Aserbaidžaani Vabariik on riik Taga-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal. Ta piirneb põhjast Venemaa (Dagestani Vabariigiga), lõunast Iraaniga (Lõuna-Aserbaidžaan), loodest Gruusiaga ja läänest Armeeniaga. Samuti on Aserbaidžaanil Nahhitševani eksklaav, millel on lühike lõik ühispiiri Türgiga. Praegune Aserbaidžaani Vabariik on väiksem, kui see tegelikult olla võiks, kuna suurem osa aserbaidžaane elab Lõuna-Aserbaidžaanis, mis on praeguse Iraani territooriumi osa. Sealne populatsioon küündib umbes 30 miljoni aserbaidžaanlaseni, kuid kodumaal elab neid kõigest ca 8 miljonit. Asebaidžaanis on mitmeid vähemusrahvuseid nagu elavad kurdid ja lesgiinid. Levinud religioonid on islam ja vene õigeusk. Aserbaidžaan on suure osa oma ajaloost kuulunud Pärsia koosseisu.

Aserbaidžaan oli algselt kasutusel geograafilise nimetusena ja umbes 100 aastat tagasi ei tulnud kellelgi mõttesegi rääkida Aserbaidžaani riigist. 1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja vabariik, mis oli küllaltki parlamentaarse korraldusega riik, kuid näiteks tänapäeval on riigikord selgelt presidentaalne. 2 aastat suutsid noort riiki kaitsta Briti väed, keda huvitasid Aserbaidžaani hiiglaslikud naftaväljad, kuid 1920. aastal kehtestati ikkagi Punaarmee toetusel bolševike võim. 1922. aastal loodi Taga-Kaukaasia SFNV, mille koosseisu arvati ka Aserbaidžaan. 1936. aastal jagati see föderatiivne moodustis Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-ks. Aserbaidþaani Vabariik on ajaloolise Aserbaidžaani põhjaosa, mis läks Pärsialt Venemaale 19. sajandi alguses (Gulistoni rahulepinguga 1813. aastal ning Turkmantšai rahulepinguga 1828. aastal). Lõuna-Aserbaidžaan on jagatud kaheks Iraani provintsiks – Lääne-Aserbaidžaaniks ja Ida-Aserbaidžaaniks. Niimoodi eraldati islamimeelne Lõuna-Aserbaidžaan ning vene sfääri ja hiljem Euroopa ruumi osaks saanud Põhja-Aserbaidžaan. Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud sõjalise konflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ja sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.

Kui Venemaa võttis omal ajal Bakuu üle, siis oli see väikse khaaniriigi osa, mille nimi oli Iravan. Sellega Aserbaidžaan üritab tõestada, et Jerevan on nende linn, mitte Armeenia oma. 19. sajandil hakkasid Venemaa impeeriumi mõjul toimuma protsessid, mis olid suhteliselt sarnased rahvusteadvuse kujunemisele. Tehti esime Aasia ooper, anti naistele valimisõigus ja avati koole. Teine asi, mis 19. sajandi Aserbaidžaani suunas, oli nafta avastamine, mis muutis riigi olemust. Nafta ei motiveeri poliitikuid tegema tööd ning viima läbi arendusi ja uuendusi, kuna naftarahaga saab kõik puudujäägid intelligentsis kinni maksta. 1870. aastatel alanud naftabuumis kasvas Bakuu suureks linnaks, kus sajandivahetusel toodeti mõnedel andmetel üle 50% maailma naftast. Aserid olid toona vaid vaeseim ja rahulolematuim osa linna elanikkonnast.

Aserbaidžaani eliit on pannud alati oma lapsi venekeelsetesse koolidesse ning Aserbaidžaan on seega venemeelsem riik kui paljud endised Nõukogude Liidu riigid. Riigi presidendiks on Îlham Heydər oğlu Əliyev [ilh'am äl'iijev] ning ta on KGB minevikuga. Tema isa oli eelmine president Heydər Əliyev. Əliyev on alates 2005. aastast oma isa poolt asutatud Uue Aserbaidžaani Partei juht. 2009. aasta 18. märtsil toimunud referendumil kiideti heaks konstitutsiooniparandused, mille kohaselt Ilham Alijev võib presidendiametisse kandideerida elu lõpuni. Opositsioon on riigis tugeva surve all ning vanglates on palju opositsiooniliidreid. Riigis kehtib tsensuur ning palju ajalehti on suletud.

Konspekteeris Kaarel Kesamaa