Teisipäeval, 23. veebruaril oli Rahvusvaheliste Suhete Ringi ees välisministeeriumi Aafrika, Lähis- ja Kesk-Ida ning Ladina-Ameerika büroo direktor Jüri Kahn, kes rääkis teemal "Iraan - 2010. aasta potentsiaalne kriisikolle".
2010 on sõja jaoks hea aeg – maailma poliitika suurimal tegijal, USA presidendil läheb 2. aasta, palju sisepoliitilisi pingeid ning vähe välispoliitilisi võite. Iraagist lahkutakse, aga stabiilsust ei ole veel saavutatud. Afganistanis ei lähe kõige paremini. Raketirünnak Iraani tuumaprogrammiga seotud objektidele oleks arvatavasti küllaltki edukas, üks kurjuse telje riik saab taas olema karistatud ja ohjeldatud. Sõda algab siis, kui see aitab kaasa poliitiliste vastuolude ületamisele. Lähis- ja Kesk-Ida regioonis on väga tõsised probleemid, nende lahendamisele on pühendatud palju raha ja inimjõudu, kuid lahendust ei ole. Jutt on võitlusest regionaalse liidri positsiooni pärast, aga ka Iisraeli – Palestiina suhetest, mis on mõjutanud Iisraeli - Araabia maailma suhteid ning kahtlemata on mõjutanud ka Iraani poliitikat ja kaasa aidanud sellele, et Iraanist on kujunenud tänapäeva rahvusvahelise poliitika üks valupunkte. See probleem puudutab ka Euroopat ja mingil määral ka meid. Vähemalt niipalju, et EL liikmesmaana osaleme lahenduste otsimisel. Et teha seda kompetentselt, peaksime teadma, mis seal toimub, mõistma kogu probleemidepuntra olemust ning erinevate poliitiliste mõjurite huvi ja võimalusi. Lahendamatut olukorda iseloomustab eelkõige see, et lahendus ise on kõigile osapooltele halvem, kui lahenduse puudumine. Sellises olukorras on üsna loogiline, et on olemas jõud, kes on huvitatud ebastabiilsusest ning selle säilitamiseks on ka väike lokaalne sõda küllaltki tõhus vahend. Nii valitsebki arvamus, et praegune segane olukord on kasulik mitmetele jõududele nii Palestiinas kui ka Iisraelis ja see on seotud arengutega Lähis-Ida rahuprotsessiga. Iraani tuumaprogramm ja Iraani regionaalsed ambitsioonid on osa sellest protsessist.
Iraan on suur riik: 1.6 miljonit ruutkilomeetrit, elanikke üle 70 miljoni. Rikas ajalugu, palju naftat ja gaasi. Ligipääs merele olemas, tugev islamiideoloogia – kõik eeldused selleks, et riigil on olemas tugev sisemine uhkus ja õigustus, et piirkonnas domineerida. Pikka aega domineeris Iraak, kuid kaotas selle koha ning Iraani ambitsioon on saada liidriks. Liidrirolli juurde kuuluvad ka tugev sõjavägi, võime mõjutada regiooni arenguid ning peale suruda oma agendat. Tuumarelva omamine aitaks seda saavutada.
Iraani suhted läänega on olnud vastuolulised. Kui šahh Pahlevi hakkas läänemeelseid reforme läbi viima, natsionaliseeris ta muuhulgas ka mitmed õliväljad ning selle tulemusena tekkis vastuolu seniste omanike brittidega. UK palus USA abi Iraani valitsuse kukutamiseks. USA tuli appi, šahh oli sunnitud USAga kokku mängima, valitsus võeti maha, šahhile anti tugevat sõjalist ja rahalist toetust. Riiki hakati ehitama üles ameeriklaste abiga ja USA näpunäidete järgi. Selline USA sekkumine ei olnud paljude iraanlaste meelest õiglane. Ajalooline okas USA vastu jäi iraanlaste hinge.
Sellelt pinnaselt hakkasid esile kerkima šahhi vastased poliitilised liikumised. Marksistlik liikumine (PMOI - People's Mujahedin of Iran) kogus jõudu ja suutis 1979. aasta alguseks ette valmistada riigipöörde USA–meelse šahhi kukutamiseks. Kuid võimu haaras hoopis islami ideoloog ajatolla Homeini. Religioon ühendas rahvast, toetus Homeinile oli väga suur ja Iraanist sai tugeval islamiusul põhinev riik. Rahvahääletusega võeti vastu uus põhiseadus, mis kinnistas islamistlik riigi põhimõtted. Muutus riigi juhtimise struktuur - kõrgemad juhid pole valitavad, ametisse määramistel on otsustav sõna usujuhtidel. Osaliselt säilisid ka valitavad institutsioonid, kuid nende üle valitses tugev religioosne aparaat.
70.ndatel käivitus Iraani tuumaprogrammi loomine, sealjuures tugevas rahvusvahelises koostöös Kanada, USA, Saksamaa ja teiste riikidega, eesmärgiga luua tuumaenergial töötavad elektrijaamad. Iraan käitus vastutustundlikult – liitus NPT lepinguga (Nuclear Non-Proliferation Treaty). Kõik oli esialgu korras. Lubas vaatlejaid, informeeris teisi riike oma arengutest.
Kohapealne võimuvõitlus jätkus, siseriiklikke protsesse mõjutas sõda Iraagiga, jätkuv konflikt juutide ja araablaste vahel, Hezbollah tõus, šiidi rühmitused Iraagis. Soov mängida regionaalset mõjurit muutus üha tugevamaks. Võimalust aga polnud, Iraan polnud veel nii võimas.
Asi muutus, kui presidendiks sai Ahmadinejad. Ahmadinejad kasutas väga oskuslikult Iisraeli oma mõju suurendamiseks, tema Iisraeli-vastaseid avaldusi (pühib Iisraeli maa pealt minema, eitab holokausti) ja uudiseid uute relvasüsteemide väljatöötamisest tsiteeriti kriitiliselt üle maailma, samas tõstis see tema populaarsust kodus ja ka mitmetes araabia riikides. Ahmadinejad on öelnud, et on olemas kanderakett, mis võib Iisraelini välja jõuda. Sellise info usaldusväärsus on küsitav, kuid retoorika mõjub tugevalt. Iraani ühiskonnas pole Lääne inimesel spioneerida võimalik, kuna tegemist on suhteliselt suletud ühiskonnaga, kus lääne inimest vaadeldaksegi spioonina.
Iraani opositsioon PMOI - algselt ameerikavastane ning korraldas atentaate NATO riikide kõrgematele sõjaväelastele, jõudis taas poliitilisele pildile aastatel 2002-2003. Andis Läänele infot Iraani tuumaambitsioonidest ning sõjatehnika arendamisest. Pärast selgus, et info polnud usaldusväärne, relvi ei arendatud ning tuumarelva loomise ettevalmistusi ei olnud, 2006. aastal uraani rikastamist ei toimunud. ÜRO Julgeolekunõukogu võttis aga vastu sanktsioonid koos nõudega peatada rikastamine. See oli juba peatatud 2003. aastal. Iraani reaktsioon ÜRO sanktsioonidele oli ootuspärane – Iraan hakkaski uraani rikastama, seekord ka tegelikult.
Sisepoliitilised pinged kulmineerusid 2009 suvel: vastuolulised valimised võitis Ahmadinejad. Mis seal aga tegelikult toimus, ei ole teada. Arvatavasti PMOI ärgitusel toimusid mitmed rahvaväljaastumised Ahmadinejadi vastu ja opositsiooniliidrite toetuseks. Meeleavaldused lõppesid vägivallaga, hukkus inimesi, palju oli arreteerimisi. Sündmuste käigus võeti kinni mitmeid saatkondadega seotud inimesi, mis on juba päris tõsine asi – välisriikide teenistuses olevate isikute kohalolek andis Iraanile võimaluse väita, et valitsusvastased väljaastumised on korraldatud välismaa spioonide poolt. See tõi kaasa ka ebameeldivaid diplomaatilisi probleeme. Keeruliseks muutus ka rahvusvahelise toetuse avaldamine opositsioonile, mida Iran saaks käsitleda siseasjadesse sekkumisena, seetõttu oli ka Obama väga tagasihoidlik, ilmselt selleks, et vältida USA-vastaste meeleolude kasvu. Ka Ahmadinejadi positsioon pole kuigi tugev – usuline juhtkond kõhkleb tema sobivuses, nii näiteks ei kinnitatud kõiki tema esitatud ministrite kandidaate.
Demokraatliku maailma eesmärgiks on takistada Iraanil saavutada tuumapommi võimekus, selleks üritatakse takistada uraani rikastamist pommi loomiseks vajaliku tasemeni. Praegu suudab Iraan rikastada 3,5%ni, mis on sobiv tooraineks tuumaelektrijaamadele. Järgmine samm on rikastamine 20%ni, mis sobib näiteks tuuma allveelaevades ning teadusotstarbelistes ja meditsiinis kasutatavates reaktorites. Et pommi saaks teha, on vaja rikastada kuni 80-90%ni. Seda hüpet on keeruline teha, arvatakse, et ilma lääne tehnoloogilise abita ei ole see võimalik. Iraani võimekus rikastada uraani 80ni ei ole reaalne, ütlevad mitmed eksperdid. Poliitikud ütlevad, et on küll.
Iraani tuumaprogrammi peatamiseks on Rahvusvaheline Aatomienergeetika Assotsiatsioon - IAEA - pakkunud Iraanile võimalust mitte ehitada rikastamiskiirendeid vaid rikastada Iraanis toodetud 3.5% uraani välisriikides asuvates kiirendites. See annaks Iraanile võimaluse saada meditsiini otstarbelist 20% uraani ning vältida Iraani oma rikastamisvõimekuste arendamist. Iraan oli põhimõtteliselt nõus, kuid probleemid tekkisid detailidega. IAEA soovis, et rikastamine toimuks Prantsusmaal või Venemaal ning et Iraan loovutaks neile kogu oma 3.5% uraanivarud ning siis aasta pärast saaks tagasi 20%ni rikastatud uraani. Iraan peab seda ebaõiglaseks, tahaks saada kohe oma 3.5%lise vastu samas koguses 20%list või siis korraldada rikastamist jupikaupa, st. mingi kogus rikastatakse välismaal, tagastatakse Iraanile, ja siis läheb teele järjekordne kogus. Küsimus on usalduses – korra on Iraan juba petta saanud: Iraan maksis Prantsusmaale rikastamise eest, kuid Prantsusmaa ei andnud uraani ega ka raha tagasi. Usaldus on aga oluline. Oluline ka Iraani uhkuse element. Iraan ei näe ratsionaalset põhjust, miks Lääs ei peaks nõustuma Iraani ettepanekuga. Poliitilisi põhjusi on küllaga – usaldamatus, poliitilise tahte pealesurumine, soov hoida pingeid.
Demokraatlik maailm, Euroopa Liit ja USA, arvab, et Iraani peaks survestama, et ta teeks seda, mida Lääs käsib tal teha. Kuidas seda saavutada ? Senised sanktsioonid pole tulemusi andnud. Iraan on suur riik ja saab ise enda majandamisega suures osas ise hakkama. Üks oluline strateegiline kaup, mida neil napib, on bensiin (toornaftat leidub piisavalt, kuid rafineerimistehaseid mitte). Lääne tehnoloogiat tahaksid nad samuti osta. Ärimehed EL-s ja USA-s tahavad juurdepääsu Iraani turgudele, seda eriti Läänt tabanud majandussurutise tingimustes. Kuidas kindlustada, et sanktsioonid tabavad ebademokraatlikku valitsust ja mitte tavalisi inimesi, kes võivad sellisel juhul koonduda valitsuse selja taha? Kes need sanktsioonid kehtestab? Loodame, et ÜRO Julgeolekunõukogu. Kui Julgeolekunõukogu neid mingil põhjusel ei kehtesta, siis kes peaks seda tegema? USA ja EL? See tähendab, et Lääs kaotab oma turukohad ja kaotab need Hiinale ning Venemaale.
Venemaa on sõlminud Iraaniga lepingud vesinikkütusega tuumaelektrijaamade ehitamiseks ning ka suuremahulisi relvastuslepinguid nt. kaugmaa õhutõrje raketikompleksi S-400 tarnimiseks. Suured rahad on taga. Seega võib olla Julgeolekunõukogus raske saavutada Venemaa nõusolekut sanktsioonideks. Venemaa võib aga nõustuda, kui selle hinnaks on head suhted Läänega. Eestlasi teeb selline tehingu võimalus ettevaatlikuks. Keeruline on saada Hiina toetus - kolmandik Hiina naftast tuleb Iraanist. Hiinal on mitmed kontsessioonilepingud Iraani naftaväljade kasutamiseks. Hiinal on liiga palju huvisid ja sõltuvust, samas pole mingit huvi aidata läänt olukorras, kui eesmärgid ei ole päris selged. Võib arvata, et Julgeolekunõukogu otsus sanktsioonide osas ei pruugi tekkida.
Mõnevõrra lihtsamini on saavutatav Iraaniga koostööd tegevate ettevõtete ahistamine. USAs on seadus, mis keelab USA ettevõtetel teha koostööd Iraani firmadega, mis on seotud kõrgtehnoloogiliste relvastus- ja tuumavaldkondadega. Koostööd ei tohi ka teha Iraani Rahvuskaardi, mis on Iraani üks relvastruktuur, ettevõtetega. Seadus on eksterritoriaalse kehtivusega, see tähendab, et USA võib seda rakendada ka ettevõtetele, mis on väljaspool USA territooriumi. Selle järgi saaks karistada ka näiteks Eesti firmat, kui see peaks tegema koostööd mittelubatud partneritega. Euroopa Liit ei ole sellise lähenemisega nõus, see on suveräänsuse küsimus. Kuidas saab keegi kolmas öelda, mida me võime teha ja mida ei või? Eriti kui see pole ÜRO poolt heaks kiidetud.
Mida siis teha? Tuleks ikkagi üritada ÜRO sanktsioone. Kui neid ei tule, siis individuaalsed sanktsioonid. Sanktsioonide arutelu Euroopa Liidus ei pruugi samuti ühist seisukohta tekitada. Eriti kurjade inimeste nimekiri on koostatud, nende varad ja pangaarved välismaal on juba külmutatud, (kui selliseid üldse on ?). Kas see mõjutab Iraani tuumaambitsioone – ilmselt mitte väga.
Võimalik konflikt? Senised avaldused ja teod on loonud õhkkonna, kus valitseb üldine arvamus, et Iraan on paha ja teda peab karistama. Kui sanktsioonide osas ei jõuta kokkuleppele või kui sanktsioonid ei anna tulemusi, tuleks saata raketid, et hävitada uraani rikastamise tehnoloogia. Mõned asjatundjad arvavad, et võimalik rünnak saab olema otseses sõltuvuses Lähis-Ida rahuprotsessi arengutega: kui rahuprotsess peaks jõudma liiga lähedale Palestiina riigi loomisele, tekitab see probleeme Iisraelile, aga ka Gaza sektori elanikele jne. Iisrael on ka varem leidnud, et kui rahuprotsess liigub neile kahjulikus suunas, tuleb see protsess peatada. Ülemöödunud aasta detsembris korraldati väike sõda („Valatud Tina“). Läbirääkimised lõppesid ja rahuprotsess seiskus. Praegu on olukord natukene parem: Iisraeli juhtkond ei ole kuigi positiivne Palestiina riigi loomise osas, rahuprotsessi ei ole käivitunud ega ole ka vajadust seda pidurdada. Kui vajadus tekib, oleks Iraani ründamine üks kindel samm, mis taas peataks rahuprotsessi. Siit võiks ka oletada, et kui rahuprotsess peaks taaskäivituma ja Iisrael näeb ohtu oma huvidele, on Iraani ründamine küllaltki tõenäoline.
Konspekteeris Algis Kokka
