James S. Corum „Suurvõimude võimetus vastutegevuses sissisõjale“.
James S. Corum analüüsis oma loengus põhilisi vigu, mida suurriigid teevad, kui relvastatud konflikti teiseks pooleks on paramilitaarsed grupeeringud. Riigiväliste rühmituste alistamiseks on vaja sootuks erinevat lähenemist võrreldes võitlusega riikidega. Strateegia mõiste avas Corum lihtsustatult kui vaheetappide ahela, mis on kantud algselt püstitatud juhteesmärgist.
Ebaõnnestunud konfliktilahendused
Läbikukkunud suurvõimude strateegiaid vaatles Corum nelja ajaloost tuntud näite varal:
1) Alžeeria-Prantsusmaa konflikt 1954-1962
2) Küprose- Suurbritannia konflikt 1955-1959
3) USA-Vietnami sõda 1954-1975
4) USA-Iraagi 2003. aastal puhkenud sõda.
Kõik need militaarsed kokkupõrked on suurriikide jaoks osutunud äärmiselt kulukateks ning vaatamata sõjalis-tehnilisele ülekaalule täielikeks nurjumisteks. Üheks drastilisemaks näiteks jõudude tohutust ebavõrdsusest on Küpros, mille iseseisvumist Suurbritannia meeleheitlikult takistada püüdis. Konfliktis osales kokku 40 000 Suurbritannia sõdurit, politseid ja julgeolekutöötajat 4000 Küprose võitleja vastu, kes oma nõudmised 1959 siiski saavutasid.
Suurvõimude vead
Millest siis seesugused suurvõimude läbikukkumised? Sarnaseid vigu 4 konflikti puhul on mitmeid. Allpool mõned tähtsamad:
Kõigi puhul seati ebareaalseid eesmärke, mistõttu strateegia muutus konkreetsetel juhtumitel ebaadekvaatseks. Näiteks Al˛eeria konfliktis uskusid prantslased koloniaalvõimu püsimajäämisse, kuigi tollal koloniaalvõimud kõikjal, vastupidi, lagunesid. Realistlik olnuks leppida koloniaalvõimu taandumisega ning seada eesmärgid vastavas raamistikus. USA-Iraagi sõjas peeti jällegi võimalikuks Iraagi muutmist parlamentaarseks demokraatiaks 6 kuuga. Viimast Bushi administratsiooni kava iseloomustas Corum kui „Peeter Paani strateegiat,“ mille kandvaks ideeks on pime usk seatud eesmärgi täitumisse ning mis seesugusena seisab strateegia mõistest väljaspool, olles ette määratud läbi kukkuma.
Teiseks veaks on otsuste langetamine väikese ringkonna poolt, mille tegevuse suhtes eiratakse igasugust välist kriitikat. Sellistes gruppides kerkivad aga tihtipeale esile konflikti ideoloogid, kes oma sageli utoopilised ideed läbi suruvad. Kõik, kelle vaated selle tuumikuga ei kattu, jäetakse otsustamisest kõrvale. Ideoloogideks, keda mainiti, olid nt Rumsfeldt Iraagi sõjas, Harding Küprose konfliktis ja McNamara Vietnami sõjas Kennedy ajal.
Kohalike olude vääritimõistmine: otsuseid langetaval kildkonnal puudub ülevaade kultuurikontekstist, oludest, kohalikest keeltest. Eksperte, kes omaksid kokkupuuteid vastava kultuuriga, otsustamisse ei kaasata, kuivõrd nad on sageli ringkonnaga eriarvamusel.
Eelmise punktiga kaasneb pahatihti luureandmete valesti tõlgendamine – saadud infot ei osata konteksti paigutada ning mõistetakse vääriti. Samuti on sissisõdade puhul luure olulisim eesmärk leida vastane, kusjuures inimallikad on sellise info hankimisel kõige hinnatuimaks. Suurvõimud kalduvad siiski liiga tihti kasutama tehnoloogilisi vahendeid, mis osutub karuteeneks konflikti kontrollimise suhtes.
Poliitiliste kompromisslahenduste välistamine. Sissisõda on kohalik nähtus, mille ajendiks on kohalikud huvid. Läbirääkimiste ning poliitilise kompromissi teel on võimalik saavutada toetus suurvõimu tegevusele, sest sissisõjas vahetatakse sageli pooli. Kokkulepete teel on seega võimalik leida uusi liitlasi. Suurriigid oma läbikukkunud strateegiate puhul kalduvad kompromissile eelistama siiski relvajõudu või ultimatiivsete nõuete esitamist (Al˛eeria ja Küprose näide). Iraagi puhul püüdis USA leida liitlasi aga Süüria ja Iraani näol, mis arvestades riikide koostöövalmidust USA-ga oli Corumi hinnangul hullumeelne mõte.
Suured puudujäägid ilmnevad sõjaväe võimekuses teha tsiviilkoostööd. Tsiviilpoole unarusse jätmine toidab konflikti, sest see tekitab kohalike seas rahulolematust interventsioonivägede suhtes, mis omakorda viib nad koostööle sealsete paramilitaarsete grupeeringutega. Ühtlasi on kriisipiirkonnast lahkumine pärast hetkelist edu kolossaalne viga.
Suurriikide enda sisepoliitikas tehakse vigu suheldes avalikkusega. Kodanikele konflikti suhtes valelubaduste andmine langetab avalikku arvamust ja seega siseriiklikku toetust valitsuse tegevusele. Corum usub, et demokraatlikus riigis tuleb igal juhul rääkida neil teemadel valijatega avameelselt.
Viimase veana loetleb Corum halbade liidrite valikut. Eden Küprose konflikti aegse Suurbritannia peaministrina oli lektori hinnangul äärmiselt halb juht, samas de Gaulle’i, kelle presidentuuri ajal Prantsusmaa loobus võitlusest Al˛eerias, pidas Corum hea liidri näiteks. Eduka juhi tunnusteks on meelekindlus ning adekvaatne hinnang oludele (nt de Gaulle’i toetatud realpolitik). Corum usub, et II maailmasõja aegsed liidrid olid head juhid, kellest tuleks eeskuju võtta. Näiteks Eisenhower, kes tõestas end kui suurepärane otsustaja. Otsuse langetamise protsess toimus Eisenhoweril poolt- ja vastuargumentide kirjalikke teese kõrvutades, kusjuures iga päev langetas ta keskmiselt 5 otsust. Need otsused puudutasid ainult suurekaliibrilisi küsimusi, vähemtähtsate otsuste langetamise delegeeris ta oma alluvatele. Tänapäeval on olukord vastupidine: kõrged juhid langetavad päevas sadu otsuseid, mistõttu langeb protsessi tulemuslikkus.
Positiivsed suurriikide strateegiad
Positiivseks konfliktilahenduseks peab Corum nt Ameerika-Filipiini sõda 20. saj alguses, kus sõjavägi tegi tsiviilpoolega edukat koostööd ning kus konflikt leidis kiire ja tõhusa lahenduse. Samuti on heaks näiteks Malaisia-Suurbritannia konfrontatsioon Templeri juhtimisel. Templeril oli täpne arusaam kohalikest oludest, hea poliitiline taiplikkus ja ühtlasi diplomaatiline oskus pooltega suhelda. Nende omadustega mõistis ta probleeme erinevate etniliste gruppide vahel ning oskas survestada eri rahvuslikke ja poliitilisi elemente.
Massimeedia roll tänapäeva konfliktides
Tänapäeva infoühiskonna rolli sõjalistes konfliktides pidas Corum samuti kaalukaks. Oskus suhelda massimeediakanalitega mõjutab avaliku poolehoiu kujunemist nii siseriiklikul kui rahvusvahelise tasandil. Demokraatlikus otsustusprotsessis, kus avalikul arvamusel on suur osakaal, mõjutab niisiis massimeedia kuvand konfliktist valitsuse ja parlamendi otsuseid. Eelöeldu kehtib esmajoones demokraatlike suurvõimude kohta. Näitena oskuslikust massimeediaga manipuleerimisest vaatles Corum Küprose näidet, kus briti sõdurid provotseeritud konfliktis küprose tsiviilisikuid peksid. Võimendatuna uudistekanalites sai selline käitumine kodumaal tohutu hukkamõistu osaliseks. Koosmõjus sarnaste vahendustega konfliktist tekitas kuvand avaliku surve, mille tagajärjel otsustas Suurbritannia parlament lõpuks loobuda väikeriikide mittetunnustamispoliitikast.
Väikeriikide strateegilised võimalused
Hea strateegiate analüüsijana hindas Corum ühtlasi väikeriikide võimalusi oma strateegia kujundada. Tulenevalt väikeriikide vähesest sõjalisest otsustus- ja mõjutamisvõimest, leidis ta, et väikeriigi strateegiavalik on üsna piiratud: strateegiaks ongi liituda suuremate ja mõjuvõimsamate blokkidega. Armeekorraldusküsimuses eelistas Corum väikeriigile palgaarmee kasutamist.
Konspekteeris Kati Jakobson
