1. detsembril 2009. aastal jõustus Lissaboni leping. Juba 1926. aastal arutles diplomaat Kaarel Robert Pusta mõtte üle, kui hea oleks ühtne demokraatlik Euroopa ning selle kasuteguri üle Eestile. Läks mööda palju aastaid enne, kui Pusta unistus teoks sai. Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni toetus Euroopa Liit selgelt kolmele sambale (Euroopa ühendused, ühine välis- ja julgeolekupoliitika, politsei- ja õigusalane koostöö), kuid nüüd toetub liit ühele ühtsele sambale, mis muudab Euroopa Liidu paremini hoomatavaks. Esimest korda on Euroopa Liit tunnistanud, et vajab demokraatlikku legitiimsust. Euroopa Liit peaks saama uue lepinguga demokraatlikumaks ja omama suuremat mõjuvõimu kogu maailmas. Tegelikult on Lissaboni leping kõigest üks kest, mis muudab olemasolevaid Euroopa Liidu aluslepinguid ja seetõttu võib seda võrrelda nt Eestis seaduse muutmise seadusega. Lissaboni lepingu kehtima hakkamisel ei saa Euroopa Liit ühtset põhiseaduslikku dokumenti, endiselt on olemas kaks põhilepingut, millele lisandub EL Põhiõiguste Harta ja palju lisasid ning protokolle. Kõik need tekstid on küllalt keerulise sõnastusega, sest tegemist on kompromissiga erinevate riikide huvide vahel. Lisaks mängivad tekstide sõnastuse keeruliseks kujunemise juures rolli erisused EL 23 ametliku keele mõisteaparatuuris. Alates tänasest hakatakse Lissaboni lepinguga muudetud põhilepingute alusel omakorda vastu võtma EL uusi õigusakte ja norme.

Lissaboni lepingust tulenevate muudatustega antakse Euroopa Liidule õigusvõime ja Euroopa Liit võib nüüd teostada tehinguid ja sõlmida lepinguid nagu mistahes juriidiline isik. Euroopa Liit võib astuda rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks või ühineda rahvusvahelise konventsiooniga. Lähitulevikus ongi Euroopa Liidul kavas ühineda Euroopa Inimõiguste konventsiooniga. Erinevalt Euroopa põhiseaduse lepingust, mis Prantsusmaal ja Hollandis toimunud rahvahääletustel tagasi lükati ja seetõttu jõustumata jäi, võeti uuest lepingust ära viide Euroopa Liidu sümboolikale nagu nt EL hümn ja lipp, kuna arvati, et see oleks vihje Euroopa Liidule kui superriigile ja vähendaks rahvusriikide rolli liidus. Tegelikult pole Lissaboni lepinguga kaasnevate muudatuste kohaselt olemas ka Euroopa Liidu presidenti ega välisministrit, nagu ajakirjandus neid uusi ametikohti eksikombel kutsub. Euroopa Liidu liidrite ametlikud nimetused on Euroopa Ülemkogu eesistuja (president) ja välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (välisminister). Siiski esineb oht, et ka edaspidi on Euroopa Liidus endiselt palju juhte (lisaks eelnimetatuile veel Euroopa Komisjoni president, Euroopa Parlamendi president) ning jätkuvalt ei tea nt USA president, kellele helistada, kui on vaja "rääkida Euroopaga“.

Võrreldes seni kehtinud õigusega sätestatakse Lissaboni lepingu kehtima hakkamisel täpsemini see, milliseid eesmärke ja milliste vahenditega Euroopa Liit võib täita ja mida liit teha ei või. Nimelt on nüüd esitatud kataloog nendest valdkondadest, mis kuuluvad EL-i ainupädevusse (nt tolliliit, siseturu toimimiseks vajaminev konkurentsipoliitika, ühine kaubanduspoliitika, rahanduspoliitika eurotsooni kuulujatele); nendest, kus pädevus on jagatud (nt siseturg, keskkonnapoliitika, tarbijakaitse, transport, põllumajanduspoliitika) ja nendest mis on endiselt vaid liikmesriikide otsustada (haridus, kultuur, sport, turism). Kuigi Lissaboni lepingu jõustumisega kaasnevad muudatused ei mõjuta Eesti elu silmapilkselt, on muutusi pikemas perspektiivis siiski võimalik tunda. Euroopa Liit saab selle kodanikele ja elanikele läbipaistvamaks ja lähedasemaks, mis tähendab, et otsuseid tuleb edaspidi teha tihedas konsultatsioonis kodanikuühiskonnaga. Samuti tugevneb rahvusparlamendi roll ja ka meie Riigikogu saab täiendava ülesande kontrollida Euroopa Liidu tööd ja seda, kas liidu antud õigusaktid on ikka Euroopa Liidu pädevuses või mitte. Lisaks saab on alates Lissaboni lepingu jõustumisest vähemalt ühel miljonil inimesel õigus teha rahvaalgatuse korras ettepanek Euroopa Liidu õigusaktide algatamiseks. Selleks on vaja koguda allkirju märkimisväärses hulgas liikmesriikides.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta on üks olulisemaid dokumente, mis Lissaboni lepinguga õigusliku jõu saab. See on tähtis seetõttu, et kaitseb Euroopa Liidu kodanikke ja mittekodanikest elanikke Euroopa Liidu institutsioonide omavoli vastu. Kuivõrd Euroopa Liidul on terve rida pädevusi, millega võib kaasneda üksikisiku põhiõiguste ja -vabaduste (nt kodu puutumatus) rikkumine, siis on Hartaga pakutav kaitse hädavajalik.

Lissaboni leppesse on lisatud uus klausel, mis lubab liikmesriigil Euroopa Liidust välja astuda. Väljaastumine on protseduurilt vastupidine liikmeks astumisele. Välja astumisel peab seda sooviv liikmesriik esitama avalduse, pidama läbirääkimisi ja teised riigid peavad selle heaks kiitma. Kui väljaastumise avalduse esitamisest on möödunud kaks aastat, aga endiselt pole midagi toimunud, muutub eraldumine automaatseks ja teiste nõusolekut pole enam vaja. Siiski pole ka edaspidi Euroopa Liidust võimalik ühtki riiki välja visata. Kuid kui liikmesriik rikub oluliselt Euroopa Liidu põhiväärtusi, sealhulgas eelkõige põhiõigusi ja -vabadusi, siis on võimalik selle liikmesriigi õigusi Euroopa Liidus piirata, kusjuures Euroopa Liidu ees võetud kohustused jäävad sellel riigil endiselt alles.

Mitmed Lissaboni lepingut analüüsinud liikmesriikide konstitutsioonikohtud nagu nt Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus, Tðehhi ja Läti konstitutsioonikohtud jt on leidnud, et Lissaboni leping on kooskõlas nende riikide põhiseadustega. Euroopa Liit jääb ka edaspidi sõltumatute riikide „eriliseks ühenduseks“ ja Euroopa Liidust ei saa kunagi üht superriiki, kus on üks rahvus ja üks keel. Liikmesriikide identiteet ja sõltumatus jäävad püsima.

Konspekteeris Kaarel Kesamaa