Christopher Kukk alustas loengut vee kohta käivate faktidega. Inimene suudab elada toiduta kuni kolmkümmend päeva, kuid veeta vaid seitse. Sealhulgas mainis ta tõsiasja, et vett ei teki maailma juurde, see ainult muundub ringluses jääks, auruks ja veeks. Globaalsed kliimamuutused paigutavad maailmas veeressurssi ümber, nii et veevaestes piirkondades jääb vett muudkui vähemaks - põuad sagenevad. Samas tihenevad veerikastes piirkondades üleujutused.

Puhta magevee nappust peetakse maailmas ohtlikumaks probleemiks, kui maailmamere taseme aeglast tõusu. Inimesed vajavad vett joomiseks, kuid valdav osa veest tarvitatakse koduses majapidamises siiski vannitoas. Samuti on vett vaja põldude niisutamiseks, see tähendab eelkõige toiduainete tootmiseks. Samas on fossiilsete kütuste kõrval populariseerunud niinimetatud taastuvate biokütuste kasutamine. Nende hankimiseks tuleb kasvatada taimi, mis tähendab intensiivsemat põllumajandust ning vee kasutamise kasvu. Maailma kasvav rahvaarv suurendab mitmel moel nõudlust magevee järele. Kõige ohustatumad on vaesed riigid, mille peamiseks majandusharuks on põllumajandus, veeressurssi napib ning rahvaarvu kasv on suuresti kontrollimatu. (Selle teemaga seostuvad ka nn vaesustava rahvusvahelise kaubanduse teooriad, K O)

Vesi põhjustab maailmas sõjalisi konflikte. 1967. aasta Kuuepäevane sõda oli vee pärast; Araabia riigid otsustasid juhtida Jordani jõge "toitvatest" jõgedest vett Jordaaniasse ning Süüriasse. Selle tulemusena oleks Iisrael kaotanud olulise osa oma veeressursist. Teisest küljest saab seda käsitleda ka vastusammuna Iisraeli tegevusele, millega viimane juhtis Jordani jõest vett oma kanalitesse. CIA on ennustanud, et tulevikuski saab toimuma relvastatud konflikte, mis on tingitud vaidlustest vee üle. Iisraelis on veevarustus riiklik saladus; Türgi käes on võimalus peatada teiste Araabia riikide osaline varustamine veega.

Konfliktid vee pärast ei toimu mitte ainult Lähis-Idas vaid ka kõikjal mujal maailmas, sealhulgas Euroopas ning Põhja-Ameerikas.

Vee küsimuses mängivad valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO, palju suuremat rolli kui NGO-d. ÜRO näitas hästi oma võimeid, kui lahendas Senegali jõe vee kasutamise tüli, kutsudes olukorda hindama Utah ülikooli ja mõlema vaidleva riigi - Senegali ja Mauritaania teadlased. Selline mudel osutuskokkuleppele jõudmiseks edukaks.

Kuke teooria vee kui konfliktide põhjuse kohta puudutab peamiselt arengumaid ning seletab, kuidas konflikte vältida.

Muuseas ei mainita ÜRO inimõiguste deklaratsioonis igaühe õigust veele. Küll aga on vett käsitletud majandusliku hüvena - selle üle rõõmustavad suurfirmad, kelle käes on suuri magedavee ressursse.

Paljudes riikides käitutakse, nii et see viib tulevikus ökokatastroofini ja ühiskonna kokkuvarisemiseni, aga ise sellest aru ei saada.