Selle teisipäeva külaline Clyde Kull alustab oma loengut loetelust, millised peaksid olema ühe diplomaadi isikuomadused: see inimene ei tohi olla tagasihoidlik, ta peaks olema mitte pealetükkiv, aga samas pisut agressiivne (heas mõttes). Leidlikkus on hädavajalik oskus olukordadest välja tulla. Ka paindlikkus, hea suhtlemisoskus ja kohanemisvõime tulevad kindlasti kasuks. Keeleoskus on oluline, et rääkida inimesega samal tasandil, milleks võib olla mõlema jaoks võrdsel tasemel osatav võõrkeel. Samuti tekib vajadus keeleoskuse järgi sihtriigi maakohtades kohalike inimestega suheldes. Clyde Kull arvab, et ka head ajalooteadmised kuluvad ühel diplomaadil marjaks ära, et mitte sattuda rumalasse situatsiooni ning teada, millistel teemadel rääkida ja millistel mitte.

Diplomaat peab alati meeles pidama, et ta esindab oma kodumaad. Tema järgi hinnatakse sihtriigi elanike jaoks esindatava riigi inimesi. Isegi suursaatkonna sekretäri käitumine on oluline – viis kuidas ta võtab telefoni vastu ja suhtleb inimestega.

Saadiku elukutse juures on mitmeid eeliseid. Kuid koos diplomaatilise puutumatusega kaasneb alati ka vastutustunne. Viini konventsiooni järgi ei saa kohalikud ametivõimud teise riigi esindajat vastutusele võtta oma riigi seaduste järgi. See peaks olema diplomaadile abiks tema töö tegemisel, kuid seda ei tohiks kurjasti ära kasutada ega võtta kui karistamatust. Sarnaseid näiteid on väga lihtne leida liiklusreeglite rikkumiste puhul. Teiseks suureks eeliseks peetakse maksuvabastust sihtriigi maksudest. See kehtib ainult juhul, kui nii asukohariigi kui sihtriigi diplomaatidel on vastastikku samasugune vabadus. Selline pariteetsus kehtib diplomaatide puhul ka muudes eluvaldkondades.

Diplomaadi töö peab olema mõtestatud – ta ei ole saadetud välja lihtsalt sõnumeid tooma ja viima, vaid tema tegevusel peab olema eesmärk. Ta peab teadma, mida; kuidas; ja mis vahenditega teha. Ta ei saa juhinduda vaid asukohariigist tulevate näpunäidete järgi, vaid peab ka ise näitama üles initsiatiivi, leidma uusi lahendusi ning looma uusi sidemeid.

Clyde Kull on üks väheseid õnnelikke, kes on näinud Eesti välisteenistuse arengut 1990ndate algusest alates. Toona Brüsselis töötades ei antud Kullile juhiseid Tallinnast, ei vastatud isegi tagasisidepalvetele, kuid hiljem see kõik muutus. Välisministeeriumi töö muutus tõhusamaks, põhjalikumaks ja spetsiifilisemaks. Info hakkas liikuma regulaarselt, kuid mingil määral kadus ka varasem loovus ja tegevusvabadus. Tänase diplomaadi töö on muutunud süsteemsemaks. Clyde Kulli arvates on kahte tüüpi diplomaate – neid, kes ootavad pidevalt juhiseid ning neid, kes ise otsivad, kuidas nad saaksid Eestile sihtriigis kasulikud olla.

Sihtriigis on kasulik omada kohapeal suhete võrgustikku, et sõnumeid edastada, eriti kehtib see meedia puhul. Diplomaat peab leidma neid, keda mõjutada või neid, kes kohapeal ise poliitikat mõjutavad. Lisaks on vaja Eestit tutvustada, et leida kliente Eestile - turism, investeeringud, ettevõtlus. Saksamaal on näiteks suur konkurents Balti riikide vahel turistide pärast.

Public diplomacy ehk rahvadiplomaatia suurenev osakaal - meedia on väga oluline diplomaadi töö juures. Ajakirjanikud tuleb ise „sisse sööta“ – on kasulik omada tähtsamate lehtede juures tuttavaid. Hea diplomaat peab talle ise õiget infot võimalikult kiiresti jagama vajaduse tekkimisel. Heaks näiteks selle puhul on pronkssõduri saaga vastuvõtt Saksa meedias ja reaktsioon kohalike poliitikute poolt sündmustele Eestis. Diplomaat peab suutma oma kontaktivõrgustiku ka järgmistele oma riigi diplomaatidele pärandada.

Suur erinevus on töötada kahepoolses saatkonnas või EL-i ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Viimase variandi puhul on töö iseloom hoopis teistsugune - tegevus on paika pandud organisatsiooni töö- ja ajakavaga, aga samas on suhtlemisringkond oluliselt suurem, sest seal töötatakse koos paljude riikide saadikutega üle kogu maailma. Eestil on saadikud selliste organisatsioonide juures New Yorkis, Viinis, Strasbourgis, Genfis ja Brüsselis.

Tulevane Euroopa Liidu välisteenistus hakkab viima ellu EL-i ühist välispoliitikat, tegeleb väliskaubanduse ja arengukoostöö ning konsulaarasjadega. See loob ka Eesti jaoks uued võimalused, kuna meie kogemus ja ressursid on oluliselt väiksemad. Üks kolmandik välisteenistusest aga moodustatakse liikmesmaade personaliga. EL-i komisjoni esindused (ca 130) muudetakse saatkondadeks. Liikmesmaad ei anna siiski oma õigusi ära, kuid Eesti kodanike huvid ja probleemid saavad lahendatud EL-i saatkondades riikide puhul, kus meil endal diplomaatilist esindust pole.

Teisest küljest vaadatuna on saadiku ametikutsel ka miinuseid. Diplomaadi elu valukohad tulevad esile eaga - väljakutse end uude keskkonda kohandada muutub aastatega raskemaks ja rutiinsemaks. Ka keelte õppimine võib raske olla, kui selleks jääb liiga väike aeg. Probleeme on ka perekonnaelu korraldamisel - üksikuna on lihtsam olla diplomaat, samas tekib siis teatav „auk“ eraelus. Samas NSVL-is ei saadetud vallalisi diplomaate välja, et ei tekiks kiusatusi. Abikaasa peab kaasas käima ja järjest ümber kohanduma. Lapsed on samuti valukohaks - koolikohad rahvusvahelistesse koolidesse on piiratud. Pidev kolimine on neile raske, koolisüsteemid on erinevad ja ka sõpru on teismeeas raske maha jätta. Kehtiv välisteenistusseadus pehmendab perekonda puudutavaid küsimusi – suursaadiku abikaasad saavad Omaette dilemmaks on olukorrad, kus võib tekkida vastuolu enda ja riigi, mida ta esindab, seisukohtade vahel. Eesti diplomaatide puhul on selliseks keeruliseks teemaks suhted Venemaaga. Kuid see on pigem küsimus inimese enda maailmavaadetes ja taluvuses.kahekordset alampalka, olles lähetusel kaasas, lisaks kolimiskulude kompenseerimine.

Ka info haldamine on muutunud tänapäeval probleemiks, kuna kohati ületab sissetuleva informatsiooni hulk igasuguse loetavuse piirid. Selline olukord tekkis näiteks Gruusia sõjasündmuste ajal.

Konspekteerisid Sandor Elias ja Tanel Pedaru