Teisipäeval, 15. novembril 2011 käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg, kes rääkis teemal „Peremees-riigid ja patroonid Kaukaasia konfliktikolletes“.
Riikidevahelisi konflikte on palju ning mitmesuguseid. Neist tõsisemad on etnilised konfliktid, mis on seotud rahvusliku enesemääramisega. See tähendab, et üks osapool soovib eraldumist ja omariikluse saavutamist või liitumist mõne teise riigiga ning teine osapool peab vajalikuks oma tervikliku territooriumi säilitamist. Üldjuhul grupp, kes soovib oma endisest peremees-riigist eralduda, peab omama kultuurilist eripära ja föderaalseid õigusi. Väga tähtsad on ka küsimused, kas eraldumist sooviva grupi suhtes on kasutatud inimõiguste rikkumist ning kas peremees-riik on nõus oma terviklikust territooriumist loobuma ja tunnustama eraldumist? Siit võib jõuda järelduseni, et edukaks setsessiooniks on vaja mitmeid tegureid ning tegemist ei ole sugugi lihtsa protsessiga. Rahumeelselt on eraldunud näiteks Montenegro Serbiast ja Lõuna-Sudaan Sudaanist.
Paraku enamik peremees-riike ei ole rahul sellega, et mingi osa riigist tahab neist lahku lüüa ehk nad taunivad setsessiooni. Peremees-riigid on igal võimaliku moel eraldumisele vastu ja püüavad säilitada oma terviklikku territooriumi, viidates rahvusvahelisele õigusele.
Eiki Bergi arvates on etnilise konflikti parimaks rahumeelseks lahenduseks võimu jagamine ehk föderatiivne riigikorraldus peremees-riigi ja eraldumist sooviva riigi vahel. Sellisel juhul säilitab üks neist oma terviku ja teine tagab oma riikliku julgeoleku. Kuid kumbki osapool ei ole taolise ettepanekuga nõus, kuna võimu jagamise korral kaotab peremees-riik oma endise positsiooni, tal ei ole enam de facto kontrolli eraldunud riigi üle. Viimased jällegi küsivad, miks siis üldse vaeva nähti ja verd valati kui autonoomsust ei saavutata? Lõppkokkuvõttes ei vii antud lahendus kusagile välja.
Kaukaasia
Kaukaasias on päevakorral kolm põhilist konflikti (Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Mägi-Karabahh), mis esmapilgul tunduvad sarnased, sest nad vallandusid Nõukogude Liidu lagunemise perioodil, kuid lähemalt uurides on tegu üsnagi erinevate situatsioonidega.
Pärast 26. augustit 2008, kui Venemaa tunnustas Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat, muutus Kaukaasia tuliseks konfliktiallikaks. Viimased kaks langesid veel rohkem Venemaa mõjusfääri, mis kindlustas Venemaale ehk patroonile oma huvide realiseerimise. Üheks põhiliseks tunnustamise eesmärgiks ongi Gruusia survestamine, kes ei liituks läänega (eelkõige NATO-ga) ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia on ainult instrumendid selle saavutamiseks.
Lõuna-Osseetia on tänapäeval Vene Föderatsiooni poolt okupeeritud piirkond, kus valitseb autoritaarne režiim. Tegemist on sõjatsooniga, mis on Vene vägesid täis. Abhaasias on samuti tunda Vene mõju, sest nad sõlmisid 49 aastaks omavahelise lepingu, mille kohaselt Vene Föderatsioon tagab neile julgeoleku ja piirikontrolli. Kuid tasub meenutada, et Abhaasial ja Lõuna-Osseetial on erinevad eesmärgid. Lõuna-Osseetia, kellel pole peaaegu mingit iseseisvat majanduslikku potentsiaali, on püüelnud liitumise poole Venemaaga, sest Venemaa koosseisu kuulub ka Põhja-Osseetia Vabariik, kus elab enamik osseete. Abhaasia, mis majanduslikus mõttes sõltub samuti tugevasti Venemaast, aga kellel on siiski ka oma „kasvupotentsiaal", taotleb iseseisvust. Venemaa nende sisepoliitikat ei kontrolli.
Konspekteeris Maarjan Rand
