Soosaar alustas mõttega, et Afganistani keerukus ja sealsed probleemid on seotud ajalooga – täpsemalt koloniaalajastuga. Nimelt pandi praegused Afganistani piirid paika 19. sajandi lõpul. Afganistan ei tunnusta siiani piiri Pakistani ja Afganistani vahel. Afganistan ei ole kunagi olnud unitaarne riik, kuna seal esinevad suured etnilised lõhed (üle 50 erineva rahvuse vahel). Lisaks esinevad suured lõhed suurtemate linnade ja maapiirkondade vahel. Pealinnades on elu modernsem ja liberaalsem, maakohtades pigem religioossem ja konservatiivsem. Kuid lisaks ajaloolisele pärandile on tänapäeva arenguid Afganistanis mõjutanud ka sõjategevus, täpsemalt Nõukogude Liidu sissetung, mille tõttu põgenesid paljud afganistaanid Pakistani ja Iraaki.

Soosaar väidab, et hetkel on tähtsaimaks teemaks Afganistaanis julgeolek, kuid afganistaanid ja paljud analüütikud väidavad aga, et julgeolekust olulisem on majanduslik areng.

Julgeolek

Hetkel käib julgeoleku üleandmise protsess, mis peaks lõppema 2014. aasta lõpuks liitlasvägede väljumisega Afganistaanist. Protsess sisaldab viite etappi ning hetkel on käimas neljas. Selleks, et liitlasväed lahkuksid, peaks Afganistaanil olema oma julgeolekujõud 350 000 inimesega, mis on tänaseks ka saavutatud. Hetkel käivad ka Eesti ja USA vahel kahepoolsed julgeolekukokkulepped, mille kohaselt peaks pärast 2014. aastat Afganistanis säilima liitlasvägede julgeolekubaasid.

Poliitika

Afganistani valitsusliikmete arvates on poliitiline ja majanduslik üleminek olulisem kui julgeoleku üleminek. Mõne kuu eest avati Kataris Talebani kontor, mis on oluline sellepärast, et nüüd on vähemalt olemas mingi osa Talebanist, kellega on võimalik läbirääkimisi pidada. Kuid Talebaniga ei loodeta enne 2014. aasta presidendi valimisi sisuliste kokkuleppeteni jõuda. Leppimisprotsessis on oluline ka Pakistani roll – arengud Pakistanis on olnud viimasel aastal positiivsed, arvestades seda, et varem ei eksisteerinud suhteid Pakistani ja Afganistani vahel. Pakistani ja Afganistani vahel on toimunud mitmeid kahepoolseid visiite, ning Pakistan on vabastanud mitmeid Talebani vange, kes on Pakistanis olnud. Kuid Afganistani president Hamid Karzai väidab, et Pakistani sammud ei ole siirad ja ta ei ole piisavalt palju teinud Afganistaani heaks.

Tähtis on ka õiglaste valimiste loomine - piisavalt vabad valimised, võimalikult lai osalemine ja Afganistani ühiskonnas laiemalt aktsepteeritud valimistulemused. Afganistani valimised peaksid olema Afganistani juhitud, nii julgeoleku poolelt kui ka rahaliselt, kuid see on problemaatiline.

Hetkel on jäänud umbes aasta presidendi valimisteni, kuid parlament ei ole siiani valimisteks vastu võtnud õiguslikku raamistikku. Samuti on probleemiks valijateregister, kuna 2009. aasta valimistel anti välja valimiskaarte mitu miljonit rohkem kui oli tegelikke valijaid. Kui võtta kasutusele vanad valimiskaardid, siis puudub valimistel reaalne ühiskonna poolne toetus. Variandiks on pakutud valimiste edasi lükkamine või koguni ärajätmine. Väga aktiivne on poliitiline opositsioon (reaalsuses on Afganistaani poliitiline maastik pea olematute parteidega, pigem on mõjuvõimu isikutel, mitte ideoloogiatel). Tekkinud on olukord, kus üle 20 poliitilise liikumise on koodnunud kokku ja teinud tugevaid avaldus valimiste osas: valimised peavad toimuma, peavad olema võimalikult vabad ja õiglased, ning on kritiseerinud parlamendi suutamatust vastu võtta õiguslikku raamistikku.

Suurimaks probleemiks Afganistanis on korruptsioon ja läbipaistmatus. Parikmaks näiteks on Kabuli pank, kus panga omanikud viisid riigist välja 900 USD. Lahendust ei ole siiani leitud. Osaliselt on Kabuli pangavahendeid ka tagastatud, kuid suurem osa on endiselt tagasi saamata.

Afganistani ja lääneriikide suhete arenguks on oluline 2012. aasta Tokyo konverents, kus loodi raamistik, mida kumbki osapool peab ette võtma seoses poliitika, valimiste, inimõiguste ja majandusega. Hetkel tundub, et osa Afganistani poliitikuid võtavad raamistiku rakendamist tõsiselt, kuna Tokyo konverents on seotud tingimuslikkusega: kui kumbki pool ei täida endale võetud ülesandeid, siis sellele järgnevad sanktsioonid.

Majandus

Suurem osa Afganistani majandusest on seotud ISAF-ga (International Security Assistance Force). Majandust iseloomustab asjaolu, et praktiliselt kogu majandus püsib doonorite rahastamisel. Peamiseks tuluallikateks on tollimaksud, kuid tahetakse kehtestada ka käibemaksu. Afganistanis on küll leitud mitmeid maavarasid ning afganistanid on nende kaevandamisel väga optimistlikud, lootes kevandusmaksudest ja litsentsidest saada kolm miljardit USD, kuid kaevandamiseks puudub Afganistaanil infrastruktuur ning ka doonorid on infrastruktuuri rahastamisel kõhkleval seisukohal. Põhiline sektor ja tuluallikas on põllumajandus. Kuid vaatamata Afganistani kliimale, mis on sobilik nisu ja puuviljade kasvatamiseks, puudub Afganistanil infrastruktuur, millega toode tootjalt turule jõuaks, rääkimata turustamisest.