Energiadebatil osalesid Peep Mardiste erakonnast Eestimaa Rohelised, Mario Nullmeier E.ON Ruhrgas International AG, Eesti filiaalist, Saksa Liitvabariigi suursaadik Eestis Julius Bobinger ning Andres Mäe Eesti Välispoliitika Instituudist. Õhtut juhtis TÜ Balti poliitika professor. Igale esinejale oli ettekandeks aega 20 minutit, millele järgnes küsimuste voor ning arutelu auditooriumiga – külalisi mahtus Domus Dorpatensise saali umbes 80, kuigi soovijaid oli rohkem.

I

Peep Mardiste pidas ettekande teemal „Energia ja kliimamuutused”.

Kuigi energia tähendab meile ennekõike naudingut, võimalust kasutada kodus pimedust peletavat lampi ning autot liiklemiseks, on selle tarvitamisel ka selged tagajärjed loodusele. Mardiste toob järgnevalt näiteid segipööratud loodusest, kus 20-30% liikidest on väljasuremisohus ning riike ähvardab potentsiaalne oht kaduda maailmakaardilt. Ühe markantsema näitena toob Mardiste välja, et 2005. a seisuga 81% Eesti põhjaveevõtust kulub põlevkivienergia tootmisele.

Mardiste suhtub skeptiliselt väidetesse, mille kohaselt arvatakse hetkeseisu kliimasoojenemise osas normaalseks lähtuvalt globaalse temperatuuri tsüklilisusest. Ta illustreeris selle tõestamiseks graafikut, millelt võib välja lugeda, et praegu oleme ka senistest ajaloolistest temperatuuri tõusuperioodidest oluliselt kõrgemal tasemel.

Mardiste pidas ebatäpseks terminit soojenemine, pigem määratles ta seda kliima ebastabiilsusena: erakordsete nähtuste (põuad, üleujutused jms) sagenemisena. Probleem seisneb ennekõike muutuste kiiruses, mistõttu ei ole kindel, kas ökosüsteemid suudavad kohanduda.

Järgmiseks oluliseks kaasmõjuks kliimasoojenemisel, mida Mardiste vaatles, on maailmamere tõus. Eeskätt on oht maailmakaardilt kaduda väikestel saareriikidel, nagu Samoa, Maldiivid, Marshalli saared, Mauritius jne. Samuti on ohupiirkonnaks jõgede madalad deltaalad, millest tulenevalt on kõige ohtlikumas seisus Bangladesh, kus mastaapsed ning ühtaegu katastroofilised üleujutused on sage nähtus. Merepinna tõus ähvardab üle ujutada 22 000 km2 suuruse ala, millel elab umbes 17 miljonit inimest. On teada, et mõned riigid on juba sõlminud rahvusvahelisi lepinguid, mille kohaselt teine lepingupool on kohustatud vastu võtma merepinna tõusu tõttu kaduda võivate riikide põgenikke.

Kliimasoojenemisega kaasneb samuti näiteks joogivee halvem kättesaadavus ning haiguste levik. Nii tõi orkaan Mitch kaasa kuuekordse koolerajuhtude arvu tõusu Nicaraguas. Aafrikas muutuvad drastiliselt sademete alad. Seega võib Uganda kohvitootjaid, aga kliimasoojenemise tõttu ka Euroopa suusakuurorte ees oodata keerulised ajad.

Keskkonnapõgenikud:

Maailmas hetkel u 25 miljonit keskkonnapõgenikku

Aastaks 2010 u. 50 miljonit

Aastaks 2050 prognooside kohaselt üle 150 miljoni

Mardiste kõneles ka Suurbritannia valitsuse 700-leheküljelisest raportist, mille koostas sir Nicholas Stern 2006. aastal. Selle kohaselt kuluks kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerimiseks 2050. aastaks 1% globaalsest GDP-st. Vastasel juhul, mittemidagitegemine nõuaks 5% globaalsest GDP-st aastas.

Osa lahendusest lasub majanduse süsinikusõltuvuse vähendamisel, milleks on kaks peamist moodust: massiline energiasääst ja söe, gaasi, nafta asendamine taastuva(ma)te alternatiividega.

II

„Energy efficency and renewable energies“, Mario Nullmeier

Mario Nullmeier alustas ettekannet 94 000 töötajaga Saksa energiakontserni E.O.N Ruhrgas`i projektist „Innovative.on”, mis käivitati 2006. a. eesmärgiga laiendada energiavaldkondi. Selle üheks planeeritud tagajärjeks peab olema CO2 emissioonide vähenemine.

Peamiseks selle kampaania pilootprojektiks oli Seroby Sands`i süvavetesse rajatud tuulepargid – nüüdseks on projektile eraldatud 1,3 miljardit eurot ning seda hakatakse teostama Saksamaal 2011. aastast alates. Samuti panustatakse alates 2008. aastast 1,5 miljonit eurot biometaani potentsiaali arendamisse. Hüdroenergia arendamisse on suunatud 15 miljonit eurot ning selle pilootprojekt leiab samuti aset Suurbritannias, mis funktsioneerib alates 2011. aastast. Kuni 2011. aastani investeeritakse 15 miljonit eurot soojuspumba arendamisse, mis 30-50 m maasügavusse kaevatuna suudaks tulevikus energiaga varustada terveid asulaid ning komplekse. Ühtlasi viiakse ellu kivisöel põhinevate energiajaamade „50 plus” projekti, mille eesmärgiks on kasutada sama tootlikkuse juures 30% vähem kivisütt ning vähendada sellest tulenevat saastet 50% võrra.

Tuumaenergeetika puhul on tarvis eristada kahte tehnoloogiat:

• Tehnoloogia, mida kasutati näiteks Tšernobõli, Ignalina ja Sosnovõi Bori tuumajaamades ning mida väljaspool NSVL-i ei rakendatud.

• Valdavalt USA-s ning Lääne-Euroopa tarvitatav jahutusveega süsteem, mis tagab tuumajaamade turvalisuse keskkonnale.

Iga energiapoliitika peaks põhinema kolmel tingimusel:

1. keskkonnakaitse, millele suunab tähelepanu näiteks Kyoto protokoll

2. varustatuse turvalisus, millele viitas ka hiljutine Vene-Ukraina gaasitüli

3. majanduslik efektiivsus: lõppeks maksab ikkagi tarbija riigi energiakulude eest

Eesti jaoks peab Nullmeier kõige olulisemaks energiaallikate mitmekesistamist: näiteks kuulub Baltikumis gaasisektori monopol Gazpromile. Ometi ei leidu sellele probleemile ühest lahendust. Kindlasti peaksid energiaturud olema avatud, sh Eestis – monopolid ei ole tarbijale kunagi kasulikud.

III

„European energy policy in the face of declining ressources and growing demand“, Julius Bobinger

Saksa Liitvabariigi suursaadik Julius Bobinger leidis maailmas nii poliitilises kui keskkonnakaitse mõttes esmatähtsa olevat vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest.

Suursaadik J. Bobinger mainis kolme peamist tendentsi energeetika vallas:

Energianõudlus maailmas suureneb: 2050. aastaks kahekordistub, seda eeskätt Aasia turu kasvu tõttu.

Fossiilsete kütuste hind tõuseb.

Fossiilsete kütuste jätkuv kasv mõjutab kliimat. Globaalne soojenemine ei tohiks ometi ületada 2 oC.

Julius Bobinger peatus põgusalt ka Saksamaa eesistumise eel Euroopa Liidu tarbeks välja töötatud programmdokumendil „20-20-20”.

Ta tõstis esile järgmisi punkte:

Pinged energiamaastikul süvenevad.

Energeetika-alane iseseisvus peab kasvama.

Energeetika ei tohi muutuda manipulatsioonivahendiks rahvusvahelisel areenil.

Taastuvate energiaallikate rakendamine ning tõhususe arendamine. Euroopa Liidus on vastavaks programmiks „Irena”.

Samal ajal peab tagama energia kättesaadavuse arengumaades – paljud tihedalt asustatud piirkonnad maailmas on siiani elektrita

Euroopa Liit ja ÜRO peavad üheskoos leevendama pingeid globaalsel energiamaastikul

Euroopa Liit on maailma suurim ja enim arenenud siseturg. Piirkonnad, kuhu EL-i energeetikastrateegia enim tähelepanu osutab, on Kaspia meri ning Kesk-Aasia, kuid ühtlasi Aafrika ning näiteks Nabucco torujuhe.

Vene-Ukraina gaasitüli tuli Euroopa Liidu jaoks šokina ning sellest on EL teinud vastavad järeldused: monitooringu kõrval on tarvis uusi vahendeid, uusi varustusteid ning uusi energiaallikaid fossiilsete kütuste kõrval.

Euroopa Liidu ning Venemaa vaheline energeetika alane koostöö peaks kindlasti jätkuma, sest see suhe on vastastikune. Ometi on EL reageerinud uutele tingimustele ning püüdleb ühtse energiapoliitika poole. Selle raames on Euroopa Komisjon võtnud vastu otsuseid energiajulgeoleku kindlustamiseks Baltimaades.

IV

„Balti riikide energiajulgeolekust”, Andres Mäe

Kuivõrd naftahind on Eesti jaoks fikseeritud maailmahindade kaudu ning gaasiimpordi osas meil muud reaalsed valikud Venemaa kõrval puuduvad, keskendub Andres Mäe elektrienergiale.

Baltikumi elektrienergia turul eesootavad muutused lähitulevikus:

Ignalina TEJ (tuumaelektrijaam) asendatakse Elektrenai maagaasil põhineva SEJ- ga (soojuselektrijaam).

Lätis luuakse üks-kaks uut maagaasil ja/või kivisöel põhinevat SEJ à 400 MW.

Narva SEJ-de vanadele põlevkivikateldele soetatakse väävlipüüdurid.

Leedu võimalik uus TEJ (2025?).

Baltikumi elektrienergia ühendused Kesk- ja Põhja- Euroopaga:

Eesti ja Soome vaheline loodav teine merekaabel, mis tõstab ühendust 1000 MW-ni. Plaani kohaselt soovitakse see avada 2013. aastal ehk Eesti energiaturu avanemisel konkurentsile. Realistlikum tärmin on siiski 2015. või 2016. aasta.

Läti ja Rootsi/Leedu ja Rootsi vahel loodetavasti rajatav merekaabel.

Leedu-Poola õhuliin: selle projekti teostumine on siiski võrdlemisi ebatõenäoline, kuigi leedukad seda väga soovivad. Nimelt läheks see poolakate arvestuste kohaselt kaks korda enam maksma kui neile on võimalik: Kirde-Poola vastav infrastruktuur on nõrk ning tuleks sisuliselt alles rajada. Euroopa Liidu poolt lubatud summa õhukaabli rajamiseks ei ole piisav.

Muutused elektritootmise võimsuste bilansis Eestis aina suurenevad ülejäägi näol, kuigi majanduskriisi tingimustes Narva EJ esmase kava kohaselt, mille alusel oleksid uued plokid pidanud valmima 2015. aastal, ei laiendata.

Eestil on energia vallas selles osas hea seis, et arvestuslikult 1/3 Eesti elektrivajadusest saaksime juba praegu Estlink kaabli abil katta. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et Põhjalas elektrienergiat üle ei ole, kui välja arvata hooajalises plaanis Norra ning Taani. Sellest tulenevalt on kõige realistlikum variant elektrienergiat importida Loode-Venemaalt. Kui senini oli Vene elektriturg avatud 1/3, siis selle aasta suvest tõuseb vastav määr pooleni. Ühtaegu rajatakse Peterburi ümbrusse uut TEJ ning Pihkva rajoonis on energiat ülegi. Seega on Vene elektrienergia tootjad huvitatud ekspordist.

Kui Põhjalas (NordPool) maksab elektrihind 30-40 eurot MWh, siis Venemaal kaks korda vähem – 15 eurot MWh. Sellised hinnavahed tulenevad alljärgnevast.

R. Tarjanne, Soome Lappenranta tehnikaülikooli teadlase arvutuste kohaselt on hinnad eri energiaallikate puhul järgnevad:

TEJ: 35 eur/MWh

SEJ (maagaas): 59,2 eur/MWh

SEJ (kivisüsi): 64,3 eur/MWh

SEJ (turvas): 65,5 eur/MWh

SEJ (hakkpuit): 73,5 eur/MWh

Tuuleelektrijaam: 59,2 eur/MWh

Seega on tuumaenergia kõige odavam – Venemaal sellesse ennekõike ka panustatakse. Mario Nullmeier täpsustab siinkohal, et tuumaenergia hinna määramisel lähtutakse arvutustes TEJ arvestusliku eana 50-60 aastat, SEJ puhul 30-40 aasta, millest tulenevalt ka hind langeb. Siinkohal sekkub ka Peep Mardiste, kes väidab lisaks, et TEJ sulgemine on täiendav lisakulutus, mida elektrienergia hinna määramisel pole arvesse võetud, olgugi, et tegemist on väga suure summaga.

Konspekteeris Alexander Lott