Immigratsioon on vajalik.

Stockholmi programmis on kirjas, et tööjõupuuduse tõttu on Euroopa Liidus paindlik migratsioonipoliitika vajalik. Immigratsiooni vajalikkusest saab aru, kui vaatleme, millised on alternatiivid sellele. Selleks, et rahvastiku vananemisest tingitud tööjõupuudust tulevikus ohjata peaks hüppeliselt kasvama tööviljakus, sündide arv Euroopas või peame leppima elatustaseme langusega. Kuna esimesed kaks pole reaalsed ning viimane ei rahulda elanikkonna huve, siis on meil uusi töökäsi vaja saada väljastpoolt Euroopat. Seega on immigratsioon majandusarengu seisukohalt Euroopale vajalik.

Migratsioon on paratamatus.

Vaestest riikidest (regioonidest) on läbi aegade toimunud elanikkonna ränne rikkamatesse. Seda protsessi on praktiliselt võimatu peatada. Lähiajaloos ning ka tänapäeval on mitmeid näiteid pealtnäha kindlatest piiridest erinevate elatustasemega paikade vahel, mida siiski suudeti ületada. Näiteks võib tuua piiri SDV ja Lääne-Saksamaa; USA ja Mehhiko ning Euroopa ja Põhja-Aafrika vahel (viimaseid lahutab Vahemeri). Ka Eestis on selline ränne tuntud ja tuntav. Samas on riike (nagu näiteks Malta), mis on immigrantide lainega tõsiselt hädas.

Migratsiooni annab hallata.

Kuna migratsioon on paratamatus, tuleb sellega tegeleda nii, et see ühiskonna huve kõige vähem kahjustaks. Migratsiooni mõistlik haldamise viis ei saa siiski olla piiride kinnipanek. Riigid ei soovi illegaalseid immigrante, kuna nende üle puudub kontroll ja võimalus piiranguid (kvoote) seada. Illegaalse immigratsiooni vastu aitavad eelkõige tõhusad meetmed immigratsioonikoridoride avastamiseks ning samuti vajadusel illegaalide väljasaatmiseks.

Samas on illegaalne immigratsioon isikutele endile tihtipeale mugavam- pole bürokraatiat ja pole piiranguid. Seega tuleb luua illegaalsele immigratsioonile ahvatlevaid alternatiive. Euroopa Liidu poliitikas võiksid need alternatiivid olla järgmised:

Esiteks, „circular migration“. Circular migration tähendab, et immigrant ei jää riiki alatiseks püsivalt elama, vaid vahepeal naaseb oma kodumaale. Samas võimaldatakse tal periooditi tagasi tulla.

Teiseks alternatiiviks on tööviisad.Euroopa Liidus on tööviisad nn blue card’id (Ameerika Ühendriikide vaste neile on green card). Sellised dokumendid annavad erilised õigused töötamiseks Euroopa Liidus.

Kolmas võimalik lahendus on riikide vahel kokku lepitud ühtsed standardid.Riigid peaksid kokku leppima ühtsed ja selged mängureeglid. Näiteks ei ole siiani päris üheselt selge, kes väärib asüüli, kes aga hoopis väljasaatmist. Samuti ei ole paika pandud ühine väljasaatmise protseduurireeglistik. See tekitab aga probleeme Euroopa Liidus sees, kuna isikute vaba liikumise tõttu võivad immigrandid „leebemate“ riikide kaudu Euroopa Liitu siseneda ning seal mõne aja pärast juba vabalt ringi liikuda, et endale võimalikult paremaid elutingimusi otsida. Näiteks võib tuua Iraagist tulnud poliitilise varjupaiga taotlejad, kes Rootsis varjupaika said, samas kui Saksamaa võttis neid vastu oluliselt vähem.

Stockholmi programmis on sätestatud teemakohased eesmärgid, ent sellega kaasneb ka hulganisti probleeme.

Stockholmi programm on jätk Tampere ja Haagi programmidele, mis kõik käsitlevad Euroopa Liidus immigratsiooniga seonduvaid küsimusi ning probleeme. Kõik mainitud programmid on koostatud viieks aastaks. Stockholmi programm pöörab erilist tähelepanu sisejulgeolekusse puutuvaisse küsimustesse. Programmi suunas on lennanud juba esimesi kriitikanooli: nimelt, erinevalt varasematest, pole Stockholmi programmis nimetatud eesmärkidele seatud tähtaegu, mis teeb nende täitmise kahtlemata keerulisemaks.

Millised on siis peamised probleemid, mis Euroopa Liidu toimiva sisserändepoliitika teel seisavad? Euroopa Liit on suveräänsete riikide liit, kus igal liikmesriigi käitumine on tingitud ta huvidest. Iga riik otsustab oma võõrtööliste kvoodi ise. Samuti võib näiteks tuua blue card’i: see on küll Euroopa Liidus ühiselt kokku lepitud dokument, ent võimaldab siiski töötada vaid selles liikmesriigis, kus taotlus blue cardi saamiseks esitati. See muudab meid võrreldes USA-ga aga vähem konkurentsivõimeliseks. Lisaks on mure, et legaalne asjaajamine kipub takerduma bürokraatiasse ning illegaalne immigratsioon on tihti vähem vaeva nõudev. Seega on Euroopa Liit vastamisi illegaalse immigratsiooni survega.

Euroopa Liidul puudub ka ühine poliitika immigrantide päritolumaade suhtes. Läbikukkumise musternäidised on Aafrika riigid. Toetades päritolumaid nii rahaliselt kui ka demokraatlikes reformides, oleks immigrantide surve väiksem ning teisalt oleks neil lihtsam Euroopa Liidu riikide ühiskonda sisse sulanduda. Ka circular migration töötaks paremini: migrantidel oleks enam põhjust ja julgust vahepeal kodumaale tagasi minna.

Lisaks on Euroopa Liidu riikides puudujääke integratsioonipoliitikas. Tegelikult on Eesti siinkohal positiivne näide. Paljud teised riigid ei suuda oma kultuuriliselt erinevaid rahvusvähemusi ühiskonda integreerida, sest tegu on väga erinevast keskkonnast tulnutega.

Konspekteeris Sandor Elias