Teisipäeval, 8. novembril 2011 käis Rahvusvaheliste Suhete Ringile loengut pidamas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso, kes rääkis teemal „Hiina muutuv roll ja selle mõjud tänapäeva maailmas“.
Alustuseks meenutas Hanso oma sidet RSRga, mis tekkis tal ülikooliajal defektoloogiat (tolleaegne nimetus eripedagoogikale) ja juurat õppides ning nagu ta ise veendus, olid rahvusvahelised suhted talle kuidagi ligitõmbavad. Huvi Hiina vastu oli juhuslik- kuna 90ndatel avardus inimeste vaateväli, siis oli ta ka ise rännukihuga ning nii sattus ta hääle ja jalgrattaga esimest korda Hiina 1994. aastal. Ta vaimustus keelest, inimestest ning suurriiklusest ja kuna Hiina polnud tollal veel nö kõrgklassitegija, otsustas ta sinna ka õppima minna.
Aastate jooksul on Hanso näinud Hiina nö imago muutumist. Pärast kommunistlikku perioodi oli Hiina kui Nõukogude Liidu väike vend, kuid nähes nende ebaõnnestumist, üritati hakata leidma ise „õiglast kohta“. Hiina muutuste protsess on kulgenud 40 aastast, riik on „rahvusvahelise plaani tegija“- neil on „õiglase koha“ leidmise otsinguil ka alaväärsuskompleks.
1990. aastate alguses suunas Deng Xiaoping otsuseid (aktiivsusega ei tohtinud silma paista), kuid nüüd on käitumine oluliselt muutunud. Paralleelrahasüsteem oli 90ndate keskpaigani, tänase päevani samm-sammuline avamine viis selleni, et keskmine majanduskasv on olnud üle 10%. 2008. aastal toimunud Pekingi olümpiamängude korraldamisõiguse saamiseks pingutati- värviti ning eemaldati tossavaid hooneid- ja see kandis vilja: pärast olümpiamänge hiinlaste enesekindlus kasvas. Hiina pole rahul regionaalse jõu staatusega ning täna seisavad nad oma ma huvide eest. Hiina pole enam rahvusvahelistele sündmustele reageeriv, vaid on proaktiivne, samas on nad osa lahenduste pakkumisest globaalsel tasandil (näide- Nicholas Sarkozy helistas Hu Jintaole, küsimaks laenu EL-i päästmiseks.
Hanso sõnul on Hiina roll praegu hoopis teistsugune. Hiina oma võimekusega“ kulutada vähem, kui teenida“ on saavutanud positsiooni, neile on tähtis, et diil toimiks. Hanso tõi välja ka tõsiasja: mida keerulisemad on ühel riigil suhted ülejäänud riikidega (nt lääneriikidega), siis seda paremad on suhted Hiinaga. Näiteks kaitsesid hiinlased viimase hetkeni Gaddafit. Hiinlaste prioriteediks võimalikult paremaid suhteid arendada, nad õõnestavad lääneriikide väärtustel põhinevaid suhteid Kolmanda maailma riikidega.Hiina on pannud endast füüsiliselt sõltuma sisuliselt kogu regiooni sisemaa, tal on ripatsriigid (Põhja-Korea, Pakistan, Kesk-Aasia, ka Venemaa) ning gaasitrassid ja naftarongid suudavad ripatsriike Hiinast sõltuma panna. Ka Nepaal mängib pigem Hiina mängu, eriti kui asi puudutab Tiibetit. Hiina initsiatiivil loodi Shanghai koostööorganisatsioon, kuhu kuuluvad Tadžikistan, Kasahstan ja Kõrgõstan ning mis loodi seljataguse kaitsmiseks. Sellest võib välja kujuneda omamoodi Aasia NATO, mille huvides on süvendada koostööd.
Hanso mainis, et hiinlased kardavad ameeriklasi. „Oht tuleb Hiinale mere poolt.“ Sisemaa on ju müüriga kaitstud. Sama lugu on teiste mereriikidega- Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan, Filipiinid, Malaisia, Vietnam, India - keegi ei tea, mida nad teha võivad. Hiinlased näevad pidevat ohtu. Kui Mao Zedongi ajal panustati massile ( sõjaväes oli 5 miljonit meest), siis tänapäeval on sõjaväes 2,2 miljonit (mõte: väiksem aga tigedam). India ookean on tõsise strateegilise tähtsusega, enamus kütusest tuleb sealt läbi. Viimaste aastate jooksul on Hiina näidanud hambaid Lõuna-Hiina mere osas, vaikselt on hakatud seda koloniseerima, kuigi tegelikult kuulub see Indoneesiale (võrdluseks: see on sama jabur kui Taanile kuuluks Liivi laht) Välistatud ei ole ka põkkumised, kui Hiina laev sõidab sisse Jaapani piirivalvelaevale või kalalaevale- hiinlaste suhtumine on kui „let’s see what will happen....“
Hanso iseloomustas hiinlasi kui geniaalseid inimesi. Nende väitel on nad oma panuse ammu andnud looduse säästmisse- ühe lapse poliitika on ju aidanud rahvaarvu vähendada. Nende oma põhiline energiaallikas on kehva kvaliteediga kivisüsi, kuid eluviis on siiski üsnagi säästev- jalgrattad on laetavad, linnades on kindlad kellaajad, millal autodega tohib/millal mitte sõita, sama lugu on veoautodega.
Hiina jaoks oli totaalne nõrkuse märk Nõukogude Liidu lagunemine ning neil on kartus, et kord tabab sama saatus ka neid. Hanso loodab, et Hiina liigub sujuvalt siiski mingigi demokraatilise poole suunas, sest rahval õigused siiski on. Kommunistlik partei ei oska hinnata demokraatlike riikide reaktsioone ning rahva tegelikku võimu - internetis, kus on võimalik säutsuda, foorumites kirjutada jne.
Hanso tõi näite ka sellest, kuidas inimeste omavaheline suhtlemine Hiinas käib- kord nägi ta pealt ühe mootorratta ja auto kokkupõrget ning mootorrattur jäi õnnetult asfaldile lebama. Inimesed kogunesid abitu keha ümber, kuid midagi ei tehtud, keegi abi ei kutsunud. Läks Hanso siis lähedal asuvasse politseijaoskonda abi paluma, kuid sealgi ei tahetud lillegi liigutada. Lõpuks politseinik loivas siiski kohale, kuid kas sellest ka asja sai, Hanso ei teadnud.
Hanso nimetas seda ühiskondlikuks hoolimatuseks, mis on paraku sellisele suurele rahvaarvule välistamatu.
Samas ollakse üpris tolerantsed geibaaride ja –abielude suhtes - ühelapsepoliitika tõttu jäävad paljud mehed üksikuks ning selle asemel et välismaalt naine leida, muudetakse orientatsiooni.
Loengu lõppedes oli Hansole palju küsimusi ning juttu oleks jätkunud kauemakski.
Kokkuvõttena võib öelda, et Hiina roll maailmas on silmnähtavalt kasvanud ning tulevikus võib näha teda veelgi oma positsiooni kindlustamas.
Konspekteeris Merili Luuk
