Professor Eametsa loeng keskendus tööjõu migratsioonile Euroopas, sest tema arvates oli antud teema selline teema, mis alati esile kerkib. Loeng keskendus põhiosas Euroopale, kuid arutlesime ka teemat Eesti vaatevinklist vaadatuna. Tööjõu migratsiooni on kaks erinevat varianti:

1. Töötaja vahetab elukohta koos tööga

2. Töötaja käib töökoha ja kodukoha vahel edasi tagasi.

Peamine põhjus, miks välismaale tööle minnakse, on loomulikult raha. Küsitluse põhjal on ka 99% võõrsil tööl käivatest inimestest selle aspekti peamise ajendina välja toonud. Näiteks on USA ja Mehhiko palgavahe neljakordne, sama on see ka Euroopa ja Venemaa vahel ning näiteks eestlaste sissetulek moodustab 60 – 70% Euroopa keskmisest sissetulekust. Raul Eamets väitis, et kui sellised vahed sissetulekutes jäävad maailmas püsima, siis ei katke ka tööjõu migratsioon.

Peamised lähteriigid, kust tullakse, on Maroko, Ukraina, Hiina, India, Boliivia, Brasiilia, Albaania ja Venemaa. Nad on enamasti nõus töötama mustalt ja seetõttu ka tööandjate poolt soositud. Meedia vahendusel nähtavate sündmuste põhjal võime küll arvata, et kõige rohkem on probleeme migrantidega Prantsusmaa, kuid tegelikkuses on asi hoopis teistmoodi. Kõige suuremat viha migrantide vastu kantakse Lätis, Kreekas, Taanis, Maltas ja vanades Euroopa riikides. Kõige vähem tunti immigrantide vastast viha Rootsis ja Soomes. On ka olemas näiteid, kus migrantide poolt tekitatud probleemide käes vaevlev riik on selles ise süüdi. Näiteks kutsuti türklasi, hispaanlasi, portugallasi peale II MS Saksamaad üles ehitama. Lisatööjõudu oli nii palju vaja, et immigrante lausa meelitati tööle kaugele, kodust eemale. Hiljem, kui 1970ndatel tekkisid esimesed sõjajärgsed majandusraskused üle maailma, siis hakati neid järsku koju tagasi ajama. Loomulikult nad ei läinud, põhjuseks ikka asjaolu, et palgad olid suuremad kui nende kodumaal. Moodi läks immigrantide seas hoopis perekondade taasühinemine, see tähendab, et nende perekonnad tulid neile järgi, mistõttu immigrantide hulk suurenes veelgi. Samuti tekkis 1980. ja 1990ndatel peatselt lagunema hakkavatest riikidest palju asüülitaotlejaid, kes kahel käel vastu võeti.

Eelmine suurem tööjõu migrantide laine oli 2004. - 2005. aastal, kui Euroopa Liiduga ühines mitu uut liikmesriiki. Vanad liikmesriigid, eelkõige Saksamaa, keerasid alguses oma piirid uuele tulevale tööjõule lukku. Hiljem siiski need uuesti avati ja see aitas kindlasti kaasa majanduskasvule.

Tulevikus saab kindlasti Euroopa üheks probleemiks rahvaarvu vähenemine, samal ajal kui suuremates päritoluriikides, nagu Indias ja mustas Aafrika riikides see kasvab.

Loomulikult põhjustab tööjõumigratsioon nii päritoluriigile nii positiivset kui ka negatiivset mõju:

• Riigisisese mobiilsuse suurenemine

• Inimkapitali suurenemine ajutise töötamise korral

• Migrantide rahaülekanded, positiivne mõju kodumaisele kogunõudlusele (Moldova)

• Väheneb vajadus teatud eriala inimesi ise välja koolitada (nt tudengite liikumine)

• Tööjõu defitsiidi tingimustes tõusevad osadel erialadel palgad

• Ajude väljavool, tootlikkuse kadu

• Negatiivse migratsiooni saldo korral teravnevad rahvastiku vananemisest tulenevad probleemid.

Küsitlused näitavad, et eestlastest tööjõumigrantidest 50% töötab Soomes, Lätis ja Leedus on populaarsemad sihtriigid Suurbritannia ja Iirimaa. Eamets arvas, et varem või hiljem tuleb meil hakata tööjõudu mujalt juurde toom, kuna meie iibega ei ole just kõige paremad lood. Keeruliseks läheb kindlasti Aasiast tulnud migrantidega, kuna nende kultuuriline taust on meie omast väga erinev.

Konspekteeris Jarmo Tael