Neljapäeval, 18. veebruaril, algusega k. 16.30 toimub Tiigi 78-119 seminar SEMIOTICS OF ORGANIC FORM, kus esinevad:
Kalevi Kull - Structuralism and semiotic of organic form (PDF)
Jesper Hoffmeyer - Form, substance and semiosis (PDF)
Scott Gilbert - Semiotics of animal form (PDF)
Jesper Hoffmeyer on maailma juhtiv biosemiootik (Kopenhaageni Ülikool),
Scott Gilbert aga Ameerika juhtiv arengubioloog. Nende kodulehed:
www.swarthmore.edu/NatSci/sgilber1
www.jhoffmeyer.dk
28.-30. november 2008. Tartu
Kas semiootika on universaalne, piiritu, üleüldine ja ühtne või pigem kohalik, konkreetne, piiritletud ja eripalgeline? Kas universaalsusele pürgiv semiootika on kohane igas situatsioonis ja kohalik semiootika seevastu kohatu üldistele küsimustele vastamisel? Või on ehk universaalne semiootika konkreetsete või kohalike küsimuste lahendamiseks kohatu ning selleks, et semiootika saaks olla kohane, peaks ta olema ka kohalik? Kuivõrd seotud on semiootika kohaga, kus seda viljeldakse? ESS-i kümnendale aastapäevale ja Claude Lévi-Straussi 100. juubelile pühendatud konverents ‹Kohane ja kohatu semiootika› eesmärgiks on arutleda eesti semiootika hetkeseisu ja semiootika juurte üle läbi semiootika objektide, meetodite ja teooriate, semiootikute ja semiootika koolkondade kohasuse ja kohatuse, kohalikkuse ja rahvusvahelisuse, paiksuse ja liikuvuse, kohastumise ja kohastumatuse, aja ja ruumi probleemide.
Kui Juri Lotman pidas oma suurimaks panuseks vene kirjanduse toomist semiootikasse, siis mil määral on eesti semiootika seotud kohaliku kultuuriga? Mil määral ja mil viisil on eesti kultuur semiootika uurimisobjektiks? Mida pakub semiootika kohalikule kultuurile ja eesti kultuuri uurimine semiootikale? Kui kohalik on eesti semiootika? Mil määral on semiootikud, semiootika koolkonnad, semiootilised teooriad, meetodid ja käsitlused seotud kohaga, kust nad pärinevad? Millele/kellele erinevad koolkonnad toetuvad, millised on nende lähtekohad ja mis suundades on nad edasi arenenud? Mis eristab siinset semiootikat teistest koolkondadest ja käsitlustest? Kas koolkondades on äratuntav kohavaim? Kuidas see mõjutab nende rahvusvahelist retseptsiooni? Milline roll on koha ja kohalikkusega seotud mõistetel semiootikas ja selle eri suundades: koht, lokaalsus, mälu, kontekst, keskkond, ruum, piir, semioos, semiosfäär jne.
Konverentsi kolmas päev on pühendatud Claude Lévi-Straussile ning tema rollile ja mõjudele semiootikas, strukturalistlikule ja poststrukturalistlikule semiootikale, selle ajaloole ja tänasele seisule. Kas strukturalismist on saanud ajalooline seik või on selle vahenditel koht ka tänases semiootikas? Milline on eesti semiootika seos Clause Lévi-Straussi ideede, strukturalismi ja poststrukturalismiga?
Konverentsi üldisemaks eesmärgiks on pakkuda dialoogiruumi Eestis semiootikaga tegelevatele ja erinevate semiootika meetoditega kokku puutuvatele inimestele, suurendada eesti semiootika sisemist sidusust ja seotust eesti kultuuriga ning tihendada kontakte teadlaste vahel. Ootame ettekannete teemasid ja lühitutvustusi pikkusega kuni 1800 tm. 1. oktoobriks 2008. Eriti teretulnud on juhtumianalüüsid ja uurimistulemusti kajastavad ettekanded. Eelistame ettekandeid üldteemadel:
› eesti kultuur semiootika uurimisobjektina (printsiibil think globally, act locally)
› eesti semiootika, Tartu semiootika (identiteedi otsinguil)
› koolkondade kohasus ja kohatus (juured, lähtekohad, areng)
› kohane ja kohatu teooria/meetod (lähtekohad, paiksus jne)
› semiootika enese kohasus ja kohatus (semiootika koht teiste teaduste reas jms)
› koha, kohatuse, paiga, paiksuse probleem semiootikas
› kultuurisemiootilised koha ja ruumikäsitlused (kunst, kirjandus, film jne)
› ruumisemiootika, linnasemiootika
› suhtlemine keskkonnaga, ökosemiootika
› kohasuse ja kohanemise semiootika eluslooduses
Konverentsi korraldavad:
Eesti Semiootika Selts
Tartu Ülikooli semiootika osakond
Katre Pärn
Timo Maran
Andreas Ventsel
Silvi Salupere
Tiit Kuuskmäe
Jooksev informatsioon konverentsi lehel
8.-9. November 2008. Tartu
Resemblances and similarities are often overlooked in research as they are considered to be
semiotic primitives. They stand behind various important phenomena in nature and culture,
such as species recognition, mimicry and camouflage, convergent evolution, figurative art,
imitative magic and theatre performances. All these examples are at the same time instances
of communication, and that raises the general question about the place of resemblance in
communication and representation. In semiotics, communicative resemblance is expressed
in Charles S. Peirce’s concepts of iconic signs and iconicity. In cultural theory, mimesis is
used in explanation of the various occasions of resemblances. In biology, homology and
analogy, and their relations describe similar phenomena.
It seems that communication by resemblance has important role in the peripheries of
semiotic systems, where symbol-based semiotic processes are not so dominant. As examples
of this, mimetic strategies in post-colonial cultures (H. K. Bhabha), language plays of
children (W. Benjamin) and onomatopoeias in nature writing and folklore can be brought
out. In representation, mimetism can also be combined in different ways with symbolic
meanings. Communication by resemblance seems to be more effective in crossing semiotic
borders between different cultures, discourses and species, as it is apparent for instance in
interspecific mimicry and many forms of communication in symbiotic relations. As
theoretical concepts, resemblance and its relatives seem to be profitable to the development
of zoo- and biosemiotics. Likeness in the form of empathy can also have crucial ethical
implications accentuating the relevance of the concept to ecosemiotics and nature
philosophy.
Loe lisaks ..
17-18. oktoober 2008
University of Tartu, Department of Comparative Literature, Department of Semiotics
Under and Tuglas Literary Center
University of Southern Denmark, Center for Narratological Studies
University of Tampere, Department of Literature and the Arts
We invite submissions for the postgraduate workshop „Intermediality and Storytelling”. The workshop features three keynote talks from experts in the field and presentations of postgraduate students from Estonia, Denmark and Finland.
Keynote speakers: Prof. Brian McHale (Ohio State University), Assoc. Prof. Per Krogh Hansen (University of Southern Denmark), Assistant Prof. Mari Hatavara and Markku Lehtimäki (University of Tampere)
The texts of the presentations will be distributed in advance. At the seminar, participants will be invited to give a 10-15-minute introductory talk on their projects and offered an opportunity to get a feedback and comments from both their peers and specialists in the field. The workshop is intended to provide a supportive and friendly environment for postgraduate students.
Contributors are asked to send abstracts (300-350 words) by June 15, 2008 (contact: Katre Pärn katre.parn@ut.ee, Marina Grishakova marina.grisakova@ut.ee). In case the proposal will be accepted, the full paper should be sumbitted by September 1, 2008.
Relevant topics include:
› Multimedia and storytelling (comics, cartoons, online texts, books on CD, blogs, email, wikis, etc.)
› Film. Editing, sound and narrative techniques. Film genre and narrative. TV narrative.
› Literature and film. Screen-adaptation. Continuties and discontinuties between literary and intermedial stories. Narrativity in painting, graphic art and photography.
› Performance, embodiment and storytelling. Museums and intermediality.
› Narrative categories and forms (author, narrator, space, time, perspective, etc.) in different media. Fiction and nonfiction in visual media. Visuality in literature.
› Philosophy of vision (Lacan, Foucault, Virilio, etc.), narrative literature and film. Cognitive science and intermediality
Organizers:
Marina Grishakova (head of the organizing committee), Tiit Kuuskmäe, Eneken Laanes, Katre Pärn
25-26 jaanuar 2008, Tartu
Mis on loodusega lahti ? on rahvusvaheline seminar, mis uurib, kuidas inimene tajub loodust ja keskkonnamuutuseid.
Tänasest globaalse soojenemise ja kiirete keskkonnamuutuste vaatenurgast näib ilmne, et loodusega on midagi lahti, milles süüdi on inimtegevus. Ent ökoloogilise kriisi allikaid otsides selgub, et probleemi juureks on idee kriisist ise – läbi ajaloo oleme loodust "täiustanud" ja kodustanud, justkui sellel oleks juba algusest peale midagi viga olnud. Ühel või teisel viisil on inimestel olnud alati pakiline vajadus midagi loodusega ette võtta. Ehk on seetõttu õigustatud ka küsimus, kas selline suhtumine loodusesse on möödapääsmatu, osa sellest, mida tähendab olla inimene?
Taju on oluline, nagu ka mõtestamine. Seminari eesmärgiks on arutleda, kuidas meie looduse tajumise viisid on vormitud kultuuritraditsioonide, teaduse ja meedia poolt, ning kuidas selline taju juba omakorda meie tegevuse käigus loodust ennast vormib. Mis on globaalsete, inimtekkeliste keskkonnamuutustega maailmas loomulik või looduslik? Mis on õigupoolest "keskkonnaprobleem" ja selle lahendus? Kelle jaoks see on probleem? Mil määral on otstarbekas mõista ökoloogilist kriisi looduskatastroofiga samaväärsena?
Kas metsiku looduse taltsutamise käigus pole ehk tsivilisatsioon ise metsikuks muutunud?
Programm ja abstraktid kättesaadavad kodulehel.
14-15. detsember 2007
Rahvusvaheline konverents, mis on pühendatud nimesemiootikale ja nimetamise problemaatikale laiemalt (nimetamine kui ruumi tähendustamine ja segmenteerimine, nimetamine kui hegemooniline operatsioon, kunstiteksti pärisnimeline loomus, kommunikatsiooniprotsess kui nimetamine jne). Osavõtjate seas on tuntud teadlased Göran Sonesson Rootsist Lundi Ülikoolist ja Vilmos Voigt Ungarist Eötvös Loránd Ülikoolist, kes esinevad konverentsipäevade avaloengutega. Konverentsi töökeel on inglise keel.
Programm ja konverentsi abstraktid kättesaadavad konverentsi lehel.
24.25. november 2006, Tartu
Eesti Semiootika Seltsi ja Tartu Ülikooli semiootika osakonna poolt korraldatud konverentsi laiemaks eesmärgiks on püüd edendada dialoogi inimeste vahel, kes tegelevad semiootikaga ja kasutavad oma uurimistöös semiootika meetodeid, samuti otsida vastust küsimusele, mil moel semiootilised meetodid täiendavad ja avardavad ühe või teise objekti, valdkonna või uurimisala mõistmist. Et semiootiline uurimus mõjutab oma objekti või keskkonda, kaasneb semiootika rakendamisega sotsiaalne vastutus. Seetõttu lasub semiootikal kohustus kriitiliselt reflekteerida omaenda meetodite üle ning otsida kohaseid, st võimalikult suure liigendusvõimega kirjeldusi, mida kõige paremini pakub eri valdkondade vaheline koostöö ja objekti uurimine mitmest vaatepunktist.
Teesid ja programm kättesaadavad
konverentsi kodulehel.