus. Leedus aga ajaloolise tausta tulemusel oli täiesti omaette saatus, kus kuritegevus ei jõudnud kunagi väljaspoole riiki ennast.

Eesti taasiseseisvumise järgselt hakkas Eesti riik Anvelti sõnul kaugenema selgelt Ida-Virumaast. Lektori arvates võime alles nüüd näha investeeringuid antud piirkonda. Valitsuse ja valitsemise äraminek või mitte-kohaletulek lõi 1990ndate alguses Ida-Virumaale täiesti uue subkultuuri, millega näiteks Kolja Tarankov ega teised Tallinna piirkonna kurjategijad ei soovinud kokku puutuda. Ida-Virumaa kuritegelikud autoriteedid vahetusid olelusvõitlusega, kuna sealses piirkonnas ei tekkinud kordagi hierarhilist süsteemi, nagu seda tekkis Kolja Tarankovi ümber.